mudalapsed

ilmselgelt on kusagil saladus, kuidas kõik inimesed oma elu mängleva kergusega elavad + kuidas nad seda tehes kasvatavad suureks oma järeltulijad. mina koristasin 2 päeva kodu, ilmselgelt oleks mõni tubli koduperenaine, teises käes enesabi raamat "kuidas koristada funktsionaalselt", seda teinud - 4 tunniga. samal ajal oleks valminud perele tervislikud lõuna- ja õhtusöögid, ta oleks säilitanud rõõmsameelsuse ja sädistanud rõõmsalt, kui lapsed äsja pestud põrandale joonistus sütt ajavad. ta oleks vahepeal sõidutanud oma võsud laulma "ellerheina", hiljem ratsutama, sipsanud läbi jazz-tantsust, loomulikult koos tütrega ja kindlasti kuulanud veel mõnd diibimat sünfooniat. selle kõige juures oleks tal olnud laitmatu soeng, sädelev maniküür ja veatu meik. seda, kas ta vahepeal oleks olnud ka mõne firma tippjuht, ma ei tea, aga ilmselt oleks. tundub, et kõik pered, keda ma tean - elavad sellist elu. kõigele lisaks ei ole nende kodus puudu ükski riiul, raha puuduse tõttu ostmata ükski sohva ja perega reisivad nad ikka tavaliselt Balile.
mina reisisin koolivaheaja lõpu puhul oskariga Pärnusse. Kirkega me läksime enne tülli, aga see selleks. me aelesime veekeskuses, saime kesklinna hotellis tavatoa asemel sviidi (jube õnn, toa hinnaga). meil oli 15 inimese saun, mullivann ja kamin 600 krooni eest. me käisime 2 korda teatris ja olime päris õnnelikud. elu tundus nii ilus, lihtne ja hea. järgmisel hommikul, kui kella lükati ja ompsi tuli uue kella järgi kell 8, ehk siis vana järgi kell 7 ilusat kevade algust soovima - ise tehtud hundimask peas, siis mul seest miski vääratas. aga ikka tundus, et ma olen oma elu peremees. kui siis läks päev koristamise ja kirke sõbrannadega, kes arutasid, et - mis mõttes - sa käid ainult 4 korda nädalas muusikakoolis ja 3 korda ujumas, siis mu süda lõi kahtlema. õhtul helistas isa, kes hetkegi minu vastu huvi tundmata hakkas rääkima, et ta oli näinud unes kuidas hannes võrno brokkolit hakkis. toppisin ühe käega nõudepesumasinasse nõusid ja teisega sasisin kirke peast juuksepusasid ja kuulasin ära ühe maailma pikima unenäo, ma arvan, see oli ilma rem-uneta. pärast norutasin, et kuidas saab olla nii raske. kirke näitaas üles hämmastavaid teoloogilisi teadmisi ja ütles, et võib-olla ma lihtsalt pärinen mudast. nimelt väitis ta, et kui Noa pärast veeuputust end üksikuna tundis, siis ütles Jumal, viska üle õla kive. Noa viskas ja sealt tulid teised inimesed. Kirke pehmendas oma versiooni sellega, et eestlasele ongi maa väga tähtis, et tükk mulda olla polegi nii paha. Kui ma vaid saaks teada, kuidas need teised kõik seda teevad...