häbiväärselt hell

sa võid olla teinud elus niiiii palju filme, niiiiiiiiii palju saateid ja elada veel mõnedki aastad, aga ühel päeval paljastub tõde ja tuleb välja, et see su päris esimene oma film on halastamatult aus su puudustega. meil raha filmi tegemiseks eriti polnud. aga võib-olla see oli hea, sest ma sain teada, et vanasõna ärgu olgu sul sada krooni, vaid sada sõpra on tõsi. ma arvan, et kui anneli lepp poleks nii hea produtsent, siis nii palju sõpru me poleks leidnud:) . kohtla-järve on jätkuvalt mu favoriitlinn filmitegemiseks. see, et inimesed särasilmselt sulle vastu tulevad on imetabane. võib-olla nad ei teeks seda nii ägedalt, kui su võttegrupis poleks meest, kes on sündinud andega rääkida ka kivistunud stalahiidid soojaks vatitopsuks. ja kuna ta on võimeline seda tegema vene keeles, siis sa lihtsalt ägad hämmingus. võib-olla poleks kõik läinudki ka nii ägedalt kui me oleks kohe saanud kõik need tippvalgustajad, kellele me poleks jõudnud maksta ja keda polnud Eestis kah. Imelikul kombel ilmusid maa alt hoopis 2 poissi, kellega ma püüdsin tutvuda võttekohta sõidul, aga sa ei saa tutvuda inimestega, kes vaikivad. Nad vaikisid platsil edasi, aga jube andekalt. See vastu oli valguseliikumine nagu poeesia. Ja ma mõtlesin, et kus olid toredad poisid siis, kui mina olin nende platsil olevate vanune. Eriti kehtis see võttegrupi naiste üksmeelse - kõige toredam poiss - konkursi võitnud Martini kohta, kelle me leidsime viimasel hetkel ja kes osutus nii andekaks, et isegi vana-kooli-mees Prikk heldis. Priki heldimine oli isegi heldimisväärt. Sest muidu on ta ikka tõre ja kuri halvasti sujuvate võtetega, aga nüüd oli hea nagu leilisaun või külm õlu. Minu kogemus assistendina on õpetanud mind ootama kunstnike ja grimeerijate järgi, viimaseid tuleb ka karta, sest võttel nad ässavad suga, aga esilinastusel nutad silmad peast, kui nende tööd näed. Alati ei kehti mõlemad, aga üks pool -enamasti. Aga Jaana lihtsalt on ettenägelik kui Metuusala ja töökas kui kratt. Isegi mehed, kes on ilusad ja.. sama targad kui liblikad paneb ta tööle. Tema assistenti Kennethit hakkasin mina armastama sellepärast, et esimest korda sain ma aru, kui üksi on rezhissöör platsil. Isegi siis, kui tal on Eesti kõige südamlikum, kõhnem ja hapram assistent Grete. Ta on üksi, sest ta tegelikult ei tea, kas ta oskab, aga küsida pole enam kelleltki. Kuid enesekindlus võib tõusta, kui sa kuuled, kuidas Kenneth ruigab -see on hea film, ma olen niiii õnnelik. Mart, kes tuli meile helimeheks, veidi ootamatult, aga ju see oli saatus - ei ruianud, aga ma nägin hämmingut ta elukogenud silmades, kui oli päevi kus me lõpetasime varem. Ainus, kelle silmis ei olnud ei hämingut, kartust, teadmatust ega midagi inimlikku oli Lotu. Naljakas, aga ta on kõige andekam naine, keda ma tean. Ta lihtsalt võtab infot kusagilt filmiveresoonkonna arterist. Mina tundsin esimest korda, et rezhissöör olla on olla lihtsalt vahendaja, mingi lehter olemasolevate tegelaste ja näitlejate vahel ja midagi glamuurset hetkel kui sa rahmad rahvatantsijate, orkestrantide ja liikuvate sõidukite vahel pole. Sa pead tundma sama kaamera kõrval kui su tegelased kaamera ees ja siis ei ole ka miski garanteeritud. Aga hea on kui seda tehes saab nalja ja nalja sai kõvasti. Vähemalt ühe lubaduse rezhissöörina täitsin, ma ütlesin, et nalja peab saama. Ja seda sai. Muu oli nagu tagurpidi armastjapaar Kohtla Järve kohal. Head eeldused heaks filmiks olid loodud - oli pulm, kuhu massi tuli Peeter Volkonski - heast südamest, autoõnnetus - Priki targal juhtimisel sikutasime meie pere Mersut, üks laps - Eleni beebi röökis siniste vuntsidega Erik Ruusi vaadates kui vigastatud loom, üht armastajapaari veel polnud, aga 2 päeva on ees + 1, kui raha leitakse. Ma ei tea, vb. läheb arvesse see, et mina armastan väga oma näitlejaid ja võttegruppi. Kuigi edukaks filmiks peab olema armastajapaar - st. peab olema ka vastuarmastus.

koputab, uksele, kutsar

ma arvan, et mu elus on olnud päevi, kui ma olen sellest unistanud. mitte sellepärast, et teha filmi. ikka loo ja valu jms. zajoobi pärast. täna oli mul esimene võttepäev. need inimesed, kes olid siin kohal, olid kõige paremad. ja ma armastasin neid väga. ja see, mis nad tegid oli väga hea. ikka juhtub

4 kõrgus

Kunagi oli teos mingist tütarlapsest, kes ületas oma elus neli takistust, temast sai NSVL kangelane ja ta hukkus. esimene takistus oli vist matemaatika 4 - seda takistust ma vist ei ületanudki. oma vähekirjeldatud suve ületasin ma kergelt- gasellikult. ma tegin asju, mis sundisid mind vaatama endale kui marquezi matroonile. prouale, kes niskamäe vanaperenaiselikult koristab aidad,niidab väljad, kraabib sahvrid, harib põllu. ma olin maal ja magasin öösel napp 4 tundi, sest nii kiire oli. kapilt vaja värv võtta, kibu ümber vits punuda, süstematiseerida ajaloo poolt kirstu talletatud püksid. ma püüdsin küll täpsustada, kas minu pere on võtnud otsuse luua pükste muuseum - 70 paari, kostüümide oma 42, kasukad - 16, lasteriided - loendamatu kogus alates 1938 aastastvõi hoopis keraamikast kannud - 37 tk., vaagnad - üle 30ne, ei mäletaarvu, piimanõud 8 tk.samas on võimalus alustada ka erineva köögitehnika näitusega - mahlapressist pooliku puskarimasinani oli kõik olemas. hakklihamasinaid - 3 tk. gaseeritud vee masinaid 1 tk 12 varupadruniga. isa alustatud, agaigavesti lõpetamata kapi värvi mahavõtmine võttis 32 tundi. agama olinvägaõnnelik,nagu oskari ja hillariga nidas või nõiakülas. natuke on lähemale hiilinud ka töid, meeleolukas algus muhumaal absoluutselt võrratu mari viigi juures ( kes usuks, et inimestel võib iidoleid tekkida ka 34 aastaselt), mille tulemusel on mu käekotis valmis meisterdamisnuga. kui mulle oleks kolis puutööd õpetatud, siis oleks televisioon kõvasti võitnud. seevastu on ta vaeseke nüüd kaotanud ja andnud mulle kadumises kaasa 2 saatejuhti, kes teevad head ajakirjandussaadet kahekõne. mulle meeldivad päriselt-saated. ja ma olin rõõmuga nõus olema niskamäe vanaperenaiseks ühele saatejuhile, kelle viimane ülikond pärineb iseenda pulmast 10 aasta eest ja teisele, kes on brüsselli parketti augud kulutanud. kuid oma elu 4 kõrguse ületasin ma siiski täna - vana lennufoobikuna pressisin ma end kadi asemel testima helikopterit, võtsin kaasa kaamera ja oma suureks üllatuseks lugesin meieisa palvet õhkutõusvas taburetis. uks võeti eest, et ma saaks testida ja kui ma algul rippusin tagasihoidlikult, siis ühel hetkel olin ma nagu karlsson viljapõllu kohal, helikopter seljakotina rihmadega seljas ja ma ise vabalangemiseelses olekus kopteri äärel. süda läikis, aga ma ei julgenud öelda. ma kartsin kõrgust. nüüd ei karda ma enam midagi, kui siis kirke järgmist etteütlust - kus luketaja kirjutata on kirjutatud. 4 kõrgus ületatud, lahinguni ei jõudnudki.

28.57, vist

ehk siis taas kord on elu tõestanud, et ei ole tähtsaimad omadused elus headus, rõõm, mõistvus, töökus - ikkagi on oluline olla vastupidav. nagu kirp koera seljas kaasa kihutada, kui elu teeb ka raskeid pöördeid või ootamatuid rullumisi. selle kõige peale ma ei mõelnud muidugi siis, kui ma oma 4,4 km ümber karksi-nuia järve jooksin. siis ma mõtlesin ikka väga vähe. pärast saunas hakkas mõte taastuma. aga univeres oli mõte juba erk ja rõõmus. natuke oli rõõmu ka vananemisest. kõik see, mis kaugel ülikooli ajal häiris mind -vahel - oma kursakaaslaste puhul, oli muutunud mõistetavaks ja arusaadavaks osast nende isikutest. nende armastatud isikutest võiks öelda. et kui õel olle ütles traagiliselt viktoriinipaarina, et saatus, näedsa ei halasta ka, siis ma ei kurvastanud, vaid rõõmustasin, et - ikka kenasti sama terav. ja kui aivo tuuritas grillimise asemel ümber söepanni ja sehkendas tühja, siis muigasin, et võeks, ikka püüab veel petta, et teeb midagi. ja kui anu, ükskõik kui terav ja õel mina olin, ikka leebeks jäi, siis häbenesin, et miks mina pean olema kriitiline, sallimatu ja pretensioonikas. aga oli üks imeline jaaniöö osa, nii kella 1st-3ni, kui kõik naised ja mehed olid läinud, lapsed magasid, sugulasedki kodus, siis istusime me nende iidsete rindevendade ja õega lõkke ääres ja nii hea oli, et sure surnuks. see, et nad on näinud sind retuusides, nutmas, oksendamas, karjumas ja hääbumas - see annab uskumatu vereringluse. selle nimel võib isegi tõsta oma vastupidavust ja proovida, et ehk suudab järgmisel jaanipäeval oma aega parandada. kuid ikkagi esimest korda alla 30 minuti näitab, et igas meist on üllatus.

courage

huvitav, kas ema couragil ka pea valutas? see on vist viimaste päevade kõige arukam mõte, mis mu peas on olnud. aju on kummaline tegelane, kui ma ta lätti teatrisse viisin rapsis ta hullunult tõlkida läti keelest - püüdes leida seoseid ja rahvusvahelisi tekste. knjas, egoistka, natasha, veikals - ega sellest dostojevski teosest ta muud suutnud saada. teisel vaatusel loobus ta asjatust tööst ja hakkas loopima peale suvalist teksti - kartuleid salati jaoks võiks keeta koorega - rääkis mu peas korraga femme fatale. aga hoolimata aju piinamisest oli tore. teistmoodi töötas aju muhus, laevameeste ja naiste kokkutulekul. seal ei langenud ühegi mehe joove alla 4 promilli, enese pesemiseks vett polnud ja grillliha suitses lakkamatult. oli tore dessant hiiglasliku sõjaväeautoga kõinastu laiule ja ühel mehel oli vana fotoaparaat, mis tegi ta hoobilt huvitavaks. oli ka elegantseid kohti, mingis teadvuse-kao piiril seisundis julgustasin ma üht eluaegset koduperenaist minema tööle. isegi kui müüja olemine tundub metsikult raske. ja keegi ütles mulle, et minuga on täitsa sama lõbus kui hillari laevapruudiga. ma olen petja peres kasvanud. võib-olla ei tunne ma petmist ära sekunditega, küll loen ma seda päevaga. või maksimaalselt nädalaga. ja petmist polegi, kui on austus. kui on see, et sinu eest ei varjata ja sind ei alandata selle varjamisega. et ei lepita su selja taga kokku, et ütle, et ma olin sinu juures - kuigi tullakse teise naise voodist. on hirmus tunda alandust, seda lapsepõlves vihatud tunnet, et teised teavad su ümber kõik, ainult sina mitte. seda kummalist haledust, mida olen ma tundnd oma isa naiste ja töökaaslaste pruutide suhtes, kui mulle on usalduslikult sadu salasuhteid pihitud. ma olen alati tahtnud, ei mitte, et mind ei petetaks, vaid, et mind austataks tõega. ja kui mul muidu tuleb nutt kergelt, siis on see muundunud viimase kuu ajaga permanentseks peavaluks. mingiks seisundiks, kus pettumus rõhub aju. kuid - kuraasi, kusagil elas hullemat üle ema courage.

astroloogia kasulikkusest

ma ei tea miks annemari üldse mangi juurde sattus, aga igatahes tegi ta oma sünnimärkide kuulamise käigus tänuliku teo - ta registreeris mind ka . see oli juba nädalaid tagasi, kui ma mangi juurde lõõtsutasin, aga muidugi - kaslikust täheseisude ajast jäi mul enamus kasutamata, sest igasugu muid huvitavaid asju oli tuba täis. mang on nikolai II austaja, mina pean nikolaid praktiliselt eesti meheks, kes oli õudselt tore, aga võttis hüsteerikust mõrra, kellel käed kukkusid otsast kui üldse midagi ise tegema pidi. noh, see ei takistanud mind ju mangi teooriaid kuulamast. aga sellel vähesel vabal ajal vaatas ta mu täheseisu ja ütles, et mai lõpp ja juuni algus on rasked. palju mõtlemist, aga ära võitle. naised aitavad. kõik saab korda. noh, see oleks võinud sinna rasputinismi kantsi jäädagi see mõte, kui halvad sündmused telemajas poleks keerlema hakanud. no vahel võib juhtuda nii, et ülemused kukuvad iseenese tarkusest halbu otsuseid tegema. aga ma suutsin end tahtejõuga tagasi hoida ja mitte joosta allikmaa ust maha. sest mang oli ütlenud, et naised aitavad ja sinna ma ka pöördusin. tänaseks tundub, et oli abi. kuid see sündmus varjutas kõvasti telepeo vahvust. traditsiooniline tants ja tagaajamine toimus lillepaviljonis, kuhu ma oma pätsuaegse soengu ja välimusega saabusin. sukad olid lõhki ja reis ribadeks, sest fotosessioon - vastuolud keskon ja indiviid - viisid mind müüri otsa, no sinna ma muidu ei roni ju. aga - tavalised blondid tüdrukud olid popid, olid lisandunud mõned uued, peresaatejuht ja kristlane mörises mitteartikuleeritult, naiste vetsusaba oli nii pikk, et aitas ainult keksimine nagu lapsena, me võitsime viktoriinis 2 ja 3 koha, sest täitsime kaks küsimustikku, ainus mees, kes mind tantsima kutsus oli andres lepasaar ja ülejäänud tantsud tegin kadiga. fotosesioonist tulenevast välimusest vaevlesin kogu õhtu kahe otsalise komplimendi käes, et mis sinuga juhtus, et sa nii hea välja näed. koju jõudes nutsin natuke patja, väsimusest, et olin pidanud head nägu tegema, nukrusest, et olin jälle oodanud õhtu läbi tantsule kutset ja muidugi ka tööst tulenevast stressist. aga tänaseks on viimane peaaegu laabunud. nagu ütles mang, kasu on naistest. mang ütles veel, et elu tuleb ilus. isegi selle nikolai võib talle ju selle eest andeks anda.

finlandi

ma vist ei sobi enam sarisaadetele. kui juba minna võttele, siis nii, et oleks sündmus.me veetsime suurepärased võttepäevad viljandis. ma olin 2 kaamera, rezhissöör ja esindasin ka nö. anne tuulingut, küsijat kaadri taga. ja ma naersin. väga palju. on mingi kummaline sidusaine, maailmas avastamata keemiline ühend, mis seob võttegruppi. me tegime salatit, jõime veini, sõimlesime sõbralikult ja hoidsime üksteist väga. kui me tungisime pimedas öös kusagile filmima katkendit suurest armastusloost "Romeo ja Julia", siis sellest saaks sketshisarja. mina kui sitt operaator ei näinud ööpimeduses üldse eriti midagi, ergo kui juhtoperaator sõimas mind nii et maa must ja mina kui rezhissöör surin hetkel, kui ma sain aru, et ma ei saa tegelikult eriti oma tööga hakkama, aga öelda - et sry. julia ei paista mitte üks tera, ma ka ei julgenud. kui me kusagilt mäelt koju startisime kiskus statiiv mind õlal allamäge viltu ja hommikul valutasid kaamera raskusest jalad. aga me kohtasime täitsa adekvaatset hulka - toredaid noori. on tehtud hulganisti lendude saateid, aga ma arvan, et me tegime ühe elus saate. või on selles midagi, mis komissarov ütles, et on mis on kallid noored, ma soovin - ärge kaotage idealismi. meie tegime ideaalset saadet. ideaalselt armsate inimestega. ja kui ka meie koju jõudmine hilines 45 minutit, sest me kaevasime jüri koduvõtmega veinipudelikorki auku ja lõpuks hasso roostese puuriga selle sisse vajutasime, mis sest - oleks ikka nagu pikalt sõpradega välismaal olnud.