Thursday 21 December 2023

Imeliku aasta

Mitte, et iga päev ei sünniks lugusid ega tekiks uusi legende. Aga järjest vähem tundub maailmas vaja panna neid sõnadesse ning pilti. Kummalisel moel on võimaluste rohkusega saabunud võimetus neid kõige õigemaid hetki ära tunda. Ehk on sellega nii nagu ajalooga. Mida ei mõista hetkel muutub täiesti elementaarselt lihtsaks viie või viiesaja aasta pärast. Sellepärast panen ma selle aasta siia kirja. Võluvalt lihtsa ja keerulise 2023, mis tõi mu lähedaste ellu uusi alguseid ja lõppe (mõlemad on suurepärased ja uusi avastusi täis) ning mulle... 

Tööde nimekirjas pole suuri erisusi (rohkuski pole eriline). On otse-, sari- ja muidusaateid. Portreid elavatest ja surnutes. Savisaarest ja Ubast. Tiksist ja Ulfsakist. Hella maalilusega sätitud kunstkaadreid Toompea kaunitest saalidest ja täiesti ebakvaliteetse dokumentalistikäega võdistatud Blaire nõiafilm Pärnu diskoteegis. (see ei olnud taotlus, vaid küündimatus)  Diversandiga põõsas passitud sügiseses vihmas ja kevadises Orjaku sadamas võetud vastu nii riigipead kui kutiskast politseikoera. Seistud tulejoonel (sõna otses mõttes) ja selle ees (vahel ka sõna otses mõttes). Nähtud ära nii laulev Jonas Kaufmann Napolis kui hülged Kärdla juures. Viibitud endale täiesti tundmatu bändi kontserdil Stockholimis ja sügatud tiigrit juhuslikult teele jäänud Hispaania loomaaias (päriselt, jah - ma tegin seda). Olen sundinud inimesi režissööri jõuga - ahju otsa, oreli sisse, pimedana kaamera taha operaatoriks, nägijana Lurichi nimelise maadlusklubi poksiringi, hiiglasliku pasunakoorinda pisikesse putkasse ja keerlema vihmamärjal laval 3 minutit ümber artisti. Nagu ikka. Nagu - paberite järgi 20 aastat, mille kohane tunnistus anti mulle aasta alguses, tegelikult aga kohe 28... Paari asja tegin, mida enne pole tehtud - kaamera kõndis live reportaažis kaasa laulupeo rongkäigu, käputasin enne suure Berliini filmituru avamist selle põrandal, et saada kätte saatejuhi mikrofonikaabel, filmisin tulistamist käsikaameraga (mis tõestab, et rindeoperaatorit must ei saa).

Ja kui selles aastas oli midagi täiesti teist minu jaoks, siis oli see raamatu kirjutamine muusikast, muusikust ja kandlemängust. Ma põhjustasin sellega oma sõpradele hüsteerilisi naeruhooge, pidasin tundide pikkuseid vestlusi mulle seni võõraste inimestega, lugesin läbi puusani ulatuva virna dokumente. Hoidisn arhiivis käes üle 100 aasta tagasi korjatud herbaariumi (üks nõges lagunes, kui ma hingasin) ja kuulasin läbi ööpäevades mõõdetava arhiivi kandlemuusikat. Kõike seda tegin ma olles öelnud kindlas veendumuses "Ei, seda ma küll ei tee." Selle hetkeni oli mu kandlekogemus - paratamatu ja ilmselt kõiki eelmisel sajandil ja enne EV sündinud tüdrukuid tabanud lummatus "Kevade" filmi Imelikust (jah, "Videvik" polnud veel leiutatud) ja Oskari kandle tassimine vähemalt neli aastat. Viimane ei viinud meid kumbagi eriti edasi. Mina sain kogemuse, et pilli mängimine on raske. Emale. Füüsiliselt. Ja Oskar suurepärase suhtlusoskuse, millega täitis tunnid, kui ta oleks pidanud "Hanejalakesi" esitama. Ning siis ma kirjutasin raamatu. Kandlest ja Els Roodest. Sest keegi ei olnud mu "Ei-d" tõsiselt võtnud ja ma isegi ei uskunud, et asjad võivad nii viltu vedada. See oli suurepärane kogemus. Tsiteerides Jakobit, kelle ma tema silmanägemise puudumisest hoolimata kaamera taha panin - maailm avaneb ja muutub, kui keegi usub sust enamat, kui sa ise aimatagi oskaks. 

Kui ma uuelt aastalt midagi ootan, siis lisaks maailmarahule seda et neid märkamisi ja saatusepöördeid oleks rohkem. Mul ja Sul ka. Sattuda tundmatule rajale. Avastada maailma. Uut. Kõige paremas mõttes. (Igaks juhuks  - ärge mulle järgmiseks susafoni raamatut pakkuga. Ma väga, väga olen tahtnud seda lähedalt näha, aga ei ole.)

Friday 30 December 2022

Meghan Markle ving.

AD 2022. Aastal kui Euroopas algas sõda. Kui ellujäämine on saavutus. Kui inimesed su ümber teevad asju, mis ületavad inimvõimete piire. Antakse oma elu, aeg ja raha, et seista inimesena maailmakordade vahel. Seda teevad mehed ja naised, keda sa oled näinud titest peale ja kes on ikka olnud nagu väiksemad. Nüüd on nad suuremad. Palju suuremad ja võimekamad kui sa ise. Sellisel aastal vinguda, et  kas 2022 oli just suurepärane aasta, on tõesti sama nõme kui Netflixi sari vaestest ja kannatavatest siniverelistest, kes kurdavad, et neid pole austatud. "Lihtsalt ole vait!" oli minu arvates väga hea soovitus Harryle ja Meghanile. "Ole vait ja ära hädalda, et sa pead eralennukiga sõitma ja kaks korda päevas riideid vahetama, et sul on vahel kummaline äng. Nagu oleks sa elus vähe saanud. Ole vait! Inimesed surevad!" 

Kuigi seda on väga raske teha. Eriti kui isiklik ajaarvamine on nii oluline. 

Ma siis kulutan selle aasta mõned minutid, et see täiesti isiklik ving kirja panna. Lootusega, et mitte kunagi ei teki hetke, kui ma mõtlen - jesver, kas see oli mingi häda või. Et mis häda on selles, et veebruarist märtsi lõpuni istusin ma iga öö ja vaatasin kas Kiiev on meie. Lõpuks ju oli. Või tutvusin abi vajajate pagulaste Larissa ja Tatjanaga, kellest üks oli putinist. Ja ma pidin õppima, et abistada tuleb kõiki. "Pommid langevad kõigile!" pomisesin ma, kui neile tekke orgunnisin. Või et mu aasta on olnud üks paras keelekümblus, kui ma olen teinud kõvasti vene keelseid saateid. Vaevanud tõsiseid venelasi oma vigases keeltes naljadega. Noh ja lõpuks on nad naernud ka. Nii 360 päeva hiljem. (PS. vene keelse AK aastalõpusaade on mu elus ainuke, kui võttebussist välja astudes mõtlesin, et kas tegelikult on okei surra võttel. Oli maru nimega Birgit, me olime Paldiski LNG haalamiskail ja laine viis kohe mu mütsi ära) Teha vene keeles saateid on olnud üks asi, teine on - õppida pähe partituur. Mu lapsed vaatasid šokeeritult oma muusikalisest anhedonistist ema, kes oboe ja klarnetisoolosid eristada püüdis. Oboest sai mu lemmikpill. Nagu teleekraanil lõppenud Lastetuba on mu südameprojekt. Isegi kui ta sai otsa, ei saanud otsa sellega mu kirg, et lood lastele on ainus asi, mida me peame tegema. Muud me võime.

Kas aasta ületas piire? Ojaa. Kaks korda suutsin osta ühe otsa pileti Itaaliasse ja lasta saatusel oma päevi korraldada. Genuast Ischia saareni. Viimases jäin peaaegu maalihkesse, mille mitte tabamist kahetsen. Rahalisi piire? Korduvalt. Silt "Kunst kuulub rahvale" võeti maha, aga minu ellu tuli mõni väga hea teos juurde. Ja see ei olnud mu enda tehtud. Kuigi "Kaasaja kuningannade" näituse raames esinesin esimest korda  elus  (ilmselt viimast) Eesti Rahva Muuseumis puutöö näitusel. Lühtri ja kiigega. 

Kirjutamisega läks kahel põhjusel kehvasti. Sõda on tohutu narratiiv. Mida iganes sa kirjutad on see selle kõrval nõrk. Teiseks - laenutushüvitised olid naeruväärsed. Eesti keelne kirjasõna on muudetud mannetuks ja mõttetuks. Kaks kokku võttis tahtmise kirjutada. Kuigi lugejatega kohtumised on alati lahedad. Võib-olla ma selle nimel veel ikkagi vahel jätkan. 

Et mitte lõpetada kui mõttetu Markle, siis oli aasta just selline, mille järel Kihnu Virve ütleks, et ära vingu tee ise midagi. Elu ongi sitt ja inimesed inimesed. Tähtis on, et.... ise oled vaba. 

Kihnu Virvet uude aastasse! Kõigile. Olge vabad. On ausam endale aasta lõpus otsa vaadata.

 


Saturday 11 June 2022

9

 

9

Kui ma olin üheksa saamas, lõpetasin ma kolmanda klassi. Me käisime klassiga Pirita jõekäärus, oli kuum ilm. Mul oli isa punane tuulejopp, sest minu ema riided ei mahtunud mulle enam ammu selga. Ma ootasin kohutavalt suve, sest ma olin just pääsenud Tallinna koolinoorte kevadnäitusele oma maaliga sipelgapesast. Suvel olid Vanalinna päevad ning plangumaalimise võistlus. Mul oli lootus võita. Etteruttavalt – ma võitsingi. Ma ei tea, kas ausalt, sest mu isa oli üks organiseerija ning võitjate valimise komisjonis olid kõik naised. Mu isa oli väga žarmantne mees. Jõe järskudel betoonkaitsetel turnides püüdsime me käega kala. Klassi kõige populaarsem tüdruk libastus ja sai märjaks. Kõik tundsid talle kaasa. Kas meelega või kogemata, kukkusin ka vette, aga kaasa ei tundnud keegi, sest kaastundega on kord nii, et teda ei saa osta. Ma jõudsin koju ja pigistasin oma esimese vinni ning teadsin, et olen kohutavalt armunud poissi, kellega me neid kalamaime olime koos kinnipüüdnud. Kummaline, et ma elan nüüd samas kohas ja võin seista isegi sama akna ees, mille vastas oli peegel. Üheksa aastat tagasi – elasin ma hoopis teises kohas ja hoopis teise peegli ees pigistasid vinne mu teismelised tütar ja poeg.

Üheksa aasta pärast on peaaegu mu mõlemad lapsed nii vanad, kui mina, kui minust oli saanud kahe lapse ema. Ma ei saanud neid selle poisiga, kellega koos olime pea üheksastena kilusid jahtinud.

Üheksa aastat tagasi olin ma taas üksikema. Üheksa aastat tagasi ei olnud ma kirjutanud ühtki raamatut ja minu kõige suuremaks kunstiliseks erasaavutuseks oli endiselt see, et üheksa aastaselt oli mu maal rippunud Kullo lastegalerii esimeses saalis.
Üheksa aastat tagasi, pea samal tunnil kukkus mu isa kokku ja suri ära. Tegelikult elas ta keha veel poolteist aastat. Aga sama ilusal, soojal ja juunisel päeval sai tema elu otsa. Järgnevatel päevadel, kui ta oma keha eest intensiivravi palatis võitles sadas lund. Ja meil kõigil olid kogu aeg taskud sentidest tühjad, sest panime küünlaid kõikidesse kirikutesse, kõikidele pühakutele.

Üheksa aastat edasi või tagasi. Üheksa aastase jaoks oli elu esimesed üheksa aastat hiigelpikk aeg. Nüüd on see vaid üks silmapilk, mille järel muutus minust enamus. Kaas/koos/tundest. Kui lühike on ühine viiv.

Wednesday 29 December 2021

De Rerum Natura - otsida naudinguid ja vältida valu

 Kui päevikut ei pea, võib juhtuda, et hetk kui tagasivaatad on nii pastelseks läinud, et vahet teha lapsepõlvel ning täiskasvunu ealgi võimatu. Rääkimata siis neist aastatest, mis vanemaks jäädes lähevad kiiresti ning petlikult sarnaselt. 

See on olnud üks paksuks söömise ja loid olemise aasta. Nii ülekantult kui otseselt. Pole olnud mõtet joosta - otse ja kaude, pole tahtnud võidelda ning end sundida, avastada ja ahastada. Lucretius oleks uhke, tema järgi olen täitnud elamise eesmärki parimal võimalikul moel. Vältides valu ja otsides elus naudinguid. Õigustades end sellega, et peale pikki põetamise ja leinaaastaid, laste kasvatamise ja töö rügamise, maja tahtmise ja saamise aastaid - on selline vahelduseks hea küll. Eks ta on kogemus. Millest jääb jälg terveks eluks. Visuaalselt nähtava pika armina vasakul käel, mille sain purustades uisuväljakul oma küünarnuki. Mitu kuud ühekäelisena tuletas meelde, kui hea on olla inimene koos teiste inimestega. Isegi terass sai nõnda maja ette ja kaks raamatut kirja. Üks jõudis ilmuda. Üks tipib uue aasta ootuses kirjastuses. Kordusväärtusliku sarjana panin kokku loo 30ne aasta tagustest sündmustest. Kuidas me vabaduse teel käisime. Sooritasin 25 aastase töö järel televisioonis esimese ooperiülekande partituuri järgi, õppides tuima rahuga pähe Raveli heliteose, mis kaks kuud peas edasi kõmises. Õnnitlesin esimesena riigi elutöö preemia saajaid, teatripreemia saajaid. Viisime Toomasega eelmisele presidendile valget pulbrit. Jäätise oma. Ajasin Reet Linna metsa kopra jahile ning seadsin verstapostiks olla 75 aastaselt sama vapper. Andsin ise alla esimesel kilomeetril iidset Soontagana taliteed avastades, kui kõik muga kaasa tulnud ekspeditsioonilised autode poole põgenesid. Jah, Oskar - ma saan aru talitee tähendab tõesti, et seda saab ainult talviti läbida ja suvel vajud põlveni mülkasse. Olin sünnipäeval Hiiumaal, siis saarlase Kadiga Veneetsias ja Firenzes ning lõpuks iseendale üllatuseks trampisin aasat lõpus läbi Müncheni linna kunstimuuseumid. Tööl käisin Berliinis ja Visklas, kirjutasin ühe novelli ja ühe ettekande, mis tõi Tallinnale rohepealinna tiitli. Ja rotariaanide loo panime Toorioniga visuaal-ühikusse. Midagi milleg ajalugu mõõta. Ja meeles pidada.

Tsiteerides oma uue raamatu karakterit Mammit: "Aasta kui Eesti sportlasel. Vorm oli hea, tulemusi nigu kah, aga suurvöistluste vöitu mitte. Ei tea, kas suusk ei libisenud vöi olid uisul kruvid lahti." Mulle Lucretius ei sobi. Olen nüüd aru saanud, et olen rohkem Marcus Aureliuse inimene - Pole mõtet raisata aega, et targutada, missugune inimene olema peaks. Tuleb lihtsalt olla. 


Tuesday 29 December 2020

Buchi valem, taasavastus 2020

 Kindlasti ei sobi valem kasutamiseks neile, kes liiguvad asjade kasutamisel ja omamisel minimalismi suunas. "Asjadel ei ole mingit tähtsust!" kirjutavad elustiili coachid ja kaasaegsed suunamudijad. 2020 aasta viis mind täiesti teisele seisukohale - nimetagem selle vana raudvoodi järele Rebase-Jüri talus "Buchi valemiks". Mingil ajaloolisel põhjusel on üks meie tubadest kandnud alati seal oleva raudvoodi järgi "Buchi toa" nime. Selle andis/müüs millalgi 20ndatel linna koliv proua Marie Buch, kelle abikaasa Maximillian, kohalik kirikuõpetaja 1925 suri ja on meie perega ühele hauaplatsile maetud. See Maximilien polnud mingi ingel, ta oli paruni väimehena agressiivselt eestluse vastu ning eriti terav oli vastasseis kohaliku kooliõpetaja Jüri Rokaga. Vaheldumisi, vastavalt võimule - istusid nad üksteise peale kaevates kinni. Kõigepealt Maximillian enamlaste valitsuse ajal "Linnupriina" ja siis Rokk saksa okupatsiooni ajal 1918. Aga voodi - voodi on aus, kuigi maja vaieldamatult - kõige ebamugavam. Minu sünni järel oli see ainus koht, kus ma olevat vaikinud, kui isa sellel poole ööni hüples. No selle pärast on mul kalduvus ka vahel minestada ja kaotada tasakaalu. Ma olen selles saanud vingumürgituse, avastanud oma venna katsikute ajal selle seina taga lõõmava tulekahju, pannud magama oma lapsi ja lugenud läbi kõige märkimisväärsema koguse raamatuid üldse elus. Ja kui on raske, siis ma tean, et maailmas on üks koht, kus kõik läheb paremaks. Buchi voodi. Isegi aasta järel, kus mul on oma maja. Sest minu maja lõhnab nagu uus, aga vana puu lõhn on erakordselt lohutav. Kui ma olen väga kurb, siis ma lähen lihtsalt Vabaõhumuuseumi ja hoian nina vastu palke. Nii et aasta viimastel päevadel tulnud otsus sulgeda muuseumid riivas mind palju tugevamini, kui spordisaalid. Viimase eest olin isegi tänulik, see asjatu kulutus on nüüd jälle edasi lükatud. 

See ei tähenda üldse, et 2020 tähendaks tohutut spliini ja ängi. Eelkõige on see ju ikkagi maja ja elektri saamise aasta. Viimane viis mind üsna lähedale ekstremistlikule soovile lahendada suhted monopolidega illegaalsel viisil veeretades nende peakorterri alla püssirohutünn. Väga palju seiklusi on pakkunud uus - skype televisioon, mille abil olen vaatajatele näidanud inimestest erinevaid hiiglaslikke kehaosi - nina, hambad, üks silm. Olen tutvunud viroloogide korteritega - tean kus nagis nad hoiavad oma nahkjoppi ja kus on raamaturiiul ning kaugele ulatub laualamp. Pingestunult valvanud kaks tundi otseetrit, kus füüsiliselt pole ühtki külalist kohal - sest päris inimene ei lähe ju järsult mustaks, ei kaota kõne- või kuulmisvõimet, ei hakka hakkima nagu morsemasin - ausalt, selle järel oled palju väsinum kui päris saateid tehes. Olen igatsenud teha ajaloosarja, kus saaks elada läbi ja ette inimeste argielu, olgu see siis II maailmasõja ajal või 19 sajandil. Aga igatsus pole veel täitunud, küllap jõuab. 

Kaotanud ja võitnud. Aidanud inimestel elada ja...surra. Saatnud teele oma tegeliku elukaaslase, omi. Nelikümmendviis aastat, kuldpulmadest jäi veidi puudu. Avaldanud kolm raamatut, kõik umbes ühes kuus. Aasta pikim reis oli kevadisele Saaremaale, mis oli ju tõesti ka eksootiline. Ostnud Narvast tulles konnad Ljudmilla ja Eberhardti, kes oma šikaarses koleduses kaunistavad mu rannamaja. Pidanud kolm päeva sünnipäeva, võtnud vahel vaevaks helistada mõnele vanale sõbrale, keda väga igatsen. Mitu korda jätnud helistamata, kuigi oleks võinud. 

Ning kõige ebakindlamatel hetkedel, suurimate kahtluste ning ängide ajel - pöördunud tagasi "Buchi valemi" tehtesse. Olgu see usk, raha, armastus või metallvoodi ning puidulõhn, miski aitab su ikka püsti, kui sa kukud. 2020, oli au - head teed.

Tuesday 31 December 2019

2019/ Paltus pildile!

Margus Saar ajas mind oma korraliku õppematerjaliga täiega närvi. Muidugi oli ta kõik võimalikud investeerimisvõimalused alla jooninud, valemid värviliseks värvinud. Enne eksamit oli tal ainult üks küsimus, et miks ei arvestata ehitusloa taotlemise raskuse koefitsenti kinnisvara investeeringutes. Ma sain aru, et ma ei ole meie pikast loengutes käimisest midagi meelde jätnud. Aga aega ka enam ei olnud, sest ühe teise Margusega, Voolpriiduga oli mul kohe Susan Lillevälja juures laulueksam. Meie olime otse töölt ja nende riietega nagu ikka, aga meiega koos kursustel käinud kaks peent prouat olid pannud lumehelbekses kostüümid ja karra juustesse. Nemad olid küll pettunud, kui selgus, et laulda polegi vaja ja me saime diplomid kätte. Mis mul kirjas oli, ei mäleta, aga Margusel oli, et parem küsi töölt varem ära, aga ära koju hiljaks jää.
See kõik oli selle aasta viimane uni. Kuid tegelikult oleks võinud olla ka see aasta täiesti - lives. Ütleme, tööalaseid gigante on mul vähe ette näidata, pigem on olnud nende lõpetamise aasta. On olnud toredaid ülekandeid ja otseetreid, filmi mitte ühtegi ja raamatut ka mitte. Põhimõtteliselt täielik logelung. (ja ootamatult olen ma saanud enamuse elu tunnustustest see aasta. Rohkem sain ma ainult esimeses klassis)
Aga ma olen püüdnud mahutada sinna kõrvale suurepärase kohtumiste sarja kunagiste näitlejate, kunstnike ja tõlkijatega. Miks, selle selguse toob 2020. Olen olnud soomusrongi Mari, ikka selleks, et saaks lapselastele öelda, et siis kui vanaema soomusrongiga Narvas käis. Filminud täiesti läbikukkunult Oskarit Võnnu lahingus, kus - ärge kunagi talle öelge - minu arust kõik need noored sõdurid olid nii ühte nägu, et emasüda küll enda oma ära ei tundnud. Külastanud paavsti, mis pole üldse nii suur sündmus minu jaoks, kui see, et ma käisin ka Rooma loomaaias ja sain esimest korda aru, et kitsed ei ole maailma kõige igavamad loomad. Valisin suviseks perepuhkuseks Vilniuse - kõik küsisid, et mis me seal teeme, aga me olime 5 väga lahedat päeva. Õppisin loendamatute nurkade alt mootorsaagi käsitlema, ehitasin tõelise taevatrepi oma puude otsas olevale rõdule. Tõin Tõrvast kümblustünni, mille peale isegi meie suguvõsa matrooni lapsed pead vangutasid, et nende ema nii kange pole. Ärgem unustagem minu uut sõpra - tsementi. Mida kõik sellest valada annab. Betoonehitis 2020, siit ma tulen ja sry. Reelika, need surmaõgijad tsemendistest käterättidest tuleks ka ikka ära teha. Olen teosammul liikunud oma maja suunas, aga leppinud sellega tänu Martini sõnakõlksule elevandist, mida süüakse tükk haaval. Filminud täiesti lampi asju, mida keegi pole mult tellinud, aga meie Toorioniga tahtsime lihtsalt filmida. Ja käinud Mnemoturniiri saates - ja, isegi peale seda, kui Reimo küsis: "Miks nad küll Sind kutsusid?!"
Muidugi on seiklustes olnud ka ebaõnne. Kevadel, kui ma kopratamme mitu päeva jões tükkideks kiskusin, sain endale kaks permanentselt valutavat rannet. Mõtlesin, et järgmisel aastal võiks neid juba kalipsos rünnata ja alt poolt ning läksin sukeldumiskursustele. Lisaks huvi allveearheoloogiliste objektide vastu. Mu kujutluses oli neid väga lahe filmida. No ütleme, mul on hea meel, et 99% teist mind seal ei näinud. Ei, mitte trikoo pärast ja sellepärast, et kaalust ei lähe üldse alla. Vaid - on asju, mis ei tule alati kergelt. Näiteks läbi nina hingamise ära unustamine vee all. Ja surmahirmust võitu saamine. Kuid - selle eest kohtasin ma seal meest, kes andis maailmale täiesti ootamatu nurga. Ärimees - nii vaata nüüd unenäo postituse nimesid - just - Margus, käib Norras kalal ja tema unistus on püüda nelja meetrine paltus, hüpata ta kõrvale ja teha pilti.
Maailm läks kohe palju avaramaks. Olgu võim missugune tahes, suhted, töö, tervis - aga alati on võimalik, et maailmas on midagi, millest sa veel midagi kuulnud pole ja see - on väga lahe. Püüdke oma paltus pildile.

Sunday 27 October 2019

Romanss raamatukogudele

Raamatute kirjutamine on tõepoolest üks üsna vanamoodne tegevus, mis viitab kirjutaja ülimale enesearmastusele. Minu kirja pandu peale peaksid inimesed raiskama oma elust tunde. Ning ausalt öeldes on kas või üks lugeja piisav põhjus, et minna alati, kui vähegi võimalik, mõnda raamatukogusse, kuhu sind kutsutakse.
Mis siis, et juhataja sosistab sulle võib-olla ennem kohtumist kõrva, et "Teate, ega isegi mina pole seda teie "Puutohtlast" lugenud". Või alustab pensionäride huviringi esileedi kolistades hiigelsuurt koolikella teadaandega, et " Eks meil on siin käinud tõesti kuulsaid inimesi - kirjanikke, ajakirjanikke, stsenariste, aga nüüd on meil inimene kellelt meil on tõesti võimalik puhta lehena küsida, et kes ta on." Ühesõnaga - on olnud koomilisi hetki. Kasvõi siis kui ma sain tähtsa nimega preemia, siis selle eel läks korraldajannade vahel sabistamiseks, et kes preemia kohta siis paar sõna ütleb. Tuli välja, et keegi ei ole nõus. Lõpuks õnnestus mul ühte daami veenda, et ütelge teie lihtsalt, et ma saan selle preemia - ma siis tulen ette ja räägin ise kõigest.
Mitte, et mul oleks hirmus kihk püüdlikult iseendast ja oma elust rääkida. Aga - mul on tõesti tunne, et ma olen selle natukene võlgu. Selle pisukese stand-upi neile prouadele, kes on ennast veel minu jaoks kohale vedanud, suudan ma ikka ehk välja käia. Kuigi kord oli tõesti neid üks või kaks, paanikas raamatukogujuhataja osutas õues möllavale lumetuisule - "Te saate ju aru, teie lugejad on väga põdurad!" Ma loodan, et siiski mitte väga. Nagu üks proua mult hiljuti pressis, et millal ometi tuleb Aliis Jõe kolmas osa ja kuuldes mu vastust, et kõige varem suvel, kui ma nüüd kohe kirjutama hakkan - ahastas proua "Ma suren ju enne ära".
Haapsalus istus publiku keskel üks naine, kes vaatas iga minuti järel kella, lükkas silmad dramaatiliselt taevasse ja ohkas piinatult. Ma püüdsin aina toredamaid lugusid oma elust rääkida ja piinatud proua ohkas üha kõvemini. Oli üks kummaline võidujooks, mis lõpes tema võiduga.
Minuga on jagatud imearmsaid lugusid oma elust, küsitud uuriva ajakirjaniku väärilisis küsimusi kõige kohta, mida mind guugeldades on võimalik leida ning vahel olen ma saanud isegi materjale ja infot, mis on ära kulunud mõne ajaloosaate tegemisel.
Vigala ravimtaimede kasvatajatel käisin ma pärast isegi korra külas, aga no see oli kodukant ka.
Mul on mõningad riidest kotid ja potililled kohtumistest, teed ja tasse, pastakaid ja ma pole kunagi tahtnud nende kohtumiste eest raha. Mitte, et mul seda vaja ei oleks.
Aga... ma tahaks ju näha, mis on seljas sellel minu lugejal. Mida ta mõtleb, mis teda huvitab, mis elu ta elab. Mis siis, et nad ei taha tegelikult raamatutest rääkida. Parem ongi. Nemad on ju päris.
Suurepärane karakterite galerii, kogutud raamatukogu seinte vahele.