Tuesday, 7 March 2017

Veregrupp

Mul oli kunagi üks sõber, kes ütles, et matused on huvitavad, sest inimesed siis leiavad ikka põhjuse endast rääkida. Ta oli/ on väga tark mees ja see on täitsa õigus. Kui keegi ära sureb, siis korraga seisame me saja küsimuse ees - ja see esimene ja alatine on, et kas me ise oleme valmis. Vanusest hoolimata. Ma ei usu, et mu 98 aastasel Omil oleks hullult kergem surra, kui minul. Järgmine küsimus on, et mis me sellest inimesest õppisime. Ja kas me tahame sellega ennast kuidagi tõsta. Muidugi tahame. See enesetõstmine on väga halvaks pandud, aga kui keegi on tõesti siia ilma sündinud, et teisi imetleda, siis andke mulle teada. Ma isiklikult pole veel kohanud. Mida püham ja mida rohkem mediteerib, seda kõvemini ta ennast jumaldab. Ja see on väga okei. Minu arust suurepärane. Kuna elu on nagunii kuradi üksildane, siis iseenese armastamine kõlab selles kõledas helikeeles suhteliselt küllusliku armastusena.
Koma oli mees, kellest räägiti, et ta on armastab ja vihkab suvaliselt. Veregrupi alusel. Ma nähtavasti ei kõneleks sellest iial kuigi pateetiliselt, kui ma oleks sattunud sellesse vihkamise gruppi. Imelikul kombel õnnestus pääseda läbi mingite saadete ja asjade sinna armastamise omasse. See oli austav. Sellega kaasnes oma noblesse oblige - olla tark, olla terav, olla maailma suhtes lahti. Võib olla paljusid asju sellest, mida kuidagi hiljem teise veregrupi inimesed on ette heitnud.
Aga oli veel üks asi, mida ta rõhutas. Et sa pead elus poole valima. Sa ei saa olla kunstnik ja kahel poolel, et natuke ja natuke. Sa oled ja nii või teisiti on selle hind üksindus. Ainult selle vahega, et sa siis oled sellest teadlik või oled lupard, kes kintsu kaapides kaasa jookseb. Küllap see oli minu jaoks üks vana lugu, saanud alguse Liigandi Ossist ja kuidagi läbi mitmete väga suurte ja andekate inimeste edasi kerinud. Aga väga suur hulk mu DNAst sai oma koodi läbi selle kreedo, et - ära kunagi müü oma nooruse ideaale. Ja nii lihtsalt läks. On olnud päevi, kui ma tahaks olla palju kenam inimene. On olnud hetki, kui ma olen nutnud etteheidete pärast, et ma tahan nii palju. Aga ma ei saa midagi teha - neil suremise hetkedel - ma soovin, et me kõik võiks olla Peetruse ees sama ausate nägudega kui Koma. Ja vastuseks teisele küsimusele - kõige ägedam asi, mida ma õppisin, et kogu maailmal ei pea olema sama veregrupp kui sinul. Lepi sellega. Aga ära muuda mitte milligrammi oma DNAst, sest siis - no võib- olla, kes seda tõde teab - ongi lisaks üksildusele seal lõpus veel midagi. Au elada.

Monday, 16 January 2017

Elu tuleb lõigata terava noaga. Hommage kunstnikele

Kui te hakite köögis, siis millegi pärast ei ohka keegi heldinult - "Jumal, küll on hea nüri nuga!". Aga elus - vat siis tundub see äge. Et inimesed on hästi pehmed, hästi viisakad, kenad. Kiristavad hambaid, aga kannatavad ära. Kenad nürid noad. Nad ei lõika, taevas hoidku ei, nad lihtsalt saevad aeglaselt ja kindlalt su elusooni. Vaatasin "Plekktrummi"  ja leidsin, et juba lapsena saatis elu mu teele iidset füüsikaõpetajat Vilma Kukrust tsiteerides "absoluudi etaloni". Kaido Ole on elus kasvanud just selleks inimeseks, kellel on omadus öelda asju ausalt ja kenasti ning nii vastikult ausalt, et natuke tahaks punastada, et kurat - kus ma siis selle julguse saama peaks, et sama teha. No kui Kaido oleks väheke vähem aus olnud, ma oleks - ise arvan, täitsa arvestatav keskpärane või veits alla kunstnik. Aga ta andis teismelisele plikale sellise tagasiside, et ma sain aru - joonistama õpin ma järgmises elus. Edaspidi on sellised teravad noad olnud mu elutee short cutid. Proua Vilja Palmi kartsin ma reaalselt oma esimestes erialatundides nii, et ei teadnud, kas teeselda surma kõhuvalus või lihtsalt lakata hingamast. Ja ta oli väga äge. Kursavend Olle, kes kergitas tavaliselt vasakut kulmu, kui miski tundus talle veider - või mõlemat, kui väga veider - õpetas väriseval häälel enda eest seisma. No, kurat - keegi meist polnud geenius, aga tema küll kunagi ei kahelnud, et tema on. Ma arvan, et oli ka. Edasi on olnud kenas Jyski lauakomplektis, kus isegi või lõikamine on keeruline, mu elu lauakattes inimesi, kes on löönud vere käima, sest neis on ise loomu. Igaühte neist tean ma nimepidi - ning kui ma peaks teise ilma minema, kavatsen ma nad kõik Peetrusele ettelugeda tänupalveks, et nad mu teele sattusid. Telemajas on üks legendaarne daam, kelle solvangud ulatuvad üle koridoride, kelle põlgus põletab sind nooruses nagu praevarda siga. Kelle valjuhäälne nääksumine, et "Kui andetu" sa oled, sööb hinge seest. Ta lokid jätavad petliku mulje, et sama krussis on ka ta närvid. Alles viimastel aastatel olen ma õppinud seda eluhoiakut mõõdukalt nautima ja armastama. Ta vähemalt on elus, tal on oma arvamus. Ta ei kahtle selles ja tal on kirg. Et oleks nii nagu ühel heal kolleegil, kes tähtedel just suusaklambreid kinni vajutab - kirg elada ja öelda. Ma ei tea, miks me kardame teravust. Ma ei tea, miks ma seda ise kartnud olen. Jääme ausaks - elu on ikkagi sibul, mida nürima noaga sa hakid, seda rohkem pillid. Viisakus, lahke - mittemidagiütlev leebus, on sama kasulik nagu ISISe võitlejale "Väikse Printsi" lugemine. Vahva, aga mis on sellel ühist eluga?

Sunday, 20 November 2016

Chanel nr.5 fenomen

Ma olen siin mitu päeva salvestanud Laulukarusselli, kus kaamerate ette saabub lapse järel laps, kes on lisaks sellele, et on oma pere lemmik täielik võitja juba maakonnas. Esiteks, muidugi, sest ta laulab hästi ja teiseks, sest ta oskab midagi, mida teised ei oska. Ja ma rõhutan, iga laps neist pea sajast, on eriline. Õnneks on muutunud nende sünnist alates maailm. Vanimad neist sündisid umbes siis, kui ma esimest korda elus Laulukarusselliga pistmist tegin ja lisaks klippide salvestamisele võtsin kaalust alla kollase, poroloonist, hingamistuubusega Limpa kostüümi sees. Kostüümi elu olete kunagi elanud? Kõik need suurepärased, hästi kasvatatud ja nunnud lapsed püüavad kindla peale selja taga teha kindlaks, kas maskotil on reaalsed inimaistingud. Kas ta reageerib tsurkamisele, kägistamisele ja pikalijooksmisele. Muidugi ei teinud seda tolle korra võitja Mikk Dede. Tema oli üks tõsine ja sõnaaher laps, kes tuli tegi täie tõsidusega seda laulmise asja. Kostüümi klohmimine ei huvitanud teda õnneks mitte üks raas. Ka ma ei mäleta, et tema õpetajat oleks huvitanud kuidagi lapse peale lõugamine. Mida, ma pean ausaks jääma, nii mõnigi tegi. Väga õudne on, kui stuudiosse toodud surmahirmus laps, saab koosa, et ta ei ole NII hea, NII andekas, NII tubli. Vat neist lastest ei saa Mikk Deddesid. Ei, mitte, et nad ei oskaks laulda. Oskavad nagu Pavarotid. Sellepärast, et neid alandati. Õnneks, tõesti suureks õnneks, on see aeg pöördunud. Ma tõesti usun, et neist tänastest lauljatest saavad igati rõõmsad - need kes, nad tahavad olla. No teine asi on muidugi ise enda alandamine. See - vastupidiselt teiste tehtule, võib pakkuda pöörast rõõmu. Kui mitte alati kohe, siis tagant järele.
Me oleme näiteks Kadiga ostnud minu õhutusel ühele monteerijale kommikarbi sünnipäevaks ja minu nõudmisel hakanud juba koridoris laulma sünnipäevalaulu. Kui me sisenesime, siis monteerija vaatas süvenenult arvutit. Me ei vakatanud, täis lootust, et ehk teise salmiga muutub ta rõõmsamaks, me muudkui jätkasime ja jätkasime. Lõpuks vaikisime, sokutasime kommikarbi lauaservale ja lahkusime. See ei olnud monteerija, kes oleks väga rääkida armastanud. Miks ta olekski pidanud sünnipäeval nüüd teine inimene olema?
Või oli asi laulus. Ma lihtsalt ei pea viisi. Laulukarusselli rezhissööri kohta on see päris alandav ülestunnistus? Aga ma nimetaks seda Chanel nr.5 fenomeniks. Kui sa oled noor ja sa pole Marilyn Monroe, siis sulle meeldivad kas kerged lillelõhnad või rasked magusad, aga kindlasti mitte Chanel nr.5. Nende lõhnade kasutamise ajal oled sa üsna haavatav teiste inimeste poolt. Laulujuhendaja, kaameramees, peigmees, ülemus või müüja poes võivad sulle väljanäidata oma suhtumist, sa lähed koju ja nutad patja. Kui sa jõuad järgmisesse eluperioodi ja sa leiad, et sinu lõhn on puudrine klassika - oled sa jõudnud ajajärku, kus ainuke inimene, kes sind alandada võib - oled sa ise. Armudes liiga nooresse mehesse, kukkudes tänaval lompi, tehes kohatud asju - ja see kõik on väga naljakas. Elu vürts. Kui keegi teeb seda teie eest, siis aitab selle vastu - no juhul kui te olete naine - Chanel nr. 5 ja teadmine, et nii te enam oma elus teha ei lase.
Kõikse kõigeparem on muidugi see, kui seda üldse elus vähe juhtub. Eriti lapsena, siis kasvab meil palju andekaid, ägedaid ja terveid noori inimesi. No nagu mulle praegu nende 100 lapse pealt tundub.

Sunday, 13 November 2016

Kududa kangast lastele jätkata

... või siis mitte. Täna oli üks kummaline päev, kui ma sain aru, et me ei koo kangast lastele jätkata. Igaüks meist koob oma lapikese, kaltsukese, tükikese - ja see on meie jagu.  Nukuteater pidas oma avapidu. Mulle meeldib see teater, selle tegijad ja see idee - see on mu lapsepõlv. Mulle meeldib, et neil on teatrijuht, kelle kohta suitsunurgas räägitakse - et ta ei tõmmanud eelarvest maha olulisisi asju, et ta tahtis parimat. Ma vaimustun, kui ma näen nende vaimustust. Kui niiskete silmadega stuudiolased annavad vande.
Aga oli midagi veel - arusaam, et mu isa - head isadepäeva teisele poole - ei oleks olnud sinna täna kutsutud, kuigi tema armastas seda teatrit palju tohutumalt. Et me ei võta kellegi tööd üle ega jätka, me elame enda oma - ja see, kas sellest jääb midagi    - on juhus. Kas jääb Hendriku kohvik või Ferdinandi saal - elu mängib täringuid. Ja isegi lihtsam on neil, kellel pole midagi jätkata. Nad võivad asusalt alustada oma elu. Nii nagu ma ise alustasin, tunnustamata et Virve Koppel oli must kindlasti andekam ja Vilja Palm ägedam. Kuigi ma loodan, et ehk ikkagi selles uues, ägedas majas, kus noored inimesed ei teadnud, et suitsunurk oli tükike vana - 1985 aasta garderoobi seinast - olen mina kunagi piletör. Et jätkata kangast lapsepõlvest

Wednesday, 28 September 2016

Samovar, Maria Laidoneri stiilis lauake napsutamiseks ning elutöö

Üldiselt on igasuguste ürituste korraldamine olnud mul edukas - seda tänu väga heale meeskonnale, kes meenutavad priitahtlike pritsumehi - lisaks sellele, et nad on uskumatud kokad, solistid, peoperemehed - on nad tegelikult milleski oma põhitööna veel paremad. Seega ei peaks veel titekingades oleva firma "Pulmad, matused, ristsed JA sünnipäevad" tegevjuhina ma kartma eriti mingeid üritusi, aga -
alati on elus see koht, kus lähed ülbeks ja mõtled, mis see siis ära on. Näiteks üks meie veikse omi 98 sünnipäev Vilde majamuuseumis, väikse laua ja napsuga. Valisin kohe stiiliks 20ndad ja lugesin kuidas proua Maria Laidoner võõrustas mõnd ohvitseri, kelle teejoomine kujunes kergeks õhtusöögiks napsutamisega. nagu meile loodud! Joonistasin keerulise kirjelduse järgi lauaplaani, kus heledamad juustud lähevad serva poole tumedamaks, liha on toon toonis (ka laanepüü oma!) ja saiaringid algavad valgemast tumedamaks. Keedised ja alkoholikarahvinid paigutuvad sünkroonselt ja loomulikult ei puudu laualt viilutatud ja suhkrustatud apelsin. Lisasin sinna veel tatrapillinid kalamarjaga ja meekoogi ning iseenesest tundus kõik lihtne. Väljaarvatud fakt - et Jarmo, kes sellise lahingülesande alati teostanud on - otsustas minna komandeeringusse. Olgu, ta tegi need pliinid valmis ja meekoogi ka - minu peale jäi serveerimine - ja samovar! Eesti Vabariigis ei ole samovari. See on fakt. Täna hommikul ehmatasin ma erinevaid tehnikapoode järjest mornima küsimusega - Kus teil on samovar? Sellele liitus üsna pea ärevam küsimus - kus Eestis viilutatakse juustu? Mis ma teen selle sinise-rohelise-punase juustuga, kui ma neid serveerida ei saa ei tumedamaks heledamaks ega vastupidi?  Abiks tuli info, et ühe teepoe aknal olla samovari nähtud. Astusin sinna sisse sama otsustavalt nagu mõni enesetaputerrorist ja nõudsin samovari. Kummalisel kombel küsisid nad mult, et kuhu teil seda vaja on. Ma vastasin ausalt - Vilde muuseumisse - ja nad andsid. Huvitav, kas Tammsaare omasse poleks andnud... Seisime kahekesi keset päeva Vilde muuseumi ukse taga- mina ja samovar, et vaadata üle ootav peoruum. Proua küsis, et kuhu me minna soovime - siis mina ja samovar... Mis ma vastata oskasin- Muuseumisse! Jalutasime kahekesi oletatavasse peoruumi, kus oli klaasikunstniku elutöö näitus. Inimese terve elutöö - parim osa on ülespandud ja mina plaanin selle keskel 3 tunni pärast võtta vastu 4- 98 aastasi. Kui 4 aastane veel midagi püsti jätab, siis ei pruugi seda teha 98 aastane ja vastupidi.  Mul läks seest kõik külmaks. Proua muuseumist lubas sünnipäevalapse ja tema sõpradega tegeleda, kuni ma lauda panen üles ja klaase kokku korjatakse, ainult need värvipilliatsid ja mustrid olid ilmselgelt mõeldud sellisele vahvale sünnipäevale, kui sa saad - 5, no mitte 93 rohkem. Jaanis annetas mulle laualina ja Mildred aitas lahendad viilutamata singi ja juustu küsimuse. Kui ma seda nagu kokandusvõistlusel kandikutele loopima hakkasin, siis mõistsin, et proua Maria Laidoneril pidi olema 6 korda suurem laud, et ta pidi olema palju osavam, et 15 minutiga lauda mina ei kata ja ilma oma tavalise meeskonnata olen suht saamatu. Peolaua menukuse ja tatrapliinide ning samovari töö tagas väljailmunud Martin, kelle abiga saavutasime imelise korra asemel serveeritud söögi ilme.
Samas - peo lõpus ei mäletanud omi kui vanaks ta sai ja kus me olime, lisaks minule olid talle sherryt valanud kõik kohalolijad, hoolitsevalt. Klaasikunstniku elutöö sai päästetud teise tuppa ja samovar kroonis keset pliine ja lavendli juustu.
Kilekottidega lõõtsutades taksosse ronides, helistasin oma lastele. Maja ette jõudes, venitas taksojuht - näe - Oskar on juba kohal, väga hea... Kirke oli omi jätnud vahtima 6 kingiks saadud likööripudelit ja mina aplodeerin nii oma lastele kui oma tavalisele meeskonnale - täna sain teada, et ilma teieta ma ikka ei oska midagi :)

Wednesday, 7 September 2016

Hommage neile, kes seda ei peakski väärima

Ootusärevalt Lotte võtteplatsile minemist sättides jäin mõtlema, kui tänulik ma olen elus ... mölakatele:) või siis halvasti juhtunud asjadele. Nendest on kasvanud üha uued ja uued võimalused, mis on viinud mu punkti, kus sügiseses Vigalas joon ma trepil kohvi, seened keevad potis, pliit on soe ja mind ootab taas kord töö, mida ma väga armastan. Ma saan olla rahulik, sest mu kodus on lapsed, kes saavad ise hakkama ning aja jooksul on tekkinud mu ümber inimesed, keda ma usaldan töös ja sõpruses.
Aga vahel on elus kehvasid päevi, kui see kõik, kuhu sa jõudma peab oma tõuke saab. Juhtub. Enamasti algab see halbadest asjadest, nutust, valust, kibedusest. Küsimusest, miks minuga nii juhtus. Paljude aastate järel kissitad sa "videvikuperspektiiviliselt" (näitlejanna Pireti väljend) silmi ning noogutad - aa siis selle pärast.
Neid juhtumeid on olnud nii ja naasuguseid. Osadest on jäänud armid, osad on veel kibedad, aga suur osa muutub neist naljakateks. Tõsiseks tõmbab ainult see, kui mõtled, et kui seda poleks juhtunud - sa püha püss - kui paljust ma oleks siis ilma jäänud.
Kui ma lapsajakirjanikuna, 16 aastasena, kirjutasin teatriarvustusi, siis see tundus mu elus ainus võimalus. Loomuliku ohuna kasvada plisseerseelikuga näitlejate imetlejaks, kes ootab esietenduse kutset nagu Valgetähe ordenit. Õnneks tuli Eesti Päevalehte tööle Meelis Kapstas, kes Mari Karlssoni koha ülevõttis. Mari läks reklaamibürood juhtima ning Meelise esimene samm oli lõpetada koostöö alaealise ja alaharituga. Mis oli õige - mõlemat ma olin. Viis, kuidas ta seda tegi, oli muidugi muljetavaldavalt alandav ning tollasest Ajakirjandusmajast ärajoostes ei julgenud ma mõledagi, et ma iial midagi lehes kirjutaksin. Kui siis majandusanalüüse, kunagi tulevikus, kui ma palju haritum olen. Juhuslikult oli mu üleskorjanud isa sõbranna raadiost ja sinna asenduskoju ma suundusin, saades vähemalt töökuse eest tunnustust Noorteraadios, mida juhtisid a Riho Västrik ja Pille Vaher, kes näisid mitte hoolivat, et mind oli äsja kõige lollimaks tembeldatud. Varsti haarasid mu oma ringi valjuhäälne Reet, malbe Terje, atsakas Kai ning peale läbikukkumist eesti keele etteütlusel Tartu Ülikooli ajakirjanduserialal - sai minust helirezhissöör, kes nende saateid ka salvestas. Kai Vare jutusaatesse tuli Toomas Lõhmuste rääkima uuest telerezhii erialast, mina lihtsalt salvestasin seda. Ja mõtlesin, et prooviks ka. Kai ütles, et kas ma tean, mis see telerezhii on - ega ma ei teadnud. Aga sain sisse ning elasin esimese aasta kindlas teadmises, et kuna ma pole poiss, siis ilmselgelt ei palka mind keegi - ja kuna ma pole ilus tüdruk, siis ilmelge saab veel ühe kinnituse. Aga mulle meeldis see rezhii ja meeldis pilt ning lavastamine, see, et ma seda kindlasti kunagi teha ei saa päris televisioonis - tegi mind kurvaks. Natuke ma lootsin, et ehk uudised - sest neil on palju inimesi vaja - siiski halastavad mulle ja palkavad. Palkas hoopis Vilja. Teleteatrisse. See oli sellel hetkel sama pakkumine, mis täna võrduks kõnega BBC Draamaosakonnast. Minust sai telerezhissöör. Olen tänaseks teinud seda tööd 20 aastat - ja kõik tänu Meelis Kapstasele. Ning hea, et ma uudistesse ei sattunud, nad oleks mu üsna kohe lahtilasknud, sest seda tööd ma teha ei oska.
Mõni lugu on elus veel selline olnud. Nad kõik on toonud tänasesse hommikusse. Ning lohutuseks neile, kelle hommik pole täna nii ilus - siis see lahutus, see mees, see naine, see lahtilaskmine, see õnnetus - jah vahel ka see surm või see südamesõber, kes teid reetis, see ebaõiglane õpetaja - on pööre paremusele. Mitte tupik, vaid kurv.
Kuigi - kui te sama asja kõrvalt näete, on paslik siiski hädas inimest aidata ja kaitsta. Ka seda on vaja, et mitte kurvis väljasõita.

Sunday, 21 August 2016

Juustusaia fenomen

Tavaliselt olen ma kuidagi olnud  sünnipäeva-usku inimene, et sünnipäev on oluline ja läbi selle saad mõõta, kuidas ja kus poole teel oled. Oma sünnipäeval osutus mul mõõtmine väga keeruliseks, sest olin selle alguses kusagil Obinitsa - Tallinna vahel, järelkärus kraana ja seljataga rasket ajalugu näidanud etenduse salvestus. Järgnenud päeva ma magasin ja sõin maha - ning seda vist mesuuri mõõtmiseks panna pole nagu väärikas... Kuigi selles päevas oli imeilusaid asju, mida mu lapsed olid mulle teinud. Nagu neid asju on paljudes päevades, kui me saame koos olla. Olgu see Hispaanias või Vigalas, roosiaias või vihmasajus, eriti metsas seenel :)
Sõnad kipuvad kaduma, sellepärast panen ma neid vahel kirja. Et mul endal oleks meeles, et võib olla on need olemas kunagi hiljem kellelgi järgmisel, nad lendavad ju muidu ära.
Riigi sünnipäeva või siis taassündimise päeva hommikul tegin ma kodus juustusaia. Ma arvan, see on  maailma parim toit. Ja mõtlesin ajaloo peale, kus sa ei saanud suvalisel hetkel süüa, mis sulle maitseb. Kus sul ei pruukinud seda kodugi olla, kus avada kapp. Kus sa pidid tundma hirmu oma lähedaste pärast. Mõtlesin ajale, kus saia ja juustu võisid sa ju saada, kui sabas seisid ja variserlikult punast kaelarätti kandes kaasanoogutasid. Me elame maailma kõige ilusamas hetkes. Me elame päris heas riigis. Koos. Meil on tööd ja meil on juustu.
Hiljem, Oskariga roosiaias, oli mul lihtsalt väga hea meel,  kui ma nägin mõnda oma klassikaaslast või paralleelklassikaaslast, kolleegi või tuttavat. Isegi neid, kes tavaliselt tere ei ütle. Oli kohutav tahtmine astuda igaühe ligi ja öelda, et - Kuule - kas sa oleks seda uskunud? - Et saad aru, ma olen siin koos oma pojaga. Ta on õnnelik, et saab seista kontserdil presidendist vähem kui meeter. Meie saame siin veini juua ja tähtsad olla, noogutada peenelt nagu keskealistele kohane. Aga päriselt - kas sa oleks seda uskunud?  Et kas saab minna veel paremaks... Ma usun, et saab. Võib olla see - riigisünnipäev -oligi minu võimalus seda näha. Imelik postitus tuli, ei ühtki vaimukat lugu, ei ühtki nalja... sentimentaalne ja patriootiline, aga järsku kõige selle vaimuka, arrogantse, kiire ning terava igapäevaelu all ongi see veel alles. Päritud isalt... kellest ma järjest enam puudust tunnen.