tag:blogger.com,1999:blog-69564049992529839982024-02-18T17:37:07.416-08:00journaux intimesadelohttp://www.blogger.com/profile/12484519382780811943noreply@blogger.comBlogger131125tag:blogger.com,1999:blog-6956404999252983998.post-69118417786811588032023-12-21T10:30:00.000-08:002023-12-21T11:01:18.580-08:00Imeliku aasta<p>Mitte, et iga päev ei sünniks lugusid ega tekiks uusi legende. Aga järjest vähem tundub maailmas vaja panna neid sõnadesse ning pilti. Kummalisel moel on võimaluste rohkusega saabunud võimetus neid kõige õigemaid hetki ära tunda. Ehk on sellega nii nagu ajalooga. Mida ei mõista hetkel muutub täiesti elementaarselt lihtsaks viie või viiesaja aasta pärast. Sellepärast panen ma selle aasta siia kirja. Võluvalt lihtsa ja keerulise 2023, mis tõi mu lähedaste ellu uusi alguseid ja lõppe (mõlemad on suurepärased ja uusi avastusi täis) ning mulle... </p><p>Tööde nimekirjas pole suuri erisusi (rohkuski pole eriline). On otse-, sari- ja muidusaateid. Portreid elavatest ja surnutes. Savisaarest ja Ubast. Tiksist ja Ulfsakist. Hella maalilusega sätitud kunstkaadreid Toompea kaunitest saalidest ja täiesti ebakvaliteetse dokumentalistikäega võdistatud Blaire nõiafilm Pärnu diskoteegis. (see ei olnud taotlus, vaid küündimatus) Diversandiga põõsas passitud sügiseses vihmas ja kevadises Orjaku sadamas võetud vastu nii riigipead kui kutiskast politseikoera. Seistud tulejoonel (sõna otses mõttes) ja selle ees (vahel ka sõna otses mõttes). Nähtud ära nii laulev Jonas Kaufmann Napolis kui hülged Kärdla juures. Viibitud endale täiesti tundmatu bändi kontserdil Stockholimis ja sügatud tiigrit juhuslikult teele jäänud Hispaania loomaaias (päriselt, jah - ma tegin seda). Olen sundinud inimesi režissööri jõuga - ahju otsa, oreli sisse, pimedana kaamera taha operaatoriks, nägijana Lurichi nimelise maadlusklubi poksiringi, hiiglasliku pasunakoorinda pisikesse putkasse ja keerlema vihmamärjal laval 3 minutit ümber artisti. Nagu ikka. Nagu - paberite järgi 20 aastat, mille kohane tunnistus anti mulle aasta alguses, tegelikult aga kohe 28... Paari asja tegin, mida enne pole tehtud - kaamera kõndis live reportaažis kaasa laulupeo rongkäigu, käputasin enne suure Berliini filmituru avamist selle põrandal, et saada kätte saatejuhi mikrofonikaabel, filmisin tulistamist käsikaameraga (mis tõestab, et rindeoperaatorit must ei saa). <br /></p><p>Ja kui selles aastas oli midagi täiesti teist minu jaoks, siis oli see raamatu kirjutamine muusikast, muusikust ja kandlemängust. Ma põhjustasin sellega oma sõpradele hüsteerilisi naeruhooge, pidasin tundide pikkuseid vestlusi mulle seni võõraste inimestega, lugesin läbi puusani ulatuva virna dokumente. Hoidisn arhiivis käes üle 100 aasta tagasi korjatud herbaariumi (üks nõges lagunes, kui ma hingasin) ja kuulasin läbi ööpäevades mõõdetava arhiivi kandlemuusikat. Kõike seda tegin ma olles öelnud kindlas veendumuses "Ei, seda ma küll ei tee." Selle hetkeni oli mu kandlekogemus - paratamatu ja ilmselt kõiki eelmisel sajandil ja enne EV sündinud tüdrukuid tabanud lummatus "Kevade" filmi Imelikust (jah, "Videvik" polnud veel leiutatud) ja Oskari kandle tassimine vähemalt neli aastat. Viimane ei viinud meid kumbagi eriti edasi. Mina sain kogemuse, et pilli mängimine on raske. Emale. Füüsiliselt. Ja Oskar suurepärase suhtlusoskuse, millega täitis tunnid, kui ta oleks pidanud "Hanejalakesi" esitama. Ning siis ma kirjutasin raamatu. Kandlest ja Els Roodest. Sest keegi ei olnud mu "Ei-d" tõsiselt võtnud ja ma isegi ei uskunud, et asjad võivad nii viltu vedada. See oli suurepärane kogemus. Tsiteerides Jakobit, kelle ma tema silmanägemise puudumisest hoolimata kaamera taha panin - maailm avaneb ja muutub, kui keegi usub sust enamat, kui sa ise aimatagi oskaks. </p><p>Kui ma uuelt aastalt midagi ootan, siis lisaks maailmarahule seda et neid märkamisi ja saatusepöördeid oleks rohkem. Mul ja Sul ka. Sattuda tundmatule rajale. Avastada maailma. Uut. Kõige paremas mõttes. (Igaks juhuks - ärge mulle järgmiseks susafoni raamatut pakkuga. Ma väga, väga olen tahtnud seda lähedalt näha, aga ei ole.) <br /></p>adelohttp://www.blogger.com/profile/12484519382780811943noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-6956404999252983998.post-56085484230653265202022-12-30T08:21:00.002-08:002022-12-30T08:21:52.932-08:00Meghan Markle ving.<p>AD 2022. Aastal kui Euroopas algas sõda. Kui ellujäämine on saavutus. Kui inimesed su ümber teevad asju, mis ületavad inimvõimete piire. Antakse oma elu, aeg ja raha, et seista inimesena maailmakordade vahel. Seda teevad mehed ja naised, keda sa oled näinud titest peale ja kes on ikka olnud nagu väiksemad. Nüüd on nad suuremad. Palju suuremad ja võimekamad kui sa ise. Sellisel aastal vinguda, et kas 2022 oli just suurepärane aasta, on tõesti sama nõme kui Netflixi sari vaestest ja kannatavatest siniverelistest, kes kurdavad, et neid pole austatud. "Lihtsalt ole vait!" oli minu arvates väga hea soovitus Harryle ja Meghanile. "Ole vait ja ära hädalda, et sa pead eralennukiga sõitma ja kaks korda päevas riideid vahetama, et sul on vahel kummaline äng. Nagu oleks sa elus vähe saanud. Ole vait! Inimesed surevad!" </p><p>Kuigi seda on väga raske teha. Eriti kui isiklik ajaarvamine on nii oluline. </p><p>Ma siis kulutan selle aasta mõned minutid, et see täiesti isiklik ving kirja panna. Lootusega, et mitte kunagi ei teki hetke, kui ma mõtlen - jesver, kas see oli mingi häda või. Et mis häda on selles, et veebruarist märtsi lõpuni istusin ma iga öö ja vaatasin kas Kiiev on meie. Lõpuks ju oli. Või tutvusin abi vajajate pagulaste Larissa ja Tatjanaga, kellest üks oli putinist. Ja ma pidin õppima, et abistada tuleb kõiki. "Pommid langevad kõigile!" pomisesin ma, kui neile tekke orgunnisin. Või et mu aasta on olnud üks paras keelekümblus, kui ma olen teinud kõvasti vene keelseid saateid. Vaevanud tõsiseid venelasi oma vigases keeltes naljadega. Noh ja lõpuks on nad naernud ka. Nii 360 päeva hiljem. (PS. vene keelse AK aastalõpusaade on mu elus ainuke, kui võttebussist välja astudes mõtlesin, et kas tegelikult on okei surra võttel. Oli maru nimega Birgit, me olime Paldiski LNG haalamiskail ja laine viis kohe mu mütsi ära) Teha vene keeles saateid on olnud üks asi, teine on - õppida pähe partituur. Mu lapsed vaatasid šokeeritult oma muusikalisest anhedonistist ema, kes oboe ja klarnetisoolosid eristada püüdis. Oboest sai mu lemmikpill. Nagu teleekraanil lõppenud Lastetuba on mu südameprojekt. Isegi kui ta sai otsa, ei saanud otsa sellega mu kirg, et lood lastele on ainus asi, mida me peame tegema. Muud me võime. <br /></p><p>Kas aasta ületas piire? Ojaa. Kaks korda suutsin osta ühe otsa pileti Itaaliasse ja lasta saatusel oma päevi korraldada. Genuast Ischia saareni. Viimases jäin peaaegu maalihkesse, mille mitte tabamist kahetsen. Rahalisi piire? Korduvalt. Silt "Kunst kuulub rahvale" võeti maha, aga minu ellu tuli mõni väga hea teos juurde. Ja see ei olnud mu enda tehtud. Kuigi "Kaasaja kuningannade" näituse raames esinesin esimest korda elus (ilmselt viimast) Eesti Rahva Muuseumis puutöö näitusel. Lühtri ja kiigega. </p><p>Kirjutamisega läks kahel põhjusel kehvasti. Sõda on tohutu narratiiv. Mida iganes sa kirjutad on see selle kõrval nõrk. Teiseks - laenutushüvitised olid naeruväärsed. Eesti keelne kirjasõna on muudetud mannetuks ja mõttetuks. Kaks kokku võttis tahtmise kirjutada. Kuigi lugejatega kohtumised on alati lahedad. Võib-olla ma selle nimel veel ikkagi vahel jätkan. </p><p>Et mitte lõpetada kui mõttetu Markle, siis oli aasta just selline, mille järel Kihnu Virve ütleks, et ära vingu tee ise midagi. Elu ongi sitt ja inimesed inimesed. Tähtis on, et.... ise oled vaba. </p><p>Kihnu Virvet uude aastasse! Kõigile. Olge vabad. On ausam endale aasta lõpus otsa vaadata. <br /></p><p> </p><p><br /></p>adelohttp://www.blogger.com/profile/12484519382780811943noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-6956404999252983998.post-543847617919426652022-06-11T07:46:00.004-07:002022-06-11T07:46:47.752-07:009<p> <!--[if gte mso 9]><xml>
<w:WordDocument>
<w:View>Normal</w:View>
<w:Zoom>0</w:Zoom>
<w:TrackMoves/>
<w:TrackFormatting/>
<w:DoNotShowRevisions/>
<w:DoNotPrintRevisions/>
<w:DoNotShowInsertionsAndDeletions/>
<w:DoNotShowPropertyChanges/>
<w:PunctuationKerning/>
<w:ValidateAgainstSchemas/>
<w:SaveIfXMLInvalid>false</w:SaveIfXMLInvalid>
<w:IgnoreMixedContent>false</w:IgnoreMixedContent>
<w:AlwaysShowPlaceholderText>false</w:AlwaysShowPlaceholderText>
<w:DoNotPromoteQF/>
<w:LidThemeOther>EN-US</w:LidThemeOther>
<w:LidThemeAsian>X-NONE</w:LidThemeAsian>
<w:LidThemeComplexScript>X-NONE</w:LidThemeComplexScript>
<w:Compatibility>
<w:BreakWrappedTables/>
<w:SnapToGridInCell/>
<w:WrapTextWithPunct/>
<w:UseAsianBreakRules/>
<w:DontGrowAutofit/>
<w:SplitPgBreakAndParaMark/>
<w:DontVertAlignCellWithSp/>
<w:DontBreakConstrainedForcedTables/>
<w:DontVertAlignInTxbx/>
<w:Word11KerningPairs/>
<w:CachedColBalance/>
</w:Compatibility>
<w:BrowserLevel>MicrosoftInternetExplorer4</w:BrowserLevel>
<m:mathPr>
<m:mathFont m:val="Cambria Math"/>
<m:brkBin m:val="before"/>
<m:brkBinSub m:val="--"/>
<m:smallFrac m:val="off"/>
<m:dispDef/>
<m:lMargin m:val="0"/>
<m:rMargin m:val="0"/>
<m:defJc m:val="centerGroup"/>
<m:wrapIndent m:val="1440"/>
<m:intLim m:val="subSup"/>
<m:naryLim m:val="undOvr"/>
</m:mathPr></w:WordDocument>
</xml><![endif]--><!--[if gte mso 9]><xml>
<w:LatentStyles DefLockedState="false" DefUnhideWhenUsed="true"
DefSemiHidden="true" DefQFormat="false" DefPriority="99"
LatentStyleCount="267">
<w:LsdException Locked="false" Priority="0" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" QFormat="true" Name="Normal"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="9" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" QFormat="true" Name="heading 1"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="9" QFormat="true" Name="heading 2"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="9" QFormat="true" Name="heading 3"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="9" QFormat="true" Name="heading 4"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="9" QFormat="true" Name="heading 5"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="9" QFormat="true" Name="heading 6"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="9" QFormat="true" Name="heading 7"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="9" QFormat="true" Name="heading 8"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="9" QFormat="true" Name="heading 9"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="39" Name="toc 1"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="39" Name="toc 2"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="39" Name="toc 3"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="39" Name="toc 4"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="39" Name="toc 5"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="39" Name="toc 6"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="39" Name="toc 7"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="39" Name="toc 8"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="39" Name="toc 9"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="35" QFormat="true" Name="caption"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="10" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" QFormat="true" Name="Title"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="1" Name="Default Paragraph Font"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="11" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" QFormat="true" Name="Subtitle"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="22" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" QFormat="true" Name="Strong"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="20" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" QFormat="true" Name="Emphasis"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="59" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Table Grid"/>
<w:LsdException Locked="false" UnhideWhenUsed="false" Name="Placeholder Text"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="1" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" QFormat="true" Name="No Spacing"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="60" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Light Shading"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="61" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Light List"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="62" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Light Grid"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="63" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium Shading 1"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="64" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium Shading 2"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="65" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium List 1"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="66" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium List 2"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="67" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium Grid 1"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="68" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium Grid 2"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="69" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium Grid 3"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="70" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Dark List"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="71" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Colorful Shading"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="72" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Colorful List"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="73" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Colorful Grid"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="60" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Light Shading Accent 1"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="61" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Light List Accent 1"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="62" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Light Grid Accent 1"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="63" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium Shading 1 Accent 1"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="64" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium Shading 2 Accent 1"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="65" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium List 1 Accent 1"/>
<w:LsdException Locked="false" UnhideWhenUsed="false" Name="Revision"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="34" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" QFormat="true" Name="List Paragraph"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="29" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" QFormat="true" Name="Quote"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="30" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" QFormat="true" Name="Intense Quote"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="66" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium List 2 Accent 1"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="67" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium Grid 1 Accent 1"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="68" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium Grid 2 Accent 1"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="69" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium Grid 3 Accent 1"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="70" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Dark List Accent 1"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="71" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Colorful Shading Accent 1"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="72" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Colorful List Accent 1"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="73" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Colorful Grid Accent 1"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="60" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Light Shading Accent 2"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="61" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Light List Accent 2"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="62" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Light Grid Accent 2"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="63" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium Shading 1 Accent 2"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="64" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium Shading 2 Accent 2"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="65" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium List 1 Accent 2"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="66" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium List 2 Accent 2"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="67" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium Grid 1 Accent 2"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="68" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium Grid 2 Accent 2"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="69" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium Grid 3 Accent 2"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="70" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Dark List Accent 2"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="71" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Colorful Shading Accent 2"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="72" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Colorful List Accent 2"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="73" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Colorful Grid Accent 2"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="60" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Light Shading Accent 3"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="61" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Light List Accent 3"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="62" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Light Grid Accent 3"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="63" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium Shading 1 Accent 3"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="64" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium Shading 2 Accent 3"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="65" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium List 1 Accent 3"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="66" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium List 2 Accent 3"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="67" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium Grid 1 Accent 3"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="68" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium Grid 2 Accent 3"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="69" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium Grid 3 Accent 3"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="70" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Dark List Accent 3"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="71" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Colorful Shading Accent 3"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="72" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Colorful List Accent 3"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="73" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Colorful Grid Accent 3"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="60" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Light Shading Accent 4"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="61" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Light List Accent 4"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="62" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Light Grid Accent 4"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="63" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium Shading 1 Accent 4"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="64" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium Shading 2 Accent 4"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="65" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium List 1 Accent 4"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="66" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium List 2 Accent 4"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="67" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium Grid 1 Accent 4"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="68" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium Grid 2 Accent 4"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="69" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium Grid 3 Accent 4"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="70" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Dark List Accent 4"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="71" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Colorful Shading Accent 4"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="72" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Colorful List Accent 4"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="73" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Colorful Grid Accent 4"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="60" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Light Shading Accent 5"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="61" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Light List Accent 5"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="62" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Light Grid Accent 5"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="63" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium Shading 1 Accent 5"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="64" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium Shading 2 Accent 5"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="65" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium List 1 Accent 5"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="66" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium List 2 Accent 5"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="67" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium Grid 1 Accent 5"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="68" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium Grid 2 Accent 5"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="69" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium Grid 3 Accent 5"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="70" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Dark List Accent 5"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="71" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Colorful Shading Accent 5"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="72" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Colorful List Accent 5"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="73" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Colorful Grid Accent 5"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="60" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Light Shading Accent 6"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="61" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Light List Accent 6"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="62" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Light Grid Accent 6"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="63" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium Shading 1 Accent 6"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="64" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium Shading 2 Accent 6"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="65" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium List 1 Accent 6"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="66" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium List 2 Accent 6"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="67" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium Grid 1 Accent 6"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="68" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium Grid 2 Accent 6"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="69" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium Grid 3 Accent 6"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="70" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Dark List Accent 6"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="71" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Colorful Shading Accent 6"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="72" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Colorful List Accent 6"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="73" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Colorful Grid Accent 6"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="19" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" QFormat="true" Name="Subtle Emphasis"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="21" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" QFormat="true" Name="Intense Emphasis"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="31" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" QFormat="true" Name="Subtle Reference"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="32" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" QFormat="true" Name="Intense Reference"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="33" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" QFormat="true" Name="Book Title"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="37" Name="Bibliography"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="39" QFormat="true" Name="TOC Heading"/>
</w:LatentStyles>
</xml><![endif]--><!--[if gte mso 10]>
<style>
/* Style Definitions */
table.MsoNormalTable
{mso-style-name:"Table Normal";
mso-tstyle-rowband-size:0;
mso-tstyle-colband-size:0;
mso-style-noshow:yes;
mso-style-priority:99;
mso-style-qformat:yes;
mso-style-parent:"";
mso-padding-alt:0cm 5.4pt 0cm 5.4pt;
mso-para-margin-top:0cm;
mso-para-margin-right:0cm;
mso-para-margin-bottom:10.0pt;
mso-para-margin-left:0cm;
line-height:115%;
mso-pagination:widow-orphan;
font-size:11.0pt;
font-family:"Calibri","sans-serif";
mso-ascii-font-family:Calibri;
mso-ascii-theme-font:minor-latin;
mso-fareast-font-family:"Times New Roman";
mso-fareast-theme-font:minor-fareast;
mso-hansi-font-family:Calibri;
mso-hansi-theme-font:minor-latin;
mso-bidi-font-family:"Times New Roman";
mso-bidi-theme-font:minor-bidi;}
</style>
<![endif]--><!--[if gte mso 9]><xml>
<o:shapedefaults v:ext="edit" spidmax="1026"/>
</xml><![endif]--><!--[if gte mso 9]><xml>
<o:shapelayout v:ext="edit">
<o:idmap v:ext="edit" data="1"/>
</o:shapelayout></xml><![endif]-->
</p><p class="MsoNormal"><span lang="ET">9</span></p>
<p class="MsoNormal"><span lang="ET">Kui ma olin üheksa saamas, lõpetasin ma
kolmanda klassi. Me käisime klassiga Pirita jõekäärus, oli kuum ilm. Mul oli
isa punane tuulejopp, sest minu ema riided ei mahtunud mulle enam ammu selga. Ma
ootasin kohutavalt suve, sest ma olin just pääsenud Tallinna koolinoorte
kevadnäitusele oma maaliga sipelgapesast. Suvel olid Vanalinna päevad ning
plangumaalimise võistlus. Mul oli lootus võita. Etteruttavalt – ma võitsingi.
Ma ei tea, kas ausalt, sest mu isa oli üks organiseerija ning võitjate valimise
komisjonis olid kõik naised. Mu isa oli väga žarmantne mees. Jõe järskudel
betoonkaitsetel turnides püüdsime me käega kala. Klassi kõige populaarsem
tüdruk libastus ja sai märjaks. Kõik tundsid talle kaasa. Kas meelega või
kogemata, kukkusin ka vette, aga kaasa ei tundnud keegi, sest kaastundega on
kord nii, et teda ei saa osta. Ma jõudsin koju ja pigistasin oma esimese vinni
ning teadsin, et olen kohutavalt armunud poissi, kellega me neid kalamaime
olime koos kinnipüüdnud. Kummaline, et ma elan nüüd samas kohas ja võin seista
isegi sama akna ees, mille vastas oli peegel. Üheksa aastat tagasi – elasin ma
hoopis teises kohas ja hoopis teise peegli ees pigistasid vinne mu teismelised
tütar ja poeg. </span></p>
<p class="MsoNormal"><span lang="ET">Üheksa aasta pärast on peaaegu mu mõlemad lapsed
nii vanad, kui mina, kui minust oli saanud kahe lapse ema. Ma ei saanud neid
selle poisiga, kellega koos olime pea üheksastena kilusid jahtinud. </span></p>
<p class="MsoNormal"><span lang="ET">Üheksa aastat tagasi olin ma taas üksikema. Üheksa
aastat tagasi ei olnud ma kirjutanud ühtki raamatut ja minu kõige suuremaks
kunstiliseks erasaavutuseks oli endiselt see, et üheksa aastaselt oli mu maal
rippunud Kullo lastegalerii esimeses saalis. <br />
Üheksa aastat tagasi, pea samal tunnil kukkus mu isa kokku ja suri ära.
Tegelikult elas ta keha veel poolteist aastat. Aga sama ilusal, soojal ja
juunisel päeval sai tema elu otsa. Järgnevatel päevadel, kui ta oma keha eest
intensiivravi palatis võitles sadas lund. Ja meil kõigil olid kogu aeg taskud
sentidest tühjad, sest panime küünlaid kõikidesse kirikutesse, kõikidele
pühakutele. </span></p>
<p class="MsoNormal"><span lang="ET">Üheksa aastat edasi või tagasi. Üheksa aastase
jaoks oli elu esimesed üheksa aastat hiigelpikk aeg. Nüüd on see vaid üks
silmapilk, mille järel muutus minust enamus. Kaas/koos/tundest. Kui lühike on
ühine viiv.</span></p>
adelohttp://www.blogger.com/profile/12484519382780811943noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-6956404999252983998.post-76768864751359420442021-12-29T00:46:00.002-08:002022-01-01T11:04:43.518-08:00De Rerum Natura - otsida naudinguid ja vältida valu<p> Kui päevikut ei pea, võib juhtuda, et hetk kui tagasivaatad on nii pastelseks läinud, et vahet teha lapsepõlvel ning täiskasvunu ealgi võimatu. Rääkimata siis neist aastatest, mis vanemaks jäädes lähevad kiiresti ning petlikult sarnaselt. </p><p>See on olnud üks paksuks söömise ja loid olemise aasta. Nii ülekantult kui otseselt. Pole olnud mõtet joosta - otse ja kaude, pole tahtnud võidelda ning end sundida, avastada ja ahastada. Lucretius oleks uhke, tema järgi olen täitnud elamise eesmärki parimal võimalikul moel. Vältides valu ja otsides elus naudinguid. Õigustades end sellega, et peale pikki põetamise ja leinaaastaid, laste kasvatamise ja töö rügamise, maja tahtmise ja saamise aastaid - on selline vahelduseks hea küll. Eks ta on kogemus. Millest jääb jälg terveks eluks. Visuaalselt nähtava pika armina vasakul käel, mille sain purustades uisuväljakul oma küünarnuki. Mitu kuud ühekäelisena tuletas meelde, kui hea on olla inimene koos teiste inimestega. Isegi terass sai nõnda maja ette ja kaks raamatut kirja. Üks jõudis ilmuda. Üks tipib uue aasta ootuses kirjastuses. Kordusväärtusliku sarjana panin kokku loo 30ne aasta tagustest sündmustest. Kuidas me vabaduse teel käisime. Sooritasin 25 aastase töö järel televisioonis esimese ooperiülekande partituuri järgi, õppides tuima rahuga pähe Raveli heliteose, mis kaks kuud peas edasi kõmises. Õnnitlesin esimesena riigi elutöö preemia saajaid, teatripreemia saajaid. Viisime Toomasega eelmisele presidendile valget pulbrit. Jäätise oma. Ajasin Reet Linna metsa kopra jahile ning seadsin verstapostiks olla 75 aastaselt sama vapper. Andsin ise alla esimesel kilomeetril iidset Soontagana taliteed avastades, kui kõik muga kaasa tulnud ekspeditsioonilised autode poole põgenesid. Jah, Oskar - ma saan aru talitee tähendab tõesti, et seda saab ainult talviti läbida ja suvel vajud põlveni mülkasse. Olin sünnipäeval Hiiumaal, siis saarlase Kadiga Veneetsias ja Firenzes ning lõpuks iseendale üllatuseks trampisin aasat lõpus läbi Müncheni linna kunstimuuseumid. Tööl käisin Berliinis ja Visklas, kirjutasin ühe novelli ja ühe ettekande, mis tõi Tallinnale rohepealinna tiitli. Ja rotariaanide loo panime Toorioniga visuaal-ühikusse. Midagi milleg ajalugu mõõta. Ja meeles pidada.<br /></p><p>Tsiteerides oma uue raamatu karakterit Mammit: "Aasta kui Eesti sportlasel. Vorm oli hea, tulemusi nigu kah, aga suurvöistluste vöitu mitte. Ei tea, kas suusk ei libisenud vöi olid uisul kruvid lahti." Mulle Lucretius ei sobi. Olen nüüd aru saanud, et olen rohkem Marcus Aureliuse inimene - Pole mõtet raisata aega, et targutada, missugune inimene olema peaks. Tuleb lihtsalt olla. </p><p><br /></p>adelohttp://www.blogger.com/profile/12484519382780811943noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-6956404999252983998.post-27779068185959845702020-12-29T03:48:00.006-08:002020-12-29T03:48:51.867-08:00Buchi valem, taasavastus 2020<p> Kindlasti ei sobi valem kasutamiseks neile, kes liiguvad asjade kasutamisel ja omamisel minimalismi suunas. "Asjadel ei ole mingit tähtsust!" kirjutavad elustiili coachid ja kaasaegsed suunamudijad. 2020 aasta viis mind täiesti teisele seisukohale - nimetagem selle vana raudvoodi järele Rebase-Jüri talus "Buchi valemiks". Mingil ajaloolisel põhjusel on üks meie tubadest kandnud alati seal oleva raudvoodi järgi "Buchi toa" nime. Selle andis/müüs millalgi 20ndatel linna koliv proua Marie Buch, kelle abikaasa Maximillian, kohalik kirikuõpetaja 1925 suri ja on meie perega ühele hauaplatsile maetud. See Maximilien polnud mingi ingel, ta oli paruni väimehena agressiivselt eestluse vastu ning eriti terav oli vastasseis kohaliku kooliõpetaja Jüri Rokaga. Vaheldumisi, vastavalt võimule - istusid nad üksteise peale kaevates kinni. Kõigepealt Maximillian enamlaste valitsuse ajal "Linnupriina" ja siis Rokk saksa okupatsiooni ajal 1918. Aga voodi - voodi on aus, kuigi maja vaieldamatult - kõige ebamugavam. Minu sünni järel oli see ainus koht, kus ma olevat vaikinud, kui isa sellel poole ööni hüples. No selle pärast on mul kalduvus ka vahel minestada ja kaotada tasakaalu. Ma olen selles saanud vingumürgituse, avastanud oma venna katsikute ajal selle seina taga lõõmava tulekahju, pannud magama oma lapsi ja lugenud läbi kõige märkimisväärsema koguse raamatuid üldse elus. Ja kui on raske, siis ma tean, et maailmas on üks koht, kus kõik läheb paremaks. Buchi voodi. Isegi aasta järel, kus mul on oma maja. Sest minu maja lõhnab nagu uus, aga vana puu lõhn on erakordselt lohutav. Kui ma olen väga kurb, siis ma lähen lihtsalt Vabaõhumuuseumi ja hoian nina vastu palke. Nii et aasta viimastel päevadel tulnud otsus sulgeda muuseumid riivas mind palju tugevamini, kui spordisaalid. Viimase eest olin isegi tänulik, see asjatu kulutus on nüüd jälle edasi lükatud. </p><p>See ei tähenda üldse, et 2020 tähendaks tohutut spliini ja ängi. Eelkõige on see ju ikkagi maja ja elektri saamise aasta. Viimane viis mind üsna lähedale ekstremistlikule soovile lahendada suhted monopolidega illegaalsel viisil veeretades nende peakorterri alla püssirohutünn. Väga palju seiklusi on pakkunud uus - skype televisioon, mille abil olen vaatajatele näidanud inimestest erinevaid hiiglaslikke kehaosi - nina, hambad, üks silm. Olen tutvunud viroloogide korteritega - tean kus nagis nad hoiavad oma nahkjoppi ja kus on raamaturiiul ning kaugele ulatub laualamp. Pingestunult valvanud kaks tundi otseetrit, kus füüsiliselt pole ühtki külalist kohal - sest päris inimene ei lähe ju järsult mustaks, ei kaota kõne- või kuulmisvõimet, ei hakka hakkima nagu morsemasin - ausalt, selle järel oled palju väsinum kui päris saateid tehes. Olen igatsenud teha ajaloosarja, kus saaks elada läbi ja ette inimeste argielu, olgu see siis II maailmasõja ajal või 19 sajandil. Aga igatsus pole veel täitunud, küllap jõuab. </p><p>Kaotanud ja võitnud. Aidanud inimestel elada ja...surra. Saatnud teele oma tegeliku elukaaslase, omi. Nelikümmendviis aastat, kuldpulmadest jäi veidi puudu. Avaldanud kolm raamatut, kõik umbes ühes kuus. Aasta pikim reis oli kevadisele Saaremaale, mis oli ju tõesti ka eksootiline. Ostnud Narvast tulles konnad Ljudmilla ja Eberhardti, kes oma šikaarses koleduses kaunistavad mu rannamaja. Pidanud kolm päeva sünnipäeva, võtnud vahel vaevaks helistada mõnele vanale sõbrale, keda väga igatsen. Mitu korda jätnud helistamata, kuigi oleks võinud. </p><p>Ning kõige ebakindlamatel hetkedel, suurimate kahtluste ning ängide ajel - pöördunud tagasi "Buchi valemi" tehtesse. Olgu see usk, raha, armastus või metallvoodi ning puidulõhn, miski aitab su ikka püsti, kui sa kukud. 2020, oli au - head teed. <br /></p>adelohttp://www.blogger.com/profile/12484519382780811943noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-6956404999252983998.post-24971190455861693732019-12-31T01:49:00.002-08:002019-12-31T02:53:28.846-08:002019/ Paltus pildile!<i>Margus Saar ajas mind oma korraliku õppematerjaliga täiega närvi. Muidugi oli ta kõik võimalikud investeerimisvõimalused alla jooninud, valemid värviliseks värvinud. Enne eksamit oli tal ainult üks küsimus, et miks ei arvestata ehitusloa taotlemise raskuse koefitsenti kinnisvara investeeringutes. Ma sain aru, et ma ei ole meie pikast loengutes käimisest midagi meelde jätnud. Aga aega ka enam ei olnud, sest ühe teise Margusega, Voolpriiduga oli mul kohe Susan Lillevälja juures laulueksam. Meie olime otse töölt ja nende riietega nagu ikka, aga meiega koos kursustel käinud kaks peent prouat olid pannud lumehelbekses kostüümid ja karra juustesse. Nemad olid küll pettunud, kui selgus, et laulda polegi vaja ja me saime diplomid kätte. Mis mul kirjas oli, ei mäleta, aga Margusel oli, et parem küsi töölt varem ära, aga ära koju hiljaks jää.</i><br />
See kõik oli selle aasta viimane uni. Kuid tegelikult oleks võinud olla ka see aasta täiesti - lives. Ütleme, tööalaseid gigante on mul vähe ette näidata, pigem on olnud nende lõpetamise aasta. On olnud toredaid ülekandeid ja otseetreid, filmi mitte ühtegi ja raamatut ka mitte. Põhimõtteliselt täielik logelung. (<i>ja ootamatult olen ma saanud enamuse elu tunnustustest see aasta. Rohkem sain ma ainult esimeses klassis)</i><br />
Aga ma olen püüdnud mahutada sinna kõrvale suurepärase kohtumiste sarja kunagiste näitlejate, kunstnike ja tõlkijatega. Miks, selle selguse toob 2020. Olen olnud soomusrongi Mari, ikka selleks, et saaks lapselastele öelda, et siis kui vanaema soomusrongiga Narvas käis. Filminud täiesti läbikukkunult Oskarit Võnnu lahingus, kus - ärge kunagi talle öelge - minu arust kõik need noored sõdurid olid nii ühte nägu, et emasüda küll enda oma ära ei tundnud. Külastanud paavsti, mis pole üldse nii suur sündmus minu jaoks, kui see, et ma käisin ka Rooma loomaaias ja sain esimest korda aru, et kitsed ei ole maailma kõige igavamad loomad. Valisin suviseks perepuhkuseks Vilniuse - kõik küsisid, et mis me seal teeme, aga me olime 5 väga lahedat päeva. Õppisin loendamatute nurkade alt mootorsaagi käsitlema, ehitasin tõelise taevatrepi oma puude otsas olevale rõdule. Tõin Tõrvast kümblustünni, mille peale isegi meie suguvõsa matrooni lapsed pead vangutasid, et nende ema nii kange pole. Ärgem unustagem minu uut sõpra - tsementi. Mida kõik sellest valada annab. Betoonehitis 2020, siit ma tulen ja sry. Reelika, need surmaõgijad tsemendistest käterättidest tuleks ka ikka ära teha. Olen teosammul liikunud oma maja suunas, aga leppinud sellega tänu Martini sõnakõlksule elevandist, mida süüakse tükk haaval. Filminud täiesti lampi asju, mida keegi pole mult tellinud, aga meie Toorioniga tahtsime lihtsalt filmida. Ja käinud Mnemoturniiri saates - ja, isegi peale seda, kui Reimo küsis: "Miks nad küll Sind kutsusid?!"<br />
Muidugi on seiklustes olnud ka ebaõnne. Kevadel, kui ma kopratamme mitu päeva jões tükkideks kiskusin, sain endale kaks permanentselt valutavat rannet. Mõtlesin, et järgmisel aastal võiks neid juba kalipsos rünnata ja alt poolt ning läksin sukeldumiskursustele. Lisaks huvi allveearheoloogiliste objektide vastu. Mu kujutluses oli neid väga lahe filmida. No ütleme, mul on hea meel, et 99% teist mind seal ei näinud. Ei, mitte trikoo pärast ja sellepärast, et kaalust ei lähe üldse alla. Vaid - on asju, mis ei tule alati kergelt. Näiteks läbi nina hingamise ära unustamine vee all. Ja surmahirmust võitu saamine. Kuid - selle eest kohtasin ma seal meest, kes andis maailmale täiesti ootamatu nurga. Ärimees - nii vaata nüüd unenäo postituse nimesid - just - <b>Margus</b>, käib Norras kalal ja tema unistus on püüda nelja meetrine paltus, hüpata ta kõrvale ja teha pilti.<br />
Maailm läks kohe palju avaramaks. Olgu võim missugune tahes, suhted, töö, tervis - aga alati on võimalik, et maailmas on midagi, millest sa veel midagi kuulnud pole ja see - on väga lahe. Püüdke oma paltus pildile. adelohttp://www.blogger.com/profile/12484519382780811943noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-6956404999252983998.post-79214102172695431082019-10-27T02:51:00.002-07:002019-10-27T03:32:31.696-07:00Romanss raamatukogudeleRaamatute kirjutamine on tõepoolest üks üsna vanamoodne tegevus, mis viitab kirjutaja ülimale enesearmastusele. Minu kirja pandu peale peaksid inimesed raiskama oma elust tunde. Ning ausalt öeldes on kas või üks lugeja piisav põhjus, et minna alati, kui vähegi võimalik, mõnda raamatukogusse, kuhu sind kutsutakse.<br />
Mis siis, et juhataja sosistab sulle võib-olla ennem kohtumist kõrva, et "Teate, ega isegi mina pole seda teie "Puutohtlast" lugenud". Või alustab pensionäride huviringi esileedi kolistades hiigelsuurt koolikella teadaandega, et " Eks meil on siin käinud tõesti kuulsaid inimesi - kirjanikke, ajakirjanikke, stsenariste, aga nüüd on meil inimene kellelt meil on tõesti võimalik puhta lehena küsida, et kes ta on." Ühesõnaga - on olnud koomilisi hetki. Kasvõi siis kui ma sain tähtsa nimega preemia, siis selle eel läks korraldajannade vahel sabistamiseks, et kes preemia kohta siis paar sõna ütleb. Tuli välja, et keegi ei ole nõus. Lõpuks õnnestus mul ühte daami veenda, et ütelge teie lihtsalt, et ma saan selle preemia - ma siis tulen ette ja räägin ise kõigest.<br />
Mitte, et mul oleks hirmus kihk püüdlikult iseendast ja oma elust rääkida. Aga - mul on tõesti tunne, et ma olen selle natukene võlgu. Selle pisukese stand-upi neile prouadele, kes on ennast veel minu jaoks kohale vedanud, suudan ma ikka ehk välja käia. Kuigi kord oli tõesti neid üks või kaks, paanikas raamatukogujuhataja osutas õues möllavale lumetuisule - "Te saate ju aru, teie lugejad on väga põdurad!" Ma loodan, et siiski mitte väga. Nagu üks proua mult hiljuti pressis, et millal ometi tuleb Aliis Jõe kolmas osa ja kuuldes mu vastust, et kõige varem suvel, kui ma nüüd kohe kirjutama hakkan - ahastas proua "Ma suren ju enne ära".<br />
Haapsalus istus publiku keskel üks naine, kes vaatas iga minuti järel kella, lükkas silmad dramaatiliselt taevasse ja ohkas piinatult. Ma püüdsin aina toredamaid lugusid oma elust rääkida ja piinatud proua ohkas üha kõvemini. Oli üks kummaline võidujooks, mis lõpes tema võiduga.<br />
Minuga on jagatud imearmsaid lugusid oma elust, küsitud uuriva ajakirjaniku väärilisis küsimusi kõige kohta, mida mind guugeldades on võimalik leida ning vahel olen ma saanud isegi materjale ja infot, mis on ära kulunud mõne ajaloosaate tegemisel.<br />
Vigala ravimtaimede kasvatajatel käisin ma pärast isegi korra külas, aga no see oli kodukant ka.<br />
Mul on mõningad riidest kotid ja potililled kohtumistest, teed ja tasse, pastakaid ja ma pole kunagi tahtnud nende kohtumiste eest raha. Mitte, et mul seda vaja ei oleks.<br />
Aga... ma tahaks ju näha, mis on seljas sellel minu lugejal. Mida ta mõtleb, mis teda huvitab, mis elu ta elab. Mis siis, et nad ei taha tegelikult raamatutest rääkida. Parem ongi. Nemad on ju päris.<br />
Suurepärane karakterite galerii, kogutud raamatukogu seinte vahele. adelohttp://www.blogger.com/profile/12484519382780811943noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-6956404999252983998.post-5142232618884050442019-05-09T10:27:00.001-07:002019-05-09T10:27:56.866-07:00Haiguste ravi vol. 43Kas te olete põdenud sama haigust? Kas sellel on ravi? Mu peas on hääl - jaa, rahu nüüd, ta ei käsi mul tappa, ei räägi usulisis tõekspidamisi, ta on sümpaatne - üldjoontes. Ta lihtsalt on lapsest saadik sundinud mind tegam asju, mida ma tegelikult ei viitsi!<br />
Ma olen tsirka 15? Me tassime maal mingeid kipsplaate. Vend küsib mult (irooniliselt) - "...võtsid ainult kaks, kolme ei jõua või? " Hetk hiljem alustab töötlemist - hääl. Minu peas. " Sa oled päris tugev, sa jõuad küll, sa võid võtta kolm" "Jaaah - aga need kaks praktiliselt tapsid mu." "Aga sa võiks proovida...." Muidugi ma proovin. Higistan. Tassin kolm.<br />
Ma jooksen. Ma olen väga halvas vormis. Maksimum viis kilomeetrit ja ütleme ausalt, seegi on raske. Hääl mu peas küsib: " Maijooksust oled kuulnud. Paljud jooksevad 10..." Ja ma tean, et mul pole pääsemist. Juba ma jooksen kümmet. Vastu igasugust tahtmist.<br />
Ma sõidan maale. Mul seisab ees neli imelist päeva. "Täna ma ei tee midagi muud, kui loen!" Teatan endale võidukalt. Hääl mu peas nendib nukralt "Aga mõtle kui kurb on see värvimata pildiraam.... ja rohimata peenar...." Ma tean, et nad ei saa päriselt nukrad olla. Luuderohi ei saa tunda end ägedamana kui pellargoon, seal kõrval, sest üks on rohitud ja teine mitte. Pink ei saa arvata, et tema on kehvem, sest teise lihvisin ma liivapaberiga üle ja teda ei oleks jaksanud. Aga ikkagi lõppeb see nii, et ma nühin püüdlikult kõiki pinke, et nad tunneks end võrdselt ja laman kõhuli talinelkide vahel, et nad ei põeks komplekse rohitud pojengide kõrval. Kas see on ravitav? adelohttp://www.blogger.com/profile/12484519382780811943noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-6956404999252983998.post-13800027791181868312019-02-06T10:43:00.000-08:002019-02-06T10:43:53.257-08:00<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi2qEQkqo2_qscxVTuRIrl4MRK7stwl8Xwu0FKJYTucIZ_FUtIPuSuMvorfw_OhB2v_qnbnUZgv-cr_9-fophDoDvKcu3ecGmE7O722lXhPXo-eFn_kJelYrjWO4nVqyzoYBvT7LsugzrBo/s1600/suur_naine_teel.png" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="844" data-original-width="1152" height="234" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi2qEQkqo2_qscxVTuRIrl4MRK7stwl8Xwu0FKJYTucIZ_FUtIPuSuMvorfw_OhB2v_qnbnUZgv-cr_9-fophDoDvKcu3ecGmE7O722lXhPXo-eFn_kJelYrjWO4nVqyzoYBvT7LsugzrBo/s320/suur_naine_teel.png" width="320" /></a></div>
<br />
<br />
<br />
<br />
Vahel on need hetked, kui elu jookseb silme eest läbi. Lappasin 1990 aasta ajalehti. Leidsin artikli, mis muutis mu isiksust ja elu. Ma olin/ olen oma arvates tegelikult väga vaikne inimene. Ma olin ka väga vaikne teismeline. Kuni ühe Eesti Ekspressi artiklini, 1990 aastal, aastal kui ma sain viisteist. Pille-Riin Purje kirjutas üldse maailma kõige ilusama pildiga artikli. Jah, ma tean, et Take That möllas sellel ajal, aga ma olen alati olnud liiga suur pragmaatik, et mitte uskuda tutvumisvõimalust maailmastaaridega. Ükskõik kuidas ma seda artiklit lugesin, see oli kõige siiram armastusavaldus otse ajalehes. Või vähemalt ütles seda mu noor, kade süda. Liitkem sinna juurde see, et selle artikli sünnieelduseks oli fakt, et Pille-Riin oli kindlasti ju kirjeldatud noormehega tuttav. Ma sain aru, et iseenesest ei sünni mitte midagi. Kui sa tahad, et sa üldse kuhugi teel oleks - tuleb midagi teha. Vähem kui poole aasta pärast avaldati mu esimene teatriarvustus. Ärge lugege! Mina ka ei julgenud. Aga fakt jääb faktiks, ma olin murdnud oma arguse millegi nimel. Või siis jääme ausaks - ikkagi kellegi. No ja läksid aastad ja kui ma seda pilti nägin tuli kõik meelde. Allaniga koos pole me eriti asju teinud, mõned vaid, mis on väga toredad olnud, tema naisest olen eraldi saate teinud ja rõõmustanud. Vahel polegi vaja eesmärki saavutada, et saavutada abinõu. Teate, et kui rongitee alt läbi sõidad ja rong sõidab üle, siis saad soovida? Ma ei tea, kas ma olen hetkel jõudnud nulli soovidega, et ma ei abiellu Allan Noormetsaga. Lihtsalt - teismelisena, ma vist seisin raudtee all, soovimist sai nii palju. Ja mitte keegi ei paista uskuvat, et tegelikult, oma loomult olin ma selle 15 eluaastal avaldatud fotoni / ja natukene selle artiklini seal kõrval/ Euroopa areim uruhiir.<br />
Kas need arvustused, mis ilmusid olid rumalad? Ojaa - aga kui keegi teab kedagi, kes sündis kohe targa ja maitsekana, siis ma lihtsalt tahaks austusest korra selles suunas kummardada. Murelikuks teeb mind ainult see, et nüüd ei avaldata enam niigi halbasid, 15 aastase teatriarvustusi. Nii ei saa sinna kõrvale ju panna ka kellegi pilti- ja kuidas siis need introverdid, kõhklejad ja argpüksid saavad motti end kokku võtta. Hakka või ise kirjutama, nooruse nimel....adelohttp://www.blogger.com/profile/12484519382780811943noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-6956404999252983998.post-64255810817449530202019-01-05T11:58:00.002-08:002019-01-05T12:04:54.487-08:00Kana ploomidega18 aastat tagasi panin ma külmkappi ülikalli vaakumpaki, kus oli kana, mille sees olid ploomid. Nutta lahistades teadsin ma, et see on mu elu viimane luksuslik söök. Ma olin saamas üksikemaks. Mu laps oli määratud olema ühiskonnas heidik, mina ise vaene ja meie saatus virelemine. Jah, see ei sündinud sellel ajal kui oli peks mõisatallis või kui libahundi-Tiina metsa jooksis. See oli äsja. Ma teadsin, mis mind ees ootab. Paraku, ma ei eksinud. Ei läinud õieti aastatki kui Valgu Kusti sisitas mulle "Vii see isata värdjas siit ära". Ma ei saa kahjuks öelda, et see oli kõik. Ei. Aga kas see täna oli midagi üldse väärt - vastus on kindel ei. Mitte sekunditki. Mitte millisekunditki. Või mis sellest võiks veel väiksem olla. Kirke kindlasti teaks. Sest temast sai maailma kõige targem laps, tüdruk ja naine.<br />
Kõik legendid, et ma läksin töölt otse sünnitama ei vasta tõele. Ma olin eelmine päev montaazhis ja läksin järgmisel päeval ema juurde pesu pesema - aga sattusin sünnitama. Ja ma ei läinud kohe montaazhi tagasi, alles neljandal päeval. Ma kohutavalt kartsin, et ma ei saa enam kunagi tööd. Ma ei saa osta ei kana ega ploome. Ammugi siis neid koos. Ma tegin mingi koolifondi, kuhu iga kuu makstes püüdsin kindlustada, et laps ei peaks otse põhikoolist müüjaks minema. Tänaseks on see fond kenasti kahjumit tootnud ja selle tootlus on 30 protsenti väiksem kui ma sinna sisse maksin.<br />
Me elame 21 sajandil. Ma isegi sünnitasin sellel sajandil. Aga suhe naisesse, emasse ja lapsesse on pärit kusagilt sealt nõks enne seda kui Luther hakkas oma halastuse-juttu ajama. Ja ma ei süüdistagi neid Valgu Kustisid, tihti on palju südametumad rihmikutega tädid, kes näilist moraali kaitstes tegelikult sooritavad eriliselt julma ühiskonnast väljajätmise riitust.<br />
Ma tõesti nutsin terve esimese emaks olemise aasta. Puhtast hirmust. Ja ma ei saa öelda, et mulle ei antud tihedalt mõista, et see on õiglane.<br />
Kui täna küsiks minult üks kõik missugune üksi jäänud tüdruk, kas ta kunagi saab süüa kana ploomidega - mul on vastus. Muidugi. Kui sa iial oma elus ainult tahad. Mina viskasin enda oma umbes poole aasta pärast külmikust ära. Lihtsalt, tõesti polnud isu olnud. Pole siiani tekkinud. Aga unusta ära kõik need, kes teesklevad kõrget moraali ja mängivad mängu et nende käes on sotsiaalsed normid. Neil - ausõna - pole 18 aasta pärast kedagi.<br />
Ma olen lotovõitja. Ja kui ma nüüd veel üldse nutan, siis puhtast liigutusest, kui tore on olla ema. Kui suur au. Homme - ma käin sipsti korra tööl, enne kui sündimist tähistama hakkame, pean ühe tõelise lahingu ja siis - ei mingit kana. Tõesti, me saame endale ka shampanjat lubada. Kaaviariga. adelohttp://www.blogger.com/profile/12484519382780811943noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-6956404999252983998.post-30033635112704787172018-12-28T02:20:00.002-08:002018-12-28T03:27:40.317-08:00Libris et liberis"Raamatud ja lapsed" olevat olnud ühe mu iidoli Lorenzo di Medici moto. Vähemalt renessansis tähistasid need tuleviku kindlustamist. Ma ei julge küll pead anda, et 600 aastat hiljem kehtib sama, aga elanud olen ma küll viimased paar aastat suuresti sama moto järgi. Aastalõppudes tehtav kokkuvõte aitab ehk endal ka suurte lainevaalude vahel loovides sihte selgeks saada.<br />
Esiteks - sai esimene aasta pool mütatud Eesti riigi sünnilooga. Ehitasime Indrekuga saate saate järel ja mina neelasin raamatu raamatu järel, et müür vähe kindlam jääks. Pärast ehitasin päris maja ka. No ütleme, et mitte nagu PÄRIS päris. Seinad on sellised, et kui kingi jalga paned, siis üht kätt ei maksa seinale toetada, läheb maja ümber. Aga terass on aus ja seal kribasin kiiresti valmis veel ühe raamatu. "Tormpuudlane" oli ammu juba valmis, ootas lihtsalt et aeg saaks küpseks. Nii juhtuski, et see aasta tõi kaasa kaks raamatut.<br />
Ning et kõik need ajalooraamatud, mille jaoks ma uue riiuli ostsin, ei jääks seisma, siis andis saatus võimaluse rääkida Vabadussõja lugu.<br />
Raamatute ja ajaloo vahele mahuvad kenasti lastele loodud lood Lastetoast ja oma suureks kasvanud lapsed ka, kelle sunnil käisin Ameerikas - ja see polnudki nii hull. Kuigi kevadine Berliin ja suvine Veneetsia ning sügisene Suomenlinna ja Petseri meeldisid mulle ka. Jõin jäägermeistrit Kihnu Virvega, pidasin Omi 100 sünnipäeva koos juubliariga, põdesin oimuluu põletikku, sain seetõttu paavsti õnnistatud karvamütsi - pluss tammetõrud, lippasin tankide eest koos kaameratega peaaegu elu hinnaga, võtsin EV 100 sünnipäeva vastu Terevisiooni puldis kabitanuga, õpetasin endast targemaid inimesi koolis ja elus ning naersin palju ja nutsin natuke.<br />
Kuigi ühiskond teeb mind vahel murelikuks ning see protsent, mis ajakirjanikuks saada tahtis lööb siis keema, tuleb tõdeda, et hetkel on elu küll nagu kungla rahval. Tõesti kuldsel aal... Tuleviku kindlustab ehk see - libris et liberis - soovin seda enda elu põhjal kõigile. Minu topeltgarantii, et kui see ka tulevikku ei kindlusta teeb ta oleviku väga meeldivaks. Ja ehk ikkagi kindlustab ka tulevikku, kus võiks olla kindlasti - üks elulooraamat maagilisest naisest, kes lavastas jumalast antud andega. Üks lõbus film vananemisest ja inimeste vahelistest suhetest.Üks telesari naistele ja üks ajaloosari meestele. Kaks rõõmsat, suureks kasvanud exlast, kellel läheb hästi. Paar reisi, tänan, võtaksin ka veel kauba peale. Olen tähendanud, et asjad, mille paned kirja, lähevad ka täide. Soovitan soojalt kõigile. Oooooot - ma unustasin suuuuuure lotovõidu. Jah, nüüd on kõik. adelohttp://www.blogger.com/profile/12484519382780811943noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-6956404999252983998.post-10143538698283988812018-05-01T07:52:00.002-07:002018-05-01T07:52:19.849-07:00Kirstu naelSeisin ühel laupäeva hommikul murelikult Kivi-Vigala kiriku ees ja pidasin plaani, kuidas kinnitada vanaisa kirsutle pidulik kimp. Mul oli kotis suur haamer, et ei peaks palju toksima, eripikkuses naelad - ka suuremaid, et kui on vaja suuremat pidamist ja väiksemaid, kui tekib oht, et teravik kadunukeseni peaks jõudma - ja siis ma mõtlesin, et kirstu nael on täiesti tänamatult halva kuulsuse omandanud. Nagu ka need inimesed, keda nii kutsutakse.<br />
Aga võib-olla, et see on üks suur enesearmastus.<br />
Sama vanaisa päästis mind mitmel korral lapsena teoreetiliselt keretäiest (ma rõhutan teoreetilisest, sest peale ähvarduste puudus meil sellega igasugune kokkupuude), mida ema ähvardas mõne sigaduse eest anda. Enamasti täiesti õigustamatult, sest ma ei olnud süüdi. Ma ei teinud lõket aida trepile - ma polnud siis isegi kohal! Või minul ei tulnud mõtet kemmerg hommikuks tagurpidi keerata, ma lihtsalt tõstsin üht nurka, aga süüdi jäin ma ikka. Isegi kui püüdsin vaielda, sest ema ütles teadjalt, et mitte kellelgi teisele ei tuleks selline hull mõte pähe. Aga vanaisa päästis kaudselt meid kõiki, hakates meenutama, et ega see või see sigadus, mille me parajasti korda saatsime - ei ole esimene, mida nähtud on. Küll olla keegi varem vankri lakka tõstnud või hobuse sinna samma või olla vets suisa teise maja otsa veetud. Itsitas ise poole jutu peal nii kõvasti, et puänt muudkui venis, aga sellega ka see meie keretäis. Ma usun, et vanaisa oleks väheke ka ehk selle mu sametisest seljakotist väljaturritava haamri üle naernud, sest ise ta võttis selle kaasa kui Savisaar kutsus Toompead kaitsma. Muud ju polnud, aga vanaisa oli päris tugev mees, ma usun - talle oleks haamristki piisanud. Võib olla oli see tema üks viimastest naljadest, korraldada nii, et ma saaks olla kirstunael ikkagi ametlikult de facto, mitte ainult suguvõsa sisestes juttudes.<br />
<br />
Seal kiriku ees oodates tuli mulle veel meelde, kuidas üks produtsent, kellelt ma läksin tehtud töö eest raha küsima mind muudkui näägutas ja näägutas ning lõpuks teatas kõigile krooniks, et see, et ma nii palju tööd tegin on mu oma süü - sest - "Nagu minu ema ütles, et kui sa ei taha, et sind koheldakse kui teenijat, ei maksa end pakkuda kohvi keetma." Vahel võib lihtsalt juhtuda, et tülid tulevad erinevast kasvatusest. Minu ema õpetas jälle, et kui sa näed, et sa saad aidata ja mingi töö vajab tegemist, siis tuleb see ära teha. Olgu see saade eetrisse või nael kirstu.<br />
<br />
Vanaisa jõudis uhke limusiiniga kohale, rahvast veel eriti polnud, seisime tädiga kahekesi ja ma kopsisin ikka ühe löögi mööda ja teise pihta. Kirst kumises kui itsitades.<br />
Üks kirstunael suguvõsas peab ikka olema.<br />
Tuli suur tuuleiil ja rebis buketi naela küljest lahti, õnneks teine jäi pidama. adelohttp://www.blogger.com/profile/12484519382780811943noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-6956404999252983998.post-788326323411603252017-12-30T01:12:00.000-08:002017-12-30T01:12:32.057-08:00ÕitsemineÕigupoolest olen ma isiklikult väga seda möödunud aastat oodanud. Arglikust lapsepõlvest, kompleksides vaevlevast teismeeast, plahvatusohtlikust täiskasvamisest ja kaktkuvillulikust võitlusest töö kui kividega - alates. On olnud aastaid, mis selle - 2017 aasta nimel - elamise üldse on võimalikuks teinud. Kui sai nutetud palju rohkem kui naerdud, ebaõnnestutud inimese, naise, ema ja isegi toidutegijana. Võideldud elu eest ja surma peale. Mindud halliks, jah see on võimalik - kahe päevaga. Pettutud teistes ja iseendas.<br />
Ja ausalt öeldes, ma ei tea, kas see aasta oleks nii hea ilma selle eelnenuta tundunud. Hea avamäng peabki dramaatiline olema.<br />
2017 on olnud õnnelik. Pisiasjadeni. Laste head tunnistused, Lotte sari ja inimesed temaga koos. Lastetoas on mu kodu ja mu teine pere. Tahtsin minna õppima ajalugu ja olen seda terve aasta saanud töö tegemise nime all teha. Kartsin et ei suuda kunagi eetrisse vajutada uudiseid, aga olen seda pea aegu edukalt teinud. Reisinud. Andnud välja raamatu. Langetatud puid ja raiunud võsa. Pluss poolele läheb miljoneid hetki. Ja kindlasti isikliku heinaniiduki soetamine on selle kõige kroon.<br />
Kuigi tööd on ehk lõpuks rohkemgi olnud, kui kunagi varem. Vahel sellepärast, et olen ise lolli peaga rohkem teinud kui tellitud, vahel sellepärast, et vanus annab võimaluse näha, et ühel hetkel võib iga töö neist olla see, mis jääb. Ja kes see ikka tahaks, et temast ei säiliks see parem külg. Kui ma vaatasin pühade aegset programmi, siis - ilma, et ma oleks kuidagi mitu aastat olnud selle tegija - oli iga päev minu tehtud saateid eetris vähemalt tunni jagu. Õnneks mitte veel "Retro" rubriigis.<br />
Mina olen õnnelik. Aga... Miks peab õnnelik olemisel alati olema mingi aga... Ma olen suur progressi pooldaja. Eesmärgistatud areng ja innovaatilisus on mu lemmikud (pea aegu sama suured kui prosecco). Ainult ma pean seda uskuma või neisse, kes seda läbi viivad. Ja võib-olla ka austama. Vahel on seda viimasel aastal olnud raske teha. Siis kui läbiviijad hooplevad kuidas nad on lühikese ajaga lahti lasknud, koondanud, minema peletanud 30-40 inmest ja näed, ainult ühest tõuseb siuke kisa. Suletakse tubasid, mis on jäänud tühjaks. Tulevad uued, nad suletakse kusagile peitu, et nad nende - pärismaalastega kontakti ei looks. Revolutsioonid nõuavad päid, tõesti nii see on. See on teine meetod, kui varasemalt levinud hillitsetud ja väikses vormis ärasaatmine. Siis anti ikkagi sündsalt elutöö preemia. Ma sain selle kaks aastat tagasi. Selge on, et kõigi peal vihjed ei toimi. <br />
Loen palju sajandi vanuseid lehti. Kas pole imeline töö? 1915 aastal on seal sagedased kuulutused sakslaste väljasaatmistest. Nendega koos lähevad kõik, kes korrale ebamugavad. "Opa kirikuõpetaja väljasaadetud, sest olla nähtud teda juudile kätt andmas" "Maalt välja saadetud piimanaene Liiso Jalakas, kes kirikuõpetaja vangistamiskäsu pääle protesti tõstnud." Mõnikümmend aastat hiljem kirjutab Jaan Kross Siberist kodustele, et kas on tõsi, et veel nii mitmed lilled saanud? Ehk siis 25 aastaks süüdi mõistetud. Ma ikka mõtlesin, et kuidas need teised end tundsid. Need kelle kõrvalt inimesi viidi. Need, kes midagi teha ei saanud või ei julgenud. Alles 2017 aasta õpetas mulle, et viijad võivad teha omaarvates head. Siiralt. Neil võib olla nägemus, et nad on suured progressi läbiviijad. Nagu kindlasti oli nägemus neil, kes viisid ellu Euroopa radikaalseima maareformi 1919 aastal, mis ka õnnestus - kuigi jättis terve põlise ühiskonnaklassi, mõisnikud privileegidest ilma.<br />
Igatahes - ükskõik kuidas ajalugu nende üle kohut mõistab, siis igasugused suunamuutused inimeste endi elus lõpevad või jätkuvad enamasti hästi.<br />
Ja ma tean, mida ma räägin, sest oli ju aasta 2017.<br />
Uue raamatu lepingu kirjutan alla, kui selle blogipostitusele "save" on vajutatud. Õigupoolest on see raamat juba aastaid olnud valmimas. Nüüd on ta käsikiri Tiina käes ja kaanele tulevad need sirelid, mille ma aasta lõpuks heade inimestega abil seina sain. Õitsemine algab neljakümneselt, minu elu topeltgarantii. adelohttp://www.blogger.com/profile/12484519382780811943noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-6956404999252983998.post-14951843901926533412017-07-10T02:51:00.001-07:002017-07-10T02:56:42.414-07:00Les promesses sont faites pour ceux qui y croient<!--[if gte mso 9]><xml>
<o:OfficeDocumentSettings>
<o:AllowPNG/>
</o:OfficeDocumentSettings>
</xml><![endif]--><br />
<!--[if gte mso 9]><xml>
<w:WordDocument>
<w:View>Normal</w:View>
<w:Zoom>0</w:Zoom>
<w:TrackMoves/>
<w:TrackFormatting/>
<w:HyphenationZone>21</w:HyphenationZone>
<w:PunctuationKerning/>
<w:ValidateAgainstSchemas/>
<w:SaveIfXMLInvalid>false</w:SaveIfXMLInvalid>
<w:IgnoreMixedContent>false</w:IgnoreMixedContent>
<w:AlwaysShowPlaceholderText>false</w:AlwaysShowPlaceholderText>
<w:DoNotPromoteQF/>
<w:LidThemeOther>ET</w:LidThemeOther>
<w:LidThemeAsian>X-NONE</w:LidThemeAsian>
<w:LidThemeComplexScript>X-NONE</w:LidThemeComplexScript>
<w:Compatibility>
<w:BreakWrappedTables/>
<w:SnapToGridInCell/>
<w:WrapTextWithPunct/>
<w:UseAsianBreakRules/>
<w:DontGrowAutofit/>
<w:SplitPgBreakAndParaMark/>
<w:EnableOpenTypeKerning/>
<w:DontFlipMirrorIndents/>
<w:OverrideTableStyleHps/>
</w:Compatibility>
<m:mathPr>
<m:mathFont m:val="Cambria Math"/>
<m:brkBin m:val="before"/>
<m:brkBinSub m:val="--"/>
<m:smallFrac m:val="off"/>
<m:dispDef/>
<m:lMargin m:val="0"/>
<m:rMargin m:val="0"/>
<m:defJc m:val="centerGroup"/>
<m:wrapIndent m:val="1440"/>
<m:intLim m:val="subSup"/>
<m:naryLim m:val="undOvr"/>
</m:mathPr></w:WordDocument>
</xml><![endif]--><!--[if gte mso 9]><xml>
<w:LatentStyles DefLockedState="false" DefUnhideWhenUsed="false"
DefSemiHidden="false" DefQFormat="false" DefPriority="99"
LatentStyleCount="375">
<w:LsdException Locked="false" Priority="0" QFormat="true" Name="Normal"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="9" QFormat="true" Name="heading 1"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="9" SemiHidden="true"
UnhideWhenUsed="true" QFormat="true" Name="heading 2"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="9" SemiHidden="true"
UnhideWhenUsed="true" QFormat="true" Name="heading 3"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="9" SemiHidden="true"
UnhideWhenUsed="true" QFormat="true" Name="heading 4"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="9" SemiHidden="true"
UnhideWhenUsed="true" QFormat="true" Name="heading 5"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="9" SemiHidden="true"
UnhideWhenUsed="true" QFormat="true" Name="heading 6"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="9" SemiHidden="true"
UnhideWhenUsed="true" QFormat="true" Name="heading 7"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="9" SemiHidden="true"
UnhideWhenUsed="true" QFormat="true" Name="heading 8"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="9" SemiHidden="true"
UnhideWhenUsed="true" QFormat="true" Name="heading 9"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="index 1"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="index 2"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="index 3"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="index 4"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="index 5"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="index 6"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="index 7"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="index 8"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="index 9"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="39" SemiHidden="true"
UnhideWhenUsed="true" Name="toc 1"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="39" SemiHidden="true"
UnhideWhenUsed="true" Name="toc 2"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="39" SemiHidden="true"
UnhideWhenUsed="true" Name="toc 3"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="39" SemiHidden="true"
UnhideWhenUsed="true" Name="toc 4"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="39" SemiHidden="true"
UnhideWhenUsed="true" Name="toc 5"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="39" SemiHidden="true"
UnhideWhenUsed="true" Name="toc 6"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="39" SemiHidden="true"
UnhideWhenUsed="true" Name="toc 7"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="39" SemiHidden="true"
UnhideWhenUsed="true" Name="toc 8"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="39" SemiHidden="true"
UnhideWhenUsed="true" Name="toc 9"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="Normal Indent"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="footnote text"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="annotation text"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="header"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="footer"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="index heading"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="35" SemiHidden="true"
UnhideWhenUsed="true" QFormat="true" Name="caption"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="table of figures"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="envelope address"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="envelope return"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="footnote reference"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="annotation reference"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="line number"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="page number"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="endnote reference"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="endnote text"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="table of authorities"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="macro"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="toa heading"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="List"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="List Bullet"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="List Number"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="List 2"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="List 3"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="List 4"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="List 5"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="List Bullet 2"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="List Bullet 3"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="List Bullet 4"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="List Bullet 5"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="List Number 2"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="List Number 3"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="List Number 4"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="List Number 5"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="10" QFormat="true" Name="Title"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="Closing"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="Signature"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="1" SemiHidden="true"
UnhideWhenUsed="true" Name="Default Paragraph Font"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="Body Text"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="Body Text Indent"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="List Continue"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="List Continue 2"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="List Continue 3"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="List Continue 4"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="List Continue 5"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="Message Header"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="11" QFormat="true" Name="Subtitle"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="Salutation"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="Date"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="Body Text First Indent"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="Body Text First Indent 2"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="Note Heading"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="Body Text 2"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="Body Text 3"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="Body Text Indent 2"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="Body Text Indent 3"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="Block Text"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="Hyperlink"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="FollowedHyperlink"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="22" QFormat="true" Name="Strong"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="20" QFormat="true" Name="Emphasis"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="Document Map"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="Plain Text"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="E-mail Signature"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="HTML Top of Form"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="HTML Bottom of Form"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="Normal (Web)"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="HTML Acronym"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="HTML Address"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="HTML Cite"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="HTML Code"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="HTML Definition"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="HTML Keyboard"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="HTML Preformatted"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="HTML Sample"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="HTML Typewriter"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="HTML Variable"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="Normal Table"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="annotation subject"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="No List"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="Outline List 1"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="Outline List 2"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="Outline List 3"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="Table Simple 1"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="Table Simple 2"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="Table Simple 3"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="Table Classic 1"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="Table Classic 2"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="Table Classic 3"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="Table Classic 4"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="Table Colorful 1"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="Table Colorful 2"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="Table Colorful 3"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="Table Columns 1"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="Table Columns 2"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="Table Columns 3"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="Table Columns 4"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="Table Columns 5"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="Table Grid 1"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="Table Grid 2"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="Table Grid 3"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="Table Grid 4"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="Table Grid 5"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="Table Grid 6"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="Table Grid 7"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="Table Grid 8"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="Table List 1"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="Table List 2"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="Table List 3"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="Table List 4"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="Table List 5"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="Table List 6"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="Table List 7"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="Table List 8"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="Table 3D effects 1"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="Table 3D effects 2"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="Table 3D effects 3"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="Table Contemporary"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="Table Elegant"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="Table Professional"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="Table Subtle 1"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="Table Subtle 2"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="Table Web 1"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="Table Web 2"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="Table Web 3"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="Balloon Text"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="39" Name="Table Grid"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="Table Theme"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" Name="Placeholder Text"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="1" QFormat="true" Name="No Spacing"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="60" Name="Light Shading"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="61" Name="Light List"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="62" Name="Light Grid"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="63" Name="Medium Shading 1"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="64" Name="Medium Shading 2"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="65" Name="Medium List 1"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="66" Name="Medium List 2"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="67" Name="Medium Grid 1"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="68" Name="Medium Grid 2"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="69" Name="Medium Grid 3"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="70" Name="Dark List"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="71" Name="Colorful Shading"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="72" Name="Colorful List"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="73" Name="Colorful Grid"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="60" Name="Light Shading Accent 1"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="61" Name="Light List Accent 1"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="62" Name="Light Grid Accent 1"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="63" Name="Medium Shading 1 Accent 1"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="64" Name="Medium Shading 2 Accent 1"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="65" Name="Medium List 1 Accent 1"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" Name="Revision"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="34" QFormat="true"
Name="List Paragraph"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="29" QFormat="true" Name="Quote"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="30" QFormat="true"
Name="Intense Quote"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="66" Name="Medium List 2 Accent 1"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="67" Name="Medium Grid 1 Accent 1"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="68" Name="Medium Grid 2 Accent 1"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="69" Name="Medium Grid 3 Accent 1"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="70" Name="Dark List Accent 1"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="71" Name="Colorful Shading Accent 1"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="72" Name="Colorful List Accent 1"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="73" Name="Colorful Grid Accent 1"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="60" Name="Light Shading Accent 2"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="61" Name="Light List Accent 2"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="62" Name="Light Grid Accent 2"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="63" Name="Medium Shading 1 Accent 2"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="64" Name="Medium Shading 2 Accent 2"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="65" Name="Medium List 1 Accent 2"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="66" Name="Medium List 2 Accent 2"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="67" Name="Medium Grid 1 Accent 2"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="68" Name="Medium Grid 2 Accent 2"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="69" Name="Medium Grid 3 Accent 2"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="70" Name="Dark List Accent 2"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="71" Name="Colorful Shading Accent 2"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="72" Name="Colorful List Accent 2"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="73" Name="Colorful Grid Accent 2"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="60" Name="Light Shading Accent 3"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="61" Name="Light List Accent 3"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="62" Name="Light Grid Accent 3"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="63" Name="Medium Shading 1 Accent 3"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="64" Name="Medium Shading 2 Accent 3"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="65" Name="Medium List 1 Accent 3"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="66" Name="Medium List 2 Accent 3"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="67" Name="Medium Grid 1 Accent 3"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="68" Name="Medium Grid 2 Accent 3"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="69" Name="Medium Grid 3 Accent 3"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="70" Name="Dark List Accent 3"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="71" Name="Colorful Shading Accent 3"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="72" Name="Colorful List Accent 3"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="73" Name="Colorful Grid Accent 3"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="60" Name="Light Shading Accent 4"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="61" Name="Light List Accent 4"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="62" Name="Light Grid Accent 4"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="63" Name="Medium Shading 1 Accent 4"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="64" Name="Medium Shading 2 Accent 4"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="65" Name="Medium List 1 Accent 4"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="66" Name="Medium List 2 Accent 4"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="67" Name="Medium Grid 1 Accent 4"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="68" Name="Medium Grid 2 Accent 4"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="69" Name="Medium Grid 3 Accent 4"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="70" Name="Dark List Accent 4"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="71" Name="Colorful Shading Accent 4"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="72" Name="Colorful List Accent 4"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="73" Name="Colorful Grid Accent 4"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="60" Name="Light Shading Accent 5"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="61" Name="Light List Accent 5"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="62" Name="Light Grid Accent 5"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="63" Name="Medium Shading 1 Accent 5"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="64" Name="Medium Shading 2 Accent 5"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="65" Name="Medium List 1 Accent 5"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="66" Name="Medium List 2 Accent 5"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="67" Name="Medium Grid 1 Accent 5"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="68" Name="Medium Grid 2 Accent 5"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="69" Name="Medium Grid 3 Accent 5"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="70" Name="Dark List Accent 5"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="71" Name="Colorful Shading Accent 5"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="72" Name="Colorful List Accent 5"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="73" Name="Colorful Grid Accent 5"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="60" Name="Light Shading Accent 6"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="61" Name="Light List Accent 6"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="62" Name="Light Grid Accent 6"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="63" Name="Medium Shading 1 Accent 6"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="64" Name="Medium Shading 2 Accent 6"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="65" Name="Medium List 1 Accent 6"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="66" Name="Medium List 2 Accent 6"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="67" Name="Medium Grid 1 Accent 6"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="68" Name="Medium Grid 2 Accent 6"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="69" Name="Medium Grid 3 Accent 6"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="70" Name="Dark List Accent 6"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="71" Name="Colorful Shading Accent 6"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="72" Name="Colorful List Accent 6"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="73" Name="Colorful Grid Accent 6"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="19" QFormat="true"
Name="Subtle Emphasis"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="21" QFormat="true"
Name="Intense Emphasis"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="31" QFormat="true"
Name="Subtle Reference"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="32" QFormat="true"
Name="Intense Reference"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="33" QFormat="true" Name="Book Title"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="37" SemiHidden="true"
UnhideWhenUsed="true" Name="Bibliography"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="39" SemiHidden="true"
UnhideWhenUsed="true" QFormat="true" Name="TOC Heading"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="41" Name="Plain Table 1"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="42" Name="Plain Table 2"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="43" Name="Plain Table 3"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="44" Name="Plain Table 4"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="45" Name="Plain Table 5"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="40" Name="Grid Table Light"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="46" Name="Grid Table 1 Light"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="47" Name="Grid Table 2"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="48" Name="Grid Table 3"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="49" Name="Grid Table 4"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="50" Name="Grid Table 5 Dark"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="51" Name="Grid Table 6 Colorful"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="52" Name="Grid Table 7 Colorful"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="46"
Name="Grid Table 1 Light Accent 1"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="47" Name="Grid Table 2 Accent 1"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="48" Name="Grid Table 3 Accent 1"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="49" Name="Grid Table 4 Accent 1"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="50" Name="Grid Table 5 Dark Accent 1"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="51"
Name="Grid Table 6 Colorful Accent 1"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="52"
Name="Grid Table 7 Colorful Accent 1"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="46"
Name="Grid Table 1 Light Accent 2"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="47" Name="Grid Table 2 Accent 2"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="48" Name="Grid Table 3 Accent 2"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="49" Name="Grid Table 4 Accent 2"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="50" Name="Grid Table 5 Dark Accent 2"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="51"
Name="Grid Table 6 Colorful Accent 2"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="52"
Name="Grid Table 7 Colorful Accent 2"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="46"
Name="Grid Table 1 Light Accent 3"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="47" Name="Grid Table 2 Accent 3"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="48" Name="Grid Table 3 Accent 3"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="49" Name="Grid Table 4 Accent 3"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="50" Name="Grid Table 5 Dark Accent 3"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="51"
Name="Grid Table 6 Colorful Accent 3"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="52"
Name="Grid Table 7 Colorful Accent 3"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="46"
Name="Grid Table 1 Light Accent 4"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="47" Name="Grid Table 2 Accent 4"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="48" Name="Grid Table 3 Accent 4"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="49" Name="Grid Table 4 Accent 4"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="50" Name="Grid Table 5 Dark Accent 4"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="51"
Name="Grid Table 6 Colorful Accent 4"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="52"
Name="Grid Table 7 Colorful Accent 4"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="46"
Name="Grid Table 1 Light Accent 5"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="47" Name="Grid Table 2 Accent 5"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="48" Name="Grid Table 3 Accent 5"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="49" Name="Grid Table 4 Accent 5"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="50" Name="Grid Table 5 Dark Accent 5"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="51"
Name="Grid Table 6 Colorful Accent 5"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="52"
Name="Grid Table 7 Colorful Accent 5"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="46"
Name="Grid Table 1 Light Accent 6"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="47" Name="Grid Table 2 Accent 6"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="48" Name="Grid Table 3 Accent 6"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="49" Name="Grid Table 4 Accent 6"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="50" Name="Grid Table 5 Dark Accent 6"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="51"
Name="Grid Table 6 Colorful Accent 6"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="52"
Name="Grid Table 7 Colorful Accent 6"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="46" Name="List Table 1 Light"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="47" Name="List Table 2"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="48" Name="List Table 3"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="49" Name="List Table 4"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="50" Name="List Table 5 Dark"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="51" Name="List Table 6 Colorful"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="52" Name="List Table 7 Colorful"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="46"
Name="List Table 1 Light Accent 1"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="47" Name="List Table 2 Accent 1"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="48" Name="List Table 3 Accent 1"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="49" Name="List Table 4 Accent 1"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="50" Name="List Table 5 Dark Accent 1"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="51"
Name="List Table 6 Colorful Accent 1"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="52"
Name="List Table 7 Colorful Accent 1"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="46"
Name="List Table 1 Light Accent 2"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="47" Name="List Table 2 Accent 2"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="48" Name="List Table 3 Accent 2"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="49" Name="List Table 4 Accent 2"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="50" Name="List Table 5 Dark Accent 2"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="51"
Name="List Table 6 Colorful Accent 2"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="52"
Name="List Table 7 Colorful Accent 2"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="46"
Name="List Table 1 Light Accent 3"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="47" Name="List Table 2 Accent 3"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="48" Name="List Table 3 Accent 3"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="49" Name="List Table 4 Accent 3"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="50" Name="List Table 5 Dark Accent 3"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="51"
Name="List Table 6 Colorful Accent 3"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="52"
Name="List Table 7 Colorful Accent 3"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="46"
Name="List Table 1 Light Accent 4"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="47" Name="List Table 2 Accent 4"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="48" Name="List Table 3 Accent 4"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="49" Name="List Table 4 Accent 4"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="50" Name="List Table 5 Dark Accent 4"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="51"
Name="List Table 6 Colorful Accent 4"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="52"
Name="List Table 7 Colorful Accent 4"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="46"
Name="List Table 1 Light Accent 5"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="47" Name="List Table 2 Accent 5"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="48" Name="List Table 3 Accent 5"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="49" Name="List Table 4 Accent 5"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="50" Name="List Table 5 Dark Accent 5"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="51"
Name="List Table 6 Colorful Accent 5"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="52"
Name="List Table 7 Colorful Accent 5"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="46"
Name="List Table 1 Light Accent 6"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="47" Name="List Table 2 Accent 6"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="48" Name="List Table 3 Accent 6"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="49" Name="List Table 4 Accent 6"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="50" Name="List Table 5 Dark Accent 6"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="51"
Name="List Table 6 Colorful Accent 6"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="52"
Name="List Table 7 Colorful Accent 6"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="Mention"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="Smart Hyperlink"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="Hashtag"/>
<w:LsdException Locked="false" SemiHidden="true" UnhideWhenUsed="true"
Name="Unresolved Mention"/>
</w:LatentStyles>
</xml><![endif]--><!--[if gte mso 10]>
<style>
/* Style Definitions */
table.MsoNormalTable
{mso-style-name:Normaaltabel;
mso-tstyle-rowband-size:0;
mso-tstyle-colband-size:0;
mso-style-noshow:yes;
mso-style-priority:99;
mso-style-parent:"";
mso-padding-alt:0cm 5.4pt 0cm 5.4pt;
mso-para-margin-top:0cm;
mso-para-margin-right:0cm;
mso-para-margin-bottom:8.0pt;
mso-para-margin-left:0cm;
line-height:107%;
mso-pagination:widow-orphan;
font-size:11.0pt;
font-family:"Calibri",sans-serif;
mso-ascii-font-family:Calibri;
mso-ascii-theme-font:minor-latin;
mso-hansi-font-family:Calibri;
mso-hansi-theme-font:minor-latin;
mso-fareast-language:EN-US;}
</style>
<![endif]-->
<br />
<div class="MsoNormal">
Kunagi keegi ütles, et mul on lapsepõlvetrauma, see
väljendub selles, et mulle on oluline sõprus. Ma olen sellega täiesti nõus.
Paljud elus hilisemad traumad on mu haigust veelgi süvendanud. Näiteks
sünnipäevad, kui helistavad või kirjutavad inimesed, kellega sa võib olla
aastaid pole kokku puutunud ja sa saad jätkata juttu samalt sõnalt, kus see
pooleli jäi. Või kui sa pead töö tõttu palju minevikus sumpama, siis vaatad ka
iseenda lähiminevikule hämmingus, et paljudel juhtudel oleksid üksinda täitsa
põhja vajunud, aga justkui juhuse tahtel su kõrval olnud inimesed, on sind
välja aidanud. Kas ma olen taibanud neid selle eest tänada? Pigem mitte. Vahel
sellepärast, et tundub nagu sõpruse väljendamine olekski mingi haigus, trauma,
et mis seals ikka – oli mis oli, ärme nüüd laapa ja lähme edasi. <span style="mso-spacerun: yes;"> </span>Vahel sellepärast, et nad on nii hästi
aidanud, et oled sattunud elukarusselli kiiretele tuuridele ja pole enam
kokkugi sattunud. Vahel, sest pole märganud. Või oled märganud, aga oma
enesekesksuses kõike teise tehtut tühiseks pidanud. Õnneks on inimestel aastas
kord sünnipäev. Kui vähegi aega võtad, saad sellel päeval kulud ja kasud kokku
liita ning imestada, et kasu lahtris pole ühtki isiklikku saavutust või
rahasummat, vaid ainult inimesed. Hetked. </div>
<div class="MsoNormal">
Ühel ajahetkel oma eelmisel eluaastal, vaatasin ma
üllatusega oma teekonda – ma teen tööd, milline töökoht on ühel inimesel terves
Eestis. Lastelavastuste rezhissöör. Jumalik amet. Milline õnnis juhus, et just
mina selle ainsa koha sain. Küll ebameeldivate intriigide ja ebaterve vimma
tulemusel, aga ma olen pool aastat teinud tööd, mis sunnib mind lugema ja
analüüsima ja süstematiseerima eestlase riigi loomise lugu. Imeline. Üks –
miljonist lotopilet. Varastel hommikutundidel ma kirjutan. Raamatuid. Kummalisel
moel ja sõprade õhutusel, üks saab sügisel äratrükitud. Luksus nagu ma oleks
Lorenzo di Medici. Kui ma tahan arendada intellektuaalset vestlust otsin ma
üles oma tütre või poja.<span style="mso-spacerun: yes;"> </span>Ja kõige selle
külluse juures olen ma ikkagi unustanud olla tänulik – oma sõpradele. Selle
eest, et te olete. Ka siis kui mul pole jõudu või tahet esitada mõnd lõbusat
klounaadi või raha, et osta proseccot (valget). Too trauma, mida ma ise
haiguseks ei pea, hoiab tegelikult mu mälus iga teie hea sõna ja teo. Kogun
neid härdalt nagu palvehelmeid. Riputan juba 41 kee nagisse ja asun uut
lükkima. Olles tänulik. </div>
<div class="MsoNormal">
<br /></div>
<div class="MsoNormal">
<br /></div>
<div class="MsoNormal">
Lootsin sünnipäevaks saada valmis maagiliselt realistliku loo tormpuudlastest, keda lahutab ajaliselt sajand ja hingeliselt mitte miski. Üks neist seikleb kaasajas kandes käe küljes metallplaati kirjaga -
</div>
<br />
Kaaren Maal - 09.07. 1982<br />
<br />
<div style="line-height: 0.18cm; margin-bottom: 0cm;">
<br /></div>
<div style="line-height: 0.18cm; margin-bottom: 0cm;">
<span style="color: black;"><span style="font-family: "times new roman" , serif;"><span style="font-size: small;">Ka temal on trauma, ta ei mäleta minevikku. </span></span></span></div>
<div class="MsoNormal">
<br /></div>
<div class="MsoNormal">
Päris valmis veel pole, aga see on raamat, mida ma tahaks näha oma 43 sünnipäeva laual. Ma tean, et elu peab sõna. </div>
<div class="MsoNormal">
<br /></div>
<div class="MsoNormal">
<br /></div>
<div class="MsoNormal">
</div>
<div class="MsoNormal">
<br /></div>
adelohttp://www.blogger.com/profile/12484519382780811943noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-6956404999252983998.post-7124514185518142142017-05-01T10:45:00.000-07:002019-01-06T03:32:23.003-08:00Elu on eneseparoodiaKui ma olin noor, siis mul oli au töötada ühe Eesti Televisiooni ägedaima meessaatejuhiga. Ta oli selline mees, et mehed Jõhvi poes küsisid kas nad võivad talle osta Vana-Tallinnat ( mille ta kinkis mulle) ja üks proua keeldus andmast intervjuud kellelegi teisele kui talle. Ta on vaieldamatult väga äge. Lihtsalt, kui su elu koosneb nii paljudest tutvustest on üsna loomulik, et võib juhtuda nii nagu meil- oli meeleolukas grillimine mäekeemiku Jaanuse pool ja staar alustas intervjuud: "Kukruse kaevurid ei aimanudki millise kulla nad toovad maa alt, kuni tulid sellised mehed nagu Peeter..." "Jaanus" - püüdis keemik lõkke kõrval parandada. Staar rehmas käega ja jätkas: "Olemegi siin Peetri kodus ja uurime, kas igast lõkkest võib leida Eesti kulda..." Edasine jääb montaazhisaladuseks. Täiesti allaandnud Jaanus lasi end 33 korda Peetriks nimetada ja enamuse lõikasin ma selles intervjuus ka välja. Mõeldes nooruse uljuses pahuralt - kuidas nii võib.<br />
Täna - oli meie väga toreda võttemeeskonna "Ehitades Eestit" võte Teenuse "Teeme ära" talgutel. Ikkagi peaaegu mu kodukandis. Kihutasin kohale ja asusin kohe kohalikega sotsialiseeruma. Panin pähe tuttmütsi ja selga dressid, et võita usaldus ja saada jutule. Põõsas tuhnivad naised rääkisid küla elust ja tõstsid esile külavanemat - mu meelest Kaljut. Igatahes tundus Kalju väga tore mees ja ma kiitsin teda kõigile 20nele talgulisele. Pealegi tegi Kalju pilte. Ma tutvustasin teda ka kuulsale saatejuhile Indrek Treufeldile ja kiitisin ta teadmisi kohaliku elu osas. Lisades, et " On hea elada külas, mida juhib selline patrioot nagu Kalju". Ka tema abikaasale, Sirjele, oli mul aega öelda - et Kaljuga on teil vedanud. Kui ma siis enne talgute lõppu olin võttegrupile väljanuianud rahvale pakutavast stritslist mahlakamad tükid, tuli Kalju ja näitas kodukandi pildialbumit. Suurepärased fotod - ma kujutasin ette, et neid läheb saates vaja. Seetõttu võtsin ka meiliaadressi - asusin kohe hooga kirjutama. Mees köhatas hääle selgeks ja ütles võimalikult neutraalselt- "Heino...."<br />
Kaks päeva tagasi olime Eesti Meistrivõistlustel kulturismis ja fitnessis ning meil rippusid kaelas "treenerite" kaardid. Kusjuures Indrek võiks seda ametit ka pidada, ta ennustas kolmes voorus järjest õige võitja. Mind lohutab selles eneseparoodias ainult tema naise saadetud prosecco - sulgudes - valge. adelohttp://www.blogger.com/profile/12484519382780811943noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-6956404999252983998.post-30095504014901398542017-03-07T10:18:00.002-08:002019-05-09T12:57:30.232-07:00VeregruppMul oli kunagi üks sõber, kes ütles, et matused on huvitavad, sest inimesed siis leiavad ikka põhjuse endast rääkida. Ta oli/ on väga tark mees ja see on täitsa õigus. Kui keegi ära sureb, siis korraga seisame me saja küsimuse ees - ja see esimene ja alatine on, et kas me ise oleme valmis. Vanusest hoolimata. Ma ei usu, et mu 98 aastasel Omil oleks hullult kergem surra, kui minul. Järgmine küsimus on, et mis me sellest inimesest õppisime. Ja kas me tahame sellega ennast kuidagi tõsta. Muidugi tahame. See enesetõstmine on väga halvaks pandud, aga kui keegi on tõesti siia ilma sündinud, et teisi imetleda, siis andke mulle teada. Ma isiklikult pole veel kohanud. Mida püham ja mida rohkem mediteerib, seda kõvemini ta ennast jumaldab. Ja see on väga okei. Minu arust suurepärane. Kuna elu on nagunii kuradi üksildane, siis iseenese armastamine kõlab selles kõledas helikeeles suhteliselt küllusliku armastusena.<br />
Koma oli mees, kellest räägiti, et ta on armastab ja vihkab suvaliselt. Veregrupi alusel. Ma nähtavasti ei kõneleks sellest iial kuigi pateetiliselt, kui ma oleks sattunud sellesse vihkamise gruppi. Imelikul kombel õnnestus pääseda läbi mingite saadete ja asjade sinna armastamise omasse. See oli austav. Sellega kaasnes oma noblesse oblige - olla tark, olla terav, olla maailma suhtes lahti. Võib olla paljusid asju sellest, mida kuidagi hiljem teise veregrupi inimesed on ette heitnud.<br />
Aga oli veel üks asi, mida ta rõhutas. Et sa pead elus poole valima. Sa ei saa olla kunstnik ja kahel poolel, et natuke ja natuke. Sa oled ja nii või teisiti on selle hind üksindus. Ainult selle vahega, et sa siis oled sellest teadlik või oled lupard, kes kintsu kaapides kaasa jookseb. Küllap see oli minu jaoks üks vana lugu, saanud alguse Liigandi Ossist ja kuidagi läbi mitmete väga suurte ja andekate inimeste edasi kerinud. Aga väga suur hulk mu DNAst sai oma koodi läbi selle kreedo, et - ära kunagi müü oma nooruse ideaale. Ja nii lihtsalt läks. On olnud päevi, kui ma tahaks olla palju kenam inimene. On olnud hetki, kui ma olen nutnud etteheidete pärast, et ma tahan nii palju. Aga ma ei saa midagi teha - neil suremise hetkedel - ma soovin, et me kõik võiks olla Peetruse ees sama ausate nägudega kui Koma. Ja vastuseks teisele küsimusele - kõige ägedam asi, mida ma õppisin, et kogu maailmal ei pea olema sama veregrupp kui sinul. Lepi sellega. Aga ära muuda mitte milligrammi oma DNAst, sest siis - no võib- olla, kes seda tõde teab - ongi lisaks üksildusele seal lõpus veel midagi. Au elada. adelohttp://www.blogger.com/profile/12484519382780811943noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-6956404999252983998.post-34954338989033302652017-01-16T12:58:00.003-08:002017-01-16T12:59:26.339-08:00Elu tuleb lõigata terava noaga. Hommage kunstnikeleKui te hakite köögis, siis millegi pärast ei ohka keegi heldinult - "Jumal, küll on hea nüri nuga!". Aga elus - vat siis tundub see äge. Et inimesed on hästi pehmed, hästi viisakad, kenad. Kiristavad hambaid, aga kannatavad ära. Kenad nürid noad. Nad ei lõika, taevas hoidku ei, nad lihtsalt saevad aeglaselt ja kindlalt su elusooni. Vaatasin "Plekktrummi" ja leidsin, et juba lapsena saatis elu mu teele iidset füüsikaõpetajat Vilma Kukrust tsiteerides "absoluudi etaloni". Kaido Ole on elus kasvanud just selleks inimeseks, kellel on omadus öelda asju ausalt ja kenasti ning nii vastikult ausalt, et natuke tahaks punastada, et kurat - kus ma siis selle julguse saama peaks, et sama teha. No kui Kaido oleks väheke vähem aus olnud, ma oleks - ise arvan, täitsa arvestatav keskpärane või veits alla kunstnik. Aga ta andis teismelisele plikale sellise tagasiside, et ma sain aru - joonistama õpin ma järgmises elus. Edaspidi on sellised teravad noad olnud mu elutee short cutid. Proua Vilja Palmi kartsin ma reaalselt oma esimestes erialatundides nii, et ei teadnud, kas teeselda surma kõhuvalus või lihtsalt lakata hingamast. Ja ta oli väga äge. Kursavend Olle, kes kergitas tavaliselt vasakut kulmu, kui miski tundus talle veider - või mõlemat, kui väga veider - õpetas väriseval häälel enda eest seisma. No, kurat - keegi meist polnud geenius, aga tema küll kunagi ei kahelnud, et tema on. Ma arvan, et oli ka. Edasi on olnud kenas Jyski lauakomplektis, kus isegi või lõikamine on keeruline, mu elu lauakattes inimesi, kes on löönud vere käima, sest neis on ise loomu. Igaühte neist tean ma nimepidi - ning kui ma peaks teise ilma minema, kavatsen ma nad kõik Peetrusele ettelugeda tänupalveks, et nad mu teele sattusid. Telemajas on üks legendaarne daam, kelle solvangud ulatuvad üle koridoride, kelle põlgus põletab sind nooruses nagu praevarda siga. Kelle valjuhäälne nääksumine, et "Kui andetu" sa oled, sööb hinge seest. Ta lokid jätavad petliku mulje, et sama krussis on ka ta närvid. Alles viimastel aastatel olen ma õppinud seda eluhoiakut mõõdukalt nautima ja armastama. Ta vähemalt on elus, tal on oma arvamus. Ta ei kahtle selles ja tal on kirg. Et oleks nii nagu ühel heal kolleegil, kes tähtedel just suusaklambreid kinni vajutab - kirg elada ja öelda. Ma ei tea, miks me kardame teravust. Ma ei tea, miks ma seda ise kartnud olen. Jääme ausaks - elu on ikkagi sibul, mida nürima noaga sa hakid, seda rohkem pillid. Viisakus, lahke - mittemidagiütlev leebus, on sama kasulik nagu ISISe võitlejale "Väikse Printsi" lugemine. Vahva, aga mis on sellel ühist eluga? adelohttp://www.blogger.com/profile/12484519382780811943noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-6956404999252983998.post-70829974063388830922016-11-20T21:06:00.002-08:002016-11-20T21:14:59.830-08:00Chanel nr.5 fenomenMa olen siin mitu päeva salvestanud Laulukarusselli, kus kaamerate ette saabub lapse järel laps, kes on lisaks sellele, et on oma pere lemmik täielik võitja juba maakonnas. Esiteks, muidugi, sest ta laulab hästi ja teiseks, sest ta oskab midagi, mida teised ei oska. Ja ma rõhutan, iga laps neist pea sajast, on eriline. Õnneks on muutunud nende sünnist alates maailm. Vanimad neist sündisid umbes siis, kui ma esimest korda elus Laulukarusselliga pistmist tegin ja lisaks klippide salvestamisele võtsin kaalust alla kollase, poroloonist, hingamistuubusega Limpa kostüümi sees. Kostüümi elu olete kunagi elanud? Kõik need suurepärased, hästi kasvatatud ja nunnud lapsed püüavad kindla peale selja taga teha kindlaks, kas maskotil on reaalsed inimaistingud. Kas ta reageerib tsurkamisele, kägistamisele ja pikalijooksmisele. Muidugi ei teinud seda tolle korra võitja Mikk Dede. Tema oli üks tõsine ja sõnaaher laps, kes tuli tegi täie tõsidusega seda laulmise asja. Kostüümi klohmimine ei huvitanud teda õnneks mitte üks raas. Ka ma ei mäleta, et tema õpetajat oleks huvitanud kuidagi lapse peale lõugamine. Mida, ma pean ausaks jääma, nii mõnigi tegi. Väga õudne on, kui stuudiosse toodud surmahirmus laps, saab koosa, et ta ei ole NII hea, NII andekas, NII tubli. Vat neist lastest ei saa Mikk Deddesid. Ei, mitte, et nad ei oskaks laulda. Oskavad nagu Pavarotid. Sellepärast, et neid alandati. Õnneks, tõesti suureks õnneks, on see aeg pöördunud. Ma tõesti usun, et neist tänastest lauljatest saavad igati rõõmsad - need kes, nad tahavad olla. No teine asi on muidugi ise enda alandamine. See - vastupidiselt teiste tehtule, võib pakkuda pöörast rõõmu. Kui mitte alati kohe, siis tagant järele.<br />
Me oleme näiteks Kadiga ostnud minu õhutusel ühele monteerijale kommikarbi sünnipäevaks ja minu nõudmisel hakanud juba koridoris laulma sünnipäevalaulu. Kui me sisenesime, siis monteerija vaatas süvenenult arvutit. Me ei vakatanud, täis lootust, et ehk teise salmiga muutub ta rõõmsamaks, me muudkui jätkasime ja jätkasime. Lõpuks vaikisime, sokutasime kommikarbi lauaservale ja lahkusime. See ei olnud monteerija, kes oleks väga rääkida armastanud. Miks ta olekski pidanud sünnipäeval nüüd teine inimene olema?<br />
Või oli asi laulus. Ma lihtsalt ei pea viisi. Laulukarusselli rezhissööri kohta on see päris alandav ülestunnistus? Aga ma nimetaks seda Chanel nr.5 fenomeniks. Kui sa oled noor ja sa pole Marilyn Monroe, siis sulle meeldivad kas kerged lillelõhnad või rasked magusad, aga kindlasti mitte Chanel nr.5. Nende lõhnade kasutamise ajal oled sa üsna haavatav teiste inimeste poolt. Laulujuhendaja, kaameramees, peigmees, ülemus või müüja poes võivad sulle väljanäidata oma suhtumist, sa lähed koju ja nutad patja. Kui sa jõuad järgmisesse eluperioodi ja sa leiad, et sinu lõhn on puudrine klassika - oled sa jõudnud ajajärku, kus ainuke inimene, kes sind alandada võib - oled sa ise. Armudes liiga nooresse mehesse, kukkudes tänaval lompi, tehes kohatud asju - ja see kõik on väga naljakas. Elu vürts. Kui keegi teeb seda teie eest, siis aitab selle vastu - no juhul kui te olete naine - Chanel nr. 5 ja teadmine, et nii te enam oma elus teha ei lase.<br />
Kõikse kõigeparem on muidugi see, kui seda üldse elus vähe juhtub. Eriti lapsena, siis kasvab meil palju andekaid, ägedaid ja terveid noori inimesi. No nagu mulle praegu nende 100 lapse pealt tundub. adelohttp://www.blogger.com/profile/12484519382780811943noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-6956404999252983998.post-21458359470463804752016-11-13T12:18:00.002-08:002016-11-13T12:18:40.184-08:00Kududa kangast lastele jätkata... või siis mitte. Täna oli üks kummaline päev, kui ma sain aru, et me ei koo kangast lastele jätkata. Igaüks meist koob oma lapikese, kaltsukese, tükikese - ja see on meie jagu. Nukuteater pidas oma avapidu. Mulle meeldib see teater, selle tegijad ja see idee - see on mu lapsepõlv. Mulle meeldib, et neil on teatrijuht, kelle kohta suitsunurgas räägitakse - et ta ei tõmmanud eelarvest maha olulisisi asju, et ta tahtis parimat. Ma vaimustun, kui ma näen nende vaimustust. Kui niiskete silmadega stuudiolased annavad vande.<br />
Aga oli midagi veel - arusaam, et mu isa - head isadepäeva teisele poole - ei oleks olnud sinna täna kutsutud, kuigi tema armastas seda teatrit palju tohutumalt. Et me ei võta kellegi tööd üle ega jätka, me elame enda oma - ja see, kas sellest jääb midagi - on juhus. Kas jääb Hendriku kohvik või Ferdinandi saal - elu mängib täringuid. Ja isegi lihtsam on neil, kellel pole midagi jätkata. Nad võivad asusalt alustada oma elu. Nii nagu ma ise alustasin, tunnustamata et Virve Koppel oli must kindlasti andekam ja Vilja Palm ägedam. Kuigi ma loodan, et ehk ikkagi selles uues, ägedas majas, kus noored inimesed ei teadnud, et suitsunurk oli tükike vana - 1985 aasta garderoobi seinast - olen mina kunagi piletör. Et jätkata kangast lapsepõlvestadelohttp://www.blogger.com/profile/12484519382780811943noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-6956404999252983998.post-15600252800364302762016-09-28T11:05:00.000-07:002016-09-28T11:10:54.491-07:00Samovar, Maria Laidoneri stiilis lauake napsutamiseks ning elutööÜldiselt on igasuguste ürituste korraldamine olnud mul edukas - seda tänu väga heale meeskonnale, kes meenutavad priitahtlike pritsumehi - lisaks sellele, et nad on uskumatud kokad, solistid, peoperemehed - on nad tegelikult milleski oma põhitööna veel paremad. Seega ei peaks veel titekingades oleva firma "Pulmad, matused, ristsed JA sünnipäevad" tegevjuhina ma kartma eriti mingeid üritusi, aga -<br />
alati on elus see koht, kus lähed ülbeks ja mõtled, mis see siis ära on. Näiteks üks meie veikse omi 98 sünnipäev Vilde majamuuseumis, väikse laua ja napsuga. Valisin kohe stiiliks 20ndad ja lugesin kuidas proua Maria Laidoner võõrustas mõnd ohvitseri, kelle teejoomine kujunes kergeks õhtusöögiks napsutamisega. nagu meile loodud! Joonistasin keerulise kirjelduse järgi lauaplaani, kus heledamad juustud lähevad serva poole tumedamaks, liha on toon toonis (ka laanepüü oma!) ja saiaringid algavad valgemast tumedamaks. Keedised ja alkoholikarahvinid paigutuvad sünkroonselt ja loomulikult ei puudu laualt viilutatud ja suhkrustatud apelsin. Lisasin sinna veel tatrapillinid kalamarjaga ja meekoogi ning iseenesest tundus kõik lihtne. Väljaarvatud fakt - et Jarmo, kes sellise lahingülesande alati teostanud on - otsustas minna komandeeringusse. Olgu, ta tegi need pliinid valmis ja meekoogi ka - minu peale jäi serveerimine - ja samovar! Eesti Vabariigis ei ole samovari. See on fakt. Täna hommikul ehmatasin ma erinevaid tehnikapoode järjest mornima küsimusega - Kus teil on samovar? Sellele liitus üsna pea ärevam küsimus - kus Eestis viilutatakse juustu? Mis ma teen selle sinise-rohelise-punase juustuga, kui ma neid serveerida ei saa ei tumedamaks heledamaks ega vastupidi? Abiks tuli info, et ühe teepoe aknal olla samovari nähtud. Astusin sinna sisse sama otsustavalt nagu mõni enesetaputerrorist ja nõudsin samovari. Kummalisel kombel küsisid nad mult, et kuhu teil seda vaja on. Ma vastasin ausalt - Vilde muuseumisse - ja nad andsid. Huvitav, kas Tammsaare omasse poleks andnud... Seisime kahekesi keset päeva Vilde muuseumi ukse taga- mina ja samovar, et vaadata üle ootav peoruum. Proua küsis, et kuhu me minna soovime - siis mina ja samovar... Mis ma vastata oskasin- Muuseumisse! Jalutasime kahekesi oletatavasse peoruumi, kus oli klaasikunstniku elutöö näitus. Inimese terve elutöö - parim osa on ülespandud ja mina plaanin selle keskel 3 tunni pärast võtta vastu 4- 98 aastasi. Kui 4 aastane veel midagi püsti jätab, siis ei pruugi seda teha 98 aastane ja vastupidi. Mul läks seest kõik külmaks. Proua muuseumist lubas sünnipäevalapse ja tema sõpradega tegeleda, kuni ma lauda panen üles ja klaase kokku korjatakse, ainult need värvipilliatsid ja mustrid olid ilmselgelt mõeldud sellisele vahvale sünnipäevale, kui sa saad - 5, no mitte 93 rohkem. Jaanis annetas mulle laualina ja Mildred aitas lahendad viilutamata singi ja juustu küsimuse. Kui ma seda nagu kokandusvõistlusel kandikutele loopima hakkasin, siis mõistsin, et proua Maria Laidoneril pidi olema 6 korda suurem laud, et ta pidi olema palju osavam, et 15 minutiga lauda mina ei kata ja ilma oma tavalise meeskonnata olen suht saamatu. Peolaua menukuse ja tatrapliinide ning samovari töö tagas väljailmunud Martin, kelle abiga saavutasime imelise korra asemel serveeritud söögi ilme.<br />
Samas - peo lõpus ei mäletanud omi kui vanaks ta sai ja kus me olime, lisaks minule olid talle sherryt valanud kõik kohalolijad, hoolitsevalt. Klaasikunstniku elutöö sai päästetud teise tuppa ja samovar kroonis keset pliine ja lavendli juustu.<br />
Kilekottidega lõõtsutades taksosse ronides, helistasin oma lastele. Maja ette jõudes, venitas taksojuht - näe - Oskar on juba kohal, väga hea... Kirke oli omi jätnud vahtima 6 kingiks saadud likööripudelit ja mina aplodeerin nii oma lastele kui oma tavalisele meeskonnale - täna sain teada, et ilma teieta ma ikka ei oska midagi :)adelohttp://www.blogger.com/profile/12484519382780811943noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-6956404999252983998.post-52434376107444755942016-09-07T00:05:00.004-07:002019-05-09T13:03:25.820-07:00Hommage neile, kes seda ei peakski väärimaOotusärevalt Lotte võtteplatsile minemist sättides jäin mõtlema, kui tänulik ma olen elus ... mölakatele:) või siis halvasti juhtunud asjadele. Nendest on kasvanud üha uued ja uued võimalused, mis on viinud mu punkti, kus sügiseses Vigalas joon ma trepil kohvi, seened keevad potis, pliit on soe ja mind ootab taas kord töö, mida ma väga armastan. Ma saan olla rahulik, sest mu kodus on lapsed, kes saavad ise hakkama ning aja jooksul on tekkinud mu ümber inimesed, keda ma usaldan töös ja sõpruses.<br />
Aga vahel on elus kehvasid päevi, kui see kõik, kuhu sa jõudma peab oma tõuke saab. Juhtub. Enamasti algab see halbadest asjadest, nutust, valust, kibedusest. Küsimusest, miks minuga nii juhtus. Paljude aastate järel kissitad sa "videvikuperspektiiviliselt" (näitlejanna Pireti väljend) silmi ning noogutad - aa siis selle pärast.<br />
Neid juhtumeid on olnud nii ja naasuguseid. Osadest on jäänud armid, osad on veel kibedad, aga suur osa muutub neist naljakateks. Tõsiseks tõmbab ainult see, kui mõtled, et kui seda poleks juhtunud - sa püha püss - kui paljust ma oleks siis ilma jäänud.<br />
Kui ma lapsajakirjanikuna, 16 aastasena, kirjutasin teatriarvustusi, siis see tundus mu elus ainus võimalus. Loomuliku ohuna kasvada plisseerseelikuga näitlejate imetlejaks, kes ootab esietenduse kutset nagu Valgetähe ordenit. Õnneks tuli Eesti Päevalehte tööle Meelis Kapstas, kes Mari Karlssoni koha ülevõttis. Mari läks reklaamibürood juhtima ning Meelise esimene samm oli lõpetada koostöö alaealise ja alaharituga. Mis oli õige - mõlemat ma olin. Viis, kuidas ta seda tegi, oli muidugi muljetavaldavalt alandav ning tollasest Ajakirjandusmajast ärajoostes ei julgenud ma mõledagi, et ma iial midagi lehes kirjutaksin. Kui siis majandusanalüüse, kunagi tulevikus, kui ma palju haritum olen. Juhuslikult oli mu üleskorjanud isa sõbranna raadiost ja sinna asenduskoju ma suundusin, saades vähemalt töökuse eest tunnustust Noorteraadios, mida juhtisid a Riho Västrik ja Pille Vaher, kes näisid mitte hoolivat, et mind oli äsja kõige lollimaks tembeldatud. Varsti haarasid mu oma ringi valjuhäälne Reet, malbe Terje, atsakas Kai ning peale läbikukkumist eesti keele etteütlusel Tartu Ülikooli ajakirjanduserialal - sai minust helirezhissöör, kes nende saateid ka salvestas. Kai Vare jutusaatesse tuli Toomas Lõhmuste rääkima uuest telerezhii erialast, mina lihtsalt salvestasin seda. Ja mõtlesin, et prooviks ka. Kai ütles, et kas ma tean, mis see telerezhii on - ega ma ei teadnud. Aga sain sisse ning elasin esimese aasta kindlas teadmises, et kuna ma pole poiss, siis ilmselgelt ei palka mind keegi - ja kuna ma pole ilus tüdruk, siis ilmelge saab veel ühe kinnituse. Aga mulle meeldis see rezhii ja meeldis pilt ning lavastamine, see, et ma seda kindlasti kunagi teha ei saa päris televisioonis - tegi mind kurvaks. Natuke ma lootsin, et ehk uudised - sest neil on palju inimesi vaja - siiski halastavad mulle ja palkavad. Palkas hoopis Vilja. Teleteatrisse. See oli sellel hetkel sama pakkumine, mis täna võrduks kõnega BBC Draamaosakonnast. Minust sai telerezhissöör. Olen tänaseks teinud seda tööd 20 aastat - ja kõik tänu Meelis Kapstasele. Ning hea, et ma uudistesse ei sattunud, nad oleks mu üsna kohe lahtilasknud, sest seda tööd ma teha ei oska.<br />
Mõni lugu on elus veel selline olnud. Nad kõik on toonud tänasesse hommikusse. Ning lohutuseks neile, kelle hommik pole täna nii ilus - siis see lahutus, see mees, see naine, see lahtilaskmine, see õnnetus - jah vahel ka see surm või see südamesõber, kes teid reetis, see ebaõiglane õpetaja - on pööre paremusele. Mitte tupik, vaid kurv.<br />
Kuigi - kui te sama asja kõrvalt näete, on paslik siiski hädas inimest aidata ja kaitsta. Ka seda on vaja, et mitte kurvis väljasõita. adelohttp://www.blogger.com/profile/12484519382780811943noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-6956404999252983998.post-63494428153999560422016-08-21T01:47:00.002-07:002016-08-21T03:58:54.345-07:00Juustusaia fenomenTavaliselt olen ma kuidagi olnud sünnipäeva-usku inimene, et sünnipäev on oluline ja läbi selle saad mõõta, kuidas ja kus poole teel oled. Oma sünnipäeval osutus mul mõõtmine väga keeruliseks, sest olin selle alguses kusagil Obinitsa - Tallinna vahel, järelkärus kraana ja seljataga rasket ajalugu näidanud etenduse salvestus. Järgnenud päeva ma magasin ja sõin maha - ning seda vist mesuuri mõõtmiseks panna pole nagu väärikas... Kuigi selles päevas oli imeilusaid asju, mida mu lapsed olid mulle teinud. Nagu neid asju on paljudes päevades, kui me saame koos olla. Olgu see Hispaanias või Vigalas, roosiaias või vihmasajus, eriti metsas seenel :)<br />
Sõnad kipuvad kaduma, sellepärast panen ma neid vahel kirja. Et mul endal oleks meeles, et võib olla on need olemas kunagi hiljem kellelgi järgmisel, nad lendavad ju muidu ära.<br />
Riigi sünnipäeva või siis taassündimise päeva hommikul tegin ma kodus juustusaia. Ma arvan, see on maailma parim toit. Ja mõtlesin ajaloo peale, kus sa ei saanud suvalisel hetkel süüa, mis sulle maitseb. Kus sul ei pruukinud seda kodugi olla, kus avada kapp. Kus sa pidid tundma hirmu oma lähedaste pärast. Mõtlesin ajale, kus saia ja juustu võisid sa ju saada, kui sabas seisid ja variserlikult punast kaelarätti kandes kaasanoogutasid. Me elame maailma kõige ilusamas hetkes. Me elame päris heas riigis. Koos. Meil on tööd ja meil on juustu.<br />
Hiljem, Oskariga roosiaias, oli mul lihtsalt väga hea meel, kui ma nägin mõnda oma klassikaaslast või paralleelklassikaaslast, kolleegi või tuttavat. Isegi neid, kes tavaliselt tere ei ütle. Oli kohutav tahtmine astuda igaühe ligi ja öelda, et - Kuule - kas sa oleks seda uskunud? - Et saad aru, ma olen siin koos oma pojaga. Ta on õnnelik, et saab seista kontserdil presidendist vähem kui meeter. Meie saame siin veini juua ja tähtsad olla, noogutada peenelt nagu keskealistele kohane. Aga päriselt - kas sa oleks seda uskunud? Et kas saab minna veel paremaks... Ma usun, et saab. Võib olla see - riigisünnipäev -oligi minu võimalus seda näha. Imelik postitus tuli, ei ühtki vaimukat lugu, ei ühtki nalja... sentimentaalne ja patriootiline, aga järsku kõige selle vaimuka, arrogantse, kiire ning terava igapäevaelu all ongi see veel alles. Päritud isalt... kellest ma järjest enam puudust tunnen. adelohttp://www.blogger.com/profile/12484519382780811943noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-6956404999252983998.post-31928195078969497182016-05-08T01:55:00.000-07:002016-05-08T01:56:27.142-07:00Kingi emale üks kena päev....See päev tundub, et oli tohutult ammu... Püüdes olla ootuspärane ema, tõusin ma hommikul, tegin söögid ja koristasin, sättisin oma pea-aaegu aastasele imikult heledad titeriided selga, oma veidi üle 3se, riietasin kleiti, oma 85-se vanaema, kes armastab ülekõige maailmas vinguda pühapäeviti ja pidupäeviti vinguda topelt, haakisin meie perele sappa ja me läksime nagu sajad - Raekojaplatsi kontserdile. Me läksime trammiga, käruga, liiga õhukeselt riides - alguses, liiga paksult juba mõne hetke pärast. Vanaema tänitas, kui mõttetud inimesed need kõik on, kes pole kirikus vaid liiguvad kärudega ja õhupallidega emadepäeva kontserdile, kuidas ta võib kohe ärasurra. Oskar ei näinud kärust hästi välja ja pistis undama, et väljanõuda kohta süles. Kirke virises, et tahab kukile, Omi lükkas käru suurest pahameelest kohe vastu trotuaari ja üks ratas jäigi viltu ning käru sõitis ainult nagu joodik - teistele kärudele otsa. Raekojaplats oli rahvast täis, Omi võidurõõmutses - näed, midagi ei näe. Püüdsin vinguva Kirke sokutada ühe soliidses eas kaameramehe poodiumiservale, see oleks lapse alla lükanud ja ütles, et võta oma v...jas ära, Oskaril läks kõht tühjaks, piimapudel veeres kuhugi jalgade alla, sukeldusin massi, Kirke hakkas ulguma, arvates, et ei näe mind enam kunagi, sööstis mulle järgi, aga vales suunas ning läks kaduma. Ühel hetkel olid siiski kõik osised jälle koos - katkine käru, teiste tujurikkumisest ülirõõmus Omi, uniseks jääv Kirke, liiga kaua ärkvel olnud Oskar ja suurte higiplekkidega kleidis mina. Viimase raha eest, mis oli ülejäänud jäätistest ja õhupallidest, rentisin riksha, sinna pressisime ka katkise käru, mis varjas me vaate, aga vähemalt saime nii trammipeale. Trammis jäid lapsed magama ja Omi kahjuks mitte. Kui ma olin trammist 5 korrusele roninud, süles tsirka 30 kilo magavaid lapsi, vajusin voodile ja hakkasin unistama ühest emadepäevast tulevikus, kus kui tahan - võin vinguda nii et maa must, mind tassitakse vajadusel süles, see operaator on igaveseks televisioonist lahkunud, kui mul on kõht tühi, siis ma ei pea lugema raha, mis jääb üle õhupallidest - ei ma ostan õhupalli endale ja klaasi veini ka. Unistustel on kombeks täituda. Nüüd see on siis käes! Pluss veel laste omatehtud kingitused hommikul ja sulnis vaikus kodus. adelohttp://www.blogger.com/profile/12484519382780811943noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-6956404999252983998.post-34296038495842675062016-02-25T13:26:00.003-08:002019-05-09T13:05:31.596-07:00jäämees ötzi kohtub sandra bullockigaEstonia teater on saanud minu 2016 aasta telestuudioks. Sõidan sinna tihedamini kui oma emale külla ja selle töötajaid näen sagedamini kui vennalapsi. Tehes lastesarja "Udukübar" või kogupere 24.veebruari teleülekannet. Estonia on sama suur olend kui televisioon, ta eksitab sind oma labürintidega ja võtab su kolm tilka verd - või näiteks parema käe kodarluu - nagu minul.<br />
Kui ma andekale Anatoli Tafitshukile Estonia sauna dushiruumis vett pähe kallasin, siis ei mõtelnud ma hetkegi, et minu all olev pink võiks libiseda. Kukkusin ma muidugi halvasti, nii et poeg nentis, et ka vanad inimesed peaks karated õppima. Ise ma arvan - sellepärast nii halvasti, et samal hetkel mõtlesin ma õudusega - "Mul testament tegemata", mitte - "Tõmba käed enda ligi, oinas". Pärast, kipsiga hakkasin mõtlema kui õnnelikud me oleme 21.sajandil. Meil on auto, millega sõita EMOsse, meil on valuvaigistid, kips, lahas, röntgen. Poes müüakse kooritud kartuleid, arvutiklaviatuur on kohasem vasakule käele kui paremale. Raha teenimiseks ei pea künda või niitma.<br />
Vaese jäämees Ötzi keha näitab, et juba esimesed inimesed murdsid oma ohtlikku elu elades luid, ainult nad pidid kannatama tohutut valu kui need suured kodarluud kinnikasvasid. Ellujäämine oli valu ning piin, võitlus oludega, mida me isegi ette ei kujuta. Ainult nende vaprus on meile taganud evolutsiooni. Samas - kindlasti ei kujutanud Ötzi ette, et see evolutsioon võib viia inimsoo näiteks teleülekandeni, kus hiiglasliku kosmoselaeva IRIS pulti on ühendatud pea 30 piltitootvat sisendit, taevas lendab droon, laval keeravad eemalt juhitavad kaamerad, kasutatakse sõnu nagu mapping, 3D ja suits. Efekte on nii palju, et lõpuks huugab peaproovide eelõhtul Estonia häiresignaal. Laval tantsitakse suitsus "Krati" sabatantsu ja tulekahjuhirmus päästemeeskonnad jooksevad korruseid läbi, tänulikud dokumentalistid sabas. Järgmisel päeval teed sa koostööd meestega, kes räägivad oma mansetinööpidega ja ise - vajutades sidepaneelil nuppe "Grete" ja "Tarmo". Ning ühel hetkel - keset seda kõike, suurt ülekannet ja tähtsaid inimesi - oled sa selles kosmoselaevas üksi. Indrek annab kätlemist eetrisse ja sa peaks ettevalmistama sellelt üleminekuid, ajakavad on paigast läinud, adminniside ei tööta, kasutuses olnud kaamerad kustuvad, kusagil eemal annab sulle järgmine jaam peosaalist katet, kelle meeskonnast on sul ühendus ühega, siis - sellel hetkel vaatad sa ringi ja sa oled üksi. Üksi tohutus puldis. Nagu ulmefilmis "Gravity" Sandra Bullock. Üksi kosmoses, igatsuse ja eesmärgiga maanduda, jõuda maale, koju. Jääda ellu. Valutava kipskäega püüad ühendust saada kellgagi, kordad lootusrikkalt hädakutsungit, kusagilt kostab Mihkli hääl või Georg Cloony oma, mis vahet seal on. Aga see on ainult hääl, sa oled üksi. Sellisel hetkel kaob kogu evolutsiooni ja saavutuste petlik kiht ja jääb alles ainult see üks elu andev asi. Nagu jäämees Ötzi vajas ellujäämiseks teisi inimesi, et saada murtud luudega söönuks ja joonuks - täpselt samamoodi vajab seda ka 21 sajandi inimene. Ja tegelikult siis tõusevad kangelasteks need, kes on su kõrval.<br />
7 aastat olen ma saanud tänada oma suurt meeskonda, kes mul nagu Gravity astronauti oma nähtamatute häältega aitab maanduda kodumaa mullale. Sedakorda siis Estonias. adelohttp://www.blogger.com/profile/12484519382780811943noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-6956404999252983998.post-44083615867175205592016-01-01T07:05:00.001-08:002016-01-01T07:07:35.302-08:00Läbi võsa valgusesseMul on ebausk, et kui eelmine aasta jääb kokkuvõtmata, lahti- ja kinniharutamata, siis uus ei saa kuidagi otsa peale ning käiab ikka vana rada.<br />
Mitte, et ma tahaks 2015 kuidagi kokkuvõtta. Ja ma ei ütle, et see oli raske aasta, sest enne seda ma kord lolli peaga ütlesin ühe aasta kohta nii ja nüüd sain teada, et raske võib olla midagi palju suuremat, kui seljatagant nuga andev sõbranna. Vahel räägib vaikus. Sinuga ja sinust. Ma nägin und, et kohtasin oma Kunstikooli õpetajat Mari Roosvalti. Ta astus mu juurde nagu kallistaks mind, aga tegelikult sosistas kõrva. "Kõigest ei pea rääkima. On asju, millest võib vaikida". Mina, kes ma olen olnud valjuhäälne rääkija, nii õudne nõudja, et kunagine tootmisjuht Ramon ütles oma lahkumisel 30 naisest koosnevasse logistikafirmasse, et - kui mul on seal kõik hästi ja kõik töötajad on ka õnnelikud, siis ma kutsun sinu ja Margit Ossipova, küll teie virisemist leiate, ma teen 2016 aasta avalduse, et olen näinud nüüd asju, millest vaikida. Olen nii palju minevikku vaadanud, et tahan nüüd vaadata mõnda aega tulevikku. On elu südaöö, kui mõned neist, keda oled armastanud, on lahkunud ja ootel on hommik, et sünniks need, keda sa veel hakkad armastama.<br />
Mida rohkem ma lugesin polariseeruvaid postitusi aastavahetusprogrammi kohta, kus ühed needsid ja teised kiitsid, siis seda suuremaks läks mu tahtmine vaikida. Sest mul on saladus. Saladus, et kusagil, kuhu me teel oleme, see ei loe.<br />
Loevad teised asjad. Kui saad kedagi küsimata aidata. Kui sind aidatakse küsimata. Sest see oled sina, oma võrratul, võluval, vastikul, iseeneslikul moel. Iga päev iseendana. Aga ma luban, et järgmine kord kirjutan ma ikka jälle väikseid, armsaid, tühiseid juhtumusi, mis elu naljakaks teevad. Näiteks kuidas ma 2015 aastal maestro Arvo Pärdiga metsas olin ja austusest hingetuna head aegagi ei suutnud öelda ning kuidas peale pidulikku vaikivat hüvastijättu kohtasin ma teda uuesti, mõtlikult sambla vahel tuuritamas - " See tee on kadunud...." ohkas ta ja murdis otse läbi võsa valgusesse. adelohttp://www.blogger.com/profile/12484519382780811943noreply@blogger.com0