journaux intimes

tormpuudlane

2012-01-20T12:35:00.000-08:00

... nii olevat sisistanud mu üks vanavanaisa teise vanavanaisa venna peale, kui see kartuli asemel herned maha pani, kivikestega tuleviku riia maanteed tähistas ja ausa kirikuskäigu asemel hiigelsuure oreli koju vedas. peale seda, kui ma olen liiklussaate võtetel rabanud jalust ladina-ameerika elanikkonna oma temperamendiga, põletanud maha autod, rebinud sahaga tükkideks teised liikurid ja lasknud räppa lennata oma helehallile jopele - igast ilmakaarest, siis - ma tean kellest ma olen pärit. argentiina mees chema kohtus oma tshiillasest sõbraga ja ütles, et kas tead, ma sain kokku ühe naisega, kes on täiesti hull. ja tshiillane ütles, et ma tean seda naist. päev hiljem me kohtusime ja henton ütles ohkega, ma teadsin, et see oled sina.täiesti tavaline - sina. ma noogutasin vapralt ja lubasin, mina olen ju eestlane. henton raputas pead. risto käskis mul sugupuud uurida. ja barcelona restoran lubas mulle ja miquelile, et viibime rahvusköögis. mul on elus veritasu, kirearm ja eesti elu. pluss - tohutu sujet uue teose jaoks - tormpuudlane /romaan sai alguse/. see on üks hull, armas, murdumatu inimtüüp. vaatad peale - tohlakas, aga hingelt ... äh, uurige välja..

Totu jõudis kuult koju, aasta kokkuvõte

2011-12-28T06:56:00.000-08:00

2011 aasta esimene päev tõotas just sellist aastat nagu see tuli. Tihti andis ainsat elamise lootust mälestus, et aasta esimese päeva õhtul lamasin ma oma voodis ja olin õnnelik, et hingan. Nüüd, 3 päeva enne lõppu tunnen ma täpselt sama. Ja kuigi kokkuvõttes oli kõik, mis algas ühel juuni õhtul kalli shampanja avapauguga mu enda rõdul nagu üks suur karusellimäng - auhinnaks elu ja inimeseks jäämine , siis ma arvan, sellest aastast kirjutan ma veel. Sellest sünnivad raamatud ja filmgi. Sest see kompas ikka äärmuse piire.
Ma olen alati mõtelnud, et kes ma oleks aastal 1941. Kas ma oleks suutnud siis jääda inimeseks ja hoolimata hirmust ning ühiskonnast julgenud olla lihtsalt enda vastu aus. Andnud kuu aega redutanud küüditatule peavarju, jaganud oma lapse leiva pooleks tagaaetud tundmatuga. Või oleks ukse kinni pannud. Hirmust tuledki kustutanud. Või läinud ja oma naha päästmiseks andnud hukkamõistetud üles. Teinud õigesti ühiskonna silmis. Ja kust neil aastatel tulid need, kes ikkagi andsid üles. Kas nad on olemas täna. Inimesed, kes teevad halba rumalusest, kadedusest või hirmust. Ma sain sellel aastal vastuse. Need inimesed on kogu aeg olemas. Ma sain teada sedagi, et ma pole dr. Mardna, kes oma ülekuulajatele aastaid hiljem elupäästvaid operatsioone tegi. Ma võin päästa nende elu, aga ma ei suuda päästa neid endid oma enda häbi käest. Kuigi ma oleks tahtnud endas seda suurust leida. Aga hoolimata hirmust annan ma küüditatule leiba. Saatus andis 70 aastat hiljem võimaluse see teada saada. Katõnis oleks ma jäänud ohvitseriks.
Teistpidi – kui palju ma olen unistanud ja soovinud ning näe – see aasta viis mu kosmosesse nagu tobukese Totu. Totu tahtis ju ka kes teab mida ja korraga oli oma soovide virrvarri all kosmosesse kistud ja – pidi päris õnnelik olema, et sealt ühel hetkel koju tagasi sai. Mina ei mäleta, kas Totul oli kaitseingel. Küllap mitte, ta oli nõukogude kangelane. Minul oli, ma usun, et Miikaeli saadetud. Ta tuli ja kadus nagu elus varemgi, aga selle käigus kuulasin ma Võssotskit -süües küüslauku, sõitsin läbi linna katuseluugist väljas, jõin veini nagu musketär ja huilgasin tundmatul muulil. Jalutasin tuntud muulil, otsisin panna cotta vaniljekauna, varastasin rabas kanuu, istusin süli täis lestarasva ning tegin veel paljusid asju, mis kokkuvõttes peegeldasid ainult mind ennast. Olid selleks universumi rahustavaks paiks, et ära kahtle oma erilisuses. Kõigi tähtsate tööde ja jõhkrate haavade valguses paistab see aeg nagu reanimobiil surijale.
Ning kõige selle “inimhingede aabitsa” aasta käigus sain ma valmis hulga tähtsaid töid ja leidsin väga häid sõpru. Nii et kokkuvõttes võib Totu nentida, see shampanja joomine sellel juuni lõpu ööl ei ei olnud millegi lõpu tähistamine. See oli hoopis alguseks. Kuigi ainult läbi lõpu saabki algus tulla. Head lõppu, aasta 2011 – mina sind ei unusta. Eriti nende heade, ilusate ja õnnelike aastate valguses, mis veel ees tulevad.

elulava lava all

2011-12-13T23:56:00.000-08:00

kaks aastat tagasi pärandasin ma jõulutunneli maarjale, sest uskusin, et temas on südant ja annet. aga kuna tunneli tegemine on alati omamoodi sprint viimasel kuul, kui sul on jooksmiseks antud maailmarekordi omanikust tõstja raskus seljale, siis ma olen teda hellalt kõrvalt vaadanud. et vastu peaks. maarja on tark tüdruk ja jagas raskuse krista ning kertuga. kristale jäi see päev, kui salvestatakse muusikat. kui me "Nöbininasse" pöördlava tegime, siis ma soovitasin jaanale, et võtku see tunnelisse ka. seega on kogu sellega kaasnev kuri ikka otseselt minu süü. kuri - on see, et seda lava saab liigutada ainult inimjõul. mootor teeb häält ja liiguks parimal juhul ühe kiirusega. kuid lava all selili lamades ja jalgadega hoogu lükates, saab 4-5 inimesega teha kõike. selle meetodi, muide, avastas toorion. igatahes - kui ma eile 45 minutit peale salvestuse algust stuudiosse hiilisin seisis lava nagu puujumal ega liikunud kuhugi poole. need mehed, kes sinna alla oleks võinud minna, olevat seda alandavaks pidanud. kui käskida orjal süüa pidusööki või anda kuningale vabadus puhastada teise mehe kingi, siis kumb on õnnelik? käsk võtab inimeselt õiguse olla kuningas. käsuga head ei tee ja vabadust valida polnud antud. seega oli neil õigus tunda nii. see, et see polnud kuidagi varem lahendatud ei olnud siis enam tähtis, sest ma nägin pilti. ja ma sain aru, et kui see lava nüüd seisma jääb, siis on paljud inimesed õnnetud ja mõned neist /mitte rezhissöörid/ teevad seetõttu väga halba tööd. viljar, mu imepärane vend oli nõus, et proovime. ja varsti me lamasime juba ott leplandi all. sellest sai omamoodi tom sawery plangu värvimine, sest tomi rahula mõtles elu üle kindlasti järele, kui kuulus uudisteankur talle tervituseks lehvitas ja lava alla sukeldus. see oli pööraselt raske lugu, hästi kiire, mul lahmas higi nagu aeroobikatreeneril. ja mida võis mõelda ilus stig rästa, kui talle järgi hõigati, et jumal küll mul on hea meel, et sa ära lähed. kait tamra muretses, et ega ta meile pähe ei kuku ning meil lava-alustel oli nii tore, et otsustasime seal oma peo teha. laura ei aimanudki nähtavasti, et tema all lamavad maarja, jaana, joonas, toorion ja elo, kelle vahel käib ringi kandik viinamarjade ja täidetud munadega ning käe ulatuses on shampanja pokaal. ainult üks asi jäi mulle müsteeriumiks. kõik ütlesid, et see lava oli väga kerga, et isegi lükkama ei pidanud. lihtsalt tippisid jalgadega. mul valutavad täna kõik lihased ja iga laulu lõpuks olin pingutusest läbimärg. kas võib olla sellel seos elulavaga, et ma kipun üksinda rakendama kogu jõudu, nii et teistele jääb tunne, et kõik liigub iseenesest. ja kas vastus on see, et hoolimata valust, olen ma ju seda tehes õnnelik. see on minu vabadus. olla elulava all mootor.

ma lähen ära- kui tuul pöördub

2011-12-10T04:07:00.000-08:00

nöbinina alustas oma sündimist kevadel. koos esimeste lehtedega tärkas ta tasahilju, et õitseda mais oma helgemaitel ja lummavamatel hetkedel. et küpseda augustis ning septembris saada korjatud. settida oktoobris ja novembris nagu vein montaazhilaual ja lehvitada lennutiibu detsembris. me kõik tegime selle elutsükli kaasa. elasime justkui ühe elu ära. nagu see ikka läheb nende omaloodud maailmadega. saime targemaks ja vanemaks. kogesime õnne ja valu. armastust kui täiuslikku valget, mis sisaldab kõiki värvispektri osi. kuri osutus heaks ja hea kurjaks. ning kokkuvõttes oli see kõik see, mida oli vaja, et just selline lugu saaks sündida. - need olid kõik väga selgelt väljamõeldud sõnad, mida ma tahtsin öelda esilinastuse peol, aga selleks ütlemise hetkeks olin ma pildistanud lasteaiarühmaga nagu Lenin, vastanud hoo pealt erinevatele saadetele ja ajakirjanikele, higistanud mannekeenile nõiariideid selga tõmmates ning otsinud kaduma läinud oskarit, kes esilinastusele ei jõudnudki. seega - seda kõike ma ei ütelnud. ütlesin midagi muud, aga ei mäleta mida. sahmisime saarega nagu kaks kanaema ja näitasime ette oma viimaste kuude tööd. mul oli peas ainult selline pinin nagu ufod oleks mu meelemõistuse röövinud. seega jäid ka järgmised sõnad ütlemata, mida ma tahtsin öelda oma võttegrupile, et kui 30 aastat tagasi vaatas väike elo mary poppinsit ja nuttis endal südame seest, et kõik head asjad saavad otsa, siis see, et meisse jääb lapsena igatsus kohtuda oma unistustega uuesti, see ongi kogu loomise võti. ja kui nöbinina kasvõi 5 last nii elama paneb, siis on ta teinud rohkem, kui me tahta oskame. ja ükski "hüvasti" ei pruugi olla lõplik, uskugem, et see on nägemiseni. tahtsin neile oma kasvatatud lastele lehvitada enne kui ära lendan, sest tuul on pöördunud. jäi lehvitamata, aga kui esilinastuse peolt mööda gonsiori tänavat ära kõmpisin, siis oleks ootamatus marus oma vihmavarjuga ikkagi peaaegu ära lennanud. itsitasin enda üle nagu kunksmoor, et näe - tuul ongi pööranud. ja teadsin, et mary poppins ei mõtelnud kunagi, kas need lapsed jäid teda igatsema, seega - ei mõtle mina ka. ees on ju - uus lend.

vajan ajamasinat

2011-11-02T03:43:00.000-07:00

mul pole kunagi, isegi oma suurimate lolluste puhul, olnud tahtmist, et ma peaks minema tagasi ja neid korda ajama. sest elu on alati nii keeranud, et ma olen üks hetk taibanud, miks midagi vaja oli ja saanud olla ainult tänulik. esimest korda - mul oleks seda masinat vaja. 10 minutiks. et minna 22 aastat tagasi. graafikaklassi kunstikoolis, kraanikausi juurde, kus seisev rohelise ja musta mustriga pluusis tüdruk üritab katkise veeklaasi killuga endal veene läbi lõigata. muidugi see ei õnnestunud, aga põhjuseks oli 3 semestriks joonistamist õpetama saadetud kaido ole, kes oli mu seljataga juba mitu kuud lustinud arutleda, kui kompast väljas ma kõiki asju joonistan. tõsi, vihast sündis uus tasand ja tema lahkumise hetkeks joonistasin ma julgelt ja vabalt - nagu ise tahtsin. sain kiita ka. aga sellel hetkel tahtsin ma andetusest surra. kui ma saaks nüüd minna tagasi ja ütleda, et tead - su elus koidab päev, kui sa sööd koos kaido olega lõunat ja naerad ta nalju ning sinu töö annab sulle võimaluse tunda rõõmu paljude inimeste annete üle, siis mul poleks rohkem vaja. ma muidugi vaikiks sellest, kuidas selle töö tegemise käigus tassid kinofloosid seljas nii, et vesi voolab riided märjaks. ja pusserdad kaableid ühendada. ja istud umbses montaazhis. ma räägiks ainult sellest, et ... saad mihkli sünnipäeval hommikul kell 9 shampust juua ning kirglikult elada. ja näha, kuidas su pinginaaber emaks saab, mis on nii tore, et selleni tasub raudselt elada. seega - kasutaksin teie masinat vaid pool vahetust, ootan pakkumisi.

ekspressionismist käsitöötunnini ja tagasi

2011-10-17T10:22:00.000-07:00

ma pole kunagi osanud end väljendada vaoshoitult ja vähese kirega. varem ma uskusin, et see leegitsev süda toob ainult õnnetust, aga jumal on võtnud vaevaks näidata, et alati ei pruugi olla viga minus, vaid vahel neis, keda varem kohtasin. sest - viimaste päevade sündmused on olnud isiksust taasloova loomuga. kõik sai alguse hoopis MIDi poiste suurhetkest, kus nad soojendasid Hurtsi Saku Suurhallis. aasta eest polnud neil bändigi ja nüüd astusid nad lavale 4000 inimese ees. hea laps markus pani mu crew nimekirja kui grimeerija ja ma elasin rolli nii sisse, et soetasin endale puudrit ning tääni ja traalisin lavataha. kummalisel kombel oli otsustatud, et välismaalaste meeskond on 100 inimest ja soendusbänd saab lavataha - oma fotograafi. ma kehastusin hoobilt särtsakaks mare bachmaniks ja korraldasin suurejoonelise etenduse, et siis ma grimeerin neid seal ukse all, aga lapilistena nad lavale ei lähe. ÜLE MINU LAIBA! ütlesin ma taltsale turvamehele. kui tuli välja, et pluusid on neil ka triikimata, siis turvamees murdus. vuhtisin maailma kõige kitsamasse ruumi, kus tuleviku suurbändi ootas 5 õuna ja triikisin kätevärinal 3 pluusi, mis olid kortsus nagu 500 aastat surnud indiaanlase muumia nahk. mõtlesin iga puudritupsu ajal lava ees ootavatele tüdrukutele ja sellele, et ma poleks pubekana isegi loota julgenud, et hõikan vallatult maailma suurbändi lauljale lava taga hello! peale MIDi võtsin turvameeskonnalt vastu õnnitlusi ja seisin võidukalt triikimislaud käes. ja olin tänulik, et sain poiste üle õnnelik olla. pärast pidasin eleni sünnipäeva ja läksin järgmine hommik üles võtma 51 eesti kunstiteost. 3 päeva patarei vanglas, suur valgus, toredad kunstnikud, palju nalja. meeskondlikud mõtisklused maali ees, mille point on ühes nõelas, kus 60 000 nõela on üht pidi ja 1 teist pidi ning tohutult loominguline lavameeskond, kes lõpuks tunnistab, et võttis selle ühe üksiku nõela ära arvates, et tegu on töö kinnitusega. kunstikooli õpetajad, kes mind mäletasid, kui pikka tüdrukut! ja kes olid mu üle uhked. härra jürit, kes jõi ära hommikul kell 10 meie külmarohu ja murdis mu südame aususega, et tal tõesti on pohmell. see eest puhus ta lahkudes fanfaari. ja mõnusalt ekstravagantne mare, kes tõi õunu ja tohutu taiese, mida sisse ja lahtipakkides läks tunde. ja meie arutelud erinevate maalide eest, et kas see on ekspressiivne formalism või abstraktne impressionism.... ning kõik kunstnikud, kes kohale tulid olid - väga, väga, väga toredad. aga veel ägedam oli ants ja see tunne, et hästi toimival platsil on iga hetk rõõm ja armastus - ning looming. kui lõpuks tõnu, inspireeritud 3 päeva kunstist valmistas oma ekspressiivse taiese - naeratus, siis olin kerinud oma elu taas soojaks tervikuks, mis ütleb - ma armastan kirglikult oma elu ja oma sõpru võtteplatsil. ja seda ühise tuleviku tunnet. tõesti - meie elu kunstis.

tappev armastus

2011-09-24T01:00:00.000-07:00

Kui ma ülikoolis lõhmuste juhendamisel Peter Brooki lugesin ja Stanislavski meetodit tudeerisin, siis ei mõtelnud ma kunagi, et elus kasutan ma tühja ruumi, et täita see - nagu Nöbinina viimasel päeval - eesli, kanada sea, kitse Möku ja kahe kalkuniga, kelle kohta Killu ütles - et need kalkunid võivad ka metsiseid mängida. Nii palusin ma - nagu mind on õpetatud - eesel Lonnit, et ta liiguks ettepoole, hoidusin kitse eest, kes nühkis seinu nii et maja rappus ja lisasin kalkunitele näitlejaülesaned - põgenege! Kui loomad ära viidi tundusid näitlejad Mari ja Hannes nii lihtne ülesanne, et lõpetasin võtted täpselt südaööl - nagu nõiale kohane. Jagasin kõigile kingitused ja ise sain ka. Tantsisin nii et kontsaplekid said otsa ja osalesin aktiivselt 7 konjaki joomisel, sest vähemalt 700 kaadrit oli võetud. Olin südamest tänulik oma näitlejatele, et nad olid muga mänginud ning tundsin armastust ja hellust kogu võttegrupi vastu. Osad neist on mulle eluks olulised nagu õhk. Elenit küll polnud, aga kogu selle tänu, mida mus tekitab pildiloomine sai endale Raul. Kõige kallimana, mida ma kinkida oskan. Oma korjatud seentena. Armastus on suur tunne, see võib muutuda ka tapjaks. Kui oled kärsitu. Minu tohutu kirg seenete vastu väljendub selles, et kus ma neid ka kohtan, siis tuleb nad ära korjata. Eile leidsin ka mereäärest, kus ma õnnelikuna oma uut stsenaariumi kirjutasin - peotäie männiriisikaid. Kihutasin koju ja nagu kupatasin neid. Vist vähe. Mõne aja möödudes läks maailm pruunikas kollaseks, siis hakkas virvendama, siis tekkisid kõhus krambid. Algul ma kahtlustasin, et see on Nöbi peolt alles jäänud valgest veinist, mille me pidime Siimuga kahepeale ära jooma. Et kus kurat ta nii osav oli, et teadis, et ma nagu nii teen selle üksi lahti ja seega ei jää tema mõrvaga iialgi vahele. Aga kuna veinikogus oli vaid paar lonksu oleks pidanud see arseenikust kange olema. Valgeks minevate huultega sosistasin, et lapsed kutsuks isa. Seente maailmas oli muidugi huvitav, kui nõrkus ja teadvuse kadu maha arvata. Peeter Volkonski tuli suure sildiga Sõpruse puiestee, hästi suure peaga beebi oli ühes madala katusega toas, keegi kasutas Elizabeth Ardeni 5th Avenüüd. Mürgistustelefonil kästi süüa 80-100 söetabletti, juua teed ja vett. Nii ma lamasin riisikamaitse ninas ja mõtlesin, et vahel võib armastus ka tappa. Kui ta on suur. Ja ükskõik mis ta endaga toob, igatahes loob ta elusse sündmusi. Sööge ise 80 söetabletti, see on pöörane sündmus.

teisel pool vikerkaart

2011-09-16T12:23:00.000-07:00

ma pole kogenud oma elus surmasid, mis nii lihtsalt ja kergelt viiks sind tegema seda, mida sa tunned, et pead tegema. üks mees läks teisele poole vikerkaart. ma olin kord ta kõrval - ja kuulsin igale oma vaidlusele vastu rahumeelset - jah, kallis, sul on õigus - aga - ja siis tegi ta alati oma moodi. mis siis, et olud ei võimaldanud. ikkagi. sest kirg põletas sees. ja peale surma see mitte ei kustunud, vaid läks edasi. nagu olümpiatuli. saalitäis noori ja vanemaid said selle tulega kokku. mina istusin inimestega, keda ma kõige rohkem armastan ja austan, pärast sattusin kumusse kunsti filmima ja õhtul tegin kilest lahti oma elu muutnud filmi seitsmes pitser. tundsin, et on aeg. nagu tegelane mu oma lastefilmist - nöbinina. kui on halb, pole süüdi see koht ja need inimesed, kellega ma ei sobi. ma lihtsalt sobin mujale. ja andsin oma sees andeks neile, kes reedavad, kes laimavad ja kes on arad. neil on teine maailm. ja minul on enda oma. aitäh, jüri, et veel sealt teiselt poolt andsid mulle õppetunni - tee alati oma moodi. ma olen teinud ja teen, sest siis ma tean, et lõpp on kuradi ilus - nagu sul oli. näeme.

my way

2011-09-11T22:47:00.000-07:00

Juba esimestel koolipäevadel on Oskar üles näidanud kõike seda, mida võibki oodata ühelt poisilt esimeses klassis. tuli ta rõõmsalt koolist, miski t-särk seljas ja kui ma küsisin, kus on pluus oli vastus - kotis, aga jakk - jäi kooli, aga mis homseks õppida on - ei jõudnud kirjutada. ikka korraldavad koolid nunnunäitusi, kuigi põllumees pole ilmselgelt ükski lapsevanem. nii tagusin ma eile peale võtteid ingverile pähe 2 tammetõru ja panin karpi - märkides napilt - krabi. nuikapsale lõin käteks kaks lusikat ja pähe kõrvitsaseemne - sellest sai eesti toidu sümbol ester tuiksoo. nii kihutasid kõurikud täna kingakarbid nunnudega kaenla all kooli, mina vaatasin nende segamini riidekappi, minu äraolekul tehtud pahandusi, nutsin pisaratega ja häälekalt nagu vene naine, küsisin, kas neil on aru peas - nad raputasid pead ja tegid vehkat. sellistel hetkedel läheb meelest, et jumal on muidu su poolel, et nöbinina välivõtetest viimanegi oli ideaalse ilmaga. et isegi kui sa oled totaalselt üksi avab keegi su sees konservi, kus on su viimane jõud ning sa pead vastu ja saad valust üle. käisin kunagi vaatamas etendust jõust. etendus oleks kindlasti olnud vähem meeldejääv, kui mitte samaaegselt poleks alanud stiihiline torm ümber talli, kus tükki mängiti. tohutus vihmasabinas karjusid näitlejad hääled ära, õues müristas nagu parimate heliefektidega ja sellel hetkel, kui üks tegelastest teisele karjus - et kus on sinu sisemine jõud, hakkas laest tulema puru ja puutükke ning rida katusetahvleid lendas tuules. inimesed karjusid, mina olin saanud tohutu kiirusega lapsed kaenlasse ja seisin juba turvaalal, kui enamus veel kohal paaniliselt karjus. siis ma sain aru, et ma olen ellujääja ja mul on sisemine jõud. ning kui etenduse lõpus frank sinatra laulis, et oli elus, mis oli, kõike sai tehtud omal moel ja käies oma teed, siis lahkusin ma teatrist puhastunumana, kui iial varem. nüüd, kui inimesed ümberringi sunnivad küsima, et järsku peaks elama teisiti, egoistlikumalt, armastama ja nutma vähem, looma vaevatumalt ja naerma vaiksemalt - siis panen franki jälle peale ja mõtlen, et äh - põrgu - ma teen ikka - my way

kikilips

2011-09-01T12:52:00.000-07:00

kui su poeg läheb esimesse klassi - siis sa oled erakordselt eluks valmis. ma ostsin oskarile kikilipsu - mitte labase ja kummiga, vaid peene ja manuaaliga. ainus häda, mis 1. septembri kordumatust vähendas oli nöbininia võtteperioodi 30 öö. ja see ei olnud see kerge ja vahva öö, et olin korra kodunt ära. see oli raske nagu enamus asju, mida sa armastad. ma vaakusin valus nagu kott koju ega olnud valmis tõusma 2 tunni pärast. 1. septembri hommik algas kirke hüüuga, et me oleme sissemaganud - mis on tavaline - ei midagi uut siin päikese all. järgmiseks roomasin mina oma 2 tunni une ja maailmavaluga platsi ja püüdsin oskarile kikilipsu sõlmida. manuaali järgi. ma ütlen ausalt, raskemat konstruktsiooni maailmas pole. see lips ei võtnud kuju. enne aktust kihutasime me telemajja. mihkel oli youtubes 30 minutit õppinud, 20 minutiga ei suutnud me lipsu järele teha, gladioolid sirged jooksime me aktusele. aktusel oli üks mees pannud endale givenchy lõhnaõli. ta seisis mu kõrval. iga kord kui ta liigutas, käivitus mu emotsionaalne mälu. mulle meenus, et sama lõhna kasutas siim madeiral, valu tungis lihani, pilt läks eest - ja nii ma kükitasin - ema ja naine - akna all - ja püüdsin mitte surra. hetk hiljem tuli välja, et me ei suutnud oskarile registreerida koolivesti ja ainus laps 4 klassi peale, kes jäi vestita oli see meie oma. lõpuks istus oskar ühe tüdruku kõrval, kellel olid kohutavad lokid. kadi ja anneli panid kirke ja oskari raamatutele paberid ja kasutades mu meeleheite hoogu on meil kodus loom - hamster triibu, kelle kirke ostis oskarile kingiks. miks ma jah ütlesin - jääb mõistatuseks. küllap mul on ka kusagil hing. palun seda hoida ja armastada

kukulinnu sünd

2011-08-09T22:58:00.000-07:00

dramaturgiliselt peaks ütlema - seda oli oodata - eluraskused ja inimraskused olid argipäeva juba päris põhja viinud, lähedased sõbrad murdusid nagu kasepuud ja oma enda isiklikel õlgadel tundsin ma nii teadmiste, halastuse kui vastutuse koormat. ja siis korraga - on hakanud maailm keerama. ja kõik sõltub vaatepunktist - see, mis enne oli raske - on muutunud nüüd ainuvõimalikuks teeks õnne juurde, see, mis enne oli võimatu -suurte tegude ja meetodite esimeseks lätteks. sisemine õnnetunne kasvab nii võsu sala-muulil ja siis kui nõva soe lestakala kogu rasvaga sulle vastu kõhtu plärtsatab, kui avad postkasti ning loed häid sõnu, kui näed, et kui ilusat tööd osatakse teha. tasakesi kasvab õnn ja usk inimestesse. võimsa vitamiini andis keskpäevane kõne - otseülekanne sünnitustoast, kus annemari oli 12 tundi juba veetnud. ei mingit lällutamist ümber vannide ja nõudeid muusika, kääride, süstalde, kitli värvi suhtes. sünnitustoast helistas mulle normaalne naine - selline, kelle üle oleks isegi vargamäe andres austust tundnud. sünd ja surm ei ole imed. need on kõige suuremad asjad maailmas. ja kes neid kanda suudab on suur. annemari on vägev. meil on peres nüüd kukulind!

tarakan

2011-07-20T16:02:00.000-07:00

kas te teate kui suured on tarakanid lõunamaades? tohutud. siin saab uue mõõtme hoopis marquezi mooride saaga, kus nad tunnevad end tuhande aastase prussakana. ma mõistan seda tunnet. käisin täna võttel - ja kavatsen seda veel teha, puhtast armastusest võtteplatsi ja valguse vastu. ja selle vastu kui sa saad hingata sama õhku kui su tegelased. pärast olime mardi ja mihkliga ookeani ääres, mis lendles nagu stiihia. ja ma vaatasin ette ja taha ja naersin elu üle. kuigi kirikus ma nutsin ja ma usun, et seda katoliku padret, kes oli pandud meile kirikut avama - see liigutas. aga ma ei saanud talle öelda, et tead, kallis - nutt tuleb siis, kui sa saad aru, kui üürike on su elu. ja kui rumalalt sa oled ta elanud. ja kui rumalate murede ja inimeste peale raisanud. ma ütlesin ikka obrigado ja loodan, et see 16 aastane poiss, kes naeratas ja mu kätt silitas oli päriselt 16. enne võtet istusin ma kohalikus baaris ja vaatasin tõtt kahe karguga mehega, kes istus, et mind jälgida. ma kohe sain aru, et tal on huvitav. mida mõelda naisest, pikas kleidis, üksi karpidega ja klaasi veiniga, kes on melanhoolne nagu prussakas. suur prussakas. või siis tarakan. aga - jumala eest, ma olen näinud juba kõike. jumal, üllata mind - lase tulla päris hoolimisel ja inimestel.

murdlaine mägedes

2011-07-16T14:05:00.000-07:00

vananemine on osutunud raskemaks, kui ma lootsin. iga päev esitab siin nõude pidada paremin vastu füüsiliselt ja moraalselt. hommikusel jooksuringil olen saanud aru, et mäed on need, milleks sa pole kunagi valmis. ma ei tea paljusid asju, milleks ma pole valmis. olen madeiral saanud aru, et inimeste kannatuse piir on erinev. et on neid, kes väsivad ja annavad alla varem. on neid, kelle sees olev sisu käsib neil vastu pidada. mul on tekkinud ainult selgusetu ja igavesti raskesti põhjendatav küsimus, kes olen ma ise. tõusta hommikul kell 7 ja heita magama kell 1 on puhas adrenaliini küsimus, ma võiks varem, kui ma suudaks unustada selle, mida ma tegema pean. samas on soe. on helge ja päikseline. on hetki, kui sa tunned, et sa pole oma sõprust raisanud, kui jooksed vihaselt õue ja seisad öös. su sõber tuleb sulle järgi ja sa usud, et maailm on parem paik. ma elan siin kirgliku elu. ma olen kaotanud tohutut usaldust ja võitnud tagasi vana. söönud õhtul praadi ja päeval saia. nutnud, nutnud, naernud ja võidelnud tahtmisega, et mäed on mu jaoks kõrged - ma tahan koju. ja kui te kunagi püüate inimestes avada ookeani, ärge tehke seda. murdlaine tapab teie südame.

elektrisinine

2011-07-09T15:43:00.000-07:00

oma sünnipäeva õhtul istun ma ilusa Mihkli ja Anneliga ja kuulan REMi lugu, mis on mulle. Elektrisinisest. kellestki, kes teab, kuhu joosta. Ma jooksen küll. Seisan tõmbetuules. Võitlen armastusega. Olen avatud. Kõik see, mis mind on siia toonud on suurem kui saatus. Ma olen maandunud napilt kõrvad verd jooksmas. Olen hoidnud kinni eesti kõige ilusamast valgustasjast, olen lasknud eesti tulevikus parimas steadicami operaatoril endale halvasti öelda. Olen maganud ööde kaupa liiga vähe, olen päevade kaupa liiga palju tööd teinud. Olen murdunud oma rumala keha juures, kes ei viitsi elada. Minu usk on see, et nii nagu läheb sünnipäev, siis nii läheb aasta. Eelmisel aastal olin ma üksi rannas, lootuses, et tuleb rahulik aasta. Tuli pöörane. Tuli täis elu, kirge, armastust. Tulid tööd, mida oled terve elu oodanud. Nüüd on tulnud sünnipäev, mis on alanud sellega, kui võttegrupp laulab, Jaan Rekkor embab sind esimese mehena, võtted kerivad - muudkui kirjutad, pilku ei jõua ookeanilegi tõsta, Nadine võttekohalt toob piruka küünlaga ja maailma kõige toredam operaator Reps hoiab sult ümbert kinni. Sünnipäev algab uue algusega ja leppimisega. Jumal, ma loodan - see tuleb rahulik aasta. Nagu me Henriga lootsime, vananedes tuleb see õnnelik teadmine, et kõik mis on olnud see olnud.

pommirühma poisid

2011-07-03T09:35:00.000-07:00

vahel mõni elu on nagu viitsütikuga pomm, mis ei süttigi, sest süütaja on laisk või nöör nätske. mõni põleb, plahvatab ja laseb teisedki tükkideks. aga mõned poisid peavad vahel hakkama saama hoopis keerulisemas olukorras. minu head sõbrad reps ja tõnu tegid mulle täna kõne euroopa äärest, kus on sadam. sadama kaudu, muide veetakse seal ägedalt igast illegaalset staffi. sellepärast on seal ilmselt äge kontroll ka. kui mu telefon täna helises, siis kostus sealt tõnu ärev hääl: kuule, tundub, et siin otsitakse kõik autod läbi. mis täpselt on selles roosas rekvisiidikohvris, mille kohta andres ütles, et sellega ei tasuks küll vahele jääda. ma avasin nimekirja ja lugesin rahuilikult: kõrvarõngad, kreemid, binokkel, haamer ja pomm. ärevalt saatsin ma smsi- teil on pomm. vabanege sellest kohe. ja kujutlesin ette, kuidas suletud territooriumil kaks eesti meest vabanevad pommist peites seda oma särgi alla. puhta lisaväärtusena oli neil pagasnikus ka kartulitärklis. ma ei jaksa kohe seda kõike ära oodata, mis juba nii sefilt algab. tõnu demineeris pommi kiirelt algosadeks ja järgmine sõnum tuli mulle laevalt - me oleme peal. põrgu, kuidas ma armastan neid pommirühma poisse, kellel on päriselt säde sees. isegi kui nad vahel plahvatades sul käed otsast rebivad.

peeter paan

2011-06-30T15:02:00.000-07:00

ma iseenesest ei ole seda mõistatuslikku olendit kunagi uskunud, kes rohelistes sukakates mööda ilma kihutas. ma saan aru, et tema usk maailma muinasjutulisusse oli miski, mida inimestele polnud enne kirjeldatud. aga - andke andeks - inimesed on ju siis lihtsalt lollid. selleks ei ole vaja olla peeter paan, et tunda ette oma elu maagilisi hetki, kus paari päeva jooksul purustatakse jalaga su klaasist loomaaed ning sõtkujaks on justkui kuku loetud luuletuses kerkokellast - peaaegu oma lell. mina ei tea, pange mind haiglasse või plangu taha - mina tundsin ette hetki, mis koosnevad kohtadest - kohe juhtub see, siis tuleb see nurga tagant välja ja siis ma tunnen nii ja siis saab see elu otsa. ja mis põhiline - saab otsa kõik see, mis selgitab inimeste vajadust peeter paani järele. saab otsa kõik, mis on siiras, aus ja armastusega. aga mina tõmbasin peeter paani rohelise kuu asemel selga palju uusi imelikke riideid. olen ostnud neid nagu kaitsekilpi viimaste päevade jooksul. see on huvitav fakt ja kui kunagi keegi valust kirjutama hakkab, siis peaks seda kasutama. olen need nüüd selga pannud ja kirjutan puhtalt selleks, et kunagi ise seda lubadust lugeda - ära kunagi lakka uskumast inimestes elavasse muinasjuttu. kui nad ka sinust ja su usust ei hooli, siis lenda järgmisesse kohta, istu järgmisele aknalauale ja proovi veel. sest ainult ärganud muinasjutt teeb inimesest ime. kihutan nüüd minema, arst ütles täna mulle, et ma võiks rohkem kihutada - oodata ei ole kõigil aega.

mustad augud

2011-06-23T01:33:00.000-07:00

alati kui ma loen sotsiaalvõrgustikes inimeste zajoobe, et kuidas tank kesklinnas riivab nende kunstnikuhinge või artikkel ajakirjas paneb neid matsheetet haarama ning kui nad ilustavad neid oma natuke tüümiani ja surts koriandrit juttudega - olen ma lubanud, et ma ei vaata endast kaugemale. et kogu maailm, mida avalikult kritiseerida olen ma ise. sest selle sees olevad mustad augud on kindlasti räpasemad ja alatumad kui savisaare tehingud. ma lihtsalt ei tunne neid. vahel need vilksatavad mööda. kui saad aru, et mingid inimesed on su elust lõplikult läinud. ja mitte sellepärast, et nemad seda tahaks. võib olla vajavad nad sind kõige enam just nüüd. või just nüüd saavad aru, et oled olnud jumal, kes neid raskuste ajal süles tassis. aga inimene pole jumal, kui enam ei viitsi, siis paneb maha. või siis kui see tassimine võiks ohustada ta enda elu. mu nöbinina oli kergem, kui ma kartsin, aga sellest hoolimata tundub taastumine keerukas. ühestküljest see lakkamatu protsess, mis analüüsib vigu, monteerib peas kaadreid, parandab korraldust. teisest küljest - see harjumus elada teises maailmas, kus sul on punase peaga tütar ja õigus luua oma reegleid. ma arvan, et see tahtmatus tunnistada päris elu ning kerglane hüvastijätt nendega, kes kunagi olid tähtsad - see on puhas minu viga. aklimatiseerun nüüd eluga ja loodan, et traditsiooniline jaanipäev kursusekaaslastega uhub mu peast unenäod, kus mu uhked fisher relsid ei saa seda kaadrit, mida ma tahan, steadicam on kadunud - alles on ainult post, valgus on jumalik ja ma olen selle ise pannud ning mari küsib mult siiraste silmadega, mida me teeme ja ma vastan talle - eesti rahva ennemuistseid jutte ja haaran steadicami ning ilma vestita sooritan liikumise imelisest loodusest mustavasse rehetuppa - musta auku. nähtavasti oma hinges.

nöbinina maailmast

2011-06-16T04:34:00.000-07:00

kaks päeva enne Nöbinina esimese perioodi lõppu, oleks mul peaaegu olnud aega keset öövõtet kirjutada üles kõik see, mis tunne on teha öövõtet. sest 4, 6 ja 12 kw valgust orjanud generaator näitas pikalt poolt paaki kütust ja siis suretas valguse. siim ja tõnu tõid kotka bensiinijaamast viinistusse diislit sellise kiirusega, et kui nad töötaks kiirabis, siis väheneks surmade arv ootamatult. seega jäi mul planeerimatu paus täitmata, sest olin just jõudnud kuulda, kuidas ott kohalikul klaveril üht ilusamat ernst enno luuletust laulis, mida ilmestas anneli heldinud smurfinägu - pumppüss käes, kui juba töö uuesti pihta hakkas. öövõte rebib su käest viimase õlekõrre, mis sind hoiab seotuna pärismaailmaga. kogu su püüe mitte kukkuda otse sinna loodava reaalsuse maailma saab üle loksutatud väsimuse, vale unerezhiimi ja vähese pimeda ajaga. käes on 17 võttepäev ja keegi ei vingu veel. mis on hämmastav. võib olla on mu turvakontroll nii tugev, et see ei jõua minuni. mis on võimalik, sest väike kähmerdis anneli hoiab ühesuguse hooga must eemale kõik mured, et vahel tundub sõltumatu piruka sööminegi protestina rezhiimi vastu. siimu produtsendi kulmud valas kunsti veiko, tehes pätist number kaks tegelase, keda siim saab kunagi oma lastele näidata ja ütelda - selle kuju lõid rezhissöör ja näitleja minu järgi. ja mu meelest tuli see meil hästi välja. sama hästi, kui sinna juurde kuuluv tantsunumber, mille me miku, mari ja veikoga kokkukohendasime ning kupleega, mis sündis kohapeal vajadusest kasutada keset ruumi laiutavat klaverit. kui täna öösel oli eesti ilusaim naisnäitleja mirtel nõus olema kole ja kuri, kuigi ta on nii hea inimene, et pilk läheb ikka soojaks, siis tundus, et võtete lõppemine võib olla kurb. kurb, kui sa ei saa enam mängida. toorioniga, kellega moodustame rezhiigrupi selle osa, mis näeb välja tänu mu toolile ja toorioni põrandal vedelevatele paberitele nagu antiikskulptuur- keiser ja tema koer - hakkame nähtavasti kord nädalas käima väljas külg külje kõrval seismas, sest se barbara, kes talle algul öösel helistas ja kiljus uskumatult, et sa ei ole ju ometi kell 1 tööl! - see barbara on nüüd kadunud - ja meie - oleme asemel.

amundseni maailmareis

2011-06-09T11:37:00.000-07:00

üks tohutult sümpaatne maadeavastaja on mulle meelde jäänud erakordse juhmusega elu suhtes. kui ta otsustas ekspeditsioonile minna, siis oli ta nii pühendunud, et läks meelest ühele apteekri tütrele öelda, et - jou, ma armastan sind. kui ta kahe aasta pärast tagasi tuli, kusjuures - arvati, et ta on surnud, siis oli tshikk teisele mehele läinud, amundsen ei saanud selelst üle ja läks jälle - no ja siis avastas selle lõuna pooluse, oli vist nii. minu nöbinina esimene periood on ekvaatori ületanud ja nüüd on puhas vastupidamise ja mitte alla andmise vaev. aga jeerum, kuidas selle lühikese ajaga kui elada on olnud aega ainult võtetele on maailm muutunud! see kõik mis toimub võtteplatsil on erakordselt loomulik ja arusaadav - isegi see, et esimesel kõige soojemal päeval, kui kogu õismäe, kakumäe, pool mustamäed ajavad oma bemmid välja ja otsustavad minna puhkama kakumäe randa - mille ainsa tee ääres teed sa võtet, mille tegevus toimub vaiksel metsaäärsel lagendikul - siis sellisel päeval pannakse võttegrupi kõige vaiksem tüdruk ja kõige noorem liiklust peatama. ja ma ütlen - inimene on imede põld. ketlin ei saa mööda lendavale sääsele kõsshgi öelda, aga liikluse pidas kinni. laura, kes peaks veel ema selja taha hoidma ja elu kartma - talus igale poole saatmist stoiliselt. isegi see ei murra, kui sinu kangelased peaks käes hoidma hiigelsuurt rahatshekki - kuhu on kirjutatud summa, mille nad ära annavad - aga sa näed, kuidas killu stoilise rahuga õpetab päärule tshekiraamatusse allkirja andma. natuke kulmu kergitad siis, kui nö. pahade tegelaste maja õuel võtteaega ootad ja sümpaatne majaperenaine kooki toob. või siis kui hajameeleselt näitlejale head aega ütled, näed ta lahkuvaid koibi ja siis avastad, et ta peaks ju järgmises kaadris olema. amundsenina olen ma isegi oma laeva omanud - käisime kaberneeme sadamast merel tegemas romantilist laulukest ja suutsime jahi nii põhja vajutada, et see enne kai äärde jõudmist liivapõhja kinni jäi.inimlikult on rasked need kohad, kus saad aru, kuidas kõik väsivad, emotsioonid hakkavad kuhjuma ja lainetama. ning need hetked, kui kailo jääb haigeks ja ühed töökäed on kohe puudu. aga kõik see on kuidagi loomulik ja oma. loomulikud nagu rämedad naljad viinistu kunstimuuseumi akna all hommikul kell 6, kui kunstihuviliste grupp ootas sisselaskmist, et valgus läbi arutada. elu - seevastu - kihutab kiirrongina omarada. peale 24 tundi üleval olemist, sõitu kaberneeme-leesi-maidla-rapla- tallinn seisin ma tuhmistunult rimi poes ja tahtsin pimskivi osta. mis iganes foobia mind tabas, mul oli tunne, et ilma ma suren eriti koledana. esimene müüja nähvas, et ta pole müüja vaid konsultant. teine müüja ütles, et ohooo - kurjalt muide, kui on siis sauna osakonnas. ma ei leidnud sauna osakonda üles. peale 3 ringi jäin kassitoidu riiulite vahele seisma ja hakkasin nutma. nii kõvasti, et oleks olnud kohane anda teada infoletti - väike elo ootab kedagi, kes seletaks talle kuidas saada hakkama argipäevaga. õnneks on veel pikk reis ees, saab mõnusalt end laevatrümmi sulgeda.

säde-inimesed

2011-06-02T12:01:00.000-07:00

meelis kompus ütleb alati, et kui ta poleks ankur - siis ta oleks säde-inimene. aga ta ei tea, et on olemas ka päris Säde inimesed. täna oli mul üks selline platsil. ja selline inimene võib mõjutada tervet su elu, olla see kiir, mis veab su hallidesse päevadesse uskumatu mälestuse triibu. kui ma olin tsirka 6, ei käinud veel kooliski, veeti mind võimlema tsirkusetruppi Säde. pisike paks tüdruk tegemas akrobaatikat - on puhas vanemate huumor, aga mul ongi vaimukad vanemad. küll ma vaevlesin seal, nende ägedate poiste ja peente baleriinide keskel. väike olin ka. aru ei saanud. ühel korral tuli teha jooksult salto. kõik jooksid ja tegid - mu meelest hulljulgelt ja uljalt. eriti üks poiss, ta oli kõige parem. kõige ägedam. hästi vana ka. vähemalt 4 klassis. mina võtsin kogu jõu ja julguse kokku, jooksin panin käed ette ja tegin mingi pöörde. ja pärast seda tuli see kõige ägedam poiss minu juurde, kummardus alla ja ütles, et - sa oled väga tubli. sa paindud väga hästi. kreuksi palee pruunid seinad lõid särama. see oli mu nooruse suurpäev. ja mõtleks vaid, täna oli ta platsil. 29 aastat hiljem. ma tundsin ta ära, sest ta oli sama suurepärane inimene. ta aitas mu näitlejatel lendu tõusta, hüppas koos enariga köis küljes 8 meetrise tõstuki pealt alla ja nöbinina muudkui vaatas taevast, kui ilus on isamaa. puravike kodu ongi ilusas kohas. väga toreda hannese ja silvia juures ja me elame siin nagu üks suur, imelik pere. nagu purk marineeritud segaseeni. meil on puugimagnetist kailo, kelle seest võetakse iga päev keskmiselt 5 puuki, meil on toorion, kes kütab õhtul sauna ja toob vett - nagu eesti filmis, meil on palju hulle naisi. hommikul teeme me koos süüa, õhtul koristame koos. ja päeval on võtted. toredad võtted. sellised, kus endal on tore olla kaamera taga ja hinges on ootus, et nii tahaks juba näha, kuidas see kokku jookseb. võib olla on võtete edukus osaliselt seotud selle elustiiliga, et ei minda õhtul koju, vaid räägitakse nii olnust kui sellest, mis ees. ainult üht asja ei tohi unustada - ja täna tuli see mulle meelde, et alati peab märkama, kui keegi teeb enda kohta midagi tohutult hästi. rohkem kui ta suudab - salto mortale - ka siis kui ta on pisike paks tüdruk, sest see kiitus - võib jääda talle eluks ajaks märgiks, et inimesed on ilusad ja head. säde- inimesed. marta teeb lisaks kõigele muule heale - meile vahel kohvi, kailo on ehitanud silla, mis sobiks ka seine jõe ületamiseks, jaana leidis ühe väga vaimuka interjööri, anneli suudab võita kõik stiihiad, siim teeb nii palju head, henri-karl-tõnu on ise 12kw päikesed, priit annab heliboomi ka näitlejatele märgi näitamiseks, mare kriiskab - aga on armas, eveli ja ketlin värisevad, (ma olengi hirmus) , aga ei nuta!, elen ja raul - minu piibel ja koraan, toorioni pakin arvatavasti harjumusest koju kaasa, sest ta on kogu aeg käe pärast ja reelikale usaldan kõik lapsed kasvatada ka tulevikus - ja näitlejad on väga armsad. sädet on nii palju, et süda põleb - armastusest.

rääbise päevaraamat

2011-05-27T13:18:00.000-07:00

kunagi olla olnud üks naisrezhissöör, kes enne võtteid hoolikalt riietust valis, et oleks rohkem rezhissööri moodi. mida iganes minust muud ka rääkida saab, siis sellega ma kahjuks ei hiilga. oma kolm esimest võttepäeva unistusteseriaali platsil läksid nagu Kukul neil päevadel, kui ta Baltast juba prügikastidest odekat otsib. mis teha. ainus, mis ikka ja jälle neil hetkedel paneb nukrust tundma on see - et neid maailma kõige toredamaid mehi (kui mind huvitaks naised, siis ka naisi) - kohtad sa just seal. paljusid - ma isegi ei tundnud enne eriti hästi, aga peale kolme päevast lahingut ja ajakirjaniku küsimust - et kas tegemist on mõne keskkooli klassi praktikantidega - pean ma tunnistama, et need mu pooleldi alaealised sõdurid olid uskumatult vaprad. säravalt õppimisvõimelised ning eelkõige -neis oli see - sõdalase süda. nalja nendega muidugi nii ei saanud nagu vanade sõpradega. bachman irvitas mu kurdiks, kui ma 84 aastasele härrasmees Endlile seletasin (ta mängis nõialast) - et Endel hoidke kepist kinni, kui te muna näitate. ja selle peale, mis näitlejad tegid naersime me nagunii koguaeg. tõnu sünnipäeva suuratraktsiooniks kujunes tossumasina peitmine maaalla, mille käigus nägi tõnu välja nagu ise just teisest ilmast saabunud kurat. henri andis mulle eluvõimaluse esimese päeva lõpus, kui ma võisin ise 4 kw valgust teha. anneli tegi seda tööd, millest ma tean iga sekundit ja kui raske - murdvalt raske see töö on - no ja selle juures peab olema anneli, et ikka veel suuta hõikuda, et juhuu - teeme nüüd veel selle duubli. mina poleks suutnud. kuigi - ma pean ütlema - inimestes on uskumatuid ressurse. helimees priit, kellega ma ise pole õieti päevagi töötanud võitis 3 päevaga öökapi pildi koha vähemalt 3 võttegrupi naise kodus. arvestades, et üks neist on fataalselt emotsionaalne lotman, kes suudab võttegrupi ees minna nagu jäälõhkuja - mister estonia 2011 on juba valitud. minu üks pedagoogilistest projektidest oli pakkuda jaanale taas rõõmu olla kunstnik - ja tegelikult tänu gerly pöörasele kostüümile, killu vääramatule kulgemisele ja kailo tugevatele kätele - tundus - ta isegi oli. raul on mu nii vana lahingrelvastus, et mõneti võib teda pidada ka talismaniks, mis lasi roosta nõiametsas püsida soodsal valgusel ning fungata kokkuklapitud tehnikal.
ja kui siim töötaks hollywoodis, kus igale osakonnale antakse oma särk, siis tema peaks neid päevas kõige rohkem vahetama. kui ta just söögikordi kokku ei leppinud, meilidele ei vastanud või auto ust ei parandanud, siis pani ta steadicami selga ja tantsis paar nõiatantsu. kui see ka tehtud sai, siis tassis rehvidest nõiapesasid või tõi rääbistunud rezhissöörile viina. sest meretuul, kevadkuu, madalrõhkond ja adrenaliin koos segasid mu sees kokku kokteili, mis peale võtete lõppu lainetas mu sees veel pool tundi. lamasin oma autos, polnud minestanud, aga elus ka polnud. nägin nägemusi, pilved, elu ja sündmused kihutasid üle ja ümber ning sööma minnes lagunes mu väärikas rezhissööri oreool viimaseks killuks, kui elen mind õlale patsutas ja rääbiseks kutsus. teate, aga elada võib ka rääbisena - kui on õnne teha tööd õigete näitlejate ja õige võttegrupiga.

aleksander suur ja 2 pinti veini

2011-05-19T13:33:00.000-07:00

maailma suurim vallutaja suri kurbusest, kui tema poisssõber teise ilma läks ja aleksander osales joomisvõistlusel ja - suri - peale 2? pinti veini. esiteks, ma olen ammu arvutanud- et ma võidaks teda, teiseks - ei teeks ma seda poissõbra kaotuse pärast ning ma ei viitsiks ronida üle Alpide, puhtalt selle pärast, et mu isa oli värdjas, kelle mu ema tappis ja ma suudan näidata midagi - mida keegi ei usu. Või pagan - järsku see viimane - see ikka püüab mind aleksandriga siduda. ma olen rapsinud hullus laanetulekahjus, kus lisaks kohe algavale lavastusele on veel väikseid vidinaid, millest üks on näiteks homme toimuv lasteaialõpupidu, kus 30 ablast silmapaari ootavad Pipit, keda - asendan - mina. ja samas kärssab samal ajal tohutu füüsikaliste teadmiste virrvarr mu peas. ma olen mitu korda mõtelnud õpetaja Vilma Kukrusele, kes oleks austusest koos oma pruuni seelikuga surnult maha kukkunud, kui ta oleks kuulnud mind rääkimas uute, seni katsetamata HD kaamerate võimalustest. ja kui veel kehalise kasvatuse õpetaja Heldi Ots oleks näinud mind neid kohale tassimas, oleks ma kuulitõukes saanud vabastuse dopingu kasutamise eest. ning Evi Vassil ei usuks oma meigist pragunevaid silmi kui ta näeks mind vehkimas kostüümihunnikute vahel ning andams õmblemisnõu eluaegsetele daamidele, kellele niit ja nõel on nagu õde ja vend. ma arvan, et ainus, kes usuks oma silmi oleks prantsuse keele õpetaja Reet Nurmeots, kelle zhestid olid suuremad kui prantsalasest kabareetähedal - ja sama ahastavalt suured on need minul ka - kui ma saan aru, et sul võib olla sõjavägi, eesmärk, kilp ja mõõk - aga enne seda otsustavat lahingut, oled sa üksi. ja juba aleksander ütles, lüües mõõka alpidesse - siia ma ei sure - ta läks neist kuradi mägedest üle - no ja siis tuli see mage transvaal poisssõbra ja kahe pindi veiniga. ma luban, peale neid mägesid - ma joon 4 - sest aleksandril oli armee. möku

859

2011-05-08T14:35:00.000-07:00

täpselt nii palju kord oli eetris lastesaade Saame kokku Tomi juures, enne kui ta hingusele läks. läks õigel ajal ja hea tundega, saades matetud Jaanuse aias Nõmmel, kus suurima atraktsioonina veeti mind mööda aeda ringi, sest - ma olin vahvaks aiapeoks endale soetanud tikkkontsad. kes iial on püüdnud panna maha peeneid lillesibulaid võib mind nüüd palgata, ma suudan jätta ühtlase vahega auke peenardesse ja varieerida nende aukude sügavust. igatahes oli meil õnne olla omavahel koos need aastad, mängida lõputuid mänge pühapäeviti telestuudios, lustida iseenda mängurõõmu ja teha kõike, mille kohta teatrikoolis räägitakse kui ajaloost - krambiteatrist - artaudini ja pinnast pansoni - sai meie stilistika kaetud. ja armastusest rääkida pole üldse jällegi nõme. on nii, et neid inimesi hoiaks enda juures alati, sest ... me olime pöörased. täitsa pöörased 859 korda + 1 - kui see pidu juurde arvata, mis lõpes sellega, et minu uhke raamitud pilt sai kildudeks löödud ja killud toovad õnne. ju siis mina vajasin seda jumala arvates kõige rohkem.

heleroheline kevad

2011-05-05T12:31:00.001-07:00

aeg, millal ma lakkasin sallimast helerohelist värvi - sai alguse ühel kevadel, kui ma olin tsirka 15. isa tellis meie suure köögi värvimise ja maalrid pidid selle isa ideaalis värvima tärkava kevade roheliseks, aga nagu minul - nii puudub ka isal elementaarne ettevaatlikus ja mõõdutunne. ta jättis maalritele kogu trükikoja rohelise värvi ja need segasid selle ka algvärvi sisse. mis lõpes sellega, et iga nõukogude roheline kasarm oleks olnud kaunitar meie rohelise köögi kõrval. läikiva rohelise trükivärvi üledoos on pannud mind suhtuma kevade ilusse skepsisega. nagu selle idealiseeritud romantilisse varianti. mina ostsin täna oma kevade esimese kleidi ja kogu selle ostu põhjus oli homne lasteaiapidu teemal - ema kui kevadlill. me kõik tahaks, et see oleks teisiti - isegi minu 93 aastane vanaema ütleb, et - mis mõtet on näha välja 60, kui kõik mehed on surnud. heleroheline kevad on käes. elagu trükivärv ja töökangelase staatus. ja tegelikult - isa, kallis isa - head emadepäeva. sinu tütar olla on päris uhke, kui me selle helerohelise värvi fiasko maha arvame.

võitlus tehnoloogiaga

2011-04-30T14:47:00.000-07:00

mina, kes ma olen alati arvanud, et ma olen sündinud siia ilma, et armastada uusi tehnoloogiaid, olen saanud nägijaks jällegi inimese ekslikusest. kuna mu päev algas laste postitamisega 3D kinno ja jätkus keerulise valgusnimekiri näpus käru lökkamisega pargis, siis - oleks ta ju justkui hästi alanud. tõsi küll, greenscreeni värvides kärus istuv beebi, eesti endiselt ilusaim valgustaja henri, tema tore jalgrattaga pruut iti ja jopes mina, valgusnimekiri käes - nägime välja nagu väga moodne perekond. arvestades, et beebi ei kuulunud kellelegi meist - olime ka. seevastu saime valgustitest kokkuhoitud ja peegeldajatelt ning pehmendajatelt mitte. edasi ulatas mulle abistava käe vend allan, kes lubas anda mulle tehnoloogia, millega ma saaks mudelhelikopteri jaoks määratleda maakaardil oma asukoha ja N_S suuna. igaks juhuks, ma võtsin ikka laste kompassi ka kaasa. algatuseks läks mul üks pool tundi pusserdamist, et puutetundlik telefon laadima saada, siis mitu vastamata kõnet, et õppida kõnesid vastu võtma ning lõpuks kui ma oma positsioneerimisprogrammi lahti sain, ütles see mulle kindlameelselt, et ma asun Kullamaal, mis on raudselt virumaalt, kus mina olin, teises suunas. nördinult kiskusin ma välja laste kompassi, asetasin selle telefoni peale, sest mul endal käed ju värisevad kogu aeg, et näidik ei püsi paigal - ja kujutad sa ette - kompass - läks lolliks. tiirutas ainult ringi ratast ega peatanud. nii kirjutasin ma soome helikopterimeestele, et võttekoht on umbes tammistus ja umbes suunaga idast läände, kui päiksele võib kindel olla. ja õhtu lõpuks läksin vaatama tehnoloogiarikast actionfilmi thor, mille lõpus pidin endale tunnistama, et ainus asi, mis loeb maailmas on - inimene. tee või miljardite eest efekte ja loobi taevast tuld ja tõrva, ikka jääb kehv, kui mõtet pole. kergelt kekseldes, et efektne hollywood on taas läbikukkunud saabusin koju, vaatasin oma ikka veel katkist arvutit ja tunnistasin end võidetuks. las see tehnika jääb. aint inimese sees olev pavver loeb. mina näiteks - suutsin seikluspargis 3 rada läbi käia. vat see on inimlik võit.

aknaavajad

2011-04-21T22:20:00.000-07:00

sain täna öösel unes arvo pärdiga kokku. esimene kord just siis, kui ma pidin eesti kontserdi saali vähem kurja adminni raamatusülemit hoidma, kus iga brozhüüri kaanel oli arvo pilt. pärast ei saanud me arvoga kuidagi suurest majast välja, kummalise linna kummalistele tänavatele ja kui saime, siis arvo pakkus end saatma, aga ma ütlesin, et ma lähen nagunii karlovasse jooma. arvo küsis, et kas ma saaks teda aidata, et alati kui ta kuskil loenguid peab on aknad kinni. ma mõtlesin, et ta peaks proovima erinevaid aknaid. et osad ongi kinni, aga osad käivad lahti ka. arvo küsis, et kas topeltaknad käivad ka lahti. ma mõtlesin natuke, et ikka käivad, kuigi nendega on topelt vaeva. aga selle eest peavad hästi sooja. ja mida keerukam konstruktsioon, seda ilusam aken.
ärkasin üles ja mõtlesin, et vist rääkisime arvoga tegelikult inimestest. mul siin ka, osad ei käigi lahti, osasid peab otsima, osad on keerulised, aga seest soojad. oleme aknaavajad.

polaarjoone sangar

2011-04-13T13:39:00.000-07:00

kui keegi üldse on otse soome filmist, siis jumala eest - ma olen lihtsalt kinolinalt jalga lasknud jobu. vaadanud ära hea soome filmi - pidasin vajalikuks oma elu kokku võtta, miski morbiidne mure mus sunnib seda aega ajalt tegema. nagu neil soome meestel, kes elavad polaarjoone ääres ja võitlevad teadmisega, kui kuradi tolgus sa vahel olla võid.
minu päev, täna - algas mõrvaga. ma tapsin telemaja parklas laiutanud kojamees zhenja pange. hoogsalt kurvi võttes suutsin ma tagumise ratta alla sättida sinise plekkanuma ja muuta ta pinnalaotuseks, millesse tarretus igavesks ka kühvel. ehmunult auto parkinud piilusin ma kojamehe poole - ja ta ei kuulnud seda metsikut kolinat, mida tegi ta pang enne ruuduks muutumist. kogu kodanikujulgus jättis mu maha ja ma habisesin urmas vaino valge särgi najal, et ma olen pangetapja, millest sain hüüdnime - ämbri elo. mis iseenesest võib juba varsti olla tõsi. ma teen korraga kaht suurt projekti, mille juurde sateliidina kuuluvad väiksemad, mis tuleb ära teha, et suuri teha saaks. olen lülitunud leonardo da vinci rezhiimi, mis laseb magada iga 4 tunni järel 15 minti, aga kuna mul pole iial teadmist, kus ma 4 tunni pärast olen, siis need magamise kohad jäävad ära. samas on kevad - ja unustage ära, kevad ei tähenda seda, et su ellu saabuvad mehed roosidega. ega sedagi, et sa sellest hooliks. see tähendab, et sa saad õues joosta ja nii sörgin ma selle vähese une peale 7-10 km, et tunda korrakski tunnet, ma mõtlen muust kui muredest. ja peale seda on taas kord tunne, et astudes tulejoonele - pead sa seal vastu. isegi enam ei tea, mille eest või kelle eest. aga kui ma saan tehtud selle aasta nii nagu ma natukenegi tahtsin, siis mina, soome filmi kangelane luban - põrgu kuulub sangarile ja ma muutun hapraks, heaks, hellaks ja ilusaks naiseks. seniks - elan ma labiilse mõrtsukana, kelle telefon heliseb iga minuti tagant, et helistajad saaks vastuseid, nõusolekuid, otsuseid, teadmist. aga ma pole ju mingi sangar, ma olen tegelane soome filmist. ma tahaks polaarööd ja sauna ja seda ühte ma ....kylla ett...rakasta...vai niin...nagu me kõik

hingesugulased

2011-04-03T12:05:00.000-07:00

kevad on käes. sellest on erinevaid märke. see tunne sees, et nagu marie under tühjendaks ahnelt elulaeka ja need koerakakajunnid kevadisel võtteplatsil, mille vahel laveerimine nõuab akrobaadi osavust. ning veel - see pöörane igatsus hingesugulase järele. selline nagu umbes siis, kui ma olin 5 - panin silmad kinni ja palusin, et jumal saada keegi, kes oleks nagu mina, kes saaks must aru. ja korrates tõdemust, et jumal on üks humoorikamaid sämisid, keda ma tean - võttis ta näiteks sellel kevadel vaevaks - ja saatis kohe 2.
esimese juurde sõitsin ma Tartusse ise külla. bussiga, mille juht teadustas nagu lennukomandör, et bussi juhib kalle ja tartusse jõuame 2,5 tunni pärast. jõudsimegi, vantsisin läbi kohaliku burksi putka oma unelmate elamisse, mis hetkel kuulub peeter volkonskile ja asub mõnusa marseille asemel lõuna.eestis. aga see meeleolu, igas toas tonnides raamatuid, kirjutuslaud, arvuti, plaadid. langev päike, hea huumorimeel, kange kohv, odav suits. vest viikpükste peal ja galantne saatmine bussijaama ja see vestlus, et sa saad rääkida kellegagi nii botoxist kui madrigalist - on kuradi mõnus.
teine - võitis mu südame juba salaja ammu, teades et kana ja kass on erinevad, sest põlvnevad erinevatest dinosaurustest, et eestis on 2 kirikut 2 torniga ning võimega teada peast kõiki eesti 9 meteoriidikraatrit. ja kujutage ette, ta kutsus mind välja -oma sünnipäeva puhul. me lähme bowlingut mängima. ja see on okei, et see on tema 11 sünnipäeva puhul, sest kui ma täna poest tõukerattaga koju sõitisin, kotis õlu ja jäätis, sain ma aru - ma olengi umbes 11 aastase poisi unelm või 60 aastase oma. veidi veider, aga õigete väärtustega.
mul on jumal, sulle ainult üks väike täpsustav küsimus, et kas ma saaks palvele - aita mul leida hingesugulane , lisada ühe detaili - palun ta ei peaks olema must 25 aastat vanem - nagu volk ega 24 aastat noorem nagu kohtingule kutsunud otto. ühe puhul on oht jääda üksikuks ja teise puhul sattuda kinnisesse asutusse 11 aastasega deitimise pärast. kui kuidagi on võimalik ealiselt veidi lähemat varianti, siis issand - ma oleks tänulik.

must lagi on meie toal

2011-03-27T09:33:00.000-07:00

aga meie ajastul ei ole! peaksin ma karjuma nagu tulihingeline kommunist - me elame pööraste võimaluste ajastul. võ mina elan, vahel. ma olen teinud ajaloomuuseumile filmikest, kus steadicam tantsib ja valgus virab. ja maailma leebeim produtsent mart saar õmbleb kodus ürgmehe riideid ning aitab õlgedega suitsutare kütta. lihtsalt ettevaatuseks - kui teil kunagi sama tore võimalus tuleb - ärge tehke suitsutares - nagu mina.
ärge pange selga oma heledat jopet, ärge sikutage mööda nõistunud palke kinoflood, ärge puhuge suitsuahju põlema, ärge mängige märtrit, et miks teised peavad suitsus kannatama - ja pange üksi statiive, lampe ja pikendusi kokku - ja ärge selle kõige käigus toetage oma valutavat pead vastu nõgist seina - juhul kui teil on valge müts. kõike seda ärge tehke eriti siis, kui te lähete edasi otsima võttekohti ja teil ei ole kaasas kotti kuhu vaakumisse sulgeda oma haisvad riided ja lisaks kõigele - pole teil üldse eriti vahetusriideid kaasas. nii võib edasine retk olla vürtistatud ootamatusega, et teid peetakse mowgliks. või mida mõtles täpselt see mees saaremaa hotelli retseptsioonis, kes mult pool kaksteist öösel küsis - mis juhtus? mõtelnud hetke, ei hakanud ma rääkima talle, et eestlane on olnud vaene ja allasurutud rahvas, me elame nõgises toas, meid on allasurutud aastasadu - mõtelge suitsutarele.
ma ütlesin kogu jõudu kokku võttes, tead, me otsime võttekohti - maailma kõige toredamale lastelavastusele. ta oli küll turvamees, aga ta sai aru. tuba maksis 19 eurot vähem kui esimene hind. ja maailma kõige mustemas laes, taevas särasid kõik tähed. isegi kui korraks on teie lagi must, siis ausõna - tähed on kohe käeulatuses. lõpetanud umbes 900 km ulatuses võttekohtade ülevaatuse tundsin ma end nagu pipi, kes vaatab oma leitud roostes purki ja on väga õnnelik. siim vaatas kulm kortsus, aga ma teadsin, et tegelikult saab aru. sest ees on kuldne ajastu.

grupi striptiis?

2011-03-18T13:31:00.000-07:00

inimene püüab - jumal naerab, olen ma ammu juba arusaanud. kõige selgemalt meenub mulle see oma unelmate mehe magnusega, keda ma saatsin aastaid tagasi tegema harrast jõululugu vabaõhumuuseumis, kus idee järgi, pidi jõuluvana vahvalt lastele kinke jagama ja tohutu õdusa tervituse eesti rahvale saatma. millegi pärast ei saanud ma kaasa minna, aga ma mäletan kuidas ma magnusele ja valgustaja jaagule lugesin sõnupeale, et selline õdus ja nunnu ja jõulud ja teate ju see coca-cola masin tuledesäras, eks? kui nad tagasi tulid ja ma kasseti sisselükkasin, siis ma sain esimest korda sellest - inimene püüab, jumal naerab asjast aru. jõuluvana oli teinud ka ise kõik, et olla -eee, pehmelt öeldes eriline jõuluvana. tal oli must mantel, must müts, punane habe - ja vitsakimp. see oli lumetu talv, nii sumbas jõuluvana vihaselt hobuse kõrval tolstund mändide vahelt talusse, kus minu tohutuks hämminguks - ei olnud elektrit. õieti oli see nii kaugel, et magnus ja jaak otsustasid lahendada intervjuu akulambi valgusega, mis andis jõuluvanale just sama meeleolu nagu neile tüüpidele, keda me näeme politseihaarangu käigus andmas keldris ülestunnistusi. akulambi tsõõris, otse vastu musta palkseina istuvat jõuluvana oleks võinud päästa ainult pakki saavate laste õnnelikud plaanid. aga kuna ka lapsed olid kogunenud sellesse pimedasse tuppa ja nende silmad olid kohanenud pimedusega, siis see ootamatu hetk, kui jaak ja magnus tabasid neid akulambitsõõriga ajas lastel silmad jõlli ja enamus tõmbas suu viltu. samas ei jõudnud magnus ja jaak ka sisemise kokkuleppeni, kas kaamera teeb panoraami valguse järgi või liigub valgus kaamera järgi, nii eksles keset lapsi justkui saksa natside taskulamp juudi getos, kus iga tabatu kangestus surmamineja näoga. muidugi oli see lugu eetris ja keegi peale minu ei mäleta seda, et sai tahetut parimat, aga olud olid vastu. vahel lihtsalt on selline aeg, kui kõik olud on su vastu. siis tuleb see üleelada ja mõelda, et jumalal on vähemasti lõbus, kui ta järjekordse naljaga sinu arvel maha saab.
läksin trenni, pöördusin kassas oleva noormehe poole ja ütlesin selge, kunagise raadiorepoteri häälega - "palun üks pilet", noormees urahtas - "a, grupistriptiis?" ma POLEKS TOHTINUD teha seda viuksu. ma oleks tahtnud näha kas ta oleks siis ka pilku tõstes teinud - aaaah... jaaa ja muidugi - jõusaal. panin vihaselt riideid kappi ja vaatasin neid minu pikkuste nahksaabastegas lahtiriietuvaid naisi ja otsustasin, et enne kui tuleb surm - ma lähen ja käin seal trennis ära. jumalale kiusuks, olud ei loe midagi - loeb ainult sisemine ilu - vat jumal, kuulsid.

undiin

2011-03-16T12:19:00.000-07:00

kui me kunagi kristeliga Pariisis "undiini" vaatamas käisime, siis meie tohutuks hämmastuseks ei sallinud prantslased, et õilis rüütel sureb olles reetnud armastuse ja merineitsi ei mäletagi teda enam. et rahvas masendunult ei lahkuks - tõusid nii laval surnud, kui ellujäänud ühte rivisse ja tantsisid lustaka riili, et sensuaalsete prantsalaste õhtu ei läheks metsa mõeldes armastuse kaduvusele ja tunnete tugevusele.
mul on viimased päevad kogu aeg olnud tunne, et ma tõusen peale sügavat, peent ja hingeni minevat valu - ja elu pakub alati väikse võimaluse kasatshokiks. sest kuidas nimetada olukorda, kui sind teist korda paari päeva jooksul kinni peetakse kiiruse ületamise eest ja lõpuks sööd politsei autos rahustavat shokolaadi ning saad hästi väikse trahvi ja naispolitseiniku lohutava pai.või kui sa oled argusest alt vedanud oma head sõpra, siis tasakaaluks saad ise kõvasti karistada teise käest, keda sõbraks pidasid ning tordile kirsiks helistab kolmas - ja ütleb, sa oled kõige andekam naine maa peal keda ma tean. ja tegemist ei ole kosmonaudiga. nii jääb alalõpmata otsustamata, kas langeda pöördumatusse masendusse või nentida, et eluookeanis on tsunaamid ja kes selles ellu jääb, sureb targemana ja kindlasti - armastades, vastupidiselt undiini loo kurvale lõpule.

ookean sinu silmade taga

2011-02-27T11:28:00.000-08:00

kord läks 16 aastane raadioreporter vana näitleja liigandi ossiga intervjuud tegema, oss istus laua taga ja oli pahur. särtsakas reporter keris juhtme lahti ja küsis porgandihäälega, et räägime sellest, miks te teatrisse sattusite. oss krõbises suitsetatud häälega, et tea pole nagu rääkimis tuju. mis tuju, siis on - uurisin mina oma hiigelsuurte prilliraamide tagant. oss urahtas ja küsis, kui vana ma olen. ausalt oma 16 eluaastat ülestunnistanud arvas oss, et ma olen viina võtmiseks piisavalt vana - ja see tuju tal oli. kui mu isa nii 2 või 3 või 4, kes teab mitme tunni pärast mulle järgi tuli, oli sinist djubeki suitsu köök täis, see nats alla liitrine viin otsas ja ma olin terve elu teada saanud - kahjuks ma sellest midagi ei mäletanud, sest natuke aega hiljem toetas isa mind pojengipõõsa kohal ossi maja nurga taga. kuna isa oli ossiga koos palju külalisetendustel käinud ja tema elus oli olnud hommikuid, kui üles poroloonnuku poole vaatamine oleks võinud tappa ning 50 kopika eest laulis gunnar graps ka isa siili eest 3 valga lastekodu etendusel, siis ei järgnenud mingit hukkamõistu. omi tõi järgmine hommik karja tn. poest keefiri ja isa kirjutas puudumistõendi. hiljem käisin ma ossi pool veel palju. viina nii enam ei joonud, suitsu tegin. ja ilma igasuguse usuta 3 silma ning hingede rändesse, ärkasin sellel ööl kui oss suri, sest ta tuli läbi ja ütles nägemist. vabariigi aastapäev, elu, inimesed ja õhtul vaadatud film kukust, tõid korraga meelde selle, mida ma seal - suitsuses köögis, süües sakumiks suhkrus puuvilja - tundsin, et on inimesi, kelle silmade taga on ookean. tõelist suurust. seda, mis ei lase kibestuda, kiruda ja vinguda. seda, mille kohta kuku ülbelt oma filmis ütles, ma pole kibestunud - ma olen terav. kui järgmine kord sõidan raudtee alt läbi, nii et rong läheb üle - siis soovin, et ookean oleks inimeste silmade taga. ning lahkumised oleks kerged.

Klassikud - kuidas naisi ära rääkida

2011-02-01T00:22:00.001-08:00

Kukumägi käis luuletust lugemas. Ja kuigi ma saan aru, et tema kirevas elulaulus olen ma vaid salmiosa üks sõna - on mul põhjust kokkuvõtta selle - Kukus-suguste meeste kaduv ajajärk. Jah, neid on veel. Ma mäletan, kui Teleteatris tegi Hõrak Kivastiku telelavastust ja ma muudkui susisesin assistent Peebule, et kuidas see võimalik on - Hõrakul on ropult naisi kogu aeg, ise nii kole ja joob kah. Peep kehitas õlgu ja irvitas - nagu ikka. Kuni telemaja hämaras kohvikus Jumal mulle valgustuse tõi - ehk siis Hõrak oli oma tavalise hommikukonjaki taga ja see ei olnud mitte esimene päev. Istusime Peebuga instruktsioone kuulama, kui Hõrak segase pilgu tõstis, selle mulle naelutas ja valgustatult lausus - Peep, see on tark naine. Ja mu süda sulas, ma sain kohe aru, et Hõrak on tore. Umbes sama nõksu kordas Kuku muga aastaid hiljem. "Georgi" ettevalmistus kees Allfilmi kontoris täie hooga, aega oli võtete alguseni vähe ja Ly Pulk rivistas just 2 autokoormatäit noormehi sõjaväeosast kostüümiproovi, kui Kuku, kes oli ka justkui mingi asjapult hakkas koju tahtma. Ilm kiskus vihmale ja ma olin rolleriga. No tõesti, üldse ei saanud teda ära viia. Kuku oli mõistev, noogutas arusaavalt ja kutsus kööki suitsu tegema, seda aega mul ikka oli. Kuku suunas sellise unistava pilgu aknast välja ja lausus: "Lollilt olen elanud. Nooruses vaatasin naisi ikka ainult välimuse järgi. Nüüd saan aru, see kui vägev naine on, see on ainult sisemine... Kahju, et ei saa otsast alata, siis tahaks ainult sinusuguseid naisi." Noh, tegime suitsu ja teisegi ja üsna varsti lõin ma rollerile hääled sisse, surusin kiivri pähe ja hakkasime Kuku Tatari tn. kodu poole sõitma. Vihm tugevnes, Kuku hoidis ühe käega elegantselt kübarast ja esimese foori taga kostus kahtlast kahinat. "Kuku, mis sa teed?" kraaksatasin ma hirmunult. "Panen suitsu põlema." Tark naine, vägev naine, uskumatu naine, elus ime nagu ma olin - leppisin ma olukorraga ja nii me kihutasime läbi vihma - kaabus suitsetav härrasmees ja lillelises kleidis mumm. Sama võimetu olin ma Kuku vastu nüüdki. Kui ta teatas, et on nõus 5 luuletusest lugema 3 - ja ühest neist ka selle tagumise poole, sest esimene ei inspireeri teda. Tagumine algas sõnadega - ta rinnad, jalad...(Tegemist on Juhan Smuuli luuletuse "Kuidas joonistada kurbust" kitli monoloogiga) Õnneks oli Ingi nii tohutult kena inimene, et oli nõus setu kuninga asemel ka need mitte kitli monoloogid ära lugema. Kuku kõpsutas oma kallites kingades trepist alla, suudles mind suule ja kadus öhe. Jah, selliste klaasikute aeg on otsas. Seda nimetaks kunstiks - suure algustähega - rääkida naisi ära õigete sõnadega.

harkpitsist kipsini

2011-01-20T13:02:00.000-08:00

minu saatus käsitöö tunnis oli muutumatult üks - 4ndast 9 klassini käisid kooli kevadisel käsitöönäitusel omi ja tema õde herta heldimusega vaatamas oma töid, mille all vahetus ainult silt - elo 4A, 5A, 6A. ma omandasin evi vassili petmiseks kõik näilised liigutused, mida tehakse tikkides richelieu pitsi, karmi teadmisega, et üks reaalne piste reedab mu igaveseks. ainult üks kord tõstsid omi ja herta üksmeelset protesti, siis kui evi käskis meil sooritada harkpitsis liniku. see oli miski heegeldamistehnika ümber hiigelpika u, mis tuli hiljem ühendada sarnaste kettidega. alistudes saatusele hakkasin ma heegeldama. mu ribad olid valmis, viimane ring oli kinniheegeldamisel - kui harkpits kadus. täpselt nii nagu iga koolitüdruk õpetajale valetanud on - see oli mul valmis, aga kadus. evi vassil ei uskunud mind ja mu käsitöö hinde päästsid ainult omi ja herta mähkimistehnikas võõrasemad. sellest saatuse märgist õppisin ma, et ma ei peaks tegema asju - mis ei ole mulle loodud.
täna hommikul, kell 6.30 ärkasin ma, marineerisin liha, panin pesu pesumasinasse,käisin trennis (1,5 tundi), viisin ära taara, lähetasin oskari laulma raekotta, keetsin valmis kartulid õhtuse salati jaoks ja tundsin üle kuude uhkust emana, kui tark, ettenägelik ja hooliv ma olen. panin selga uhke ja kahara musta luige kostüümi ja suundusin lastega uisutama. just siis kui meie tunnist liuglemisest, mida kaunistasid oskari ühekordsed hüpped ja minu siuglemine, hakkas jooksma viimane 5 minutit - otsustas kirke näidata üle julgust ja sooritas mingi triki mille järel ta jäi jääle lamama nagu kapten trumm - üks jalg üht ja teine teistpidi. ja jumal, kuidas ta röökis. kogu mu musta luige imago lendas tuulde, ma lamasin jääl, kiskusin teda sülle, rebisin uiske jalast ja kordasin tehtult rahulikult, et kohe läheb üle. läbi udu meenus mulle lahastamine, aga ainus laud oli suur pink uisuvälja servas. kunstikooli klassiõde maris mõõtis pilguga harju tn. pikkust, kust saabus kiirabibrigaad. autos selgus, et rohkem kui tapvat valu suudab kirke karta süsti. üle auto kaikus mu metalne hääl, mis sundis värisevat last lugema - lambaid - mul ei tulnud muud meelde. 30 lamba juures oli kanüül veenis. traumapunktis tõstsid kaks meest kirke raamilt ratastooli ja edasi tuli eesti naise elu. röntgenis kästi laps toolist lauale tõsta. haarasin 54 kilo ja surusin rinnalt, pärast surusin alla tagasi. siis tassisin selle purustatud pindluuga lapse autosse ja mõtlesin, et fakt on, et enamus peresid kasvavad isata, kust siis see arusaam, et ma peaks jõudma ilma ühegi abivahendita selle lapse 5 korrusele vedada. 3 korrusel, kui mu kõik arenenud seljalihased olid krampunud möödus meist noormees alt korterist. tervitas ja läks edasi. kui teist keegi sellise poja kasvatan, siis ma isiklikult soovin teile üht korralikku pindluumurdu. kirke voodile paigaldanud vaatasin üle kahekõne graafika, tegin 53 minutit otsesaadet - kuigi kadi oli valmis kogu tulekahju ise kustutama - ja alles peale saadet toibusin shokist nii palju, et tabasin end tundelt - kus ma olen, kes ma olen ja miks? kartulisalati kartulid sõid lapsed koos koorega, tõin neile poest shokolaadimunad ja mõtlesin, et ei maksa püüda olla enam rohkem ideaalne perenaine, see ei ole minu saatus. aga vahel, jumal - võid sellest märku anda ka veidi kergemal moel, kui 2 nädalase kipsiga.

saatuse kloun

2011-01-17T21:30:00.000-08:00

kui su hommikutunnil tekib ootamatu vaba hetk, siis tasub see kasutada möödunu talletamiseks - uus kivi-vigala vanasõna ja loodud just praegu. selleks, et õigustada - ma ei ajanud oskarit kell 6 ülesse, ma ei istunud 15 minutit enne lasteaia avamist ärevalt autos, ma ei riputanud last kokatädi käeotsa, et saada teada - minu montaazhiarvuti on otsustanud kogu mu tööle näidata - offline - seda pole. oodates priitu (pikka iga 3 lapse isadele, kes on treenitud tõusma varavalges) märgin ma üles mõned detailid minevikust. ja kui mitte alustada sealt, kuidas me laulukarusselli finaali sõitsime tegema ja juba kanama ristis oli raadio helibuss lömmis nagu laste kätte sattunud kingikarp, vaid sealt - kus saade juba läbi oli - ja läbi kullasaju - võitjat peaaegu ei paistnudki, siis - tuleb ju uskuda endeid. üks avarii, üks armastus, üks pulm, üks laps - on sama kindlad edu ended nagu pulmas midagi vana ja midagi uut. meil puudusid pulm ja armastav paar, aga oli selle eest 12 last ja nende vanemad. kõige furoorikam vast oli lugu laura emaga, kes proovi ajal kaotas auto võtmed. jah, sa oled tulnud kusagilt kaugelt Pärnusse ja siis kaotad ära autovõtmed, mille võtmehoidjaks on auto varuvõti. loomulikult meie kõigi süda murdus ja me otsisime neid käpuli kontserdimaja saali põrandalt. mina otsisin isegi läbi laura ema koti, sest siim ütles noore mehe kohta sobimatu ürgvana tarkuse - naisterahva käekotti võib ükskõik, mis asi ära kaduda. me laotasime põrandale rahakoti, kosmeetika, ühe piruka, lusika, salvetkapaki - aga võtit polnud. peale paari tunnist otsimist tuli välja, et miss marpleni on mul veel pikk maa - kadunud võti leiti piruka seest. aga muidu läks kõik rahulikult ja turvaliselt - kuni viina joomiseni sõprade ringis, kus ma naersin kõhulihased valusaks ja sukad katki. ja kui kunagi kokku saame, siis ma näitan teile kose elanike iidvana mängu - vaata kanaperset - visuaalset teostust. edasi pidi kõik minema kergemaks, aga ma ei tea, miks ikka pole veel läinud. kui ma tegin tomit ja annit ja samal ajal pidi juba väljasõitma luuletuse võttegrupp ja üle tallinna korjati skulptuure ja kusagilt asusid teele vitali ja relsid, siis ma jooksin otse stuudiost autosse ja püüdsin samal ajal aidata oma välismaal olevaid sõpru, kes tahtsid eeslit rentida mehe käest, kes rääkis ainult portugali keelt ja veidi prantsuse keelt. nii kaikus üle telemaja parkla - l´ane - oui ils veut l´ane! aga ka see tulekahju sai kustutatud ja nii tegime me kadrioru lossi akende taha valgusstatiivide metsa, olemasolevad suured valgustid joonistasid varje ja valgust head näitlejad lugesid hästi head luulet ja korraga hakkas mul kergem, et kui kord siit ilmast tuleb ümberkolida, siis ehk ma ei lahkugi saatuse klounina kukkudes veel sargast välja enne maa alla minemist, vaid ehk ikka jääb ka neid asju, mis lasevad mul jääda mälestustesse millegi ilusa ja väärikaga. see habras tunne kestis täna hommikul selle hetkeni, kui pudrulaulu alla laadides kogu montaazhisüsteem hukkus. saatuse vastu ei saa.

naatriumi rohket 2011

2011-01-01T08:47:00.000-08:00

aasta 2010 otsustas mu juurest lahkuda nii, et ma jäin maha hulga targemana, olles teinud saateid, filmi, ülekandeid ja mänginud. mänginud tähtede, tehnikate, värvide, valguste ja toredate inimestega. ja lahkumiskingiks andis ta mulle viimase, ilusa, suure mängu kingiks. mängu nimi oli - tee 2 lülitust koos Jüri Muttikaga rakverest ja narvast. rakvere haiglas olid 3 just sündinud beebit oma silmad ühe korra lahti teinud, kui teisel avamise korral kummardus nende kohale karvamütsiga moor, kelle ainus huvi vastsete ilmakodanike vastu oli, kuidas nad keerata valgusesse. ühtlasi kleepisin ma oma esimese, iseseisva ND filtriga akna. risto, alati geniaalne risto toimetas tonni statiivide vahel ja jüri ajas juukseid rohkem püsti, et vanemõe Pireti kõrval pikem olla. kõik oli nagu ikka :) aga saatus ei salli seda kohe. ja näitlejanna ülle ootas meid kirikus. ma arvan minu kirikuvöörmündrist vaarisa pööras end hauas nagu vurr, kui ta nägi, kuidas ma keset jutlust utsitasin näitlejannat seda katkestama. ja ta katkestaski ja jumala palge ees ning hämmeldunud kirikuliste keskel saatsime me eestiled tervituse teele. siim kahtlustas hiljem, et ta langes selle eest jumala viha alla, sest narvas lakkas tema steadicami kaamera signaali andmast, kaabliga kaamera külmus kinni, 3 minutit enne eetrit ei olnud me millelegi kindlad. aga - siis me juba olimegi eetris, näärivana ja jüri ostsid oligarhi templiga talongide eest burksi ja keegi ei teadnud kui napilt see läks. ja narva oli nagu moskva, mis ei usu pisaraid, vaid armastust. kell oli 12 löönud, ma jalutasin üksi platsi nurka ja vaatasin kuidas risto, tõnis, leho ja siim tõid tornist kaamerat alla ja raul ja kadi valvasid jaama. ja ma mõtlesin, et mis aasta see tuleb, kui ta algab sellise suure armastuse tundega. ma tõesti ei tea, sest 1 jaanuar ja tagasisõit koju tekitas mus tahte lahutada end oma kehast, mis mind täiesti alt vedas. kui ma koju jõudsin, mis oli suuresti kõigi teiste - ja mitte minu teene, tuli mul meelde küll, et lisaks vererõhu langemisele olematusesse langeb see veel, kui sa ei suuda krampe vältida. ja selleks on vaja lihtsat asja - soola. järsku tähendabki see tulev aasta, et õnneks on vaja lihtsaid asju. sõpru, armastust, tööd, usku, tervist ja õnne seda hinnata. toogu see uus teile, kallid sõbrad - naatriumlikult lihtsat õnne.

mees minu elus

2010-12-28T05:12:00.000-08:00

jah, ma usun, et seda tunnistust on ammu oodatud. seda tõde, et kes see mees on. küll on telemajas minu laste sünni puhul õnne soovitud erinevatele isadele. küll on räägitud vahel nii pööraseid kuulujutte, et ma olen isegi ootamatult mõelnud, et kui tõesti see mees oleks SEE MEES. aga ei. on üks. üks ja ainus. ja teda ei iseloomusta ükski element, mis mind on alati kütkestanud. tas ei ole kirge, ta ei jumalda pilti, ta ei taipa valgusest tuhkagi, ta ei ole kiindunud oma töösse, ta viriseb vahet pidamata ja sööb sardelle. jah, selle minu südame punase sametvaiba tagant astub välja roheliste kottpükstega rapla mees - magnus suitso. lisaks minu armastusele on tal veel üks needus, ta suudab kaameraid lõhkuda rohkem kui terve eesti televisiooni av osakond kokku. kord olime me kusagil rakvere taga raudteejaamas, kus kaamera pelgalt magnuse käe liigutusest hakkas andma kõiki erroreid ning ainus mehaaniline nipp, mis ma suutsin välja mõelda oli - kuivatada kaamerat fööniga. aga mida iganes ka magnuse heaks ei teeks. see armastus kasvas pikkadel teedel, mis me tegime saatega pühapäevitaja. magnus rääkis siis kuidas ta oma poja uue mobiili ära pesi ja hommikul kell 8 kohalikku poodi sisse murdis, või kuidas ta sattus ühes väikelinnas nii kingapoodi, et ühel pool riiuleid oli ta naine ja teisel pool armuke. ja kuidas ta raplast saaremaale trenaazhtoru viis, mis muutus autokatusel nii hiiglasuureks vileks, et vanainimesed rattalt teele kukkusid ja loomad karjamaalt metsa pagesid. kui tal just peret polnud, siis arendas ta tormilist interneti-elu, aga tema naiivse südame ehmatuseks, olid kõik need naised, kes end ilusaks valetasid päris elus nii koledad, et magnus mitmeks tunniks kõnevõime kaotas. magnus armastab süüa ja laiselda, kord sattusime me nõia juurde, kes talle laastudelt ennustas, et kui ta natukene püüaks ja nii ludri poleks jõuaks ta elus kaugele. ja ma pean ütlema, ma oleks sama ennustanud. kuid neil kordadel, kui magnus on maal mu õunapuud ilusaks lõiganud - olen ma näinud leegitsevat südant. see mees, kes ei saanud koolis käia üheski anatoomiatunnis, sest kuuldes sõna veri, skalpell või operatsioon - ta minestab - oleks pidanud aednikuks saama. selle puuduse pärast olen ma saanud tema asemel filmida kõõluseoperatsiooni, sest magnus seisis koridoris käed kõrvadel ja silmad kinni. aga ta on ehe nagu elu. ja et teleajaloos ei jääks tema kohale tühja laiku, sest töödega - ma kardan ta sinna ei murra, siis ma panin ta siia kirja. oma südamesse.

elu on unenägu.

2010-12-18T12:53:00.000-08:00

ma ei kirjuta vahvatest seiklustest, mitte et neid poleks. ja ma ei kirjuta ka isiklikku märtüüriumi, kuigi see võib nii tunduda. nii et jätke kõik lootused - elu on unenägu. tänaseks hommikuks olin ma vaba päevata töötanud mitu kuud. paljud neist päevadest olid saanud lisa mu öödest. paljud mu tööd olid füüsiliselt ja vaimselt kurnavad. ja ma ei saanud selle kõige eest öelda, et see kajastuks töötasus mille mu tööandja mulle määras. aga loeb vaid armastus. armastus peab olema isegi nii suur, et saades hoiatuse mittelojaalsuse eest, sest - võib olla oskad natuke kirjutada ja kuigi just seda su annet tööandja ei vaja, siis seda ei või sa ka kasutada - isegi siis pead sa suutma (näiteks peale eriti keerulist ja ärevat NO99 teatri tervituse salvestamist)- minna tööle. töö on ju tore, isegi see NO oli väga. sest siim tegi pikima steadicami sõidu rasketes välioludes mäest üles, tauno ja pommiotsijast valgusti rebis tippu tubli martin ning herr bean kahvatab iga kell helimees ago kõrval, kes sai ka endale usaldatud heli kätte. maganud 5 tundi läksin ma montaazhi, aga kuna heli sünkroonimisel must abi polnud, siis oli minu vaba tund minna vennalastele jõulukinki ostma.
suures raamatupoes kiskus lett korraga viltu. hiljem, lamades chagalli kalender lõtvunud käes oli esimene selgem mõte, et ta ütles, et elu lõpeb lillebuketiga. et kui ma ei suuda end teadvusele tuua, siis ma saan varsti palju lilli. teiseks tundsin ma viha reeturliku mõrumandli lõhna vastu, kes on alati andnud need 10 sekundit, et mitte keset inimesi maha kukkuda, vaid end kuhugi elegantselt sättida. järgmiseks lahknesid mu kehas see mina, keda ma justkui iseendaks pean, füüsis ja osa ajust. ma istusin raamatupoes ja ma ei saanud enam aru, kas see on unenägu või olen ma seal ilmsi. mu keha vaevles külmas, valus ja nõrkuses, aga ma ei tundnud ta vastu empaatiat, sest ma ei saanud aru, et see on osa minust. see oli sama reaalne olemine, kui see uni, mida ma koju jõudes nõrkenult nägin, see et ma sõin lund, sõin ja sõin. silla all. ma ei tea kaua aega läks, aga turvamehe rahustuseks ma võtsin ma sihi liftini ja sealt juba bussini ja bussist montaazhi. vedades endaga kaasas seda tundmatut füüsist, kellel vasakul küljes olid teravad valud. see on väga unenäoline tunne. ja ma ei tea praegugi, kas ma magan või olen üleval. kui ma lõpetan rahulikult rohelise plangu taga jalutades, lugege eelmist mu viimaseks selgeks sissekandeks.

rutiinne töö

2010-12-13T12:53:00.000-08:00

mulle meeldib mu rutiinne töö.... ütlesin ma henrile häbelikult, kui ta küsis, kas ma ei taha reisida ja kogeda pööraseid sündmusi. või mida peaks ütlema naine, kes sõidab hommikul kell 6 tallinnast välja teadmisega, et varsti teeb ta lugu margus saarega ja kihnu virvega parvlaeval liisi. selle sõidu käigus, mille sihtkoht oli munalaiu sadam, mõtlesin ma järgi mitu korda ma olen võidelnud võttebusside eest eesti televisoonis. esimene kord, kui võttebussideks olid loomavedamis vagunid kasutasin ma meetodit -minestasin ja viskasin koomakrampe. siis vahetati bussid nende vastu, kus liikus mingi õhk, aga amordid olid sigade vedamise omad. edasi mõõtsin ma pagasnikut vihaselt kinoflooga ja seda kõike selgest teadmisest, et kuigi ma neis bussides veedan ma enamuse oma elust - sinna ma ei sure. see kindel teadmine hoidus mind murdumast ka täna hommikul, kui tuli välja, et laev on kihnu kinni jäänud ja me seisame sadamas nagu murtud luikede parv. aga - ulmelise kiirusega sai siim steadicami valmis avastandiks, juba seisis mu unelmate reporter saar mere taustal ja rääkis midagi segast laevaoludest ja me olime võitnud endale aega. aeg on vahel videovõttel hindamatu nähtus, sa kas annad alla - et sa ei saa seda lugu, mida sa tahad - või võitled edasi. mul oli edasi võidelda lihtne, sest piletimüügi kassas töötas lääne-eesti kõige ilusam tüdruk ja kõik olid rõõmuga nõus ootama - kuni ma mõtlesin lahenduse, et tervitus võiks tulla manijalt. hõljuk, mis lõi apokalüptilist meeleolu oma lumepilvega, võttis tuurid ülesse ja vedas meie tööka võttegrupi manijasse. seal ootas meid kopp, mille töövahendis - kopas sõitev steadicam on üldse mu elu kõige elulisem pilt. ülle juures kodus karjusid lambad möö, saare all ragises plastmasspang ja sellel hetkel kui lambad üritasid vehkat teha meenus mulle douglas wellsi raamat- kus ta kirjeldas elavalt võitlust inimese ja lamba vahel. nii me seisime manija laudas - põgenev lammas ja telerezhissöör - lammas lamba vastu - ja ma haarasin ta tagaosast reitega, aga ega lasknud tal põgeneda. peale lugu võitlesime me end maale. jumal taevast vaatas ja naeris, kuidas niva teel sadamasse suri ja saatis meile uuesti kopa. mina enam ennast kopajuhi kõrvale ei pressinud, sest ma olin juba tavotist triibuline- seega jooksime me saarega viimase kilomeetri. kui tallinnasse jõuame, saad tappa - ähkis valge lindi ja naiste vastase vägivalla võitluse laureaat. jumalik hõljuki juht aitas meid maale ja juba olime me pärnus, tegemas oma viimset võtet. ja ma ütlen siiralt - valgus jäi ilus. ja tuhat tänu IRLi valimisüritusele. kelle seljataga me kilbist valguse varastasime. tohutu summaga rahaauto manööverdas meie nõudmisel edasi ja tagasi ning me moodustasime markuse ja margusega tsirkuse trupi, kelle number - panen filtri lakke, mis on rahaautomaatide kohal - võiks järgmise cirque solei kavas olla. päeva lõpus, kui ma olin tahtnud eemaldada oma peast silmad, et panna need purki - sildiga - need on kõike näinud, mõtlesin, et lisaks oma rutiinsele tööle - armastan ma neid kõiki inimesi ka. küllap see armastus on suur, sest isegi stefani pitsa preili küsis, kas me oleme pere ja maksame kõik koos. milleks mulle seiklused, kui ma olen elus?

lahing - mida ei tulnudki

2010-12-11T23:13:00.000-08:00

kui orkaan moonika oli tuurid üles võtnud ja inimesed padaorus olid sattunud jääajaoludesse ning veetsid sellel tasuta ajastureisil miski 15 tundi, siis tundsin mina end nagu merike veskus. telemaja legend räägib, et kui 1991 tankid teletorni poole vurasid valitses telemajas kangelaslik-morbiidne meeleolu. naiskolleegidega oli jumalaga jäetud, kaitseliidu mehed lamasid AK ees ja olid valmis seda eetris hoidma 3 minutit oma elu hinnaga, sest rohkem neil padruneid polnud, siis - neis heroiliselt hingitsevates koridorides - kostus entusiastlikku kontsaplaginat ja tohutu lindikuhja all vaaruv merike veskus kõpsis montaazhi poole. kui kokutavad meeskolleegid küsisd, et merike, lolliks oled läinud või - meil on putsh. ütles merike ninakalt, et aga mis siis, kui homseks on see putsh läbi ja moesaate asemel on siis teie arust eetris must auk või? ja putsh oligi läbi ja tänu merikese ettenägelikkusele polnud eetris must auk, vaid moesaade, mis algas enelin meiusi profiiliga. kas see nüüd vene sõjaväelaste püssitule all suremist oleks tasunud, aga - seda ei tulnudki ju.
mina sisemiselt nii vapper polnud. ma teadsin, et teisel pool pada orgu ootab mind ida-virumaa muinasjutumaa -kaevandusmuuseum koos peetri, toivo, kaera-jaani rahvatantsurühma ja meeskooriga. vastu oli mul panna kõiki teletöötajaid masendav tohutu kogus valgust, siimu väljanuiatud canon 5D, steadi, margus allikmaalt väljapressitud jeep ja eesti kõige ilusam valgustaja henri. kuigi ma enne võtet kartsin, et kaugeim koht, kuhu me välja jõuame on ilmselt kiviõli linn ja seljakotti panin küünla ja tikud - juhul kui tuleb telebussis talvituda, siiski - me läksime. padaoru sildi juures haarasin ma henri käest ja seda korda mitte henri ilu pärast ega selle pärast, et bussijuht hasso oli unustanud soojenduse nupu sisselülitamata, vaid morbiidsest hirmust surra lummekuhjununa ühiskirstus mille peale on maalitud ERR. aga ma pole üldse oma elus nii puhast teed näinud - ja seega - me olime kohal plaanitud ajal. rahvatantsijad tantsisid, henton tshiilist säras maa all põnevusest, maa alune rong vedas meie tehnikat siniste sädemete lennates ja kaevurite meeskoor laulis andrese toodud lumemasinate all - nagu armastus. kohe lõikas südamesse, ilus valgus ja ilus liikumine oli ka. täiesti ajagraafikus jõudsime me krooni tallu, kus tuli tohutuks kasuks elukogemus emana. kogu võttegrupi juhtme ajas murdosa sekundiga kokku see ärevus, mis tabab karja lapsi tavaliselt enne jõuluvana tulekut. mina embasin perenaist nagu mati talvik, öeldes talle korduvalt vale nime, aga tagasihoidlik perenaine ei parandanud mind ka. porkuni prouad, kes teises toas laulsid olid nii ärevil, et ükskõik millal kaamera nende ukse vahele jõudis, juba hakkasid laulma. mehed läksid võttegrupis läksid üha higisemaks ja nende pilk muudkui ähmastus, segadus oli tohutu. aga - kuna henri oli mulle hommikul ütelnud, et sina oled siis võttegrupi ainus mees...eeee... naine - siis ma püüdsin kuidagi mingit juhtimist säilitada. tõstsin lapsi kurja ema jõuga kaadrisse, ütlesin porkuni prouadele kuss ja vibutasin rusikat ja sundisin roaldi 8 korda pererahvast tervitama - kuni jäi täitsa hea. boonuseks tegi ta kohe maja ees suurepärase standi, mida kindlasti ilmestas minu pandud arri valguskiir uksesildil. ja kuna hasso, meie bussijuht, on topograafiline toru, siis sõitsime me tallinnasse 70 km. ringiga, mille ajal lasin end henril kiita, et ma olen potensiaalikas valgustaja. selle kuulamiseks jäi isegi see tee, mille käigus me sattusime me näiteks Tapale, veidi lühikeseks. lumme me ei surnud - lahingut ei tulnud.

eksituste.... komöödia

2010-11-29T22:15:00.001-08:00

eksitused ja ebaõnn saavad laheneda täpselt kahel moel - kas hästi või halvasti. ja mingit loogikat või reeglit nende lahenemisel pole. kui sinu eesti raadio lastestuudio laulukontsert vene draamateatrist algab nii, et kõigepealt saad sa kätte oma juhtioperaatori, kes on selga toppinud kõige paksemad riided, sest ta arvas, et tuleb angaari luuletust tegema. siis sul ei õnnestu kätte saada, aga ega ta ise ei helista ka, siimu, kes peaks lisaks sellele, et ta igasuguseid asju toob - mõningaid neist ka viima- poisile, kes su selle eest, et ta asjatult ootab -läbi sõimab. siis on tänavapuhastus,korjanud hommikul ära märgid, mis takistaks parkimist, et ülekandejaam saaks oma kohale asuda. siis sõimab tähtis aselinnapea su adminni ja ülbitseb - ning pargib otse rootsi laevalt kohale kihutanud ülekandejaama nina ette. lõpuks kohale saabunud siim ja mihkel ei suuda helistada ja ütelda, et nad ei saa sisse. ivo linna, kes on kontserdi peategelane annab peaproovi alguses ikka veel Estonias loodussõpradele auhindu. kraana zuumi juhe kärssab läbi. peaproovis ei näe sa veel törtsugi valgust, aga kuna valgustaja tundub tore - siis loodad. peavalu muutub talumatuks ja tuleb välja, et sa oled selle vastu võitlemiseks krõbistanud reumarohtu - ja siis korraga - lambist - hakkab saatus pöörama. kadi toob õiged peavalurohud, kraana läheb tööle, ülekandejaam on salvestuseks valmis, rauli villased sokid kuluvad hädasti puldis istudes jalga ära, siim osutub heaks - isegi julgelt öeldes - andekaks operaatoriks, märt- vaikne märt viskab nalja, raadio helimehed tulevad sulle nii palju vastu, et tahaks meeleliigutusest nutta. villi toob eetri ajal pulti kohvi. valgust suudavad raul ja see tore valgustaja parandada lahtise lauaga st. töö käigus. mõmmi laulab viisist nii mööda, et isegi ma tunnen uhkusega, et mul on muusikaline kuulmine. kontsert saab läbi, tuterdad läbi tuisu koju ja arutled jumalaga, et hoolimata sellest, et 39sest palavikust oled juba 2-3 päeva olnud justkui oma materjaalsest, vaevlevast kehast eemal. et lapsi saadad kandle tundi taksoga ja eelkooli järgmisega. et enne eilset salvestust oli ka 2 suurt salvestuspäeva suure, vägeva ja vastuolulise valgusega - ja väsimus ragistab kehas. hoolimata sellest, et vahel mõni valgus kriibib hinge katki. et vahel mõni valgustaja teeb sama. et vahel pead oma lapsepõlve lemmiknäitlejale ütlema, et ei, ei, ei - loe nüüd see luuletus uuesti, nii et ma ikka aru saaks. hoolimata sellest pidevast tragöödiast - on su elu täielik - komöödia.

17 suvist hetke

2010-11-24T11:31:00.000-08:00

mu 4 klassi päevikusse, mida ma suutsin pidada 3 päeva - oli täiesti siiralt kirjutatud: praegu on mul 3 eluarmastust, aga ma usun, et sven-erik on neist kõige suurem. iga kord kui ma neid 12 hädist lehekülge loen, siis hakkab mul parem, et ma olen puberteedieas päevikupidamisest hoidunud. aga mälu muidugi - ei peta. puberteet see enam polnud, kui ma 17 sain - see oli ikka juba peaaegu täiskasvanu iga. sünnipäevapidu peeti viru tn. korteris, täiesti tundmatuid õnnitlejaid oli tuba täis, selle hetke unelmate prints ott saabus 17 roosiga, mille olid armastavad kalssiõed talle ostnud - ja jäi kohe magama. selle eest üdini stiilne ja särav härrasmees - sven erik istus köögilaua taga ja naerutas seltskonda kuni kell 9 bussile läks. ja ma mäletan, et ta tundus siis kõige sefim sämi maailmas ja täiesti unustamatu.
täna hommikul tõusin ma kell 4, et monteerida natuke Looduselusti, aga Viljari arvuti nõudis salasõna, mida polnud. ma ootasin kella 6ni ja ajasin ossi üles, et ta 7ks lasteaeda viia. autot kaevasime me lumest 30 minutit, sest pagnasnikust ei saanud harja kätte, aga selle eest oli mingi õrn käsi mu juhiaknale südame joonistanud. ma jõudisn telemajja, ühendasin kettad ja arvuti jooksis liialdamata iga 3 minuti tagant kokku. ma nõksutasin saatuse ees põlvi, aga viljar tõi roosi ja kommi - ja hakkas parem. tegin montaazhide vahel tohutuid kiirsööste trajektooril lastead- muusikakool ja eelkool, jäin montaazhis kurnatusest magama ning seisin silmitsi oskari raudse tahtega - minna uisutama.
kadripäeva valge seelik - kuigi ei olnud kadripäev, vasid ma olin eksinud - lehvis tuules, tuisk peksis näkku - tanel padar laulis, et käest pillasin peegli ja uisud laulsid all - kuni üks mees, vanem mees, heas mantlis mind hüüdis. ees ja perekonnanime pidi. ma sirvisin peas läbi potensiaalsed tuttavad - ja selge oli, et loomeinimene ta pole, sest mantel oli hea. ja sugulane ka mitte, sest ühtki geneetilist kuuluvust ma ei tuvastanud. aga tema tundis mu ära, me rääkisime juttu ja lõpuks sõitsin ma suures segaduses uisuväljale tagasi - head aega jätmata. see ta oli, see 17 sünnipäeva ilusaim hetk ja 4 klassi eluarmastus - ja mul oli ripsmetush laiali ja ma nägin välja nagu kunksmoor. ja miks ma pidin selle 20 minutilise vestluse juures rääkima ära, et ma panin tema auks oma filmitegelasele nime ja ma alustasin täna tööpäeva kell 4. ja et ma käin vahel uisutamas, aga ma kardan kukkuda. alanduse kulminatsiooniks lükkasid mu oma õues 2 noorsportlast mind hangest välja, õnneks autoga.

Armu aeg on otsas

2010-11-19T13:01:00.000-08:00

Täna oli selline päev, et tahaks tsiteerida soomlannast grimeerijat Milat, kes nii 16 aastat tagasi rabas mind kõige hullumeelsemal filmivõttepäeval jalutades mulle vastu diktofon peos ja dateerides päevasündmusi lausega – tänan ei tapahtunud midän… või midagi umbes nii, Kristiina oskab seda õigeks parandada.
Arvestades, mis kõik „Armon aika“ võtteplatsil juhtus, siis see oli alatu vale. Kadunukestest halba ei räägita, aga mees, keda kutsuti Vigriks ja kes oli endale just naise võtnud, keda me kõik pidime Musiks kutsuma ( Musi oli nii 20 aastat noore) ja lasknud taevasse selle sündmuse tähistamiseks krooni alguse kohta müstilise 100 tuhat krooni – Vigri oli meie, 4 filmile saadetud praktikandi ülemus. Üldse oli ta kogu eestlaste poole ülemus ja tegi esimest korda elus filmi, see vastu armastas ta sõjaväge ja uskus, et meie treenimatud kehad suudavad distsipliiniga karastuda. Esimeseks katsumuseks anti mulle, Anule, Andresele ja Aivole korraldus teha korda 2 korrust, mis olid täis vanu kirjutuslaudu ja sodi – ning rajada sinna eestlaste elukohad, grimmi ja puvostu toad ja rekvisiidiladu. Aega olid mingid müstilised 12 tundi ja tube kummalgi korrusel üle 20ne. Ma isegi ei mäleta mis vahendeid kasutades me selle lahingu võitsime, aga soomlased kimasid ette ja korrused läikisid. Meie surusime kätt nagu pärismaalased ja kui ühe nimi ongi elu ja teise nimi aju, no me polnudki paremad. Mina läksi esimesel päeval kohe tulejoonele ja olin ainsa produktsiooni inimesea platsil. Soomlased peksid hullu ja valgustajad peksid nuge seina. Pooled võttegrupi liikmed ja näitlejad olid režissööri sõbrad võõrutuskliiniku päevilt. Anu pandi tööle staapi. Arvestades mobiilide vähesust, meie esimesi kokkupuuteid arvutiga, absoluutset ettevalmistuse puudumist – pidigi olema selleks Anu, et ainult natuke nutta. Poisid oskavad elada, Andres ja Aivo kimasid autodega ringi, toppisid soome ekstraid bussi täis ja teatasid, et soidame nyt ja hämmeldunud 25 inimest 10 istekoha peal jäid mõtlema, kellele tuleb veel helistada. Tühjendasid kuivkäimlaid sillerdavasse merre ja flirtisid cateringu tshikkidega, no mis on alati sama. Minule pakkus üürikest rõõmu valge hobune Joosu, kes Soome kõige ilusamat ja lollimat meesnäitlejat iga võtte ajal persest hammustas. Proovis seisis patukahetseja näoga ega teinud midagi, aga nii pea kui löödi klappi ajas hambad irevile ja naksas Pauli Poroneni pekist. Vahel möllas kirg ka rekvisiitor ja kunstnik armusid ja rekvisiitori mees ründas noaga ja viskas 3 liitrise purgiga meie auto akna katki. Rezhissöör päästis lahti tulekustutid ja meie Aivoga pidime baaris valvama, et näitlejaid näkku ei löödaks. Me elasime 3 kuud mereääres ja ujuma jõudsime Anuga 1 korra. Anu pääses staabist minema ja tuli cateringutüdrukuks, aga selle eest läksid tal meretuulest kõrvad paiste ja ta magas kapsalehed kõrvadel, mis tähendas, et üks ja ainus kord elus magas ta sisse. Arvestades, et me saime kuude kaupa magada 3 tundi, töötasime värskes õhus ja Vigri karjus vahet pidamata, siis see oli vägagi adestatav.
Ja selle kõige kohta ütles Mila – ei mitän. Mul oli täna ka päev, kui ma peaaegu hakkasin uskuma, et väga toredad asjad on kohe ees, jäin peaaegu auto alla ja otsustasin, et selleks, et armastada tuleb minna ära. Ja tegelikult – ei juhtunud – mitte midagi.

elu manuaal ehk kolm meest ja üks naine

2010-11-13T10:26:00.000-08:00

kui ma Narvas nägin hotelli vannitoa seinal duzhi kasutamise manuaali, tundus mulle, et kõik mu unistused on täitunud. mind on alati heidutanud kraanitootjate vandenõu, mis sunnib neid inimeste segadusse ajamiseks leiutama erimeetodeid vee kätte saamiseks. vehi käega kraani all, vajuta täpile seinal, kääna kangi, sosista "voola vesi" või püüa tabada põrandal asuvat salanuppu. ja nüüd - manuaal - värviline! see oli ka meie kahepäevase reisi ainus üllatav asi. ja see hämmastas mind veel eriti. ma keeldun tunnistamast, et tegemist võib olla ealise iseärausega, millele lapsesuu Siim tähelepanu juhtis, kui ma oma seenekorjamise kirega kiitlesin. et tea, kas see seenehullus tuleb teatud eas.... aga mis on täiesti kindel, et selles eas, kus mina olen ei löö mind jalust Kohtla-Järve täiesti ontlik, tõsi küll russitsistlik Greta söögituba. ja kindlasti mitte kaevandusmuuseumi raudtee, millel ma olen erinevatel põhjustel 4 korda sõitnud. või kaevandusasulaid, kus elavad ainult kummitused. ja kindlasti mitte öine Narva. ma talusin isegi stoilise rahuga meie pika tööpäeva lõpetanud bowlingumatshi, kus mina võistlesin kategoorias - püüan tabada mõne kurika ja 3 meest võitlesid erinevatel meetoditel esikoha pärast. ristos lõi lõkkele 1/8 hussaari verd ja peale pitsikest martinit lammutas ta hoogsalt, siimu kõigutas võimult ilmselgelt võimetus keerata pilku mängima saabunud supermodellidelt ja janarile tõi lõpuks edu elurõõmus stabiilsus. võttekohad ja sündmused said pöörased, nalja sai palju ja peab ütlema, et elu kasutamise manuaalis olgu esimene lause - ära looda midagi - ja on tore. aga manuaalidest pole paraku kasu, sest vähemalt duzhi oma läbi studeerinud ronisin ma kappi ja suutsin õpetuse järgi vett väljutada ainult ühest madalast kraanist.

naine mustas, kübaraga

2010-11-03T09:30:00.000-07:00

mind on kodus ikka õpetatud, et on mis on - matustele tuleb minna, surma ei saa edasi lükata. ja nii pidasin ma iseenesest mõistetavaks, et kuigi ühe tuttava vanaproua ärasaatmine oli keset montaazhipäeva, kus tegelikult oli ka juba oskari kandle tund ja tegelikult ka õhtul sikkude ja sokkude pidu lasteaias - tõmbasin ma selge joone ja teatasin - ei matused on kõige tähtsamad. otsisin välja kõik mustad riided ja avastasin, et mul puudub kübar - aga Tõelist Daami ei minda matma ilma kübarata. tehes jõupingutusi, mille põhjuseks oli liiga suur pea - õnnestus mul laenata kostüümilaost oktoober ja nähes välja nagu charlie chaplin helistasin ma kandle õpetajale - tühistades kandle tunni ja utsitasin kirke sikkude ja sokkude peole ja läksin matusele. tuul oli vastu, oktoober tahtis ära lennata, lilled sahmisid peos omasoodu, aga ma olin kohal. seisin kirikus, kus oli ootamatult palju vanaprouasid - õnneks kõik ka kübaratega. ma olin enda üle uhke ja suundusin pinki. imelikul kombel polnud teistel lilli, aga võib olla polnud ma märganud, et kutsel oleks öeldud, et neid ei tohi tuua. sokutasin lilled vaikselt pingile ja mõtlesin, et õnn, et ma pärga ei tellinud. oli vaikne, algus - mulle tundus - viibis. no aga teada ju ummikud jms. siis hakkasid viiulid mängima ja orel toetas neid. tõesti oli kena. ise mõtlesin ka, et selliseid matuseid täitsa tahaks, et enne luuakse meeleolu. teise loo ajal läksin rahutuks, sest tundus veider, et peategelast ennast ikka veel toodud polnud. piidlesin koosolijate laululehti, aga neil oli kiri ilmselgelt heade ärasaatmislaulude kohta liiga tihe. aimates halba hiilisin ma lilled peos ette stendi juurde ja lugesin - kontsert Hardushetk... seisin keset Vabaduseplatsi ja harutasin lilledelt lindi vaikselt küljest ära, siis ronisin oktoober peas trammile ja sõitsin tööle tagasi. nuusates ahastuspisaraid oma lollusest salvetkadesse, mida olin eelnevalt Viiralti kohvikust leina talumiseks varastanud. olin eksinud kirikuga.

punased kivikatused

2010-11-01T09:53:00.000-07:00

kui sa päevad läbi teed saateid ja ööd läbi kirjutad või monteerid, siis võib juhtuda nii nagu minuga täna, et kui kõik tähtsad dokumendid tõesti jõuadki deadlineks ära antud, siis on üks ootamatu pool tundi vaba aega -ja sa kõnnid korraga sama teed pidi, mida mööda sa läksid kooli, no okei -davidjants ei oota nurgal, aga muidu on kõik sama - munakivid, lõhn, majad ja katused. ja tunded ka tulevad samad, see usk iseenda imelisse tulevikku. see tohutu lootus ja ärevus ja tahtmine jõuda palju ära teha. ja see tunne, et kusagil elavad inimesed, kes kirjutavad lasteraamatuid ja teevad pilte ja veel pöörasem - teevad lastele multikaid. kusagil siin samas nad elavad ja see on nende töö. ja see tahtmine, et oh saaks ma suureks ja oleks mul pooltki nii lahe töö. see soov oli isegi palju suurem, kui lootus, et klassi kõike popim poiss Henry Kõrvits ütleks sulle midagi muud kui tünnivabriku mannekeen. kuigi, see unistus oli ka päris suur, puhas massipsühhoos- ta meeldis kõigile. ja korraga ongi see, et äh, tühja see Henry Kõrvits, kõik muu ongi väga hästi. et tegelikult ei häbeneks ma sellele rõvedalt rohelise ranitsaga, maailma koleidamas jopes tüdrukule otsa vaadata ja öelda, et upsi - sa unistasid, aga näe - ma hakkasin hoopis teisiti elama. ma võiks öelda täitsa südamest, et ma püüan iga päev. ja öö, sest uneaega jääb aina vähemaks. aga unistused lähevad järjest suuremaks kah. lähme tantsime punastel katustel, päriselt :)

minu esimene armastuskiri

2010-10-16T07:54:00.000-07:00

ma alguses mõtlesin, et ma kirjutan selle postituse hästi salaja. et ta oleks lihtsalt kirjas, aga siis ma sain aru, et halvasti öelda ja vihata julgeme me märksa rohkem kui armastada - ja ise olen ma selles veel kõige hullem. ja mõtlesin, et üks armastus peab kirja ka saama.
esimene, kellele ma täna hommikul saatsin sõnumi, et aah kui veider , laulukarusselli ei olegi - oli margus saar. jah, ma tunnistan - see on sõltuvussuhe, aga see on nii pikaajaline, et see on lubatud.
saarega olen ma käinud igasugustel Eesti ja välismaa saartel. kui me tegime saadet Pühapäevitaja, siis jäi Prangli saar lumevangi, jäätee sõideti katki ja Pranglil polnud õieti süüa ega juua ning üks maja põles ka maha, aga kriminalistid ei pääsenud uurima. uuriva ajakirjanduse võttegrupp: saar, selirand ja suitso - suundus erakordsele helikopterilennule Pranglile. sellest ajast ei usalda ma elus ühtegi pilooti. helikopterijuht seisis masina ees ja vastas selgesilmselt, et 30 minuti pärast oleme me kohal ja ilmastik on suurepärane. mina, lennufoobik, klammerdusin magnuse ja marguse kätesse ja aimasin halba. ja see oli jumala tõeline tunne, sest 15 min. hiljem aeti meid kopterist välja ja me ei olnud võimelised alanud lumetormis leidam seda kuradi soojakut, mille kaudu koju pääseda. amundsenitena röökides õnnestus meil üksteise elud päästa. järgmisel päeval jõudsime uue katsega Pranglile, koos meiega ka kriminalistid, kes maha põlenud Juhani või Jussi elupaika tulid uurima. meie tegime oma, nemad oma tööd, enne tagasilendu pakkusid lahked kriminalistid kohvi ja võileiba, mis olid kenasti serveeritud kelgu ühte otsa. teises otsas oli nuts - hiljem selgus, et natuke Juhanit ja ka arvatavasti tema koer. mina ei öökinud. aga keegi küll.
kuigi enamasti me oleme ikka naernud, siis ühe korra veel on meil nende pikkade aastate jooksul olnud väike söögi-äksident. jõulutunnel on hea saade. ühtlasi viib ta sind tihti nende inimesteni, keda sa oma eebenipuust tornis ei kohta. neil inimestel on 2 tuba, 12 last, töötud vanemad ja soe süda. nad on valmistunud võttegrupi tulekuks, nende üks tuba on kinninaelutatud ja nähtavasti täis kõike ja teine tuba nakkub värskest helerohelisest värvist. ja laual on munakook. kui ma tabasin 12 lapse nukrad silmad söömas võttegruppi aplalt munakooki, siis ütles mu suu enne kui ma mõeldagi jõudsin, et ma joon ainult teed. aga saar ja raul kühveldasid juba 3 tükki sisse, kui pereisa ütles, et üleelmine nädal oli ühel lapsel sünnipäev, et tellisime siis kohe 2 kooki ja tuleb välja, et seisab küll kui esikus hoida. see oli hetk, kui ma nägin, et margus tunneb puuudust sellest eetrist, mida me räpinas setu memmedel käest ära jõime.
kui me kihnus käisime, siis ma sain aru, mis on saatejuhi mõõt - sest hetkel, kui laulik oma uut teost esitas kiigel ja tema koer hakkas kaasauluma ja proua tõmbas koerale sihukse vasaksirge, et selle lõualuud kolksusid ja ta maha langes - sellel hetkel täitusid marguse silmad veega, aga ta ei naernud mitte üks raas - vastupidiselt mulle ja jüri voodile, kes me lidusime kuudi taha ja vähkresime vahedeta 20 minutit. edasi käisime me vaatamas linnumune, mida kohalikud suurte merelindude alt söögiks pätsavad ja tubli toivo, kes oli just pesast suured munad kätte saanud patsutas saarele õlale, et sa vaene mees pead naise igale poole kohe kaasa võtma. sellest hetkest olen ma tundnud end nagu ühe pika abielu üks osapool. kõik need tuhareisid ja südamete ameerika raudteed on seda ainult kinnistanud. kui keegi teeb oma tööd nii südamega, nii suure armastusega, isegi siis kui ta vahel karjub ja vahel on tusane, siis sa meenutad neid pekstud naisi, soome õllevedajaid, unenäo seletajaid, maasikakorjajaid, sipelgateadlasi, parandamatult haigeid ja imeliselt tervenenuid, hingest kistud lastesaateid ja jopekahinat, mis paneb su lohakalt pandud jope paremini riidepuule - ja sa tead, et sa armastad.

karusell

2010-10-09T22:59:00.000-07:00

ma pole suutnud oma lubadust pidada ja vanem teleeajalugu on siia märkimata jäänud, kuigi õnneks on veel asju, mida ma pole unustanud. lihtsalt ühest hetkest alates kogus selle aastane Laulukarussell nii palju tuure üles, et kogu mu jõud läks sellele, et selle keerlemise käigus hobusel püsida. kui sinna juurde liita kõik kooliminemised, kõrvaarstid, tsheloo- ja kandletunnid, vanad ja uued lastesaated, müdistamine Looduselustiga võsas, siis mul on natuke uhke tunne enda ettenägelikkuse üle. seda ütlesid kunagi 2 erinevat, ülitoredat inimest, valentin kuik ja kaarin raid - sa oled ettenägelik nagu 100 aastane neemetsi nõid.
ma nägin ette, et mu vaim võib vastu pidada, aga füüsis mitte. ja ma käisin regulaarselt jooksmas- alates juuni kuust. ma vaatasin end peeglist ja mõtlesin toreda villi vilepilli peale ja mõtlesin, et teda on lihtsam motiveerida, kui rezhissöör on veidi kenam. ja sõin vähem. ma kolasin läbi kogu interneti, et kuidagi muusikale pihta saada :) ma ehitasin kaiele riiuli, et harjutada end janno nõutud steadicami operaatoriga, kes tundus nii kuri, et ma lihtsalt kartsin. kõik tänase hommiku nimel. ja kas see aitas?
kokkuvõttes - saatele - aitas. saade tuli hea. meeskond oli hea, suhted olid head. mõni asi tuli suisa suurepäraselt välja. janno debüüt kunstnikuna koos indrek timmeriga "Alice võlumaailma" loomisel õnnestus. kadi karjäär tegevprodutsendina oli hoogne ja anneliga koos sulatasid nad isegi kuulsama kontserdimaja vinguviiuli. ja nii edasi. tõnu tuli beebi juurest, siim arenes nagu need Nukitsamehe maasikad, mis ootamatult suureks kasvavad, silme all. karta on, et markus võtab kunagi eriti nõmeda naise, sest eriti toredad poisid teevad seda.
oh jah, aga mida ma ette ei näinud on see 24 h peale salvestust. mõnes mõttes on see nagu adrenaliini-pohmell. see on allakäigutrepi kõige alumine aste. see haaras mul kõigepealt füüsisest, aga see pole nii hirmus. lamad natuke, kad käib ja sõimab sind ja kõik on nagu alati. siis hiilib see su hinge poole. sa oled kõiki tänananud, kõiki kiitnud. ja tagasi ei tule midagi, ei peagi, aga sa tunned tuska tõstmas pead. valu, et sinu tööd ja panust ei hinda keegi, sest kõik mis on hästi tegid tegelikult teised. minu tusk näris end suureks, kui me istusime õhtusöögilauas. korraga ma tahtsin ära. ma hindasin maad enda ja jope vahel, mõtelsin kui kiiresti ma selle selga saaks ja võiks ära joosta. aga ma ei tahtnud olla liiga dramaatiline. ma surusin end tooli. ja ma kahetsen seda, sest nii oleks jäänud illusioon, et nad veel tahtsid mind kiita. veel 12 tundi, siis hakkab parem. alati on hakanud.

telelu vol3

2010-07-23T12:03:00.000-07:00

Just praegu eetrist tulev telelavastus "Soo", annab kuidagi põhjuse kirjutada kunagisest suveprojektisit - Me oleme Tallinnast. Muud seost sellega pole, kui et seal õppisin ma pikkade välivõtete rasket saagat. natukene õppisin seda ka siis kui nädal aega telelavastusi salvestati phes linnas, aga selle ainus sponsor võisid sa ise olla. see vastu selle saate ajal sattusime me ikkagi maakondliku eliidimanu, seda hirmutavam oli kogemus, kui meie töökas võttegrupp sõitis Põlvamaale võttele. saatejuhid olid reet linna ja margus saar. operaator oli meelis kadastik, helimeest ei mäleta, aga ta oli keegi tore ja korralik. ja valgustaja oli sinimäe vambu. vambu oli legend enne meie kohtumist. vambut ei lastud iialgi telemajast lahti, sest ta oli nõukogude ajal poole kohaga liharaidur, mis tähendab, et sa valisid kas sitt valgus ja praad laual, või siis mitte. nii kindlustas vambu endale igavese ausära paljude saatejuhtide südames ja tema sea sisefilee rajas sinna tee. mina sain vambu valgustajaks juba siis, kui allakäigu trepist alla oli täpselt nii palju laskuda kui valgustajate toast mingite elektrikute (mitte nagu päris elektrikute) tuppa, kust sai osta rohekat ollust, mis olevat alkohol. enne põlvamaale väljasõitu nuias vambu lootusetult heasüdamliku meelis kadastiku käest 25 krooni ja selle raha eest sai umbes 3 0.5 liitrist pudelit seda kraadiga ollust. me hakkasime õhtul sõitma, et hommikul kohal olla. aga vambu põis polnud enam nagu nooruses, alates sellest kohast, kus nüüd on viikingiküla - hakkas vambu peatust tahtma. ja nii iga 20 km. tagant. mingi 5 peatuse juures ütles bussijuht olev blase, kes oli frukt, aga vahel väga humoorikas frukt ja teeninud hüüdnime krahv - nii vambu, siit maalt on piir, mina enam peatust ei tee. keera endal sõlme kui tahad. ja vambu vastas raudse rahuga, siis lasen siit tagant kõik täis. krahv krigistas habaid ja me jõudsime põlvasse umbes 8 tunni pärast. kui kohale jõudsime oli vambu paras poiss ja meelis, kes ikkagi oli ses osaliselt süüdi vaatas kalbe näoga tuba, kus nad vambuga kahekesi magama pidid. mina- kui seltskonna sellel hetkel ainus naine (reet linna tuli vist järgi) ütlesin lahkelt, sa võid ju minu toas magada. ma tegelikult nii ei mõelnud, aga meelisel oli veriste silmadega vambu ees vist hirm. ja seal ta oligi, selle hetkel etv kõige ilusam operaator mu toas. minul, vaesel noorrezhissööril polnud öösätsut ega midagi kaasas. ma helistasin vannitoast margus saarel ja susisesin, kutsu kadastik puhvi kuni ma voodisse saan. järgmine päev - vambu ei tõusnud. me olime bussi kõik hiirvaiksed, et ta ei ärkaks. hiilisime valguskohvriga võttekohta ja sokutasime tasa tagasi. vambu ärkas alles õhtul, kui me jõudsime jahitallu, kus laual oli koduvein. vambu ärkas, värske kui kevadine roos ja sõi meiega ausa mehena õhtust. meiega oli liitunud ka reet linna, kellega meil oli üks voodi ja päev oli pikk olnud ka. kõik vajasid varakult magama, aga ainus, kes rahu ei saanud oli sinimäe vamps. millegi pärast ei meeldinud talle see voodi, mis talle oli ette nähtud - ahjaa- see oli helimees hõbemäe lempsi kõrval. aga vambu jõi koduveini ja leidis kusagilt veel ning kondas mööda maja. ühel hetkel istus ta meie voodi serval ja triibulises sätsus reet peksis teda padjaga ja karjus kao minema, vambu. vambu taandus, eesruumist kostus vaid, ei ole kohta sulle elus, vambuke, ei ole kohta. tema kondamine kestis täpselt nii kaua, kuni äratuseni oli pool tundi. siis suikus vambu õndsasse unne. me hiivasime ta vaikselt autosse ja vedasime teda terve päeva kaasas. kuni hetkeni kui krahvik pidi minema Tartusse meile lisakassette tooma. me kõik vandusime, et ei ärka tal autos vambu, võtku vaikselt kaasa. ja paari tunni pärast tuli tagasi tulivihane krahvik ja magav vambu. vambu olevat sisemise silmaga tajunud tööst kaugenemist ja kohe 5 km peale põlvat silmad lahti teinud ning - hakanud peatust nõudma. ja mitte nii sama, vaid veega klosetiga. kusagil tartu juures oli krahvik leidnud bensuka ja sinna oli vambu kadunud. eeldatavasti oli ta enne kui krahvik ta vetsu saatis pudeligi ostnud, mida vetsus juua. krahv ootas 10-15 minutit, aga poole tunni pärast läks ja peksis uksele. temaga liitusid benuka töötajad, aga vambu tukkus. lõpuks saadi vambu kätte, vambu oli kuraasikas, krahv sai nii mis tolmas, kuni - 5 km enne põlvat - vambu uinus. nagu laps. kord tegi ta veel silmad lahti. ühes võttekohas, kus me just olime lõpetanud - seal kargas ta meid hoiatamata püsti, haaras pagasnikust valguskohvri ja sööstis tuppa. enne kui me takistada jõudsime oli 2 lampi püsti. ehmunud pererahvas, kellele olime just hüvastijätuks lehvitanud - jäigi lehvitama - kui me tõrkuva vambu bussi ajasime. ühtlasi nägin ma selle võtte käigus kuidas ühed inimesed põlva poe ees reet linnat ja margus saart vaadates vastu posti marsisid.

teleelu vol2.

2010-07-21T11:21:00.000-07:00

juba oligi meelest läinud, et kuidas see kõik häädemeestega seotud oli. meil oli bussijuht volli, kes rääkis seksist kogu aeg, ainus keda ta kartis oli anne paluver ja ülidaamilik hanneli reili, kes olla kord lokke kohendades ütelnud vollile nii rõvedalt, et vollil jäi suu kinni. häädemeestes oli võttekoha perenaine proua doora - ja dooral oli anne, ta rääkis rohkem kui volli. võttepäeva lõpus mäletan ma vollit, lamamas diivanil ja norskamas -- surnuks räägituna- doora oli ta purustanud. ja erno, kes ei talunud, et ta peaks räpastes riietes välja tulema seisis jüri hindremäe särgis ja vaatas vollit, unustades kogu selle saasta, mis jäi temast maha ujuma kabli basseini ütles ta põlglikult - joodik.

teleelu vol.1

2010-07-21T10:44:00.000-07:00

mul tekkis hirm. oma 35 eluaasta jooksul esimest korda sain aru, et ka mina võin unustada. läbides kohti, kus ma kunagi olen võttel käinud, tekkis mul õõv, et need lood - kuidas miski asi kunagi kuidagi sündis - jäävad kadunuks, sest isegi minule meenusid läbi udu, meenusid ja tsiteerides juhan smuuli - meenusid ja ajasid naerma. need ongi toredad lood ja ma loodan, et kedagi nad ei kriimusta. lihtsalt ajaloo ilu mõttes - ma panen nad kirja, et nad ei kaoks. võib - olla see on petlik, aga ma püüdsin.
õigemini said mälestused alguse ühest helesinisest majast häädemeestes, kus me filmisime telelavastust "ma armastasin sakslast" - ja ma pean ütlema, et ma ei mäleta, et ma oleks elus midagi nii armastanud, kui seda tööd. ma olin küll assistent ja mingis ebamäärases seisus produtsent, aga sinna läks mu süda ja napid oskused. ma olin teleteatrisse tööle võetud läbi imeliku kõne, mille helistas vilja palm laulasmaal asuvasse "armon aika" staapi, mis väärib igati oma meenutuste nurka ja küsis karedalt, et noh, hea pakkumine see pole, aga tule teleteatrisse assistendiks. aastal 1996 detsembris tegin ma prosaga esimese 5 päevase telelavastuse "mäng", kus ma kaotasin südame jäägitult arne ükskülale ja relsimees iljale, kelle pärast käisin 3 korda sagedamini suitsetamas. viimane murtus läks kiirelt üle. järgmine suurem asi oligi vist sakslane ja see oli nii suur ja nii ilus nagu esimene armastus. kuigi sellel esimesel armastusel on alati sellised varjukülgi - noh nagu ikka. meie kunstnik oli tiiu übi, kutsusime tiiut üpsiks ja tiiu oli proua lilla seeliku, pruunide sukkade ja pudelipõhja prillidega. ja ta suutis disainida elukoledadi kostüüme. ma mäletan näitlejanna rõõmu, kui ta oskarist lahkudes maailma koleda bareti kaotas. aga tiiu oli salakaval ja varsti ootas sakslannat - veel koledam ,kuigi seda oli raske ette kujutada. aga tiiu oli ka hea inimene, mis kompeneseeris tema kunstnikuna esineva organisatoorse saamatuse. ja kui hea kunstnik sa ikka saad olla, kui lavamehed olid oma hiigelvormis ülbikud. sakslase ajal sain ma neilt ka roose. vihula mõisas oli meil võte, kus rekvisiit-klaveri taga minu väike õde klaverit mängis ja maapoiss - oskar laasik teda piidles. klaver oli tegelikult seest tühi. aga kui sellega telemajja jõudsime ütlesid lavamehed, et nemad klaverit ei tõsta - ja läksid ära - aga mul oli ju veoauto tund hinnas, ma tõstsin selle maha koos katrin kuusikuga, oksendasin dekoratsioonilaos ja lohistasin. kui ain urbsoo, kes oli lavameeste ülemus sellest kuulis - tõid need maailma nirumad mehed hirmunult roosid, vabanduseks. samas - nad olid päriselt hirmsad, sest oskari koduseinal pidi rippuma püss, kust lõpus ka päriselt pauk tuli, püss oli etvs olemas. võttekoht oli kadrioru lasteaia pealne teine korrus. laadisime rekvisiiti maha ja korraga pidas politsei? kinni, tuli välja, et peep ojaveski, kes nagunii oli puhas desperado, oli selga visanud 40 aastat etv laos vedelenud läbipuurimata püssi. täiesti kasutuskõlbliku relvaga majja sisenev araabia terroristi välimusega lavamees, oli kahtlane. ma ei mäleta milliseid tutvusi kasutades ma relva üritasin kätte saada, kuni selgus, et konfiskeerija oli miski tshulitshki isiklikult ja ainus võimalus relva tagasi saada oli saata pilkuvate silmade ja halli ülikonnaga etv peakunstnik peeter urtson relvaluba taotlema. seda aega enam polnud, nii seisis priit vehmi, kes oli meie operaator, isa võtteajal vaikselt nurgas ja tema rebasepüss seisis seinal. priit vehm oli tore poiss ja temas peituvat maailma -pikimate-maade-ujumise-talenti, ma poleks kahtlustanud. kord ütles ta, vaikselt ja õhetades mulle maailma ajaloolised sõnad pohmelli päeval: elo, ma tean, et mõtegi on jälk, aga aitab ainult peale joomine. kuidagi ebaoskusliku planeerimise tulemusena olin ma oskari merre mineku plaaninud sügisesse, külma sügisesse. kostüümi oli muidugi ainult 1, vesi oli 10 kraadi, vihula merd ei tundnud keegi. ma hankisin kaidole galipso ja liitri viskit, aga kaader tuli ju paika panna. nii ma seisin seal külams vees kummikutega ja andsin kaldale täpselt aru - siin on puusadeni, siin on nabani, siit otse ei saa, kas proovime sealt poolt uuesti? kui me tagasi sõitsime, siis oli kaido vees käinud 1 korra ja mina seisnud seal pool tundi, kes oli külmunud ja jõi viskit? lisaks mõrvarlikule pohmakamälestusele sain ma sakslaselt kaelale aastatepikkuse armi, mis oli igati kuulujutte tekitav, sest meenutas hiigelsuurt maasikat. aga ei olnud, pürotehnikuraha ei olnud ja välisuitsu sain ma kusagilt lagunevast tallinnfilmi paviljonist, ema vaimu ilmumise ajal - jooksin nagu noor jänes kadrioru pargis ja suits heljus puude vahel, mingi imega tõmbasin käega endale pool põlevat suitsupuru kaelale ja see haav oli seal aastaid. samuti vedasin ma relse, mis ma kerjatud raha eest filmservicest sain, nuiasin firmadest raha, et osta võttegrupile knorri kiirsööke ja ... ühel õhtul teatati, et järgmine päev sajab lund. meil oli jätkuvõte vanalinnas. sügis, jalutavad noored - lund ei tohi olla. ma lamasin teleteatri hallil põrandal ja mõtlesin välja plaani. juba olin ma scoutspataljoniga? kokku leppinud, et nad korraldaks järgmisel päeval õppused, mille käigus present hambus laskuks kopteritest rühm eriväelasi, kes kataks selle väikese tänava müüri ja majade vahel presendiga 35 meetri ulatuses. maha lubasin ma selle presendi muidugi ise võtta. õnneks helistasin ma raul priksile, et küsida, kust ta tahab hoida generaatorit, kui ma olen tänavast tunneli teinud - ja tema õuduskarjatuse tõttu jäi mu plaan katki. seevastu kord selle võtteperioodi jooksul naersid priks ja prosa jäjest - 2 tundi. suure kokkuhoiu tulemusena saime me teha 2 võtet tallinnast eemal, ööbimisega. me alustasime tartus ja sõidsime ööbima kablisse. kablis, valge hobuse võõrastemajas, tabas mind ja erno kirstu romantikanälg. me otsustasime minna mereäärde jalutama, ma kahtlustan, et joodud dzhinni mõjul. me läksime, teadmata, et merest lahutab meid kilomeetreid. oli pime, esimesed külmad. peale põllul sumpamist kadus erno mu käest, ta libises miskist laudast tulevasse sooja äravoolu kraavi. kui see oleks olnud mõni teine olukord, siis ma oleks arvanud, et see on armastus, mis mind käest hullumeelselt sügavikku kisub. aga sellel hetkel võitlesin ma oma elu eest ja jäin kaldale. kui erno välja tuli, siis kivistus ta kergetes miinuskraadides hetkega. ta muutus nii krõbisevaks, et ma ei saanud tagasiminna, sest ma naersin. kui me hotelli jõudsime, siis oli ainus võimalus saun - kus raul ja ain õhtut veetsid. erno nõudmisel sisenesin ma mantlis leiliruumi, võtsin mõlemalt asjaosaliselt ausõna, et nad naerma ei hakka ja siis tuli erno. ja nad muidugi hakkasid. erno oli nii roheliset lögast kui sitast kangestunud, tema depeche mode soengust tuli adrulaadset sitta veel mitu päeva ja kogu olemus oli nii alandatud, et see tegelt oli ka naljakas. ernot armastasin ma väga, me püüdsime isegi koos elada, aga ta armastas mehi ikka rohkem. aga tema valgusmaitse, nii palju kui ma sellest enne lõpliku põhjajoomist mõistsin, sai mulle hingelähedaseks. ta oli raske tee elus käinud, ainsana kuulipildujarühmast afganistaanis ellu jäänud ja kui me minu diplomilavastust tegime sain teada, ta ka ei maga üldse. mulle sai see tunne tuttavaks mingiks pooleks aastaks, kui ma koperdasin oma rendikorteri maja ees surnud telemaja kohvikupidajale, kellest pool tundi tagasi olin lahku läinud. teda kutsuti jõehobuks ja ta oli saanud südamerabanduse, kui vargad tahtsid ta käekotti röövida. sellest ööst jääb mälestus, kuidas ma jan uuspõllu vanaema ja selle sõbranna enniga jõin sõbra tänaval pliskat ja pärast seda ei maganud pool aastat, kuni ühe aastavahetuspeoni teleteatriga. kui veel midagi meelde tuleb, panen kirja. see mati talvikuga ida-virumaal oli suht stiilne, saarega pranglil käik ja surnud mees kelgul oli okei, vambola sinimäega põlvas oli pöörane. mis teha, et seda mitte unustada???

suvel Lätis 2010

2010-07-20T13:59:00.000-07:00

Ma panin just sellise pealkirja, et kui keegi kunagi hakkab otsima, et kuidas Lätis asju ajada, siis ehk on tal meie sõidust kasu. ehk siis minul oli kasu igast infokillust, mida ma kunagi poolkogemata lugenud olin, sest planeerimatuse kuningannana - ma ei suuda st. ei oska otsida välja marsuuti, ööbimisi, võimalusi. mina tegin nii - tankisin auto täis, lasin pudeliise 1,5 liitrit vett, tegin igale 2 võileiba ja panin pagnasnikusse rannalinad, 3 magamiskotti ja igale 2 riideeset. siis lasin lastel nii kella 4-ni oma voodis magada ja peale seda lohistasin nad autosse. kuna oma elus olen ma läti politseile juba 1000 krooni andnud, siis sõitsin väääga korralikult ja olin kell 10 umbes Salduses, mis on veidi üle poole teest Riia ja Liepaja vahel. peab ütlema, et läti on küll hetkel surutud, aga teid ehitavad nad ootamatult kõvasti, st. et Kuldiga linnast oli üle poole üles kaevatud. vanad, faktuursed majad, lagunevad ja liivateed viivad 19 sajandi keskpaikka. ilus ma selle linna kohta ei ütleks, kuigi suur punane sild on võimukas, aga ta on nagu mõnelt väga vanalt fotolt. justkui päriselt säilinud vana võru linn. mulle meeldib. Kuldiga - kõik teed on suletud- rägastikust leidsime Jurkalne peale viiva tee, mis on kogu pikkuses praktiliselt käänuline ja viib Läti lääne rannikule. lääne rannik meeldib mulle ka väga, eriti üks koht, kui oled Kuldiga poolt kohale jõudnud, tuleb vasakule keerata ja mõne kilomeetri pärast läheb üks tee täitsa otse - seal on selle kandi ainus riiklik rand - aga 1 latt peab ikka taskus olema, sest kollasetriibuline tädi tahab seda endale, las tahab. kuigi nad seda sinna randa küll tagasi ei investeeri, sest vets ja trepid olid suht lagunenud. samas on mul selle kohaga helged vananemismälestused - kunagi kohtasime seal vanapaari, algul tundus, et abielupaari - aga olid õde ja vend - prantslased. neil oli selline pikk- kaubikumoodi-auto. mitte see elamisvagun. seal oli üksteise kohal kenasti 2 nari, valmis vooditena, teisel pool oli peenike kapp, riided puul, siis kastikesed esemetega ja obligatoorne! - esimesena käis autost välja laud, 2 tooli, valge lina, küünlajalg, pokaalid ja punane vein. nii peab vananema! mõtlesin ma tookord ja jäin seda kohta ja iga armastama. igatahes tundub selline liikumine mõnusam, kui see tiguelamu, mis jätab mu meelest petliku vabaduse mulje. igal pool, kus ma neid nägin - oli 3 võimalust - masendunud juht püüdis manööverdada kuhugi, kuhu ta ei mahtunud. nad seisid sellistele autodele mõeldud parkimisplatsil, mis oli linna koledaima vaatega ja millel seisimise eest pidid nad maksma 3 korda rohkem kui tavaautod või olid need autod väljasõidul kesklinnast, sest sisse nad ju ei mahu. Jurkalnes sadas, aga lapsed ujusid sellest hoolimata ja mina magasin, sest 500 km oli mu ära väsitanud. mööda serva vallutasime Ventspilsi, kui ma poleks lugenud, et see on läti suuruselt 6 linn, siis ma poleks uskunud. muidu olen ma seal küll inimesi näinud, aga nüüd hiilis tühjadel tänavatel peale meie 1 mustlane, 2 saksa vanainimest, 3 joviaalset kohalikku - ja see oli kõik - suure linna peale. ma ei usu, et selles oli süüdi ümbersõit, sest loomulikult on üles kaevatud ka pooled Ventspilsi teed. me külastasime lossi. pean jällegi ütlema, et mulle meeldis. näitusel olid lihtsad asjad - kivikirved, liivlane ja kaupmeeste kaalud, aga toksitavad ekraanid ja lineaarsus tegi lastele asja täitsa mõnusaks. puhta boonusena oli ülakorral näitus - kohalike jahimeeste trofeed, kus saalitäis kehata põtru tekitas lastes suurema elevuse, kui muistsete liivlaste või lätlaste kaelakeed. seal olid ka anomaalsed sarved, karvased põdrasarved on suht shokeeriv pilt. täistopitud mäger, hunt, jänes ja oskari elav röögatus - meie president! - ilves, olid väga nummid. minu eriti targal reisiplaneerimisel oli sihtmärk - ööbida Kolgas - iidsete liivlaste ala tipus, kust paistab ka Saaremaa. peab ütlema, et tee kaardil on sinna palju lühem, sest - on ju tohutute teeehituste aeg. kuna otsus karta läti politseid käskis mind 50ne alas 60t mitte ületada, siis venisime me sajuses õhtus lõppmärgi suunas. teel leidsime 2 läti bioloogi, rotilõikuja ja ornitoloog. nad hääletasid. üldse hääletab terve läti, aga nemad me võtsime peale, sest Kirke arvas, et ühtki autot seal ei liigu, mis võib olla tõsi. nad soovitasid meile Kolkas tasulise parkimisplatsi asemel tasuta kohta, see on nii, et kui Riia poolt tulla, siis on seal üks kurv - paremale jääb tasuline parkimisplats, aga otse metsa pannes - oli praegu täitsa tasuta ala. õhtul kell 8 laulsime -puhu tuul! - annemari sünnipäeva ja hukkunud liivi suguvendade mälestuseks, kraapisime lahti Kuldigast ostetud salatid (minu krabi oma oli hapuks läinud) ja - ma ei teinud õlut lahti. ma ise ka ei tea miks, sisetunne. see kõik, mis ma olin arvanud - hooletu ööbimine looduskaunis kohas, autos või rannas ei olnud ju vihmaga võimalik. mu suureks üllatuseks ei käinud istmed alla ka. sularaha mul polnud. raha kaardil oli sellel õhtul ka napilt. mingist vanast reisist jäänud 50 eurot oli ainus võimalus normaalselt ööbida. lehvitasime tuletornile, suurtele lainetele ja hakkasime Jurmala suunas sõitma. Gipkas, peale seda kui ma olin sisse keeranud hoovi arvates, et seal renditakse tube, aga müüdi kurke, leidsime me majapidamise, kus 50 euro eest saime sellise suure mökki, kuhu peale pandi eesti lipp ja vets oli toas ja voodid olid hiigellaiad. vajusime unne. igaks juhuks - zivu- on kurk. järgmisel hommikul alustasime teed Jurmala Livu veeparki, aga tegime Rojas peatuse, seal on ka tasuta parkla ja liivarand. Riia poolt tulles on see praktiliselt läbi Roja viimane tee paremat kätt. seal olevat ka veel puuskulptuurid, aga neid me vaatama ei läinud. läksime veeparki, mis on üks tohutu raharöövel ja veider hügieeniasutus. kui otsite eraldi pesemisvõimalust meestel ja naistel, siis seda pole. pestakse uikarites ja kõik. saunakompleks pole põhjamaalase maitsele, mingit gurmeed vannide ja vesimassaazhidena ei tasu ka loota. selle eest saavad lapsed laskuda tubedega rennidest, mille kasutamine on reguleeritud maailma lihtsaima füüsikaga - sa lased selle jurgisega alla, siis annad selle sabas olevale esimesele, siis sabatad ja siis tassid selle ise 4-5-6 korrusele. kuna ma laskuda ei tahtnud, siis ma käisin erakordselt palju treppidest. vahepeal puhkasin ja peesitasin õues, lubades ühe õlle, sest söögi ja joogi hinnad on seal kirved nagu meie spades. kuna meil oli terve päeva pilet, siis ei lubanud ma mingit lahkumist selle 45 lati eest enne kui kõik olid end hingetuks ujunud. õhtul kell 8 olid kõik tõesti hingetud ja me läksime tutvuma Jurmala paremal pool asuva looduskaitse alaga, sest kui 1 latt sissepääsu eest on juba ju linna makstud, siis peaks neid miljukate maju ka veidi vaatama. sissepääsupileteid väljastavad masinad, kes tunnevad ainult münte, seega - hoidke see kaasas. ühtlasi on selles parempoolses osas olevad söögikohad sõbralikuma hinnaga kui peatänava omad. me sõime pizza 80 krooni eest ja pasta tsirka sama eest. olid suured ja head. kõht oli tühi ka. meeleoluks läksime jalutama ka peatänavale, kus kõik inimesed on ilusad. päriselt. peentes riietes ja meestel on käekotid. parkida saab peatänava rongijaama läheduses olevasse parkalsse, tasuta. öösel kell 11 ei ütelnud ma lastele, et tegelt ma eriti ei tea, kus me ööbime. mul oli meeles kusagilt loetud, et hotell laine on okei. mõtlesin, et prooviks selle üles leida. sõitsin miskisse kesklinna statoili, naaldusin taksojuhist provva aknale ja küsisin oma vene keeles, et kus võiks olla see laine. oli skola 11, teadis provva. ja näitas umbes kaardil kus, laia haardega. üldiselt ongi nii, et riias räägib noorem põlvkond inglist, sealt eemal räägivad nii nooremad kui vanemad vaid venet, iseg võiks öelda, et inglise keel toob jama kaela ja vaenu. imeliselt lihtsalt leidsime skola iela ja laine, häda oli selles, et neil polnud parkimiskohti enam öösel - muidu oleks see 55 euroses hinnas olnud. tuba 2le, kus olime 3kesi oli Pariisilik, puhas, nunnu. ainus mure oli hommikul kell 8 tekitada autole parkimispilet. see on nüüd õppetund, mis räägib karmast ja muust. kell 8 hommikul väljusin ma lustlikult, et kõigepealt võtta automaadist sularaha, mis mul vabadussamba juures ka õnnestus, siis leida kondiitriäri, kus ees autoga seista saab, et see möntideks teha, siis ekseldes ühesuunaliste tänavate rägastikus jõuda skola ielale - ja seal ma olingi 8. 45, keerasin hoogsalt europarkalsse ja alustasin suhtlust parkimisautomaadiga - automaat sülitas välja mu latised. tuli välja, et just see automaat neid ei söö. kõpsisin kõrval olevasse kioskisse, kus hästi nunnult abi palusin. sain rämedalt sõimata, rämedalt. aga sain ka 1- 2 latise. natuke tuli nutt peale, aga läksin automaadi juurde, automaat sülitas kõik välja. parkisin auto vihaga tänavale, marsisin tänava automaadi juurde ja sisestasin sõimuga saadud 2 eurose, masin sõi selle ära ja tagasi ei andnud. peksin masinat rusikatega, mees, suure ämbri kurkidega ütles, et peaks lööma guvaldaga. hakkasin nutma. helistasime koos firmasse, mul läks nutuga meelest kuidas on 4 vene keeles ja lugesin näppudel kui oli vaja auto number öelda. mul oli parkimisaega 2 tundi oletatava 2 lati eest masinas. üldiselt lätlased ei ole lahked, võib olla pole eestlased ka. nad ei saa aru, et iga asi on seal välismaale teistmoodi kui kodus. et ta ei tea, kus saab parkida, kus on menüü, kus vets, kus asub külm õlu (seda polegi külmikus), et seda naist kellele millegi pärast 1 latt jälle anda tuleb kutsuda naabrinaise juurest ja kui sa ei kutsu, siis kuuled juba kaugelt sõimu - igaunija. muutusin ka palju parempoolsemaks, sest janno väitel on läti maha jäänud, sest meil tuli võimule reformierakond, kes tüüri küll teistpidi uppi, aga samas korruptsioonist ja sellisest venelikust ära keeras. ja venelik ei ole õige sõna, sovjetlikust. igatahes hakkas mul parem siis kui laine hommikusöögi teenendaja astus mu juurde ja ütles, et ta pole aastaid näinud lapsi, kes nii täiskasvanulikult söögilauas käituks, nii aadelikult sööks. mõtlesin, et kas see on tasu mu arutu raha loopimise eest, et me sööme ikka väljas ka ja hindame head toitu. mõtlesin, et nii polegi hind kõrge ja muutusin palju rõõmsamaks, tasuks leidsin vanalinna kõrval tasuta parkimisala, see on presidendilossist - jõe kallast pidi, silla alt läbi statoili ja selle kandis, kesklinna 3 minutit. toomkirikus olid lapsed veel piiskop Albertist täitsa huvitatud, kas selle pärast, et mulle tuli meelde kuidas ajalooõpetaja Inna Grauzhiniene rääkis meile, et Albert oli ilus mees. sõime trendikohas Kids jäätist, oli suht kallis, vaatasime kassiga maja ja asusime teele kodu ja liivarandade suunas. kuna Lätis on need huvitavate asjade sildid ju läti keeles, meil on eesti keeles- jeerum- võiks teha mingid ühised tingmärgid nagu kivi ja meri ja muuseum ja kui eestis on kihelkonnamärk, siis see ei tähenda mitte midagi ju - siis vaadake neid pruune silte - Riia Tallinn tee ääres näiteks, kui Riia poolt tulla - peale Saulkrasti on Laucu akmeni - aga see tähendab ülimõnusat liivaranda. loomulikult peate sinna minemise ja parkimise eest peremehele kelle õue läbite lati andma, aga koht on sama nummi, kui veidi Tallinna poole jääv Jelgavkrasti rand, no kus tuleb ka latt anda. suvel on mu meelest Läti tohutu pluss palju rannapinda, mis teeb rannas olemise nii kenasti üksikuks, kusagil silmapiiril vees sahistav kalamees ei ole ju arvestatav. Riias jäi meil igast muuseumites käimata, sest nii pea kui ma kaarti vaatasin eksisime me ära. nii pea, kui liikusime ja sõitsime südame järgi olime laitmatult kohal. Salduse juures olevas kinolinnakus jäi ka käimata. eelmine aasta Leedust tulles sattusime me Liepaja - Jurmala vahel mingile metsikule Zoole, mis oli tõeliselt lahe. karud müdistasid ja kaamlid närisid seljast, no päris kaamlid polnud, laamad vist. ühesõnaga, läti on tegelikult lahe. kuigi kui me Ainazhist kõpsti otse Iklas olime, siis midagi ilusamat ma pole näinud. pluss see, et saad aru igast märkidest ja inimesed on kurjad küll, aga sa tead, et neil on tegelt hea süda

mu rõõõõõõm on piiritu....

2010-07-10T19:17:00.000-07:00

ei, mitte selles mõttes, et mind oleks nüüd tabanud mingi eriline soojus ja headus. see on üks laul, mis mind kummitab mitu päeva ja on mu ajudesse kinnistanud ühe teadmise - vananemine on õnnestav tegevus. ehk siis käinud võttel laululooja ja rahvalemmiku juures tänasin ma oma elatud elus iga sekundit, iga santi tööd, iga rasket mälestust, sest ainult kõiki neid kasutades sai kuidagi mingi saate kokku. kui inimesed ei taha televisiooni nähagi, aga peavad sind vastu võtma, sest neil nagu on endil seda vaja, siis aitavad ainult need asjad, mis te olete varem koos teinud. ja võttepäeva lõpus laulsid noored ansamblist "Udupasun", auto kastis piiritust õnnest.
teadmine vanaemise võlust on enne 35ndat sünnipäeva minu poole hiilinud salamisi. vananemine ei pea olema kehaline nõtrus - selgitasin ma välja jaanipäeval andrese juures, sest ma jooksin selle 4,4 km. kõige kiiremini oma elus. mis oli - ausaks jäädes - raske treeningu tulemus. samas - tuleb ka tarkus või oli see õnn - järgmine päev, lislotte viktoriinil, saavutas meie - altlaua võistkond-(tänan heikisid ja veiko sõbrannat) väärika esikoha (eelmine aasta jäime ollega viimaseks), trikk oli kitzbergi teoste tundmises. mille kinnistamiseks külastasime ka antud härra tubamuuseumi - ja kõigile teadmiseks - mogri märdi prototüüp oli märt meos. ja lõpuks pole vananemine ju kuidagi otseselt seotud sellega, et kehakaal ei lange, sest jaaniööl mind kõhupekist raputanud 80 aastane herbert on ju ise sitke nagu noorsportlane. kui me anuga vanameistrilt nõu küsisime, et kuidas kiiremini joosta, teatas valges ülikonnas autoga aeda sõitnud mees - te olete liiga rasvased! tasuks lõhkusin ma herberti kristallklaasi, milles ta omatehtud koduveini pakkus. vigalas on niidu ja rohimistöö kiitnud tegijat - ja sellist õnne, kui oma 2 hektarist niidetud õuealast ja koristatud kappidest, pole ma juba tükk aega tundnud. ootamatu võimalus koristada kõik tubade kapid, ilma et keegi langeks depressiooni ega sisiseks kõrva, et sama hästi võib mind kohe ära tappa, tõi uusi väärtusi. omi oli ikka vanad ja koledad, need 19 sajandi asjad ja raamatud, peitnud kuhugi kastidesse, vanade kalendrite alla. see vastu raamaturiiulis olid meil 1991 aasta auringomatkade kataloogid. õigluse jalule seadmine võttis mult 3 päeva. kui ma kõik vigalas leiduvad postkaardid kokku kogusin ja need kilekotid ära kaalusin - sain 86 kilo. mis hoiab õhus küsimuse, mis muuseum plaanitakse vigalasse rajada.
kõik kulmineerus mu 35ndal sünnipäeval, kui isa helistas ja soovis tervist. üldse, kui juhinduda ebausust, et aasta tuleb selline nagu sünnipäeva päev, siis tuleb see üks rahulik aasta. hiilisin salaja hommikul mere äärde, lugesin seal paar tundi ja siis pidasin perega pikniku ema aias ja siis lähimate sõpradega mere ääres, meie 3 lohepea ühissünnipäeva. helistas läbilõige inimesi minu elatud elust, isa kunagine pompsist poolvend, keda ma prügikastist tulnuna olen pesnud. vend mäeots, maarika, karol, õde ja asra... ja päevalehes oli 3 sünnipäevalast indrek taalmaa, malle leis ja elo selirand. naersin südamest. kuigi lilli sain sama vähe sünnipäevaks viimati siis, kui ma 18 aastaselt üksi maal olin.

argipäev

2010-05-18T12:18:00.000-07:00

kell heliseb 6.35, nagu ikka. ees ootab imetore päev. rebin pesu masinast, klohmin lapsi - need tõusevad kergemini kui tavaliselt, muidugi - sest nad ju ei pea, võiksid ka nats hiljem. pakin oskari lasteaia pikniku jaoks kausitäie pirukaid, imelikul kombel jõudsin need eelmine õhtu valmis küpsetada. nad on kivistunud, ehk keegi ei märka. oskari püksirihm on kadunud. nutan vihast. kirke juuksed tulevad pusast lahti kergemini kui eelmine päev, võidan 3 minutit tagasi. jookseme autosse, ükski asi pole maha jäänud. traavin lasteaia uksest sisse ja surun piruka kausi ootele, juhul kui peaksin piknikule, mille eeskavas on isade ja poegade jalgpall hilinema. kirke koolini on tund aega aega, jätan ta tuppa ja jooksen montaazhi, tomi ja anni plaadid kaenlas. pc-remote ei tööta, avidi kast on korrast ära, kisun juhtmeid. õnneks on priidul harjumus sellest ajast kui lapsed koolis käisid vara tööle tulla. saan plaadi sissevõtma, kirke hakkab hilinema, jooksen. kirke tõmbab minema tuline jutt sabas. plaadid on sees, südametunnistusepiinades vaatan kella- oskar peaks olema muusikakoolis, aga panin selle kärpesse. nii et lendab liim ja käärid lõigun tomit ja annit, kohe algab kahekõne salvestus. saan 3 osa valmis, stuudiot ehitatakse graafikujärgselt, priidul on jälle sama lips, mille me septembris ostsime. 2 osa tomit ja annit jääb teha, kahekõne hakkab - mõtlen, et kas mart poom oleks nõus tulema minuga lasteaeda ja asendama isade ja poegade jalgpallis isa. stuudios on kuum, suvi. priit läigib, mina mõtlen, et kas 400 alles oleva krooni eest ma saaks maale nii palju istikuid kui vaja. luban endale, et hoian kokku. salvestus saab läbi, KD reklaami jaoks on vaja leida lisanäitlejaid, isade ja poegade jalgpallini on 20 minutit. helistan ruttu 3 näitlejale, kurvin lasteaia suunas - ei pea säästulubadust, ostan 2 limonaadi ja pudeli valget veini. piknikul on rahvast nagu laulupeol, õnneks ma ei pea isade jalgpalli mängima, eelmisel aastal isade tantsu pidin tantsima. jagan iste matti isaga, keda kohtasin esimesena 6 aastat tagasi kui kirket lasteaeda tõin. siis higistasid isegi mu saapad häbist, et mu laps käib nii ilusa isa lapsega ühes rühmas. nüüd näsime kõrvuti sõbralikult saia, mina silitan ta tütre pead ja tema räägib kuidas kasvada kangelaseks. inimesed on ilusad ja erinevad. oskar on kogu aeg kadunud ja hängib koos kahe vanema kutiga. väike filmilaps uko haarab käest ja lubab külla tulla, nõustun. kasvataja peab mind kinni ja ütleb, et oskar on kambas, mis kiusab üht kerge puudega tüdrukut. langen masendusse. oskar lubab, et enam ei tee. kirkel on õpitud. sööme, kirjutan stsenaariumi treatmendi. joon klaasi veini, mis tähendab, et viin uko seljas koju. kell on 22.05, kui lapsed saavad hambad pestud. homme on sama päev. vannitoas lõhnab mõrumandlite järgi. viskan pikali, tõstan jalad ja laman. olen vahepeal vastanud paarikümnele meilile ja pean organiseerima viru tn. köögi remondi. auto hoolduseni on 300 km. oskar tahab uut ratast. kuidas inimesed oskavad elada nii, et elu kohe tuleb välja neil?

pingviin ja jääkaru-kohtumispaik aafrika

2010-05-10T05:56:00.000-07:00

minu päris esimene iseseisev päris esilinastus keris mul närvi nii üles, et esimest korda elus kaotasin ma söögiisu, mis sundis mind lootma paljudele esilinastustele oma elus. kui ma olin juba hommikul kell 8 lasknud kunstripsmed ette kleepida, siis nutta ma suurest ärevusest ei saanudki. kapis tuulutades ei olnud nagu ikka - midagi selga panna ja kui ma vihaselt tennised jala otsa lükkasin vedas kirke suu kõveraks ja ütles nutuse häälega, et ma ei muretseks, tema armastab mind ikka. kell 7 oli Sõpruse saalis nii palju inimesi, kui ma polnud lootnudki ja vahetult enne püsti tõusmist ja avakõnet pöördus produtsent üle õla ja ütles, et tüdrukud, ärge muretsega - need kõik on sõbrad ja sõbrad ei pahanda ka siis kui te olete nad külla kutsunud ja toidu põhja kõrvetanud, ikka söövad ja kiidavad. mis tegelikult ei olnud eriti julgustav. prozhektorivalguses ajasin ma suust välja mingit magedat jutukest, kogu taiplikus ja teravus oli mu ajust lahkunud ja siis hakkas film peale. kuigi me olime marikaga kokku leppinud, et passime filmi ajal kenasti kusagil posti taga, siis jäin nii moodi koperdama, et posti taha ei pääsenudki. pärast oli tohutult lilli. kiitust ja kriitikat, tuimi õlalepatsutusi ja päris tunnustust. aga see oli kõik üks tohutu puder, millest kummitas õieti üks mõte, et film oli minu moodi. kui ma hoolitseva risto ja kadiga olin kõhu täis söönud ja kodu poole loksusin, ütles tundmatu taksojuht ootamatult, et rezhissöör olla on vist väga raske.
hoopis raskem oli pärast see, kui inimesed hakkasid lahti seletama seda omamoodi asja - et maailm on ühesugune ja kõik teised on jääkarud, kes näevad maailma ühtemoodi ja mina olen pingviin- kes ka justkui elab lumel ja minu ainus kokkupuutepunkt teistega on see, et ma käin ka aafrikas tööl. ja siiamaani olen segaduses, kas pingviin olla on okei või on see vale. 6 seansiga käis kinos 220 inimest, mis olevat hea tulemus. väga hea. võib-olla on siis ikkagi pingviine veel.

esilinastus 2 vaatuses

2010-04-28T22:29:00.000-07:00

Kogu filmi esilinastuse eelvaatus võis olla tuhareis Madeiralt koju, mis saputas reisilisi läbi Tenerife Riiga. Kui moodne oleks rääkida tohututest kannatutest, siis minul läks nii hästi, et kui ma sellest koju jõudes isale rääkisin, siis hüüdis ta entusiastlikult:"No vaat, kui palju KASU sul sellest on olnud, et me sind lapsena raputasime" Ehk siis kuna beebina ravis mu karjumist ainult reformvoodil hüppamine, siis suurena väljendub see selles, et füüsilise- või moraalsevalu puhul tuleb mulle ninna mõrumandli lõhn ja siis läheb pilt teise maailma. Tagasi tulemine on palju jälgim, eriti kui sa teed seda keset suurt lennukit ja sind raputavad 4 sulle täiesti võõrast läti prouat. Su jalad, kuigi sul on seljas kleit, on üles tõstetud, keegi hõõrub su kõrvu, keegi sikutab pähe hapnikumaski, keegi valab samal ajal suhu vett ja kõik nõuavad vastust, vene ja inglise keeles - kas sul on epilepsia, kas sul on diabeet, kas sul on ajukahjustus või kas sa oled rase. Ja need reisisellid, kes võiks su eest vastata on teadmata kadunud. Kuid tasuks saad sa lamamiseks kolm tooli, imikutelt kistud tekid ja veepudeli ning võimaluses kogu talumatu reis maha magada. Selles mõttes oli isal õigus.
Esilinastusele Kohtla-Järvel tuli see vastu minu ema, kes hiilis kakskeelsesse saali kommikarp kaenla all ja toeks sõbranna tädi Merike, keda ma viimati nägin viieselt, seega ei saa võtta isiklikult, et ta leidis - ma olen muutunud. Pidasime Eleniga segasevõitu sissejuhatuskõne ja film hakkas pihta. Ilmselgelt nautis sinakat projektorivalgust väike 2 aastane beebi, kes kasutas aega saalis ringituiamiseks. Kui Hainz kinolinal Marikale käe õlale pani ja teatas, et ta on Surma Kutsar läks saa pimedaks. Väike beebi oli juhtmepuntrasse takerdunud ja projektori stepslist välja tõmmanud. Kui valgeks läks, sai beebi närvivapustuse, kui teda vaatas 112 vihast inimest. Siis projektor jahtus, siis soojenes, siis sai DVD kerida ainult pildiga ja kui üle kerisid, siis ei saanud tagasi kerida. Ma mõtlesin, et ma peaks minestama, aga ei suutnud. Siis hakkas film pihta, aga Vladimir, kes saali valgusega vilgutas oli ka kangestunud, kuni ma kangetal jalgadel temani koperdasin. Kui seanss lõpes, siis tulid prouad ja lapsed ja küsisid autogramme ja me tegime pilti koos daamiga, kellel oli maailma oranzhim kübar ja kes oli eelmisel päeval Aasta memmeks valitud ja Artur tõi meetrise lille ning tagasisõidul oli mul suure ärevuse lõpuks süda paha. Aga vähemalt üks naine tuli märgade silmadega tänama ja ütles, et sellised peaks filmid olema.
Lõppvaatus on esmaspäeval 3.mail. Iga lõpp on uue algus.

s-i-g-n-e

2010-04-08T11:24:00.000-07:00

eks elus on ka neid päevi, kui sa mõtled, et kas see on ikka päriselt. seisin oma mae disainitud viltune põll, kaltsukast ostetud kleit ja säsitud pea viltu stuudio ees ja vaatasin kuidas NATO ja USA juhid end jopedesse mässisid. ja kõik oli korraga lihtne. kõik on lihtsalt inimesed. tähtsate ninade ootuses lõime me stuudios erinevaid versioone, mustadest limusiinidest, ilusatest turvameestest, jõulistest pressitöötajatest. ootasime ärevusega. kuni nad tulid, 2 kähmikut. pusserdasid grimmitoast läbi ja siis hulkus mulle üks ussimäng peso peenes koridoris vastu. ma ütlesin, et kuri saatus, selle telefoni peab välja lülitama ja tema ütles, et olgu, aga teeme 15 minti intekat, tal on kõht nii tühi. tohutult inimlik. teine oli kangem, bart simpsoni koolidirektori moodi, aga kui ta peale salvestust märt avandi kaabu pähe surus, kadus seegi. kui salvestus algas rögistas hispaanlane keset pidulikku sissejuhatus ja haigutas sisemiselt kui tema USA sõber rääkis, siis ma lihtsalt pugisesin naerda. aga kui 2 härrasmeest oma hindamatute hugo bosside peale sikutasid rääsund jopid ja uurisid kaua lennujaama sõidab, siis sai maailmale ring peale. samasugused papid nagu ikka. ja kui igihaljas rekvisiitor nende tee takistas ja autogrammi küsis, oma vanasse kulunud musta märkmikku, siis ma lihtsalt surin. s-i-g-n-e, kordas siki tähtsalt. ja nii ta märkmikus seisabki - kallis signe, ilusal päeval sinu solana ja talbot. pöörane.

mudalapsed

2010-03-29T12:24:00.000-07:00

ilmselgelt on kusagil saladus, kuidas kõik inimesed oma elu mängleva kergusega elavad + kuidas nad seda tehes kasvatavad suureks oma järeltulijad. mina koristasin 2 päeva kodu, ilmselgelt oleks mõni tubli koduperenaine, teises käes enesabi raamat "kuidas koristada funktsionaalselt", seda teinud - 4 tunniga. samal ajal oleks valminud perele tervislikud lõuna- ja õhtusöögid, ta oleks säilitanud rõõmsameelsuse ja sädistanud rõõmsalt, kui lapsed äsja pestud põrandale joonistus sütt ajavad. ta oleks vahepeal sõidutanud oma võsud laulma "ellerheina", hiljem ratsutama, sipsanud läbi jazz-tantsust, loomulikult koos tütrega ja kindlasti kuulanud veel mõnd diibimat sünfooniat. selle kõige juures oleks tal olnud laitmatu soeng, sädelev maniküür ja veatu meik. seda, kas ta vahepeal oleks olnud ka mõne firma tippjuht, ma ei tea, aga ilmselt oleks. tundub, et kõik pered, keda ma tean - elavad sellist elu. kõigele lisaks ei ole nende kodus puudu ükski riiul, raha puuduse tõttu ostmata ükski sohva ja perega reisivad nad ikka tavaliselt Balile.
mina reisisin koolivaheaja lõpu puhul oskariga Pärnusse. Kirkega me läksime enne tülli, aga see selleks. me aelesime veekeskuses, saime kesklinna hotellis tavatoa asemel sviidi (jube õnn, toa hinnaga). meil oli 15 inimese saun, mullivann ja kamin 600 krooni eest. me käisime 2 korda teatris ja olime päris õnnelikud. elu tundus nii ilus, lihtne ja hea. järgmisel hommikul, kui kella lükati ja ompsi tuli uue kella järgi kell 8, ehk siis vana järgi kell 7 ilusat kevade algust soovima - ise tehtud hundimask peas, siis mul seest miski vääratas. aga ikka tundus, et ma olen oma elu peremees. kui siis läks päev koristamise ja kirke sõbrannadega, kes arutasid, et - mis mõttes - sa käid ainult 4 korda nädalas muusikakoolis ja 3 korda ujumas, siis mu süda lõi kahtlema. õhtul helistas isa, kes hetkegi minu vastu huvi tundmata hakkas rääkima, et ta oli näinud unes kuidas hannes võrno brokkolit hakkis. toppisin ühe käega nõudepesumasinasse nõusid ja teisega sasisin kirke peast juuksepusasid ja kuulasin ära ühe maailma pikima unenäo, ma arvan, see oli ilma rem-uneta. pärast norutasin, et kuidas saab olla nii raske. kirke näitaas üles hämmastavaid teoloogilisi teadmisi ja ütles, et võib-olla ma lihtsalt pärinen mudast. nimelt väitis ta, et kui Noa pärast veeuputust end üksikuna tundis, siis ütles Jumal, viska üle õla kive. Noa viskas ja sealt tulid teised inimesed. Kirke pehmendas oma versiooni sellega, et eestlasele ongi maa väga tähtis, et tükk mulda olla polegi nii paha. Kui ma vaid saaks teada, kuidas need teised kõik seda teevad...

pool kilo vorsti

2010-03-11T10:22:00.000-08:00

Lastele antakse lasteaias igasuguseid rolle, minu kostüümide orgunni nimekirjas on olnud - naeris, karlsson, tähepoiss, lumememm, neeger ja üleni kollane, üleni roosa, rahvariietes. viimane - pool kilo vorsti - on vast olemuselt kõige skandaalsem. hillar vedas suu kriipsuks ja ütles, et kui poiss peab ronima roosasse soolikasse, siis ta keelab tal huvitegevuse. oskar ütles, et ta pole nõus olema suitsuvorst, kirke ei ütelnud midagi - seega polnud abi loota. hoolimata sellest, et mul on ammu juhe koos oma filmi monteerimisest ja vaheldumisi näen ma öösel, et mul kukuvad kõik hambad suust ja samas räägin vabalt läti keelt, hoolimata sellest - on mul kodus nüüd poole kilo vorsti kostüüm! kõrged roosad säärsaapad ja elegantne roosa kauboikaabu, saadud otse "kõigi asjade poest - hõngust" . selle kõrval on tähtsusetu isegi riikliku institutsiooni lubadus, et ma saan teenete eest isamaale sama medali, mis langenud sõdurid. päevi teeb kenaks minu töö. ma pean vaatama läbi tosinate dvd-de kaupa nukufilme. ikka nutan kui amm sureb ja naeran, kui väleki sõber plikale potid ära viib.

bravuuritar või skandaalitar

2010-02-26T22:20:00.000-08:00

Viimaste sündmuste valguses olen olnud sunnitud vaatama elus tagasi ja mõistma, et ma pole suutnud ühtegi saadet teha ilma väiksema või suurema skandaalita. Kui "Kahvlis" leiutasime iroonilis-isikliku pildikeele, siis olid tagajalgadel nii teletöötajad kui vanemad vaatajad, aga poole aasta pärast oli see normaalne ja sama kasutati mujalgi. Oli skandaal kui Hommiku TVst sai Pühapäevitaja ja sellest omakorda Tähelaev. Võetagu nüüd inimestelt Tähelaev, see oleks suure kohordi mõrv. "Värske Ekspressi" HMI värvi peale käisid oped produtsendile kitumas. Insaideri esimene virtuaalkujundus küttis kirgi, mis kole. Isegi "Jõulutunnel" ja "Laulukarussell" pole lahinguteta läinud. No nüüd muidugi see viimane, Nevski Jäälahing, kus me koondusime lipu alla, mis on ilmselges arvulises vähemuses. Kui isegi kaasrezhissöörid FB kirjutavad, et inimesed tahavad näha kleite, siis ei ole neid liivateri inimmeres enam palju, kellel tähelepanupunkt õiges kohas oleks. Aga kleidid ei ole selle õhtu tippsündmus, ei tohiks olla vorm. Peab olema sisu. Ja ma ei tea miks, aga ikka tormasin ma enesehävitusliku hooga maailma pöörama. Tõe huvides, Jumalate õnnistusel. Nagu olematutest tingimustest vähe oleks. Ja isegi kui ma pärast nutsin ebaõiglustundest ja ... ma ei teagi - kurbusest rahva, maa ja mõttelaadi pärast - siis samas ma ka tõdesin, et ma ei saa tehtud ühtegi asja nii nagu seda siiani tehtud on. Mitte et siiani oleks valesti. Vaid ma olen mässaja. Ma ei oska harjuda, et rahvas tahab sellist ja sellist asja, rahvas on harjunud. Ma pole Louis XIV, kes ütleb, et riik see olen mina. Ma arvan, et rahvas pole rumal ja inertne mass. Nad söövad sushit, surfivad internetis ja joovad viina asemel isegi viskit, vahel. Seega nad muutuvad. Nagu uus, pealekasvav põlvkond, suudab hoida arvutiekraanil lahti 10-12 akent, nii on juba televisioongi muutumas multiekraanseks. Naljakas on see lihtsalt, et kui ma vanusele mõtlesin, siis meenus Jüri Krjukovi ütlus, ilmselt tsitaat kelleltki: Kui sa pole 25 mässaja, siis pole sul südant sees. Kui sa oled 40selt ikka veel mässaja, siis pole sul mõistust peas. Mässamine tuleb lõpetada.

vananemine

2010-02-20T12:59:00.000-08:00

Mitu aega tähendan ma enda puhul vananemise märke. mulle meeldib roheline värv. ma kuulan jazzi. ma ei suuda meenutada Prantsuse revolutsiooni aastat. ma ei mäleta germaanihõimude britannia vallutanud laevade nimesid. ma ärritun, kui vesi jookseb tühja või pirn põleb. ma olen kibe, kui keegi tundub andetu. ma mõistan hukka kui keegi on parem. ma vananen. siiani see oli mu kahtlus, täna- teadmine.
ma läksin kosmeetikusse ja kohtusin inimesega, kellest unistab iga naine. kosmeetik vaatas mu nägu ja ütles, et siin tuleb kiirelt tegutseda. sul on kortsud. sügavad. sa annad oma meili ja hakkad iga kuu kosmeetikus käima, ma tuletan meelde. ja siin on testrid, proovid, mis sobib - hakkad kasutama. ja ma mõtlen välja, mis hoolduse me järgmine kuu teeme. sest sa vananed.
mille vastu mul iseenesest pole midagi. vananemine tähendab seda, et mu pea valutab tihedamini, aga need vähesed mõtted, mis pähe tulevad - tunduvad huvitavamad. ma olen kirjutanud 10 stsenaariumit lastesaatele, natuke muidki, monteerinud oma filmi (tubli madise abiga) ja püüdnud orienteeruda 24. veebruari tehniliselahenduse rägastikus. isegi vanana õpid- ma tean nüüd, et optikatel pole juhtimist ja triakse on enamus ja fiibreid 2. vananemine on seiklus

kuidas minust sai maire aunaste

2010-01-23T22:22:00.001-08:00

selle ammu läinud aasta lõpus - jäi kokkuvõtmata, mis head ja vead. ja kohe annab tunda, kui midagi on tegemata. tume tusk ründas mind ja koputas ustele ja akendele. nutsin hullemini kui maire aunaste ja nähtavasti ka sama põhjuseta. aga ma ei mäletanud enam, kas ma olen midagi hästi ja andekalt teinud. aastal 2009 sai televisioonis tehtud lisaks tomile ja annile, koolitantsu, viljandi näitlejate saadet, valimisteöö klippe, mis olid toredad ja öösel ennast keskerakonnapidu, mis oli moraalne ja tehniline tulekahju, leida rammoga oli lahe hängida, jõulutunnel oli okidoki ja mis siis veel... vat juba kuu aega hiljem ei mäletagi, aga peab olema asju ja õppetunde, mis ei ununeks.
näiteks - ära võta kunagi ühtegi asja, kus "uss sees on", et mida keegi on tegema hakanud, aga kas pole saanud või tahtnud teha. ja ma ei mõtelnud selle peale, kui ma lolli pea ja saatuse sunnil jah ütlesin - ning nüüd näen igal öösel unes, kuidas pimedas keldriurus suruvad muumitrollid kõige tähtsama muumitrolli kätt ja kõnnivad edasi.
ja ma tegin ju ära ka oma filmi, mis nüüd lamab montaazhilaual ja ootab kokku õmblemist.
tuleb vist tusk tõrjuda. ärge kunagi unstage teha kokkuvõtteid. kõik asjad, mis jäävad lahtiseks - eriti eraelus - ajavad ikkagi nutma.

ma olen õnnelik- vaata saatus - ma ei murdu

2009-12-09T10:52:00.001-08:00

Kui ma oskaks teha varjatud postitusi, siis see oleks seda väärt. Viimane raas reputatsioonist lendab tuulde ja eluülikooli eksamitel saan selle pihtimuse järel eksmati. Aga elu ongi pidev võitlus ebatäiusega ja olgu see õpetuseks kõigile, kes ütlevad kogemata, ma olen õnnelik. Nii ma just ütlesin, kui tulime ühe naise kodunt võttelt, kelle mees peksis, alandas ja kiusas teda 20 aastat. Ja siis tuli siis kõik riburada, et kiusata mind ütlema, ma olen õnnetu. Aga ei ole, olin vahepeal löödud, aga ikkagi - õnnelik.

Kui te loete Balzaci või Zolad ja teid kostitatakse näruse tänavaelu kirjeldustega, siis millegi pärast käib sõnade järjekorda: rentsel, kloaak, libud, jätised – ka täid. Kui su laps teeb oma igapäevaseid retkeid teatri, kooli, muusikakooli ja muude kaunite teaduste vahel ning peab iga kuu läbilugema vähemalt ühe 200 kroonise raamatu, siis on aguli mõiste sooritanud kõige suurema karjääri kogu teadaoleva ajaloo jooksul, no olgu võib-olla selle järel, kui inimesed Belli kaugrääkimistoro üle naersid. Igatahes tunnen ma uhkust, et ometi üks kord hiilgasin ma emana enne kui lootusetult hilja. Kirke pea sügeles peale peapesu ja mingi sisemise ussi sõnul alustasin ma 1947 aastale pasliku peakontrolli. Ja ma leidsin – 4-5 tingu ja ühe botaanikaraamatutes tuvastatud nümftäi. Järgnev nägi välja nagu elu selles potis, kus sellel ajal, kui isa Enno ja ema Annely kalkuneid pidasid, talvised konservivarud valmis keedeti. Kiirkeetja tempoga viisin ma läbi täiusliku tõrje, mis läks maksma puhast raha 900 krooni, sest Kirke pähe läks täpselt üks purk, millel silt – jätkub 8 korraks, arvatavasti tohutu elektriarve, sest täi suutvat elada peata st. ilma peata, kust süüa 2 päeva – seega istusid jõllis silmadega saunas kõik kaisuloomad, voodiriided higistasid, mis jaksasid ja tolmuimeja imes viimast madratistest. Pesumasin arvas, et ta on sattunud ohustatud liigi, pandade elamisse ja pesi terve pesukaru suguvõsa eest. Omi istus hallid juuksed peas täirohust püsti ja tegi teadustööd nümftäi osas. Ta ütles, et sihukest elajat ta oma 20 aastase med. kontrolli karjääri jooksul näinud pole ja seda poleks tuvastatud kah, liiga väike. Igatahes, ta olevat sigimisvõimetu. Profülaktika mõttes saime kõik rännata ajas ja teha tutvust täikammiga. Peale psüholoogilise hirmu tõendid elu kohta puuduvad.

Paralleelajas jooksis saaga Oskari kõrvakuulmise asjus. Meie oleksime rahulikult tema arvatava kurtusegaa hauda läinud. Vahel ei kuule küll, aga alati jääb võimalus, et ei taha kuulda või oli mõttes. Saatusliku hoobi andis mu atsakas ema, kes Oskari päevaks enda juurde võttis. Lastes lapsel rahulikult teisel korrusel mängida hõikus ta igasuguseid asju, et kas sa kooki tahad, tule vaata telekast multikaid, näe õues sajab vihma – ja muid vanaemadele omaseid mitte tähtsaid – tähtsaid lauseid. Kui ta kunagi vastust ei saanud ja pidi trepist jälle teisele korrusele ronima ja pea luugist sisse pistma ning Oskar talle siirast imestust teeseldes otsa vaatas, siis võttis Vantsu suure marssal Suvorovina lahingujuhtmimse enda peale ja suunas Oskari kõrvaarstile. Peale 2 nädalast allergiarohtude tarvitamist tundus mulle, et kõik on endine ja Oss kuuleb küll. Teatava kombinatsiooni tulemusel olin ma aga eile hommikul kõrva-kirurgi ukse taga, kelle valgemasksed õed terroristlikult lapselt vanust, nime jm nõudsid. Ja Oskar ei kuulnud neid. Ei saanud aru, arvasin ma. Kuni hetkeni kui ausanäoga Iisraeli kodanik röntgenit vaatas ja ütles: „Ühest kõrvast kurt? Sünnitrauma jah?“ Nii koorus ajajooksul suur tulevikulootus, et Oskarist saab Stirlitzi vääriline luuraja ükskõik, mis maa heaks. Kui kõik raadiomikrofonid katkestavad, siis võtab Põhjamaa poiss binokli ja päästab kõik. Sest ta suudab lugeda enamuse infot inimeste suudelt, sest ta on ühest kõrvast kurt.

Ja täna, ETV jõulupeo lõpus kaotasin ma oma1 kurdi ja 1 extäitanud lapse 4 Rahvusringhäänigu maja vahele, jooksin 15 minti hüsteeriliselt valvelauast valvelauda ning leemendades leidsin eluõied vetsust. Nüüd pean saatma Kirket klaveril, elu pakub väljakutseid igal sammul.

sulesadu tondi kohal

2009-11-24T02:56:00.000-08:00

praktiline meel minus käskis avada sulgedesse pakitud anneli kingituse rõdul. praktikast poeesiani on lühikene samm. suled võtsid päeval kella 1se tuule alla. ja nad tantsisid. tantsisid lõpu poole ühte pikka lugu, et sul on üks valu, millest saab lugu ja see lugu muutub ja küpseb ja selle külge tulevad inimesed ja lõpuks on neid inimesi selline hulk, et sõit ei jää enam seisma, vaid hakkab vormuma. muutub näitlejaks, valguseks, pildiks. ja siis sa tuled öösel kell 3 koju ja see hetk, mille pärast sa seda filmi tegema hakkasid saab tehtud. ja sa ei mäleta enam seda valu. natuke tahaks teda tagasi, aga enam ei saa. ta on läinud. ta on nagu mingi muinasjutu dzhinn pudelisse aetud. seisab mingite failidena kusagil kõvakettal. tantsis minema nagu sulg.
korteris võtted ei ole logistiliselt mugavad. ühest küljest peab inimestel olema hea meeleolu, teisest küljest ei taha see neil kaduda, kui peaks andma näitlejale ja ajale vaikust. ühest küljest on meeskonnatunne hea, teisest küljest on nii kitsas, et sa tunned end soovimas, et meeskond oleks väiksem. ühest küljest jumaldad sa aknast sisselangevat valgust ja teisest küljest jälestad noorte valgusjumalate küljes tuppa tulevat pori. ühest küljest tead, et viimane stseen tuleb filmida öösel kell 2, sest siis on näitleja kõige abitum, väsinud mängimast, näimast, lihtsalt on. teisest küljest tunned kaasa annelile ja jaanisele, kes võitlevad miski vürfliga, kelle akna all podiseb generaator. ühest küljest rõõmustad sinu kodus valminud suurepärase cateringu üle, teisest küljest tahaks ise sama palju kiita saada, kui annemari söögi eest. aga vähemalt annemari pani hillari kinokunstis miskit võluvat nägema - toitlustamist. kahepeale olid nad eesti parim toitlustustiim ja keskmiselt läks iga inimene 5 kg paksemaks. kõik lapsed nutsid platsilt minnes, mõlema õhtu lõpus ma käratasin korra, mis oli nõme. igal päeval oli 1 kaader, mis oli parem kui ma arvasin ja igas päevas oli vähemalt 1 hetk, kui ma ikka üldse ei osanud näitlejat aidata. nagu juudi elu, plusside ja miinustega. või vastupidi. tuuled pöörduvad ootamatult, siis oled lihtsalt sulg ja lendad kaasa.

häbiväärselt hell

2009-11-19T09:44:00.000-08:00

sa võid olla teinud elus niiiii palju filme, niiiiiiiiii palju saateid ja elada veel mõnedki aastad, aga ühel päeval paljastub tõde ja tuleb välja, et see su päris esimene oma film on halastamatult aus su puudustega. meil raha filmi tegemiseks eriti polnud. aga võib-olla see oli hea, sest ma sain teada, et vanasõna ärgu olgu sul sada krooni, vaid sada sõpra on tõsi. ma arvan, et kui anneli lepp poleks nii hea produtsent, siis nii palju sõpru me poleks leidnud:) . kohtla-järve on jätkuvalt mu favoriitlinn filmitegemiseks. see, et inimesed särasilmselt sulle vastu tulevad on imetabane. võib-olla nad ei teeks seda nii ägedalt, kui su võttegrupis poleks meest, kes on sündinud andega rääkida ka kivistunud stalahiidid soojaks vatitopsuks. ja kuna ta on võimeline seda tegema vene keeles, siis sa lihtsalt ägad hämmingus. võib-olla poleks kõik läinudki ka nii ägedalt kui me oleks kohe saanud kõik need tippvalgustajad, kellele me poleks jõudnud maksta ja keda polnud Eestis kah. Imelikul kombel ilmusid maa alt hoopis 2 poissi, kellega ma püüdsin tutvuda võttekohta sõidul, aga sa ei saa tutvuda inimestega, kes vaikivad. Nad vaikisid platsil edasi, aga jube andekalt. See vastu oli valguseliikumine nagu poeesia. Ja ma mõtlesin, et kus olid toredad poisid siis, kui mina olin nende platsil olevate vanune. Eriti kehtis see võttegrupi naiste üksmeelse - kõige toredam poiss - konkursi võitnud Martini kohta, kelle me leidsime viimasel hetkel ja kes osutus nii andekaks, et isegi vana-kooli-mees Prikk heldis. Priki heldimine oli isegi heldimisväärt. Sest muidu on ta ikka tõre ja kuri halvasti sujuvate võtetega, aga nüüd oli hea nagu leilisaun või külm õlu. Minu kogemus assistendina on õpetanud mind ootama kunstnike ja grimeerijate järgi, viimaseid tuleb ka karta, sest võttel nad ässavad suga, aga esilinastusel nutad silmad peast, kui nende tööd näed. Alati ei kehti mõlemad, aga üks pool -enamasti. Aga Jaana lihtsalt on ettenägelik kui Metuusala ja töökas kui kratt. Isegi mehed, kes on ilusad ja.. sama targad kui liblikad paneb ta tööle. Tema assistenti Kennethit hakkasin mina armastama sellepärast, et esimest korda sain ma aru, kui üksi on rezhissöör platsil. Isegi siis, kui tal on Eesti kõige südamlikum, kõhnem ja hapram assistent Grete. Ta on üksi, sest ta tegelikult ei tea, kas ta oskab, aga küsida pole enam kelleltki. Kuid enesekindlus võib tõusta, kui sa kuuled, kuidas Kenneth ruigab -see on hea film, ma olen niiii õnnelik. Mart, kes tuli meile helimeheks, veidi ootamatult, aga ju see oli saatus - ei ruianud, aga ma nägin hämmingut ta elukogenud silmades, kui oli päevi kus me lõpetasime varem. Ainus, kelle silmis ei olnud ei hämingut, kartust, teadmatust ega midagi inimlikku oli Lotu. Naljakas, aga ta on kõige andekam naine, keda ma tean. Ta lihtsalt võtab infot kusagilt filmiveresoonkonna arterist. Mina tundsin esimest korda, et rezhissöör olla on olla lihtsalt vahendaja, mingi lehter olemasolevate tegelaste ja näitlejate vahel ja midagi glamuurset hetkel kui sa rahmad rahvatantsijate, orkestrantide ja liikuvate sõidukite vahel pole. Sa pead tundma sama kaamera kõrval kui su tegelased kaamera ees ja siis ei ole ka miski garanteeritud. Aga hea on kui seda tehes saab nalja ja nalja sai kõvasti. Vähemalt ühe lubaduse rezhissöörina täitsin, ma ütlesin, et nalja peab saama. Ja seda sai. Muu oli nagu tagurpidi armastjapaar Kohtla Järve kohal. Head eeldused heaks filmiks olid loodud - oli pulm, kuhu massi tuli Peeter Volkonski - heast südamest, autoõnnetus - Priki targal juhtimisel sikutasime meie pere Mersut, üks laps - Eleni beebi röökis siniste vuntsidega Erik Ruusi vaadates kui vigastatud loom, üht armastajapaari veel polnud, aga 2 päeva on ees + 1, kui raha leitakse. Ma ei tea, vb. läheb arvesse see, et mina armastan väga oma näitlejaid ja võttegruppi. Kuigi edukaks filmiks peab olema armastajapaar - st. peab olema ka vastuarmastus.

koputab, uksele, kutsar

2009-11-15T15:03:00.000-08:00

ma arvan, et mu elus on olnud päevi, kui ma olen sellest unistanud. mitte sellepärast, et teha filmi. ikka loo ja valu jms. zajoobi pärast. täna oli mul esimene võttepäev. need inimesed, kes olid siin kohal, olid kõige paremad. ja ma armastasin neid väga. ja see, mis nad tegid oli väga hea. ikka juhtub

4 kõrgus

2009-09-01T13:01:00.000-07:00

Kunagi oli teos mingist tütarlapsest, kes ületas oma elus neli takistust, temast sai NSVL kangelane ja ta hukkus. esimene takistus oli vist matemaatika 4 - seda takistust ma vist ei ületanudki. oma vähekirjeldatud suve ületasin ma kergelt- gasellikult. ma tegin asju, mis sundisid mind vaatama endale kui marquezi matroonile. prouale, kes niskamäe vanaperenaiselikult koristab aidad,niidab väljad, kraabib sahvrid, harib põllu. ma olin maal ja magasin öösel napp 4 tundi, sest nii kiire oli. kapilt vaja värv võtta, kibu ümber vits punuda, süstematiseerida ajaloo poolt kirstu talletatud püksid. ma püüdsin küll täpsustada, kas minu pere on võtnud otsuse luua pükste muuseum - 70 paari, kostüümide oma 42, kasukad - 16, lasteriided - loendamatu kogus alates 1938 aastastvõi hoopis keraamikast kannud - 37 tk., vaagnad - üle 30ne, ei mäletaarvu, piimanõud 8 tk.samas on võimalus alustada ka erineva köögitehnika näitusega - mahlapressist pooliku puskarimasinani oli kõik olemas. hakklihamasinaid - 3 tk. gaseeritud vee masinaid 1 tk 12 varupadruniga. isa alustatud, agaigavesti lõpetamata kapi värvi mahavõtmine võttis 32 tundi. agama olinvägaõnnelik,nagu oskari ja hillariga nidas või nõiakülas. natuke on lähemale hiilinud ka töid, meeleolukas algus muhumaal absoluutselt võrratu mari viigi juures ( kes usuks, et inimestel võib iidoleid tekkida ka 34 aastaselt), mille tulemusel on mu käekotis valmis meisterdamisnuga. kui mulle oleks kolis puutööd õpetatud, siis oleks televisioon kõvasti võitnud. seevastu on ta vaeseke nüüd kaotanud ja andnud mulle kadumises kaasa 2 saatejuhti, kes teevad head ajakirjandussaadet kahekõne. mulle meeldivad päriselt-saated. ja ma olin rõõmuga nõus olema niskamäe vanaperenaiseks ühele saatejuhile, kelle viimane ülikond pärineb iseenda pulmast 10 aasta eest ja teisele, kes on brüsselli parketti augud kulutanud. kuid oma elu 4 kõrguse ületasin ma siiski täna - vana lennufoobikuna pressisin ma end kadi asemel testima helikopterit, võtsin kaasa kaamera ja oma suureks üllatuseks lugesin meieisa palvet õhkutõusvas taburetis. uks võeti eest, et ma saaks testida ja kui ma algul rippusin tagasihoidlikult, siis ühel hetkel olin ma nagu karlsson viljapõllu kohal, helikopter seljakotina rihmadega seljas ja ma ise vabalangemiseelses olekus kopteri äärel. süda läikis, aga ma ei julgenud öelda. ma kartsin kõrgust. nüüd ei karda ma enam midagi, kui siis kirke järgmist etteütlust - kus luketaja kirjutata on kirjutatud. 4 kõrgus ületatud, lahinguni ei jõudnudki.

28.57, vist

2009-06-24T08:57:00.000-07:00

ehk siis taas kord on elu tõestanud, et ei ole tähtsaimad omadused elus headus, rõõm, mõistvus, töökus - ikkagi on oluline olla vastupidav. nagu kirp koera seljas kaasa kihutada, kui elu teeb ka raskeid pöördeid või ootamatuid rullumisi. selle kõige peale ma ei mõelnud muidugi siis, kui ma oma 4,4 km ümber karksi-nuia järve jooksin. siis ma mõtlesin ikka väga vähe. pärast saunas hakkas mõte taastuma. aga univeres oli mõte juba erk ja rõõmus. natuke oli rõõmu ka vananemisest. kõik see, mis kaugel ülikooli ajal häiris mind -vahel - oma kursakaaslaste puhul, oli muutunud mõistetavaks ja arusaadavaks osast nende isikutest. nende armastatud isikutest võiks öelda. et kui õel olle ütles traagiliselt viktoriinipaarina, et saatus, näedsa ei halasta ka, siis ma ei kurvastanud, vaid rõõmustasin, et - ikka kenasti sama terav. ja kui aivo tuuritas grillimise asemel ümber söepanni ja sehkendas tühja, siis muigasin, et võeks, ikka püüab veel petta, et teeb midagi. ja kui anu, ükskõik kui terav ja õel mina olin, ikka leebeks jäi, siis häbenesin, et miks mina pean olema kriitiline, sallimatu ja pretensioonikas. aga oli üks imeline jaaniöö osa, nii kella 1st-3ni, kui kõik naised ja mehed olid läinud, lapsed magasid, sugulasedki kodus, siis istusime me nende iidsete rindevendade ja õega lõkke ääres ja nii hea oli, et sure surnuks. see, et nad on näinud sind retuusides, nutmas, oksendamas, karjumas ja hääbumas - see annab uskumatu vereringluse. selle nimel võib isegi tõsta oma vastupidavust ja proovida, et ehk suudab järgmisel jaanipäeval oma aega parandada. kuid ikkagi esimest korda alla 30 minuti näitab, et igas meist on üllatus.

courage

2009-06-16T09:00:00.000-07:00

huvitav, kas ema couragil ka pea valutas? see on vist viimaste päevade kõige arukam mõte, mis mu peas on olnud. aju on kummaline tegelane, kui ma ta lätti teatrisse viisin rapsis ta hullunult tõlkida läti keelest - püüdes leida seoseid ja rahvusvahelisi tekste. knjas, egoistka, natasha, veikals - ega sellest dostojevski teosest ta muud suutnud saada. teisel vaatusel loobus ta asjatust tööst ja hakkas loopima peale suvalist teksti - kartuleid salati jaoks võiks keeta koorega - rääkis mu peas korraga femme fatale. aga hoolimata aju piinamisest oli tore. teistmoodi töötas aju muhus, laevameeste ja naiste kokkutulekul. seal ei langenud ühegi mehe joove alla 4 promilli, enese pesemiseks vett polnud ja grillliha suitses lakkamatult. oli tore dessant hiiglasliku sõjaväeautoga kõinastu laiule ja ühel mehel oli vana fotoaparaat, mis tegi ta hoobilt huvitavaks. oli ka elegantseid kohti, mingis teadvuse-kao piiril seisundis julgustasin ma üht eluaegset koduperenaist minema tööle. isegi kui müüja olemine tundub metsikult raske. ja keegi ütles mulle, et minuga on täitsa sama lõbus kui hillari laevapruudiga. ma olen petja peres kasvanud. võib-olla ei tunne ma petmist ära sekunditega, küll loen ma seda päevaga. või maksimaalselt nädalaga. ja petmist polegi, kui on austus. kui on see, et sinu eest ei varjata ja sind ei alandata selle varjamisega. et ei lepita su selja taga kokku, et ütle, et ma olin sinu juures - kuigi tullakse teise naise voodist. on hirmus tunda alandust, seda lapsepõlves vihatud tunnet, et teised teavad su ümber kõik, ainult sina mitte. seda kummalist haledust, mida olen ma tundnd oma isa naiste ja töökaaslaste pruutide suhtes, kui mulle on usalduslikult sadu salasuhteid pihitud. ma olen alati tahtnud, ei mitte, et mind ei petetaks, vaid, et mind austataks tõega. ja kui mul muidu tuleb nutt kergelt, siis on see muundunud viimase kuu ajaga permanentseks peavaluks. mingiks seisundiks, kus pettumus rõhub aju. kuid - kuraasi, kusagil elas hullemat üle ema courage.

astroloogia kasulikkusest

2009-06-01T12:00:00.000-07:00

ma ei tea miks annemari üldse mangi juurde sattus, aga igatahes tegi ta oma sünnimärkide kuulamise käigus tänuliku teo - ta registreeris mind ka . see oli juba nädalaid tagasi, kui ma mangi juurde lõõtsutasin, aga muidugi - kaslikust täheseisude ajast jäi mul enamus kasutamata, sest igasugu muid huvitavaid asju oli tuba täis. mang on nikolai II austaja, mina pean nikolaid praktiliselt eesti meheks, kes oli õudselt tore, aga võttis hüsteerikust mõrra, kellel käed kukkusid otsast kui üldse midagi ise tegema pidi. noh, see ei takistanud mind ju mangi teooriaid kuulamast. aga sellel vähesel vabal ajal vaatas ta mu täheseisu ja ütles, et mai lõpp ja juuni algus on rasked. palju mõtlemist, aga ära võitle. naised aitavad. kõik saab korda. noh, see oleks võinud sinna rasputinismi kantsi jäädagi see mõte, kui halvad sündmused telemajas poleks keerlema hakanud. no vahel võib juhtuda nii, et ülemused kukuvad iseenese tarkusest halbu otsuseid tegema. aga ma suutsin end tahtejõuga tagasi hoida ja mitte joosta allikmaa ust maha. sest mang oli ütlenud, et naised aitavad ja sinna ma ka pöördusin. tänaseks tundub, et oli abi. kuid see sündmus varjutas kõvasti telepeo vahvust. traditsiooniline tants ja tagaajamine toimus lillepaviljonis, kuhu ma oma pätsuaegse soengu ja välimusega saabusin. sukad olid lõhki ja reis ribadeks, sest fotosessioon - vastuolud keskon ja indiviid - viisid mind müüri otsa, no sinna ma muidu ei roni ju. aga - tavalised blondid tüdrukud olid popid, olid lisandunud mõned uued, peresaatejuht ja kristlane mörises mitteartikuleeritult, naiste vetsusaba oli nii pikk, et aitas ainult keksimine nagu lapsena, me võitsime viktoriinis 2 ja 3 koha, sest täitsime kaks küsimustikku, ainus mees, kes mind tantsima kutsus oli andres lepasaar ja ülejäänud tantsud tegin kadiga. fotosesioonist tulenevast välimusest vaevlesin kogu õhtu kahe otsalise komplimendi käes, et mis sinuga juhtus, et sa nii hea välja näed. koju jõudes nutsin natuke patja, väsimusest, et olin pidanud head nägu tegema, nukrusest, et olin jälle oodanud õhtu läbi tantsule kutset ja muidugi ka tööst tulenevast stressist. aga tänaseks on viimane peaaegu laabunud. nagu ütles mang, kasu on naistest. mang ütles veel, et elu tuleb ilus. isegi selle nikolai võib talle ju selle eest andeks anda.

finlandi

2009-05-09T14:12:00.000-07:00

ma vist ei sobi enam sarisaadetele. kui juba minna võttele, siis nii, et oleks sündmus.me veetsime suurepärased võttepäevad viljandis. ma olin 2 kaamera, rezhissöör ja esindasin ka nö. anne tuulingut, küsijat kaadri taga. ja ma naersin. väga palju. on mingi kummaline sidusaine, maailmas avastamata keemiline ühend, mis seob võttegruppi. me tegime salatit, jõime veini, sõimlesime sõbralikult ja hoidsime üksteist väga. kui me tungisime pimedas öös kusagile filmima katkendit suurest armastusloost "Romeo ja Julia", siis sellest saaks sketshisarja. mina kui sitt operaator ei näinud ööpimeduses üldse eriti midagi, ergo kui juhtoperaator sõimas mind nii et maa must ja mina kui rezhissöör surin hetkel, kui ma sain aru, et ma ei saa tegelikult eriti oma tööga hakkama, aga öelda - et sry. julia ei paista mitte üks tera, ma ka ei julgenud. kui me kusagilt mäelt koju startisime kiskus statiiv mind õlal allamäge viltu ja hommikul valutasid kaamera raskusest jalad. aga me kohtasime täitsa adekvaatset hulka - toredaid noori. on tehtud hulganisti lendude saateid, aga ma arvan, et me tegime ühe elus saate. või on selles midagi, mis komissarov ütles, et on mis on kallid noored, ma soovin - ärge kaotage idealismi. meie tegime ideaalset saadet. ideaalselt armsate inimestega. ja kui ka meie koju jõudmine hilines 45 minutit, sest me kaevasime jüri koduvõtmega veinipudelikorki auku ja lõpuks hasso roostese puuriga selle sisse vajutasime, mis sest - oleks ikka nagu pikalt sõpradega välismaal olnud.

rahutu süda

2009-05-04T04:49:00.000-07:00

kui ma eile ei suutnud valida kahe Barbara Cartlandi tippteose - Rahutu süda ja Ärev tunne vahel, siis ma sain aru, et see, kui sa lakkad mingiks ajaks mõtlemast võib su aju kahjustada. mina olen osavasti veetnud maal vähemalt 3 päeva, kus minu suurim mõte oli, et - kas see puhmas, mida ma kaevan - kas see on naat või tubakalill. mul on suhteliselt suur hulk roosiokkaid näpus, maniküürist pole mälestustki, lihased, mille olemasolu pole mul vaja olnud viimased 4 aastat, valutavad ja mis põhiline - aju on kängunud. loomingulised tundepilved on asendunud agraal-filosoofiaga: huvitav, kas lavendel ikka idaneb avamaal? ja ambitsioonid saada ilusaks, targaks ja andekaks on asendunud vajadusega osta puutöö raamat - minu aias olevad istikute toed. ometi suutis barbara igihalb teos mind nii palju raputada, et kell 3 öösel torkisin ma osa okkaid näpust välja, nutsin peatäie patja, sest ükski hertsog ei ole mu kätt palunud ja ärkasin hommikul võimelisena keetma putru. minu kulinaarne osavus on kasvanud. tähtis on enesekindlus. marie curieliku juhuste kokkulangemise õnnena olen avastanud - heeringa shampuse supi, kaljaokroshka, kliipiruka ja shokolaadi-keefiri pudru. annemari ütleb, et need on väärt ainult siis, kui ma suudan neid 7 korda korrata. mis on jura. looming on geniaalne vaid loomise hetkel. muid loomingulisi põlenguid ei taha tulla. öösel nägin unes, et omi jõi end täis ja ma otsisin ta riideid mööda suurt maja, kohutavalt sümpaatne kimonos mees aitas mind ja minu meelest tsiteerides barbarat - tema pilk tegi neiu hinge rahutuks. võib-olla see on lihtsalt kevad.

ajaloo ilu

2009-04-08T00:44:00.000-07:00

olen võlutud ajaloo ilust ja põnevusest. miks ei kirjutata põnevat ajalugu? käisin külas teatripersoonil ja kuulsin ja talletasin pööraseid lugusid eesti teatriajaloost. jah, muidugi - need on subjektiivsed mälestused, aga ikkagi - kui elusad. tõsi küll - ei saanud ma täpselt aru, miks tuntud hirmus inimene ja kuri-lavastaja IT läks peale tervele plejaadile ilusatele naistele. küll oli loos karin ruus, küll deboora vaarandi, lia laats, siis juba esileedid teatrist ellen liiger ja ita ever. pilt ajast oli kummaline - kui palju koputajaid! joodi kukus, kiruti võimu ja juba hommikuks oli üks seltskonnas olnud ja tunnustatud telemees HT eriti valjuhäälse näitleja RA üles andnud. samas undas laudade vahel major Raus, kellest kõik teadsid, et on koputaja ja kes isegi lõpuks ei viitsinud varjata, vaid ütles, et kui keegi Küngast näeb, las tuleb koputama, et tavaliselt ta tuleb peale välismaareisi kohe järgmine päev, aga näed - nüüd juba mitu päeva hilinenud. samas - kui koputaja oli mölakas võis sellest meeletult halba tõusta, sest kui tunnustatud estraadiartist lubas oma naist tümitava ja orkestrit lööva dirgendi PSile vastu lõugu anda, siis see korjas salaja ära ta kirjavahetuse noorukese neiuga ja pornograafia levitamise eest istus tuntud näitleja 1,5 aastat kinni. noh oli ka amüsantseid näiteid - juba ammu kadunud näitlejatest, kes peeretasid nii et nendega koos olla ei saanud, oksendasid hääleharjutusi tehes peegli täis ja külmasid koduukse ette surnuks. otsin võimalust ja aega minna külla järgmistele ja järgmistele mäletajatele. kes küll kirjutaks elava ajaloo? ma ei taha bulvarikirjandust, aga ajalool on teine värv, kui ma tean, et huvitava temperamendiga ja ausa eesti nimega tippnäitleja oli vene plika ja prantsuse laevaarsti lapsendatud poeg. kõik on palju põnevam, isiksuslikum, valusam ja võluvam. aga miks panso ja järvet tülli läksid ja kes siis ikkagi käis keskomiteest rolle saamas ja kes ikkagi tegi tipprollid ja kes räägiti tipuks - see vajab väljaselgitamist. nagu ka see, et kas tõesti kõik need, kellest räägiti, et nad olid koputajad ka olid. ma kardan, mu elu pole nii pikk, et see kõik teada saada ja meeldejätta. kuid siiski - tsiteerides panso vollit - elagu elu, mis põletab rinda.

de mentaalne

2009-04-02T23:03:00.000-07:00

üks vana sõber ütles, et ma olen dementne. noh, ütles ta küll sellepärast, et ise keeras jama kokku, aga ikkagi. vahel on päris tore, kui vanadest sõpradest saavadki need vanad-vanad sõbrad, kes kunagi olid. samas on hea, kui on olemas need vanad sõbrad, kes on alati. sest ega me ju tegelikult ikka kindlalt ei tea kelle ja mille mälestused meist jäävad. tegelesime koolivaheajal mälestuste tekitamisega lastele, et kuidas me perega igal pool käisime. olen arhiveerinud 3x90 minutit kõik võimalikku videomaterjali, et jääks ikka mälestused. aga ikkagi võib minna nii nagu mul, kes ma läksin särevi muuseumisse ellen liigeri näitusele -ja see tekitas muuseumitöötajas kõva kahtlust - miks te tulete: üliõpilane, teadur, sugulane -mis mõttes lihtsalt huvist? aga lihtsalt huvi võib tuua huvitavaid teadmisi - ellen liigerist kui halvast emast, kui inimesest, kes oskas ainult laval elada ja kõigele lisaks, kes armastas ilmar tammurit. ilmar tammur on see suur kole mees, kes nipernaadi filmis hjärjaga möriseb. ja kõik 50ndate ilusaimad naised olid ta järgi hullud. lähen seda fenomeni täna inna taarna juurde selgitama. tõotab tulla pöörane õhtu viina ja mälestustega. kui ainult midagi meelde jääks. elu hakkab muutuma huvitavamaks kui televisioon. ja just see elu, mis möödas on. iseenda igapäevaelu on täitsa alla poole tavalist. kavatsen jooksma minna. sest traditsioonid ju tapavad. jaanipäeval on jälle järvejooks. seda korda juba seeniorite vanuseklassis. nii see dementsus tuleb.

rollimängud

2009-03-13T12:23:00.000-07:00

kui su elu ei roki, siis vaheta roll. mina käisin operaatorina võttel. üksi. xdcamiga. 15 kg. sada nuppu, füüsiline vastupidavus, käeline kogemus - täiuslik vastutus - ja samas .... näiteks see, kui sind peetakse operaatoriks, tööinimeseks, siis kirutakse sulle rezhissööre, räägitakse rohkem, sind unustatakse kergemini ära. viljandi kultuurikoolis loopisin ma oma 15 kg nii õlale, et rinnahoidja pael vajutas lihasse augu. lavastasin noore näitleja kipsi valamise, mis lõppes sellega, et olime mina, noor näitleja, kivistunud ja tulikuum kips ümber ta käte, üks tüdruk, kes ohkas, et ta ei tea, mis saab - ja nagu alati - mingi mees, kes osutub printsiks valgel hobusel, haarab sae ja küsib noorelt näitlejalt aeg ajalt saagimise ajal - ütle, kui sa tunned. väga mõnus oli ujuda oma dokumentaalses udus, mitte tunda kohustust filmida, vaid võtta - mida vaja. saada inimestele lähedale. olla oma. meeldiv. harukordne hetk, kui lava-valgustaja hoolib teleoperaatorist ja paneb talle inimliku valguse. kena keik. tulin koju ja kirjutasin kuuldemängu valmis. stsenaristina. ka teine roll. ei saanud aru, kas tuli või ei tulnud. aga endal tuli südamest.
hetkel tundub, et tuleb vahetada sõpruse rolli. - ma kirjutasin siia pika jutu mehest, kellel on sada rauda tules ja kes vahele jäädes ja saja naisega segi elades sind süüdistab - ja kustutasin maha. see on nii labane, et sellest ei kirjutagi. nagu sellest kui isa ei tunne huvi oma tütre vastu või mees paneb parema lõhnaõli peale ja läheb välja ja sa tead, et tal on suhteid kui vabal mehel. las see olla. mul on mu kaamera, mu lood, mu lapsed, päikseloojang - ja vist ka film. "neiu agnes ootab mind" - on vist õige lause lõpp

tiu-tiu ja sama moodi. lavastajate kongressist mikkelini

2009-03-10T04:45:00.000-07:00

minu elu esimene ametiliidu koosistumine pani mind värisema. ei mitte sellepärast, et ma olin hingest enne kaasa elanud kirke edule solistide konkursil või sellele järgnenud 2 päevasele nutule, et miks mul seda rõõmu kellegagi jagada pole. mitte sellepärast. lihtsalt, minna ruumi, kus on 83 kõige ägedamat, isiksusemat ja mis veel hullem - targemat tüüpi koos, see oli eee- piinarikas. õnneks maailmal on ka lihtsaid lahendusi. pressisin end lõhmuste ja mäeotsa vahele, naeratasin sõbralikult eero spriidile ja alustasin tagarea elu. mis oli lõbus. ajaloohuvides peab selle üles kirjutama. valiti uut juhti. kõik olid õnnelikud, et palu on nõus oma 6 abilisega jätkama. siis tuli kellelgi läbi udud meelde, et kusagil on põhikiri, mis ütleb, et peab vahetama välja vähemalt 2 liiget. siis kargas püsti aktiiv-lavastaja R.A ja ütles, et süsteem, kus ei vahetata, see hääbub. vana ja kogenud lavastaja ja poliitik J.A ütles, et me võime põhikirja täiendada, et kui see meid piirab. eluaegne lavastaja A.E.K tõusis püsti ja teatas, et seadused pole selleks, et oleks mugav, vaid täitmiseks. et nii võib iga parlament vahetada riigi konstitutsiooni. Mäeots kargas püsti ja teatas, et riik- see oleme meie ja meie otsustame. värisev ja vana lavastaja taarus püsti ja ütles, et kui kõik on poolt, milleks tsirkus. esimesena sõnavõtnud R.A ütles vanale lavastajale, et see on kommunist. demokraatia on, et vaielda. vähe lavastanud, aga palju koolitanud mees Ü.V meenutas, et kunagi olevat Hitler ka ütelnud, et ta ei taha olla kaua riigijuht ja siis kui pidi tagasi astuma, siis alustas sõda. Esimees Palu ajas end püsti ja ütles, et ta astub tagasi. Proualavastaja MK ütles, et algame uuelt lehelt. uut lehte polnudki. lõpuks otsisti seadus välja ja seda punkti polnudki. kõik hääletasid palu poolt ja läksid viina jooma.
järgmine päev sõitsime me Mikkelisse tutvuma janno, kadi ja indrekuga 3-d stuudioga. imetore poiss, kelle nimi viitas hispaania põgenikule rääkis ainult soome keelt. nagu mesilasema tantsisin ma talle ette oma küsimused kaamera-keyeritest. sõitsime 230 kilomeetrit, saime targemaks, ööbisime lahtis ja jõime veini. mõlemad olid toredad asjad, targemaks saada ja veini juua. neid tahaks kevade saabumise ja rusutuse mitte lahkuda tahtmise tõttu veel teha

taeva ja maa piiril. vist.

2009-03-04T09:37:00.000-08:00

ma olen mitu korda mõtelnud, et oleks, mida kirjutada. küll sellest madeira retkest, kus ma saarele maandudes nutsin valust, kui sündiv laps või siis sealt ära sõidust, kus me hing paelaga kaelas jooksime frankfurdi lennujaamas oma eesti lennuki peale. olnud teinud oma elu halvima aja, aga hingamise totaalselt segi ajanud - sain teada, et lennuki tshekkimiseni on veel pool tundi aega. kõige põhjuseks oli portugaallaste võimetus arvutada aega euroopa piires, kui see liigub. siis tuli elu. tavaline. argine ja ilus. polegi muud olnud, kui tonnides lastesaateid, tonnides lapsi. kirke tahab osaleda laulukonkursil lauluga - helsingi on täna haige, oskar susistab ss-i nii et logopeed on tatine. ja mina ei saa aru, et mis värk on. ma näen oma sõpru filmist ja nad usuvad, et ma olen hea. ma istun telemaja sööklas ja näen vaid hirmu, et mis see kuri inimene ütleb. majandussurutis, ütles kirke ja sõitis jänest, et piletiraha kokku hoida.
kusagil ootab ime, mul on elus asju, mida ma tahan teha. kusagil ootab põrgu, ma ei tea, kas armastust on veel alles.

soe maa

2009-01-14T06:08:00.000-08:00

Tallinn lennujaama tollis hõlmu kokkusurudes tegin ma ennatlikke järeldusi Egiptuse-reisi õnnestumise kohta. Ma ei saanud kuidagi alluda turvakontrollile, kui mul oli pluus pahupidi seljas, aga vahel on lapsed imerelv. Oskar surus oma hiigelsuure lamba turvakorvi ja elukutseline kivinägu-naine patsutas mulle rahustavalt õlale. Halvad ended kogunesid mürinal, kui üle öise lennujaama kaikus iidvana kirjaneitsi-seksisümboli kähe kädin. Kahe patsiga naine, kellele see soeng viimati 20 aastat tagasi sobis, mahutas end meie pingi taha ja lõpuks pressis meid oma ootepingilt välja egiptlaslikult agressiivne Hurgada kohalik reisimüüja Eha. Öine lend oli üks arusaamatu uimlemine teadvuse ja teadvusetuse piiril. Minu seljataga istunud pere pidas end üleval lennundusekspertidena. Onu Bella ja kurja smurfi venna sarnane mees osutus hiljem eksperdiks kõiges, mis talle silma jäi. Erilise armastusega pildistas ta pere kallureid. Järsku selles oligi ta ekspert. Igatahes andis ta hävitava hinnangu piloodi maandumisoskusele ja see oli ainus kord kui ma nõustuma pidin. Kuigi valu oli tappev, siis ilmselgelt suri ka Kirke ja ma pidin läbi seisundi, kus ma ei kuulnud, suutma kuidagi teda teadvusel hoida. Seevastu Oskar, kes päriselus on mitu korda sundinud meditsiinitöötajaidki kahtlema, kas ta päriselt kuuleb, osutus külmavereliseks maandujaks, kes ainsana isegi aru ei saanud, et me oleme hiigelkaua teel olnud. Tema jaoks oli tegemist ikka imeliku Lõuna-Eestiga. Egiptus tegi mulle kohe eelmise saabumiskorra eest väikse kättemaksu ja pagasit kontrolliv vana kontrollis ka minu dekolteed ja rebis mult välja põsemusi, mis Oskari hullult itsitama ajas. Suhteliselt murtult jõudsin ma hotelli, kus me saime toa küll peamajas, aga täiseti varjus. Ebaõnne raja tipuks lendaas Kirkel rannas kohe minema rannapall ja – mitte ükski kreeka tragöödia pole olnud nii stiihiline, kui kahe temperamenditu eesti lapse langemine Hurgada rannaliivale. Nad röökisid krampides ja nuuskasid täis rätikuid, lõpuks nuuksusid maas ja väänlesid veel viimastes ohetes. Peavalust, magamatusest, kurdistatusest jäin ma magama ning vastasin läbi pool-une kõigile safari ja tervisekeskuse pakkumistele ikka ja jälle sorry...ja norsatasin.
Noh, ütleme – saatus pöördus. Esiteks – otsustasid saksa turistid osta Kirkele uue palli, sest nad said nii liigutatud meie näitetrupi etendusest – kadunud palli äralend. Teiseks on mul tänaseks vahetatud tuba, absoluutselt kõik eestlased tahtsid oma tuba vahetada, ainult meie ei viitsinud jurada – AGA NÄE – suhtle receptioni onudega sõbralikult, lase lapsukestel ikka lallutada oma nimesid ja tulevad mehed, otsivad rannas su üles ja veavad su pagasi päikselisse tuppa. Õpetasin Oskarile tänaval iga pakkumise peale ka Nõu – karjuma ja me liigume kui meeskond oma tänavatel häirimatult. Väike tagasilöök või ehk siis nii ja naa – oli unelmate Kleopatra massaazh kohalikus tervisekeskuses. Ehk siis – tervisekeskus on 2 tuba, juuksur ja üks teine tuba, Kleopatra massaazh algab sellega, et sa lähed infrapunasauna punkrisse, siis mähitakse sind kookoshelvestega, mis haiseb nagu leib, siis pannakse supersoodustusena sinna infrapunasauna su lapsed ja hetkel kui sa oled mähitud nagu muumia ja abitu oma elu eest seisma pannakse põhja muusika. Kui ma infrapuna kappi ronisin, siis tuli sealt põrgulikult kõvasti Popovi? Muusika filmile „Amfiibinimene“, kui ma laual kookonina lamasin keeras massöör põhja Guantanamera ja hakkas plaksutama, lapsed kapis koos temaga, 7 viirukit suitsesid toa siniseks ja laes olevad auklikud laminaatplaadid paistsid vaevu. Ühesõnaga, esimest korda elus tundsin ma puudust sellest pininast, mida laseb pank, kui sa ootad vastust, miks su pensionisammas on kahanenud ja mida eesti üldlevinud spaades kasutatakse, et sa lõõgastuks. Aga see on ka praktiliselt ainus, millest ma puudust tunnen. Võib-olla see kõik muutub hetke pärast kui ma lähen tuppa, kus Kirke mängib endale 50 krooni eest ostetud miskit kohalikku keelpilli ja Oskar keerutab puumadu. Kokkuvõttes on jälle totter tõdeda, et inimesed on ilusad ja head.
P:S kui tuppa jõudsin saagisid kirke ja oskar teost - madu tantsib vulkaanis ja tänaseks on receptionimees mind mitu korda välja kutsunud, redutame agressiivses keskuses.

kulinaarset 2009

2009-01-02T10:09:00.000-08:00

kui lüüa elus kokku mu õnnestunud ja ebaõnnestunud aastavehtused, siis see raudselt oli üks plussipoole võitjaid. kui kulinaaria maha arvata. kas teie arust ütleb ka laulusalm, et saan peaks kirikust koju jõudma, sest - kodus ootvad verivorstid ootab jõulupuu. st. teenistus oli tsirka tund, kiireim talu asus poole tunni tee kaugusel. kui sa paned vorstid ahju ja lähed 45 mnutiks surnuaiale, siis ei tohiks nendega midagi juhtuda. väljaarvatud võimalus, et neist saavad krõbedad verivorstid. aga neist sai laulusalmiga mitte ühiduv süsi. nii me võtsime aastat vastu. kirke ja oskar, kes olid minu laiale zhestile - ma ostan kõike, mis te tahate - vastasid - makarone ja viinereid ja mina oma sütt närides. ainus soodus oli sünagoogist ostetud granaatõuna vein ja täielik rahu. ja see kaalus üle enamus elus olnud pidudest. vb. oli aasta 2008 minu jaoks liiga ameerika raudteid täis. see üles ja alla - mõnus retk douglasega hiiumaal ja purustavad klipid 24 veebruaril ja imelik nädal raadioamatööridega ning indrekuga see 11 000 aasta tunnetamine, see kõik oli üks plussi ring. laulukarussell ja jõulutunnel jäi sinna laanetulekahju kanti, kus saba põleb. värske ekspress oli reedetud kokkulepe emotsionaalsest televisioonist. rahva pidu - nojah, aeg on elu alati muuta. mõtleks vaid, sellise aasta järel, kus peab ütlema nagu eesti sportlane, et ma ka ei tea, vorm on tipus, aga võite ei tulnud - selle aasta järel - tundub, et ägedamad aastad on ees. rõõmuga. sest aasta 2009 saabus igat väärikalt, gurmeekrahhid maha arvates. 1 jaanuaril sõime tädi liivi juures ahjuliha ja siis lesisime jäle kodus. nagu ütles kirke - osad emad on, et süüa teha, osad, et oleks lõbus. ma soovin aastalt 2009 suurt armastust. ükskõik millist. vaatan "nipernaadi" filmi ja nendin, et iga armastus jääb tehtusse sisse. eriti päris armastus. küll seal on see suur. ajaloos hiljem on seda raske mõista, aga mis siis - selle abil tehti ju õite hea film. järsku see minu oma ees. see hea film

valu keha, vanad haavad, 3,3 miljonit

2008-12-26T11:50:00.000-08:00

ma nüüd tahaks teha saadet, mis on eetris 24 tundi, otse. ma tahaks teada, mis tundega siis tõused järgmisel hommikul. peale 15 tunnist päeva ja 5 tundi otse - siis tõused nagu oleks nädala joonud. ja samal ajal üritanud vähemat euroopa kõrgeimat tippu võtta. sa oled valu keha. tükike kautshukki. seda tunnet ei paranda teadmine, et tegelikult sa oled kedagi aidanud aidata nii, et kokku sai 3,3 miljonit - samas ei puuduta sind ka see, et keegi võtab vaevaks kirjutada palju need inimesed küll selle saate tegemisega teenisid. meenutad uneta öid, lasteta ema, montaazhist kipitavaid silmi, rasket kaamerat õlal ja jälle lähevad vanad haavad lahti. see emotsionaalne tunne, et miks sa seda tööd teed.
ma vist ei talu kompromisse, kerget alla andmist ja laiskust. jah. tõesti. isegi rumalus on vähem tülgastav. võib-olla sellepärast saigi tunneli kujundus nii raske. 6 tonni puuprahti stuudiopõrandal, käru, relsid, kraana, tolm, ooper, lülitused haapsallu ja - noh oleme ausad, ikka mõnusalt libastumsit kah. kõigepealt ei ilmunud hommikul õigeks ajaks proovi üliperfektne maarja, teiseks kadus kogu aeg kohe eetrisse mineva sateliidi pilt, kolmandaks ei ole telemajja ju ehitatud korralikku kaldteed, et ratastoolis inimesed sisse-välja saaks, siis on klaverit vaja liigutada... millal sa seda rezhiid seal teed, millal sa mõtled, et ma jutustan lugu piltides - mina ju olen see lehter läbi mille saatemahl pudelisse jookseb. ühel hetkel ütles kadi, et kohe on see möödas ja uus aasta käes. ja ma ei saanud aru, mis uus aasta. nagu elu lõpeks täna. võib-olla lõpebki, sest kui sa saad jõulukingiks kõige erinevamatelt inimestelt kõige ilusamaid ja - sulle sobivamaid asju, siis ongi nagu elu elatud. sa oled öelnud, mis on öelda, inimesed on sust aru saanud. vaat - see on tunne peale pikka ja rasket saatepäeva. kui jumal annab ja saab 24 tundi teha, siis vist nutab surnuks ega suudagi enam midagi teha.

10 minutit lühem tee tunneli lõppu

2008-12-16T02:26:00.000-08:00

ehk siis - üks otseeter sai jälle tehtud. laulukarussell sai läbi. kuigi hommik algas bändi hilinemisega ja kadunud asjade ja inimestega, siis ma suutsin mingi hetk teha ühe õige otsuse. vahel aitab ühest ka, aga õige peab olema. ma otsustasin mitte ärrituda. kui sa pead tunnis 800 pildivahetust tegema võib see olla oluline päästerõngas, et sa need õigesti teed. no okei, me sõitsime ak-le sisse ja ma karjusin korra zhüriiruumi, kus istusid väärikad tõnu kaljuste ja eri klas - et kaduge alla, me peame ruttu tegema. see oli siiski suht napp kisa. palju rohkem kisasime me õhtul nokus, kus oli väga tore. ei - isegi mitte sellepärast, et meie lemmikkitarrist ka tuli, vaid me naersime kõigi oma ebaõnnestumiste ja õnnestumiste üle. aga seda tunnet, et nii - nüüd on tehtud ja saab puhata küll pole. 6 tundi tunneli otseetrit ootab 25ndal ees ja kui vastab tõele, et iga otseetri tund lühendab rezhissööri eluiga 10 minutit, siis saab aastalõpuks ikka jälle mitu tundi mustale mullale lähemale.

milleks bridget jones kui on olemas elo s?

2008-12-03T10:18:00.000-08:00

muidugi mul pole hirmu ja lootustki, et mu elu lõpeks üksiku moorina, keda närivad koerad. pigem võib juhtuda nii, et ma suren skisofreenilise mummuna, kellele tundub, et teda jälitab udus eksinud laev. ma ei tea, kuidas saavutatakse see, et tshello hakkab kunagi muusikat tegema, aga esimesed aastad selle harjutamist täidab sind senikogematu nukrusega. see kostab nagu tapetud poliitik, murtud kaelaga poni või haiget saanud ufonaut. igatahes on kirke 3 harjutatava teost kõik sarnase kõlaga. kuigi ainult ühe nimi on maailmalõpp - sobib see kõigile. suhteliselt elu- ja maailmalõpp oli mu elu suurüritus, kus lõpetati eesti vabariigi 90 aastapäev. mingi elukogemus päästis mu jäämast hätta enne üritust. kohe suutsin ma teha uuringu, et kuhu istuda, pressisin end klapptoolile, elasin üle lavastuse "kuningas on alasti" ehk " suur kunst", mis tegelt oli ilge haltuura ja kohe peale lavastust murdusin keset ülikonades härrasid ja peeni prouasid. keset diskuteerivat kultuurieliiti tungisin ma ürgse jõuga võileivade poole, ütlesin eesti kuulsaimale notarile priidu asemel tõnis, segasin ak- lülitust ja rebisin millegi tõestuseks kaelast setu kaelaehte. esitlesin end vist ka urve palole ja leppisin kokku saunaõhtu setumaal. miks, ei oska vastata. võib-olla on sellel seos viimase laulukarusselli poolfinaali salvestusega, kus ma ilma oma juhtoperaatorita olin laanetulekahjusse jäänud loom, kes rapsis ja rapsis ning kuidagi vedas pinnale, aga tegelikult - 2 päeva hiljem tähendas see kohtumist kiirabibrigaadi sergei ja andreiga, kes mind abitooliga kenasti reanimobiili sõitsid 250 +250 grammi naatriumit sisse pesid, veeni valuvaigisteid süstisid ja kiitsid, et küll sul on kena madal veresuhkur, polegi teist. Aga - ma ei virise, sest ma olen 2 päeva filminud lapsi, kes sündisid kõveratena, kasvasid vigastena, jäid vigaseks. maganud eesti toreidama operaatoriga ühes palatis 405 ja mõõtnud oma tolerantsi inimesena. ja armastanud jälle endaga olevat võttegruppi oma väikse, kiirabi andmeil liiga valesti ja liiga ruttu kuluva südamega. isegi kui see on veel totram kui bridgeti elu

rahvas ja pidu

2008-11-18T09:54:00.000-08:00

kui midagi kord on sinu elulaulu refrään, siis nii see jääbki. koidab november ja seal ma olen - juhin oma töökat võttegruppi läbi soode ja rabade taidluseriiki. me luurame kõhuli poris, sööme viimaseid külmunud siile, meid kosutab lonks piiritust ja siis me läheme jälle tormijooksuga. vastane on vinge ja tuul on kibe. tänaseks me oleme vallutanud aegviidu - kus laulsid vallatu ühendkoorina prouad 70 + ja noormehed sidepataljonist napp 17. oli flirti ja kirgi. mhmh. kui ikkagi konna kosjades kehastab konna nooruk, kes veel ei või vist alkoholi osta ja kositava hiire kuju on kinnitatud proua otsa ette, kes sündis ikkagi esimese ilmasõja ajal, siis ära sa ütle, et oled elus kõike näinud. ja kolgakülas vurasid üle valla bussid ette ja väsinud magnus suitso - kes ise end määratles - on tipp operaator, täpp operaator ja sitt operaator ja ainult viimasel on veel tõusta, eks minagi rühin üles - istus väsinult lava äärele ja ütles väsinult - sa oled nigu mu ämm, too või kulda, aga ta pole ikka rahul. ringreis mooste -sillamäe oli aus nigu paju lahing. käsivõitluses, ma üteks - saime me üles võetud hunniku laule, tantsu, estraadi, mustkunsti - kuid. ikkagi, parim osa mu tööst on see lasteaed, keda ma endaga kaasa vean. jah, nad jonnivad. jah, nad on vahel halvasti kasvatatud, nad on vahel lohakad ja enamasti vaesed - aga ikkagi on nad omad ja aitavad kuidagi jäädvustada seda tabamatut hetke aeg-ruumis. see pole üldsegi vähe. vahepeal me kadiga talletasime täiesti salaja selgeltnägijate suure finaali ja kui keegi veel räägib selle puhul kokkumängust, siis teate- ma ei ole mingi 3 silma tshikk, aga meie neile küll midagi ei öelnud. ja kui iial peksti strandbergi, et ütelgu, mis klaasis pole mürki, siis jääme ausaks - mina röökisin - bussist. sest ma mõtlesin, et kui nad nüüd igale poole seda mürki valasid, siis tuleb ülesanne uuesti teha ja kurat, suur tehnika, ületunnid - saate ise aru, mis see maksab. saate aru - televisiooni tehes ei huvita inimesi üldse see, et oleks mingi kokkumäng, peaasi, et selle kuidagi kätte saaks. pärast oli pidu nagu alati - st. meie kadi ja annemariga karjusime üle nõidade, lasime endale kaarte panna ja pärast lägastasime priksi auto purksi täis. ning ma loodan, et ma tõestasin 10 aastat peale kooli lõppu olle mirmele, et põhimõtteliselt mul on ajud. vau - us ku matu

11 tuhat aastat hiljem

2008-10-29T15:57:00.000-07:00

mitte, et mul poleks elus vahepeal sündmusi olnud. oo ei - vastupidi. kui ma hommikul suhtun juba riidesse panekusse nagu jälki ajaraiskamisse, siis on sündmusi liiga palju. aga neid oli. omi sai 90nd. see oli suurejooneline pidu, kuhu saabus kohale kogu suguvõsa ja kuna sünnipäevalapse toomine oli usaldatud allanile, mis tähendas sama hästi kui juhusele ja jumalale, siis embasin mina nagu must kass "meistris ja margaritas" kõiki küalisi, sest isa oli vihane allani peale ega tulnud ja omi hilnes. lõpuks saabus omi, kui suurilma matroon ja tuba sai valgust täis. kui kogu suguvõsa lahkunud oli, siis istus omi oma 2 sõbrannaga, pits peos laitmatult tühi ja ütles pepsilt, võtaks, kui oleks ka... igatahes ma kandsin ette tonnides kartulat ja liha ja filmisin ja tegin piltidest presentatsiooni ja kirke laulis. kirkel, muide, läheb tshellos hästi. ka mina olen õppinud selgeks, et nootide nimed pole nii nagu me harjunud oleme - do ja re, vaid a ja c. ning oskaril läheb logopeedi juures ka hästi. ehk siis r sarnaneb rile ja s veel eriti mitte millelegi. muidu on kirke esimene veerand kulgenud üle kivide ja kändude ja kui ma ometi oleks rohkem kodus olnud, ma ütlen, ta oleks juba eliitlaps. aga mina ju tegin lastesaateid ja muidu saateid ja dokumentaalsaateid üleeesti. troifaga 11 tuhande tegemine oli kõige toredam, sest tõesti, ma ikka enamasti filmisin ise. sillamäel vene pulma ja tallinnas juudi sünagoogi. ainult vigalas kui me läksime tegema suurejooneliseimat sõitu eestis ma ei filminud. ma võtsin nüri kirvega maha ritvu kunstilise pesu jaoks ja praadisin kotlette oma meeskonnale, haisesin higist ja jõin eetrit. lõpuks magasin üksi külmas aidas ja filmisin türklasest operaatoriga bulgaarlasest võõrtööjõudu kohalikus laudas. ma ei tea, kas seda mäletatakse 11 tuhat aastat hiljem. aga mina mäletan. nagu seda õnnistavat hetke, kui sa saad aru, et see on möödas ja uus pole veel käes - nagu täna. kohe tulevad jõulutunnelid ja laulukarusselli finaalid ja muud vidurid ja hommad, aga õnn on see, kui suur sitt on möödas ja uus pole veel käes. kes oleks uskunud, et ada lundveri tasub tsiteerida.

soov olla õnnelik ja selle tappev kõrvalmõju

2008-09-10T10:32:00.000-07:00

eetiline vanem kirjutaks siia armastava loo haridusest. ma ei ole seda. alates hetkest, kui ma annemari vaevaga pakitud kooliraamatule hajameelsusest oma nime peale kirjutasin - mul ei ole olnud põhjust tunda uhkust enda kui ema üle. ja üldse, kust te võtate, et ma pean emana tapma selle ruutmeetri aknaklaasi pärast, kust paistab mu shampusekorgina ulpiv laps basseinis? miks olen mina just see ainus ema 29-st, kes ei saa aru, millal on lastevanemate koosolek, jätab minemata ja siis, kes siis edasi tuvastab meile - nagu räägitud võtame siis 3 kg? ja vastuseid - mina pooldan marjakattega, kas keegi tunneb pagareid? ja sellele vastuseid - plastnõud soovitan panna siiski väikestele kappi. ma olen luuser, ma ei saa midagi aru. või siis miks ma pean korraldama kõige meeldejäävama sünnipäevapeo siin pool uurale ja tellima oskari sünnipäevaks hobuse, mängima lõbusaid mänge, pidama pikniku suitsutares (kusjuures see oli lahe)? sest nii on, sest kusagil on roosade kraedega emad, valgete kingadega isad. aga samas on mul laps, kes murrab end iseseisvalt lastemuusikakooli ( sest ta ei usalda, et ma oskan minna) ja sebib endale ise noodiraamatu. samal ajal on mul 90ne aastane vanaema, kes tuleb kõige kibedamal saatetegemise ajal viia arsti juurde. siis mul on 10 saadet vaja saada valmis nädalaga, siis on mõned otseeetrid, mis annavad rohkem raha kui poole aasta töö riigikanalis. ja kokkuvõttes - mul on veel ka õpilased igal kolmapäeva hommikul, kes minu kirglikule jutule, et film on põnev, film on kunst, elu on struktuur ja mõistmine - ohkavad ja magavad. nagu ütles sõber risto - sa mõtled enesetapust, aga oled msnis - seega tühja sa tapad. sellel päeval kui kirke oma tshello koju kolib, sellel päeval kui ma saan end välja magada, selle päeval kui ma saan minna mere äärde ja keegi räägib muga kenasti - on oht suitsiidiks suur. parem surra õnneliku kui elutervena. rääkisin täna mehega, kellele kirjutasin taarkas 2 stseeni. et kas sa nägid, ma kirjutasin need sulle. sinust jääb maailmale see ja see stseen. need on minu mõtted sinust. see, mida meil kunagi polnud, mu vana vasso. ta ohkas - ja pani telefoni kinni. kurat, miks ei võiks minna elus teisiti kui filmis. ma tahtsin ka, aga ei saanud õi

miks ma elan?

2008-09-05T11:52:00.000-07:00

issand? sa ju näed? miks sa oled teinud minust tshuvashhi ema, kes istub üksi suure eesti suguvõsa keskel 1. septembril ja küsib endalt küsimust- kallis elo, kas see on normaalne, et sa oled siin - kui kõik suguvõsad 35 tk. per nase pildistavad, mis jaksavad? mina olin üksi. üksikema. ma pildistasin ka ja jäädvustasin kirke esimest koolipäeva ja seda kuidas ta tuima rahuga laulis väljalülitatud mikriga ja sudis selle pöidlaga sisse. kuidas ta hängis koosoleku tundidesse ja sealt ära, kuidas ta teisel koolipäeval ise liikles ja ise jõudis kuhu vaja. ma ei ole emana miski hitt. ma olen ema, kes nutab enne oma esimest otseetrit kusagil peldikus ja kardab, et ta teeb foorumi pildikeelt. ma olen ema, kes laulukarusselli lõpus lahmab higi voolates robesid alla tõsta. ma tegin saatepäeva järel elu rekordi ja tõstsin alla meeletu hulga valgust. kiiresti. sest ma pole ju ilus naine, ma olen tugev. pekki, ma tahaks olla midagi lahedamat, kui see ema, kes täna hommikul käis kirke koolis koolivägivallast loengut pidamas. aga pidi. seal oli lapsi, kellele tuli rääkida, et on lõpp kuum, kui sa ei löö nõrgemaid. nii ma seisin kui kihnu naine. pärast nutsin kui kihnu naine ja lugesin teadet et järgmise palga saan oktoobris. vastik on see puhkustesüsteem. mis mõttes, nagunii ma ju ei puhka. miks ma elan? et armastada, mida ma teen. need ööd multikaga, mida ma teen laulukarussellile - ja nende eest ei maksta - on mu südame armastusega tätinud. ma elan, et armastada. koshmaar

taarka ja 120 laulvat last

2008-08-22T23:03:00.000-07:00

Taarka läks nüüd maailma. Läks ise enda eest seisma ja oma olemist nõudma. Ta on tubli ja tugev, küll ta hakkama saab - või vähemalt nii kordasime me endale enne esikat Tartus Raekoja platsil, kus oli 3000 inimest. Ja minu sõbrad. Et vahel võib elus olla nii, et sul on selliseid sõpru, kes tulevad 186 km., et tuua sulle lilli ja olla olemas, siis kui läheb hästi ja siis kui läheb halvasti. Pärast peeti Hansahoovis pidu, pööraseks ei läinud. Kuna suur Laulukarusselli oht kopsis uksele, siis ma läksin peale 2 pitsi hansat ja mõnusat istumist Mäekiviga magama. Kusagil südames helendas Obika surnuaed ja keegi lehvitas sealt. Aga seda kõike ei saanud endas väga lasta koguda ja olla, sest Laulukarussell oli muutunud kohutavalt suureks Volga jõeks, mis tungis paisutagant peale. Kui olukord hakkas ülikriitiliseks tulema, siis saatis jumal meile uksest ja aknast inimesi appi. Kõige pealt tuli Viljar ja võimalus saada valmis multikad, siis tuli Anneli ja ajas kõik asjad, mis tegemata korda, siis tuli Dagmar ja hakkas pabereid tegema, varsti panime üles lisalaptopi Madlile ja kõige lõpuks tuli - kes teab kust ja suure imena Mikk, kes tegi valmis veel need 8 multikat, mis puudu oli. Stuudiot aitas ehitada juba Sigrid, kes asendas igatahes suuremas mahus meie troppidest lavameeskonda. Meie istusime Kadiga nagu vanapaar miskis muinasjutus, kes on kogemat imelampi hõõrunud ja kelle osmik hetkega lossiks ehitatakse. Salvestused nii roosiliselt ei läinud. Kohe, aga me liikusime väga kiiresti õiges suunas. Naljakas, et lauluõpetajad arvavad, et nende lapsed on tippsportlased või dresseeritud koerad. Neile ei ole laulmisrõõm tähtis, ainult tase ja tulemus. Samas - me veel murrame selle. Kui see tähendab mulle ka lõputut sõimu kuulamist. Tähtis on, et neist lastest jääks elus mälestus, mitte konserveeritud hapukurk. Peale 5 päeva salvestust tegime ühed pisikesed ja ühed suured, magasin rahuliku öö kui keegi ei karjunud kõrva - olen ise, olen ise kukupai.... ja südametunnistuse piinade pesuks jalutasin lastega 8 tundi linnas. Kuna Kirke ka lõppvooru ei pääsenud, siis on tal olnud kõvasti moraalset õigust nõuda mult nii kallimat sorti printsessi raamatuid, kui uhkemaid seelikuid. Kohe algab ju kool ja ole sa rezhissöör või mitte, emana ei saa sa ka päris läbi kukkuda.

näitlejatega voodis

2008-08-03T12:18:00.000-07:00

kui sa võtad endale mingi filmi castida, siis loe läbi selle stsenaarium - ja kui seal on rohkem kui üks striptiisitar, siis ütle - ei. üks vene film vajutab kui äke mu kaelale. see on okei, et mul on homme sado-maso salongi juhatajanna filmimine, kellele ma pean latekskostüümi selga aitama. isegi see on okei, et mul on nii kitsa nurgaga kaamera, et ma pidin paluma veikko tääril kaamera poole roomata - lamades ise tema kodus, tema voodis - sest muidu poleks lihtsalt tuppa mahtunud, aga kohtumine satisfaction agentuuri juhi dimaga oli mu vaimsete võimete piir. kusagil õismäe pizza-hutis seletasin ma talle, et mul on vaja näitlejaid kunstilise filmi tarvis, et ma pole salajane porno-pervert ja tõesti - kas saaks homseks leida 2 stripparit. dima osutus kunstihuviliseks noormeheks, endiseks näitlejaks, suurepäraseks sõbraks ja nii ma siis homme filmin ehk kahte neiut, kes võtavad endalt riided. puudu on veel poolpaljas neeger ja 150 kilone naine. ja muud asjad vajavad ka tegemist - nagu laste lauluvõistlus ja uue ringhäälingumaja ehitus. ometi ütles mauri, kes täna mu arvutit parandas, et mul on huvitav elu. ja rutiin tapab. jah tõesti - ma vajaks rohkem rutiini.