Üldiselt on igasuguste ürituste korraldamine olnud mul edukas - seda tänu väga heale meeskonnale, kes meenutavad priitahtlike pritsumehi - lisaks sellele, et nad on uskumatud kokad, solistid, peoperemehed - on nad tegelikult milleski oma põhitööna veel paremad. Seega ei peaks veel titekingades oleva firma "Pulmad, matused, ristsed JA sünnipäevad" tegevjuhina ma kartma eriti mingeid üritusi, aga -
alati on elus see koht, kus lähed ülbeks ja mõtled, mis see siis ära on. Näiteks üks meie veikse omi 98 sünnipäev Vilde majamuuseumis, väikse laua ja napsuga. Valisin kohe stiiliks 20ndad ja lugesin kuidas proua Maria Laidoner võõrustas mõnd ohvitseri, kelle teejoomine kujunes kergeks õhtusöögiks napsutamisega. nagu meile loodud! Joonistasin keerulise kirjelduse järgi lauaplaani, kus heledamad juustud lähevad serva poole tumedamaks, liha on toon toonis (ka laanepüü oma!) ja saiaringid algavad valgemast tumedamaks. Keedised ja alkoholikarahvinid paigutuvad sünkroonselt ja loomulikult ei puudu laualt viilutatud ja suhkrustatud apelsin. Lisasin sinna veel tatrapillinid kalamarjaga ja meekoogi ning iseenesest tundus kõik lihtne. Väljaarvatud fakt - et Jarmo, kes sellise lahingülesande alati teostanud on - otsustas minna komandeeringusse. Olgu, ta tegi need pliinid valmis ja meekoogi ka - minu peale jäi serveerimine - ja samovar! Eesti Vabariigis ei ole samovari. See on fakt. Täna hommikul ehmatasin ma erinevaid tehnikapoode järjest mornima küsimusega - Kus teil on samovar? Sellele liitus üsna pea ärevam küsimus - kus Eestis viilutatakse juustu? Mis ma teen selle sinise-rohelise-punase juustuga, kui ma neid serveerida ei saa ei tumedamaks heledamaks ega vastupidi? Abiks tuli info, et ühe teepoe aknal olla samovari nähtud. Astusin sinna sisse sama otsustavalt nagu mõni enesetaputerrorist ja nõudsin samovari. Kummalisel kombel küsisid nad mult, et kuhu teil seda vaja on. Ma vastasin ausalt - Vilde muuseumisse - ja nad andsid. Huvitav, kas Tammsaare omasse poleks andnud... Seisime kahekesi keset päeva Vilde muuseumi ukse taga- mina ja samovar, et vaadata üle ootav peoruum. Proua küsis, et kuhu me minna soovime - siis mina ja samovar... Mis ma vastata oskasin- Muuseumisse! Jalutasime kahekesi oletatavasse peoruumi, kus oli klaasikunstniku elutöö näitus. Inimese terve elutöö - parim osa on ülespandud ja mina plaanin selle keskel 3 tunni pärast võtta vastu 4- 98 aastasi. Kui 4 aastane veel midagi püsti jätab, siis ei pruugi seda teha 98 aastane ja vastupidi. Mul läks seest kõik külmaks. Proua muuseumist lubas sünnipäevalapse ja tema sõpradega tegeleda, kuni ma lauda panen üles ja klaase kokku korjatakse, ainult need värvipilliatsid ja mustrid olid ilmselgelt mõeldud sellisele vahvale sünnipäevale, kui sa saad - 5, no mitte 93 rohkem. Jaanis annetas mulle laualina ja Mildred aitas lahendad viilutamata singi ja juustu küsimuse. Kui ma seda nagu kokandusvõistlusel kandikutele loopima hakkasin, siis mõistsin, et proua Maria Laidoneril pidi olema 6 korda suurem laud, et ta pidi olema palju osavam, et 15 minutiga lauda mina ei kata ja ilma oma tavalise meeskonnata olen suht saamatu. Peolaua menukuse ja tatrapliinide ning samovari töö tagas väljailmunud Martin, kelle abiga saavutasime imelise korra asemel serveeritud söögi ilme.
Samas - peo lõpus ei mäletanud omi kui vanaks ta sai ja kus me olime, lisaks minule olid talle sherryt valanud kõik kohalolijad, hoolitsevalt. Klaasikunstniku elutöö sai päästetud teise tuppa ja samovar kroonis keset pliine ja lavendli juustu.
Kilekottidega lõõtsutades taksosse ronides, helistasin oma lastele. Maja ette jõudes, venitas taksojuht - näe - Oskar on juba kohal, väga hea... Kirke oli omi jätnud vahtima 6 kingiks saadud likööripudelit ja mina aplodeerin nii oma lastele kui oma tavalisele meeskonnale - täna sain teada, et ilma teieta ma ikka ei oska midagi :)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment