Thursday, 9 May 2019

Haiguste ravi vol. 43

Kas te olete põdenud sama haigust? Kas sellel on ravi? Mu peas on hääl - jaa, rahu nüüd, ta ei käsi mul tappa, ei räägi usulisis tõekspidamisi, ta on sümpaatne - üldjoontes. Ta lihtsalt on lapsest saadik sundinud mind tegam asju, mida ma tegelikult ei viitsi!
Ma olen tsirka 15? Me tassime maal mingeid kipsplaate. Vend küsib mult (irooniliselt) - "...võtsid ainult kaks, kolme ei jõua või? " Hetk hiljem alustab töötlemist - hääl. Minu peas. " Sa oled päris tugev, sa jõuad küll, sa võid võtta kolm" "Jaaah - aga need kaks praktiliselt tapsid mu." "Aga sa võiks proovida...."  Muidugi ma proovin. Higistan. Tassin kolm.
Ma jooksen. Ma olen väga halvas vormis. Maksimum viis kilomeetrit ja ütleme ausalt, seegi on raske. Hääl mu peas küsib: " Maijooksust oled kuulnud. Paljud jooksevad 10..." Ja ma tean, et mul pole pääsemist. Juba ma jooksen kümmet. Vastu igasugust tahtmist.
Ma sõidan maale. Mul seisab ees neli imelist päeva. "Täna ma ei tee midagi muud, kui loen!" Teatan endale võidukalt. Hääl mu peas nendib nukralt "Aga mõtle kui kurb on see värvimata pildiraam.... ja rohimata peenar...." Ma tean, et nad ei saa päriselt nukrad olla. Luuderohi ei saa tunda end ägedamana kui pellargoon, seal kõrval, sest üks on rohitud ja teine mitte. Pink ei saa arvata, et tema on kehvem, sest teise lihvisin ma liivapaberiga üle ja teda ei oleks jaksanud. Aga ikkagi lõppeb see nii, et ma nühin püüdlikult kõiki pinke, et nad tunneks end võrdselt ja laman kõhuli talinelkide vahel, et nad ei põeks komplekse rohitud pojengide kõrval. Kas see on ravitav?

Wednesday, 6 February 2019





Vahel on need hetked, kui elu jookseb silme eest läbi. Lappasin 1990 aasta ajalehti. Leidsin artikli, mis muutis mu isiksust ja elu. Ma olin/ olen oma arvates tegelikult väga vaikne inimene. Ma olin ka väga vaikne teismeline. Kuni ühe Eesti Ekspressi artiklini, 1990 aastal, aastal  kui ma sain viisteist. Pille-Riin Purje kirjutas üldse maailma kõige ilusama pildiga artikli. Jah, ma tean, et Take That möllas sellel ajal, aga ma olen alati olnud liiga suur pragmaatik, et mitte uskuda tutvumisvõimalust maailmastaaridega. Ükskõik kuidas ma seda artiklit lugesin, see oli kõige siiram armastusavaldus otse ajalehes. Või vähemalt ütles seda mu noor, kade süda. Liitkem sinna juurde see, et selle artikli sünnieelduseks oli fakt, et Pille-Riin oli kindlasti ju kirjeldatud noormehega tuttav. Ma sain aru, et iseenesest ei sünni mitte midagi. Kui sa tahad, et sa üldse kuhugi teel oleks - tuleb midagi teha.  Vähem kui poole aasta pärast avaldati mu esimene teatriarvustus. Ärge lugege! Mina ka ei julgenud. Aga fakt jääb faktiks, ma olin murdnud oma arguse millegi nimel. Või siis jääme ausaks - ikkagi kellegi. No ja läksid aastad ja kui ma seda pilti nägin tuli kõik meelde. Allaniga koos pole me eriti asju teinud, mõned vaid, mis on väga toredad olnud, tema naisest olen eraldi saate teinud ja rõõmustanud. Vahel polegi vaja eesmärki saavutada, et saavutada abinõu. Teate, et kui rongitee alt läbi sõidad ja rong sõidab üle, siis saad soovida? Ma ei tea, kas ma olen hetkel jõudnud nulli soovidega, et ma ei abiellu Allan Noormetsaga. Lihtsalt - teismelisena, ma vist seisin raudtee all, soovimist sai nii palju. Ja mitte keegi ei paista uskuvat, et tegelikult, oma loomult olin ma selle 15 eluaastal avaldatud fotoni / ja natukene selle artiklini seal kõrval/  Euroopa areim uruhiir.
Kas need arvustused, mis ilmusid olid rumalad? Ojaa - aga kui keegi teab kedagi, kes sündis kohe targa ja maitsekana, siis ma lihtsalt tahaks austusest korra selles suunas kummardada. Murelikuks teeb mind ainult see, et nüüd ei avaldata enam niigi halbasid, 15 aastase teatriarvustusi. Nii ei saa sinna kõrvale ju panna ka kellegi pilti- ja kuidas siis need introverdid, kõhklejad ja argpüksid saavad motti end kokku võtta. Hakka või ise kirjutama, nooruse nimel....

Saturday, 5 January 2019

Kana ploomidega

18 aastat tagasi panin ma külmkappi ülikalli vaakumpaki, kus oli kana, mille sees olid ploomid. Nutta lahistades teadsin ma, et see on mu elu viimane luksuslik söök. Ma olin saamas üksikemaks. Mu laps oli määratud olema ühiskonnas heidik, mina ise vaene ja meie saatus virelemine. Jah, see ei sündinud sellel ajal kui oli peks mõisatallis või kui libahundi-Tiina metsa jooksis. See oli äsja. Ma teadsin, mis mind ees ootab. Paraku, ma ei eksinud. Ei läinud õieti aastatki kui Valgu Kusti sisitas mulle "Vii see isata värdjas siit ära".  Ma ei saa kahjuks öelda, et see oli kõik. Ei. Aga kas see täna oli midagi üldse väärt - vastus on kindel ei. Mitte sekunditki. Mitte millisekunditki. Või mis sellest võiks veel väiksem olla. Kirke kindlasti teaks. Sest temast sai maailma kõige targem laps, tüdruk ja naine.
Kõik legendid, et ma läksin töölt otse sünnitama ei vasta tõele. Ma olin eelmine päev montaazhis ja läksin järgmisel päeval ema juurde pesu pesema - aga sattusin sünnitama. Ja ma ei läinud kohe montaazhi tagasi, alles neljandal päeval. Ma kohutavalt kartsin, et ma ei saa enam kunagi tööd. Ma ei saa osta ei kana ega ploome. Ammugi siis neid koos. Ma tegin mingi koolifondi, kuhu iga kuu makstes püüdsin kindlustada, et laps ei peaks otse põhikoolist müüjaks minema. Tänaseks on see fond kenasti kahjumit tootnud ja selle tootlus on 30 protsenti väiksem kui ma sinna sisse maksin.
Me elame 21 sajandil. Ma isegi sünnitasin sellel sajandil. Aga suhe naisesse, emasse ja lapsesse on pärit kusagilt sealt nõks enne seda kui Luther hakkas oma halastuse-juttu ajama. Ja ma ei süüdistagi neid Valgu Kustisid, tihti on palju südametumad rihmikutega tädid, kes näilist moraali kaitstes tegelikult sooritavad eriliselt julma ühiskonnast väljajätmise riitust.
Ma tõesti nutsin terve esimese emaks olemise aasta. Puhtast hirmust. Ja ma ei saa öelda, et mulle ei antud tihedalt mõista, et see on õiglane.
Kui täna küsiks minult üks kõik missugune üksi jäänud tüdruk, kas ta kunagi saab süüa kana ploomidega - mul on vastus. Muidugi. Kui sa iial oma elus ainult tahad. Mina viskasin enda oma umbes poole aasta pärast külmikust ära. Lihtsalt, tõesti polnud isu olnud. Pole siiani tekkinud. Aga unusta ära kõik need, kes teesklevad kõrget moraali ja mängivad mängu et nende käes on sotsiaalsed normid. Neil - ausõna - pole 18 aasta pärast kedagi.
Ma olen lotovõitja. Ja kui ma nüüd veel üldse nutan, siis puhtast liigutusest, kui tore on olla ema. Kui suur au. Homme - ma käin sipsti korra tööl, enne kui sündimist tähistama hakkame, pean ühe tõelise lahingu ja siis - ei mingit kana. Tõesti, me saame endale ka shampanjat lubada. Kaaviariga.

Friday, 28 December 2018

Libris et liberis

"Raamatud ja lapsed" olevat olnud ühe mu iidoli Lorenzo di Medici moto. Vähemalt renessansis tähistasid need tuleviku kindlustamist. Ma ei julge küll pead anda, et 600 aastat hiljem kehtib sama, aga elanud olen ma küll viimased paar aastat suuresti sama moto järgi. Aastalõppudes tehtav kokkuvõte aitab ehk endal ka suurte lainevaalude vahel loovides sihte selgeks saada.
Esiteks - sai esimene aasta pool mütatud Eesti riigi sünnilooga. Ehitasime Indrekuga saate saate järel ja mina neelasin raamatu raamatu järel, et müür vähe kindlam jääks. Pärast ehitasin päris maja ka. No ütleme, et mitte nagu PÄRIS päris. Seinad on sellised, et kui kingi jalga paned, siis üht kätt ei maksa seinale toetada, läheb maja ümber. Aga terass on aus ja seal kribasin kiiresti valmis veel ühe raamatu. "Tormpuudlane" oli ammu juba valmis, ootas lihtsalt et aeg saaks küpseks. Nii juhtuski, et see aasta tõi kaasa kaks raamatut.
Ning et kõik need ajalooraamatud, mille jaoks ma uue riiuli ostsin, ei jääks seisma, siis andis saatus võimaluse rääkida Vabadussõja lugu.
Raamatute ja ajaloo vahele mahuvad kenasti lastele loodud lood Lastetoast ja oma suureks kasvanud lapsed ka, kelle sunnil käisin Ameerikas - ja see polnudki nii hull. Kuigi kevadine Berliin ja suvine Veneetsia ning sügisene Suomenlinna ja Petseri meeldisid mulle ka. Jõin jäägermeistrit Kihnu Virvega, pidasin Omi 100 sünnipäeva koos juubliariga, põdesin oimuluu põletikku, sain seetõttu paavsti õnnistatud karvamütsi - pluss tammetõrud, lippasin tankide eest koos kaameratega peaaegu elu hinnaga, võtsin EV 100 sünnipäeva vastu Terevisiooni puldis kabitanuga, õpetasin endast targemaid inimesi koolis ja elus ning naersin palju ja nutsin natuke.
Kuigi ühiskond teeb mind vahel murelikuks ning see protsent, mis ajakirjanikuks saada tahtis lööb siis keema, tuleb tõdeda, et hetkel on elu küll nagu kungla rahval. Tõesti kuldsel aal... Tuleviku kindlustab ehk see - libris et liberis - soovin seda enda elu põhjal kõigile. Minu topeltgarantii, et kui see ka tulevikku ei kindlusta teeb ta oleviku väga meeldivaks. Ja ehk ikkagi kindlustab ka tulevikku, kus võiks olla kindlasti - üks elulooraamat maagilisest naisest, kes lavastas jumalast antud andega. Üks lõbus film vananemisest ja inimeste vahelistest suhetest.Üks telesari naistele ja üks ajaloosari meestele. Kaks rõõmsat, suureks kasvanud exlast, kellel läheb hästi. Paar reisi, tänan, võtaksin ka veel kauba peale. Olen tähendanud, et asjad, mille paned kirja, lähevad ka täide. Soovitan soojalt kõigile. Oooooot - ma unustasin suuuuuure lotovõidu. Jah, nüüd on kõik.

Tuesday, 1 May 2018

Kirstu nael

Seisin ühel laupäeva hommikul murelikult Kivi-Vigala kiriku ees ja pidasin plaani, kuidas kinnitada vanaisa kirsutle pidulik kimp. Mul oli kotis suur haamer, et ei peaks palju toksima, eripikkuses naelad - ka suuremaid, et kui on vaja suuremat pidamist ja väiksemaid, kui tekib oht, et teravik kadunukeseni peaks jõudma - ja siis ma mõtlesin, et kirstu nael on täiesti tänamatult halva kuulsuse omandanud. Nagu ka need inimesed, keda nii kutsutakse.
Aga võib-olla, et see on üks suur enesearmastus.
Sama vanaisa päästis mind mitmel korral lapsena teoreetiliselt keretäiest (ma rõhutan teoreetilisest, sest peale ähvarduste puudus meil sellega igasugune kokkupuude), mida ema ähvardas mõne sigaduse eest anda. Enamasti täiesti õigustamatult, sest ma ei olnud süüdi. Ma ei teinud lõket aida trepile - ma polnud siis isegi kohal! Või minul ei tulnud mõtet kemmerg hommikuks tagurpidi keerata, ma lihtsalt tõstsin üht nurka, aga süüdi jäin ma ikka. Isegi kui püüdsin vaielda, sest ema ütles teadjalt, et mitte kellelgi teisele ei tuleks selline hull mõte pähe. Aga vanaisa päästis kaudselt meid kõiki, hakates meenutama, et ega see või see sigadus, mille me parajasti korda saatsime - ei ole esimene, mida nähtud on. Küll olla keegi varem vankri lakka tõstnud või hobuse sinna samma või olla vets suisa teise maja otsa veetud. Itsitas ise poole jutu peal nii kõvasti, et puänt muudkui venis, aga sellega ka see meie keretäis. Ma usun, et vanaisa oleks väheke ka ehk selle mu sametisest seljakotist väljaturritava haamri üle naernud, sest ise ta võttis selle kaasa kui Savisaar kutsus Toompead kaitsma. Muud ju polnud, aga vanaisa oli päris tugev mees, ma usun - talle oleks haamristki piisanud. Võib olla oli see tema üks viimastest naljadest, korraldada nii, et ma saaks olla kirstunael ikkagi ametlikult de facto, mitte ainult suguvõsa sisestes juttudes.

Seal kiriku ees oodates tuli mulle veel meelde, kuidas üks produtsent, kellelt ma läksin tehtud töö eest raha küsima mind muudkui näägutas ja näägutas ning lõpuks teatas kõigile krooniks, et see, et ma nii palju tööd tegin on mu oma süü - sest - "Nagu minu ema ütles, et kui sa ei taha, et sind koheldakse kui teenijat, ei maksa end pakkuda kohvi keetma." Vahel võib lihtsalt juhtuda, et tülid tulevad erinevast kasvatusest. Minu ema õpetas jälle, et kui sa näed, et sa saad aidata ja mingi töö vajab tegemist, siis tuleb see ära teha. Olgu see saade eetrisse või nael kirstu.

Vanaisa jõudis uhke limusiiniga kohale, rahvast veel eriti polnud, seisime tädiga kahekesi ja ma kopsisin ikka ühe löögi mööda ja teise pihta. Kirst kumises kui itsitades.
Üks kirstunael suguvõsas peab ikka olema.
Tuli suur tuuleiil ja rebis buketi naela küljest lahti, õnneks teine jäi pidama.

Saturday, 30 December 2017

Õitsemine

Õigupoolest olen ma isiklikult väga seda möödunud aastat oodanud. Arglikust lapsepõlvest, kompleksides vaevlevast teismeeast, plahvatusohtlikust täiskasvamisest ja kaktkuvillulikust võitlusest töö kui kividega - alates. On olnud aastaid, mis selle - 2017 aasta nimel - elamise üldse on võimalikuks teinud. Kui sai nutetud palju rohkem kui naerdud, ebaõnnestutud inimese, naise, ema ja isegi toidutegijana. Võideldud elu eest ja surma peale. Mindud halliks, jah see on võimalik - kahe  päevaga. Pettutud teistes ja iseendas.
Ja ausalt öeldes, ma ei tea, kas see aasta oleks nii hea ilma selle eelnenuta tundunud. Hea avamäng peabki dramaatiline olema.
2017 on olnud õnnelik. Pisiasjadeni. Laste head tunnistused, Lotte sari ja inimesed temaga koos. Lastetoas on mu kodu ja mu teine pere. Tahtsin minna õppima ajalugu ja olen seda terve aasta saanud töö tegemise nime all teha. Kartsin et ei suuda kunagi eetrisse vajutada uudiseid, aga olen seda pea aegu edukalt teinud. Reisinud. Andnud välja raamatu. Langetatud puid ja raiunud võsa.  Pluss poolele läheb miljoneid hetki. Ja kindlasti isikliku heinaniiduki soetamine on selle kõige kroon.
Kuigi tööd on ehk lõpuks rohkemgi olnud, kui kunagi varem. Vahel sellepärast, et olen ise lolli peaga rohkem teinud kui tellitud, vahel sellepärast, et vanus annab võimaluse näha, et ühel hetkel võib iga töö neist olla see, mis jääb. Ja kes see ikka tahaks, et temast ei säiliks see parem külg. Kui ma vaatasin pühade aegset programmi, siis - ilma, et ma oleks kuidagi mitu aastat olnud selle tegija - oli iga päev minu tehtud saateid eetris vähemalt tunni jagu. Õnneks mitte veel "Retro" rubriigis.
Mina olen õnnelik. Aga... Miks peab õnnelik olemisel alati olema mingi aga... Ma olen suur progressi pooldaja. Eesmärgistatud areng ja innovaatilisus on mu lemmikud (pea aegu sama suured kui prosecco). Ainult ma pean seda uskuma või neisse, kes seda läbi viivad. Ja võib-olla ka austama. Vahel on seda viimasel aastal olnud raske teha. Siis kui läbiviijad hooplevad kuidas nad on lühikese ajaga lahti lasknud, koondanud, minema peletanud 30-40 inmest ja näed, ainult ühest tõuseb siuke kisa. Suletakse tubasid, mis on jäänud tühjaks. Tulevad uued, nad suletakse kusagile peitu, et nad nende - pärismaalastega kontakti ei looks. Revolutsioonid nõuavad päid, tõesti nii see on. See on teine meetod, kui varasemalt levinud hillitsetud ja väikses vormis ärasaatmine. Siis anti ikkagi sündsalt elutöö preemia. Ma sain selle kaks aastat tagasi. Selge on, et kõigi peal vihjed ei toimi.
Loen palju sajandi vanuseid lehti. Kas pole imeline töö? 1915 aastal on seal sagedased kuulutused sakslaste väljasaatmistest. Nendega koos lähevad kõik, kes korrale ebamugavad. "Opa kirikuõpetaja väljasaadetud, sest olla nähtud teda juudile kätt andmas" "Maalt välja saadetud piimanaene Liiso Jalakas, kes kirikuõpetaja vangistamiskäsu pääle protesti tõstnud." Mõnikümmend aastat hiljem kirjutab Jaan Kross Siberist kodustele, et kas on tõsi, et veel nii mitmed lilled saanud? Ehk siis 25 aastaks süüdi mõistetud. Ma ikka mõtlesin, et kuidas need teised end tundsid. Need kelle kõrvalt inimesi viidi. Need, kes midagi teha ei saanud või ei julgenud. Alles 2017 aasta õpetas mulle, et viijad võivad teha omaarvates head. Siiralt. Neil võib olla nägemus, et nad on suured progressi läbiviijad. Nagu kindlasti oli nägemus neil, kes viisid ellu Euroopa radikaalseima maareformi 1919 aastal, mis ka õnnestus - kuigi jättis terve põlise ühiskonnaklassi, mõisnikud privileegidest ilma.
Igatahes - ükskõik kuidas ajalugu nende üle kohut mõistab, siis igasugused suunamuutused inimeste endi elus lõpevad või jätkuvad enamasti hästi.
Ja ma tean, mida ma räägin, sest oli ju aasta 2017.
Uue raamatu lepingu kirjutan alla, kui selle blogipostitusele "save" on vajutatud. Õigupoolest on see raamat juba aastaid olnud valmimas. Nüüd on ta käsikiri Tiina käes ja kaanele tulevad need sirelid, mille ma aasta lõpuks heade inimestega abil seina sain. Õitsemine algab neljakümneselt, minu elu topeltgarantii.

Monday, 10 July 2017

Les promesses sont faites pour ceux qui y croient



Kunagi keegi ütles, et mul on lapsepõlvetrauma, see väljendub selles, et mulle on oluline sõprus. Ma olen sellega täiesti nõus. Paljud elus hilisemad traumad on mu haigust veelgi süvendanud. Näiteks sünnipäevad, kui helistavad või kirjutavad inimesed, kellega sa võib olla aastaid pole kokku puutunud ja sa saad jätkata juttu samalt sõnalt, kus see pooleli jäi. Või kui sa pead töö tõttu palju minevikus sumpama, siis vaatad ka iseenda lähiminevikule hämmingus, et paljudel juhtudel oleksid üksinda täitsa põhja vajunud, aga justkui juhuse tahtel su kõrval olnud inimesed, on sind välja aidanud. Kas ma olen taibanud neid selle eest tänada? Pigem mitte. Vahel sellepärast, et tundub nagu sõpruse väljendamine olekski mingi haigus, trauma, et mis seals ikka – oli mis oli, ärme nüüd laapa ja lähme edasi.  Vahel sellepärast, et nad on nii hästi aidanud, et oled sattunud elukarusselli kiiretele tuuridele ja pole enam kokkugi sattunud. Vahel, sest pole märganud. Või oled märganud, aga oma enesekesksuses kõike teise tehtut tühiseks pidanud. Õnneks on inimestel aastas kord sünnipäev. Kui vähegi aega võtad, saad sellel päeval kulud ja kasud kokku liita ning imestada, et kasu lahtris pole ühtki isiklikku saavutust või rahasummat, vaid ainult inimesed. Hetked.
Ühel ajahetkel oma eelmisel eluaastal, vaatasin ma üllatusega oma teekonda – ma teen tööd, milline töökoht on ühel inimesel terves Eestis. Lastelavastuste rezhissöör. Jumalik amet. Milline õnnis juhus, et just mina selle ainsa koha sain. Küll ebameeldivate intriigide ja ebaterve vimma tulemusel, aga ma olen pool aastat teinud tööd, mis sunnib mind lugema ja analüüsima ja süstematiseerima eestlase riigi loomise lugu. Imeline. Üks – miljonist lotopilet. Varastel hommikutundidel ma kirjutan. Raamatuid. Kummalisel moel ja sõprade õhutusel, üks saab sügisel äratrükitud. Luksus nagu ma oleks Lorenzo di Medici. Kui ma tahan arendada intellektuaalset vestlust otsin ma üles oma tütre või poja.  Ja kõige selle külluse juures olen ma ikkagi unustanud olla tänulik – oma sõpradele. Selle eest, et te olete. Ka siis kui mul pole jõudu või tahet esitada mõnd lõbusat klounaadi või raha, et osta proseccot (valget). Too trauma, mida ma ise haiguseks ei pea, hoiab tegelikult mu mälus iga teie hea sõna ja teo. Kogun neid härdalt nagu palvehelmeid. Riputan juba 41 kee nagisse ja asun uut lükkima. Olles tänulik. 


Lootsin sünnipäevaks saada valmis maagiliselt realistliku loo tormpuudlastest, keda lahutab ajaliselt sajand ja hingeliselt mitte miski. Üks neist seikleb kaasajas kandes käe küljes metallplaati kirjaga -

Kaaren Maal - 09.07. 1982


Ka temal on trauma, ta ei mäleta minevikku. 

Päris valmis veel pole, aga see on raamat, mida ma tahaks näha oma 43 sünnipäeva laual. Ma tean, et elu peab sõna.