ja Väägvere koor käis vankritega laulupeol

et suurte tööde lõpud kuidagi üle elada, siis on ainus võimalus neile öelda "nägemist" - ja nad meelde jätta. või siis kirja panna. meie vankritäitena Tartusse voolanud meeskond vehkis Vanemuises sama hullunult ringi kihutada kui omal ajal Kaarel Ird. ja mu silmad nägid kuidas siiri oli kleidiga klaveri all knni ja kõrvad kuulsid kuidas lavamehed hannaliisat lae alla sikutades poolihääli arutasid, et see on ju see kõige vanem köis, kui see kinni jääb, siis ei liigu ta ei edasi ega tagasi. peale väsitavat proovipäeva pressinud end oma kõige armsamate inimestega sööma - sinna, kus laulis jüri homenja ning käinud paar tundi ennem pidulikku kontserti vetsus, kus mulle vastu vaatas pommikoer. edasi tuli see hetk, kui süstik kihutab kosmosesse. ehk otseeter. enne mida ma jooksin hõlmade lehvides vahetama kaamera positisiooni ja kasutasin selleks tõrksa politsei vastu kõige ilmselgelt labasemat meetodit - te olete imeline mees. ja mõelnud, et lähema 10 aasta jooksul tuleb seda meetodit muuta, et - pojake, aita ometi. lennanud sisse ülekandejaama ja koos kristaga juhtinud lendu, kus tähtsus on igal nööpnõela peal ka. rääkimata inimestest. indrek puldis, kadi ja markus platsidel, irise kutid, operaatorid, valgustajad, siim ja kassu ning muud raadiomehed, toorion ja mihkel, kes lokeerisid kogu mu tehnika... see kõik oli teistmoodi, kui kaks aastat tagasi. see kõik oli hea. selle tunde nimel tasus see kahe aasta tagune piin ära kannatada. kuigi siis olid olemas ka mu lähimad sõbrad- margus, kadi, elen ja raul. säravad briljandid. aga polnud ristot. meest, kes kummaliselt märkamatul kombel suudab tagada, et need miljon erinevat mutrit ja inimest töötaksid ühe masinavärgina.
ma nägin teda esimest korda, ristole kohaselt, suurejooneliselt. umbes kuus aastat tagasi korraldas telemaja tootmisjuht ramon presentatsiooni, mis tehnikat meil majas on ja selleks said kõik huvilised istuda ja vaadata ekraani, kuhu tekkisid pildid ülekandejaamast, tehnilisest keskusest ja väljastusest. igas kohas rääkis keegi, et mis seal ägedat on. mina läksin kursusevend kallele näitama, et kuidas ta tiitrid puldist saab peale vajutada ja jäin sinna rabatult istuma, kui väljastusest tegi presentatsiooni täiesti tundmatu, pikk poiss, kes oli lihtsalt nii särav, et hing jäi kinni. nii me kohtame neid inimesi, kes on olulised. mäletan esimese klassi esimest septembrit, kui davidjants vaatas üle õla ja venitas nasaalse tere. või seda peapööramist peale tapvat beaujolaisi, kui ma nägin kõrval padjal kadit. või annemari esimest etüüdi laval. margitile ulatatud tsehhovi uurimust. rauli soni pähepanemist operaatorite toas. janno pruuni jopet loksudes telebussis. mihkli pikki juukseid, kummardumas kaamerakoti kohale. eleni säravat naeratust koluvere lossi hullumajja sisenemisel (seal oli filmi esikas, me kumbki polnud patsiendid). kui sul on see pilt, siis see inimene on määratud olema su saatuses tähtis. ja võib juhtuda, et ta päästab su naha ning riigijuhi käepigistusest kõrgemaks tähthetkeks jääb see hetkeline õnn, kui me peale ülekannet ristoga bensukast hamburgeri ostsime ja naerda lõuates üle kaarsilla peenele järelpeole läksime. selle hetke ma võtan kaasa ja vaatan sellelele tagasi ühelt teiselt sillalt kui ma ära minema hakkan. sest kõigist minekutest jäävad mälestused ja me saame alati veel kokku.

tormpuudlane

... nii olevat sisistanud mu üks vanavanaisa teise vanavanaisa venna peale, kui see kartuli asemel herned maha pani, kivikestega tuleviku riia maanteed tähistas ja ausa kirikuskäigu asemel hiigelsuure oreli koju vedas. peale seda, kui ma olen liiklussaate võtetel rabanud jalust ladina-ameerika elanikkonna oma temperamendiga, põletanud maha autod, rebinud sahaga tükkideks teised liikurid ja lasknud räppa lennata oma helehallile jopele - igast ilmakaarest, siis - ma tean kellest ma olen pärit. argentiina mees chema kohtus oma tshiillasest sõbraga ja ütles, et kas tead, ma sain kokku ühe naisega, kes on täiesti hull. ja tshiillane ütles, et ma tean seda naist. päev hiljem me kohtusime ja henton ütles ohkega, ma teadsin, et see oled sina.täiesti tavaline - sina. ma noogutasin vapralt ja lubasin, mina olen ju eestlane. henton raputas pead. risto käskis mul sugupuud uurida. ja barcelona restoran lubas mulle ja miquelile, et viibime rahvusköögis. mul on elus veritasu, kirearm ja eesti elu. pluss - tohutu sujet uue teose jaoks - tormpuudlane /romaan sai alguse/. see on üks hull, armas, murdumatu inimtüüp. vaatad peale - tohlakas, aga hingelt ... äh, uurige välja..

Totu jõudis kuult koju, aasta kokkuvõte

2011 aasta esimene päev tõotas just sellist aastat nagu see tuli. Tihti andis ainsat elamise lootust mälestus, et aasta esimese päeva õhtul lamasin ma oma voodis ja olin õnnelik, et hingan. Nüüd, 3 päeva enne lõppu tunnen ma täpselt sama. Ja kuigi kokkuvõttes oli kõik, mis algas ühel juuni õhtul kalli shampanja avapauguga mu enda rõdul nagu üks suur karusellimäng - auhinnaks elu ja inimeseks jäämine , siis ma arvan, sellest aastast kirjutan ma veel. Sellest sünnivad raamatud ja filmgi. Sest see kompas ikka äärmuse piire.
Ma olen alati mõtelnud, et kes ma oleks aastal 1941. Kas ma oleks suutnud siis jääda inimeseks ja hoolimata hirmust ning ühiskonnast julgenud olla lihtsalt enda vastu aus. Andnud kuu aega redutanud küüditatule peavarju, jaganud oma lapse leiva pooleks tagaaetud tundmatuga. Või oleks ukse kinni pannud. Hirmust tuledki kustutanud. Või läinud ja oma naha päästmiseks andnud hukkamõistetud üles. Teinud õigesti ühiskonna silmis. Ja kust neil aastatel tulid need, kes ikkagi andsid üles. Kas nad on olemas täna. Inimesed, kes teevad halba rumalusest, kadedusest või hirmust. Ma sain sellel aastal vastuse. Need inimesed on kogu aeg olemas. Ma sain teada sedagi, et ma pole dr. Mardna, kes oma ülekuulajatele aastaid hiljem elupäästvaid operatsioone tegi. Ma võin päästa nende elu, aga ma ei suuda päästa neid endid oma enda häbi käest. Kuigi ma oleks tahtnud endas seda suurust leida. Aga hoolimata hirmust annan ma küüditatule leiba. Saatus andis 70 aastat hiljem võimaluse see teada saada. Katõnis oleks ma jäänud ohvitseriks.
Teistpidi – kui palju ma olen unistanud ja soovinud ning näe – see aasta viis mu kosmosesse nagu tobukese Totu. Totu tahtis ju ka kes teab mida ja korraga oli oma soovide virrvarri all kosmosesse kistud ja – pidi päris õnnelik olema, et sealt ühel hetkel koju tagasi sai. Mina ei mäleta, kas Totul oli kaitseingel. Küllap mitte, ta oli nõukogude kangelane. Minul oli, ma usun, et Miikaeli saadetud. Ta tuli ja kadus nagu elus varemgi, aga selle käigus kuulasin ma Võssotskit -süües küüslauku, sõitsin läbi linna katuseluugist väljas, jõin veini nagu musketär ja huilgasin tundmatul muulil. Jalutasin tuntud muulil, otsisin panna cotta vaniljekauna, varastasin rabas kanuu, istusin süli täis lestarasva ning tegin veel paljusid asju, mis kokkuvõttes peegeldasid ainult mind ennast. Olid selleks universumi rahustavaks paiks, et ära kahtle oma erilisuses. Kõigi tähtsate tööde ja jõhkrate haavade valguses paistab see aeg nagu reanimobiil surijale.
Ning kõige selle “inimhingede aabitsa” aasta käigus sain ma valmis hulga tähtsaid töid ja leidsin väga häid sõpru. Nii et kokkuvõttes võib Totu nentida, see shampanja joomine sellel juuni lõpu ööl ei ei olnud millegi lõpu tähistamine. See oli hoopis alguseks. Kuigi ainult läbi lõpu saabki algus tulla. Head lõppu, aasta 2011 – mina sind ei unusta. Eriti nende heade, ilusate ja õnnelike aastate valguses, mis veel ees tulevad.

elulava lava all

kaks aastat tagasi pärandasin ma jõulutunneli maarjale, sest uskusin, et temas on südant ja annet. aga kuna tunneli tegemine on alati omamoodi sprint viimasel kuul, kui sul on jooksmiseks antud maailmarekordi omanikust tõstja raskus seljale, siis ma olen teda hellalt kõrvalt vaadanud. et vastu peaks. maarja on tark tüdruk ja jagas raskuse krista ning kertuga. kristale jäi see päev, kui salvestatakse muusikat. kui me "Nöbininasse" pöördlava tegime, siis ma soovitasin jaanale, et võtku see tunnelisse ka. seega on kogu sellega kaasnev kuri ikka otseselt minu süü. kuri - on see, et seda lava saab liigutada ainult inimjõul. mootor teeb häält ja liiguks parimal juhul ühe kiirusega. kuid lava all selili lamades ja jalgadega hoogu lükates, saab 4-5 inimesega teha kõike. selle meetodi, muide, avastas toorion. igatahes - kui ma eile 45 minutit peale salvestuse algust stuudiosse hiilisin seisis lava nagu puujumal ega liikunud kuhugi poole. need mehed, kes sinna alla oleks võinud minna, olevat seda alandavaks pidanud. kui käskida orjal süüa pidusööki või anda kuningale vabadus puhastada teise mehe kingi, siis kumb on õnnelik? käsk võtab inimeselt õiguse olla kuningas. käsuga head ei tee ja vabadust valida polnud antud. seega oli neil õigus tunda nii. see, et see polnud kuidagi varem lahendatud ei olnud siis enam tähtis, sest ma nägin pilti. ja ma sain aru, et kui see lava nüüd seisma jääb, siis on paljud inimesed õnnetud ja mõned neist /mitte rezhissöörid/ teevad seetõttu väga halba tööd. viljar, mu imepärane vend oli nõus, et proovime. ja varsti me lamasime juba ott leplandi all. sellest sai omamoodi tom sawery plangu värvimine, sest tomi rahula mõtles elu üle kindlasti järele, kui kuulus uudisteankur talle tervituseks lehvitas ja lava alla sukeldus. see oli pööraselt raske lugu, hästi kiire, mul lahmas higi nagu aeroobikatreeneril. ja mida võis mõelda ilus stig rästa, kui talle järgi hõigati, et jumal küll mul on hea meel, et sa ära lähed. kait tamra muretses, et ega ta meile pähe ei kuku ning meil lava-alustel oli nii tore, et otsustasime seal oma peo teha. laura ei aimanudki nähtavasti, et tema all lamavad maarja, jaana, joonas, toorion ja elo, kelle vahel käib ringi kandik viinamarjade ja täidetud munadega ning käe ulatuses on shampanja pokaal. ainult üks asi jäi mulle müsteeriumiks. kõik ütlesid, et see lava oli väga kerga, et isegi lükkama ei pidanud. lihtsalt tippisid jalgadega. mul valutavad täna kõik lihased ja iga laulu lõpuks olin pingutusest läbimärg. kas võib olla sellel seos elulavaga, et ma kipun üksinda rakendama kogu jõudu, nii et teistele jääb tunne, et kõik liigub iseenesest. ja kas vastus on see, et hoolimata valust, olen ma ju seda tehes õnnelik. see on minu vabadus. olla elulava all mootor.

ma lähen ära- kui tuul pöördub

nöbinina alustas oma sündimist kevadel. koos esimeste lehtedega tärkas ta tasahilju, et õitseda mais oma helgemaitel ja lummavamatel hetkedel. et küpseda augustis ning septembris saada korjatud. settida oktoobris ja novembris nagu vein montaazhilaual ja lehvitada lennutiibu detsembris. me kõik tegime selle elutsükli kaasa. elasime justkui ühe elu ära. nagu see ikka läheb nende omaloodud maailmadega. saime targemaks ja vanemaks. kogesime õnne ja valu. armastust kui täiuslikku valget, mis sisaldab kõiki värvispektri osi. kuri osutus heaks ja hea kurjaks. ning kokkuvõttes oli see kõik see, mida oli vaja, et just selline lugu saaks sündida. - need olid kõik väga selgelt väljamõeldud sõnad, mida ma tahtsin öelda esilinastuse peol, aga selleks ütlemise hetkeks olin ma pildistanud lasteaiarühmaga nagu Lenin, vastanud hoo pealt erinevatele saadetele ja ajakirjanikele, higistanud mannekeenile nõiariideid selga tõmmates ning otsinud kaduma läinud oskarit, kes esilinastusele ei jõudnudki. seega - seda kõike ma ei ütelnud. ütlesin midagi muud, aga ei mäleta mida. sahmisime saarega nagu kaks kanaema ja näitasime ette oma viimaste kuude tööd. mul oli peas ainult selline pinin nagu ufod oleks mu meelemõistuse röövinud. seega jäid ka järgmised sõnad ütlemata, mida ma tahtsin öelda oma võttegrupile, et kui 30 aastat tagasi vaatas väike elo mary poppinsit ja nuttis endal südame seest, et kõik head asjad saavad otsa, siis see, et meisse jääb lapsena igatsus kohtuda oma unistustega uuesti, see ongi kogu loomise võti. ja kui nöbinina kasvõi 5 last nii elama paneb, siis on ta teinud rohkem, kui me tahta oskame. ja ükski "hüvasti" ei pruugi olla lõplik, uskugem, et see on nägemiseni. tahtsin neile oma kasvatatud lastele lehvitada enne kui ära lendan, sest tuul on pöördunud. jäi lehvitamata, aga kui esilinastuse peolt mööda gonsiori tänavat ära kõmpisin, siis oleks ootamatus marus oma vihmavarjuga ikkagi peaaegu ära lennanud. itsitasin enda üle nagu kunksmoor, et näe - tuul ongi pööranud. ja teadsin, et mary poppins ei mõtelnud kunagi, kas need lapsed jäid teda igatsema, seega - ei mõtle mina ka. ees on ju - uus lend.

vajan ajamasinat

mul pole kunagi, isegi oma suurimate lolluste puhul, olnud tahtmist, et ma peaks minema tagasi ja neid korda ajama. sest elu on alati nii keeranud, et ma olen üks hetk taibanud, miks midagi vaja oli ja saanud olla ainult tänulik. esimest korda - mul oleks seda masinat vaja. 10 minutiks. et minna 22 aastat tagasi. graafikaklassi kunstikoolis, kraanikausi juurde, kus seisev rohelise ja musta mustriga pluusis tüdruk üritab katkise veeklaasi killuga endal veene läbi lõigata. muidugi see ei õnnestunud, aga põhjuseks oli 3 semestriks joonistamist õpetama saadetud kaido ole, kes oli mu seljataga juba mitu kuud lustinud arutleda, kui kompast väljas ma kõiki asju joonistan. tõsi, vihast sündis uus tasand ja tema lahkumise hetkeks joonistasin ma julgelt ja vabalt - nagu ise tahtsin. sain kiita ka. aga sellel hetkel tahtsin ma andetusest surra. kui ma saaks nüüd minna tagasi ja ütleda, et tead - su elus koidab päev, kui sa sööd koos kaido olega lõunat ja naerad ta nalju ning sinu töö annab sulle võimaluse tunda rõõmu paljude inimeste annete üle, siis mul poleks rohkem vaja. ma muidugi vaikiks sellest, kuidas selle töö tegemise käigus tassid kinofloosid seljas nii, et vesi voolab riided märjaks. ja pusserdad kaableid ühendada. ja istud umbses montaazhis. ma räägiks ainult sellest, et ... saad mihkli sünnipäeval hommikul kell 9 shampust juua ning kirglikult elada. ja näha, kuidas su pinginaaber emaks saab, mis on nii tore, et selleni tasub raudselt elada. seega - kasutaksin teie masinat vaid pool vahetust, ootan pakkumisi.

ekspressionismist käsitöötunnini ja tagasi

ma pole kunagi osanud end väljendada vaoshoitult ja vähese kirega. varem ma uskusin, et see leegitsev süda toob ainult õnnetust, aga jumal on võtnud vaevaks näidata, et alati ei pruugi olla viga minus, vaid vahel neis, keda varem kohtasin. sest - viimaste päevade sündmused on olnud isiksust taasloova loomuga. kõik sai alguse hoopis MIDi poiste suurhetkest, kus nad soojendasid Hurtsi Saku Suurhallis. aasta eest polnud neil bändigi ja nüüd astusid nad lavale 4000 inimese ees. hea laps markus pani mu crew nimekirja kui grimeerija ja ma elasin rolli nii sisse, et soetasin endale puudrit ning tääni ja traalisin lavataha. kummalisel kombel oli otsustatud, et välismaalaste meeskond on 100 inimest ja soendusbänd saab lavataha - oma fotograafi. ma kehastusin hoobilt särtsakaks mare bachmaniks ja korraldasin suurejoonelise etenduse, et siis ma grimeerin neid seal ukse all, aga lapilistena nad lavale ei lähe. ÜLE MINU LAIBA! ütlesin ma taltsale turvamehele. kui tuli välja, et pluusid on neil ka triikimata, siis turvamees murdus. vuhtisin maailma kõige kitsamasse ruumi, kus tuleviku suurbändi ootas 5 õuna ja triikisin kätevärinal 3 pluusi, mis olid kortsus nagu 500 aastat surnud indiaanlase muumia nahk. mõtlesin iga puudritupsu ajal lava ees ootavatele tüdrukutele ja sellele, et ma poleks pubekana isegi loota julgenud, et hõikan vallatult maailma suurbändi lauljale lava taga hello! peale MIDi võtsin turvameeskonnalt vastu õnnitlusi ja seisin võidukalt triikimislaud käes. ja olin tänulik, et sain poiste üle õnnelik olla. pärast pidasin eleni sünnipäeva ja läksin järgmine hommik üles võtma 51 eesti kunstiteost. 3 päeva patarei vanglas, suur valgus, toredad kunstnikud, palju nalja. meeskondlikud mõtisklused maali ees, mille point on ühes nõelas, kus 60 000 nõela on üht pidi ja 1 teist pidi ning tohutult loominguline lavameeskond, kes lõpuks tunnistab, et võttis selle ühe üksiku nõela ära arvates, et tegu on töö kinnitusega. kunstikooli õpetajad, kes mind mäletasid, kui pikka tüdrukut! ja kes olid mu üle uhked. härra jürit, kes jõi ära hommikul kell 10 meie külmarohu ja murdis mu südame aususega, et tal tõesti on pohmell. see eest puhus ta lahkudes fanfaari. ja mõnusalt ekstravagantne mare, kes tõi õunu ja tohutu taiese, mida sisse ja lahtipakkides läks tunde. ja meie arutelud erinevate maalide eest, et kas see on ekspressiivne formalism või abstraktne impressionism.... ning kõik kunstnikud, kes kohale tulid olid - väga, väga, väga toredad. aga veel ägedam oli ants ja see tunne, et hästi toimival platsil on iga hetk rõõm ja armastus - ning looming. kui lõpuks tõnu, inspireeritud 3 päeva kunstist valmistas oma ekspressiivse taiese - naeratus, siis olin kerinud oma elu taas soojaks tervikuks, mis ütleb - ma armastan kirglikult oma elu ja oma sõpru võtteplatsil. ja seda ühise tuleviku tunnet. tõesti - meie elu kunstis.