kuidas minust sai maire aunaste

selle ammu läinud aasta lõpus - jäi kokkuvõtmata, mis head ja vead. ja kohe annab tunda, kui midagi on tegemata. tume tusk ründas mind ja koputas ustele ja akendele. nutsin hullemini kui maire aunaste ja nähtavasti ka sama põhjuseta. aga ma ei mäletanud enam, kas ma olen midagi hästi ja andekalt teinud. aastal 2009 sai televisioonis tehtud lisaks tomile ja annile, koolitantsu, viljandi näitlejate saadet, valimisteöö klippe, mis olid toredad ja öösel ennast keskerakonnapidu, mis oli moraalne ja tehniline tulekahju, leida rammoga oli lahe hängida, jõulutunnel oli okidoki ja mis siis veel... vat juba kuu aega hiljem ei mäletagi, aga peab olema asju ja õppetunde, mis ei ununeks.
näiteks - ära võta kunagi ühtegi asja, kus "uss sees on", et mida keegi on tegema hakanud, aga kas pole saanud või tahtnud teha. ja ma ei mõtelnud selle peale, kui ma lolli pea ja saatuse sunnil jah ütlesin - ning nüüd näen igal öösel unes, kuidas pimedas keldriurus suruvad muumitrollid kõige tähtsama muumitrolli kätt ja kõnnivad edasi.
ja ma tegin ju ära ka oma filmi, mis nüüd lamab montaazhilaual ja ootab kokku õmblemist.
tuleb vist tusk tõrjuda. ärge kunagi unstage teha kokkuvõtteid. kõik asjad, mis jäävad lahtiseks - eriti eraelus - ajavad ikkagi nutma.

ma olen õnnelik- vaata saatus - ma ei murdu

Kui ma oskaks teha varjatud postitusi, siis see oleks seda väärt. Viimane raas reputatsioonist lendab tuulde ja eluülikooli eksamitel saan selle pihtimuse järel eksmati. Aga elu ongi pidev võitlus ebatäiusega ja olgu see õpetuseks kõigile, kes ütlevad kogemata, ma olen õnnelik. Nii ma just ütlesin, kui tulime ühe naise kodunt võttelt, kelle mees peksis, alandas ja kiusas teda 20 aastat. Ja siis tuli siis kõik riburada, et kiusata mind ütlema, ma olen õnnetu. Aga ei ole, olin vahepeal löödud, aga ikkagi - õnnelik.

Kui te loete Balzaci või Zolad ja teid kostitatakse näruse tänavaelu kirjeldustega, siis millegi pärast käib sõnade järjekorda: rentsel, kloaak, libud, jätised – ka täid. Kui su laps teeb oma igapäevaseid retkeid teatri, kooli, muusikakooli ja muude kaunite teaduste vahel ning peab iga kuu läbilugema vähemalt ühe 200 kroonise raamatu, siis on aguli mõiste sooritanud kõige suurema karjääri kogu teadaoleva ajaloo jooksul, no olgu võib-olla selle järel, kui inimesed Belli kaugrääkimistoro üle naersid. Igatahes tunnen ma uhkust, et ometi üks kord hiilgasin ma emana enne kui lootusetult hilja. Kirke pea sügeles peale peapesu ja mingi sisemise ussi sõnul alustasin ma 1947 aastale pasliku peakontrolli. Ja ma leidsin – 4-5 tingu ja ühe botaanikaraamatutes tuvastatud nümftäi. Järgnev nägi välja nagu elu selles potis, kus sellel ajal, kui isa Enno ja ema Annely kalkuneid pidasid, talvised konservivarud valmis keedeti. Kiirkeetja tempoga viisin ma läbi täiusliku tõrje, mis läks maksma puhast raha 900 krooni, sest Kirke pähe läks täpselt üks purk, millel silt – jätkub 8 korraks, arvatavasti tohutu elektriarve, sest täi suutvat elada peata st. ilma peata, kust süüa 2 päeva – seega istusid jõllis silmadega saunas kõik kaisuloomad, voodiriided higistasid, mis jaksasid ja tolmuimeja imes viimast madratistest. Pesumasin arvas, et ta on sattunud ohustatud liigi, pandade elamisse ja pesi terve pesukaru suguvõsa eest. Omi istus hallid juuksed peas täirohust püsti ja tegi teadustööd nümftäi osas. Ta ütles, et sihukest elajat ta oma 20 aastase med. kontrolli karjääri jooksul näinud pole ja seda poleks tuvastatud kah, liiga väike. Igatahes, ta olevat sigimisvõimetu. Profülaktika mõttes saime kõik rännata ajas ja teha tutvust täikammiga. Peale psüholoogilise hirmu tõendid elu kohta puuduvad.

Paralleelajas jooksis saaga Oskari kõrvakuulmise asjus. Meie oleksime rahulikult tema arvatava kurtusegaa hauda läinud. Vahel ei kuule küll, aga alati jääb võimalus, et ei taha kuulda või oli mõttes. Saatusliku hoobi andis mu atsakas ema, kes Oskari päevaks enda juurde võttis. Lastes lapsel rahulikult teisel korrusel mängida hõikus ta igasuguseid asju, et kas sa kooki tahad, tule vaata telekast multikaid, näe õues sajab vihma – ja muid vanaemadele omaseid mitte tähtsaid – tähtsaid lauseid. Kui ta kunagi vastust ei saanud ja pidi trepist jälle teisele korrusele ronima ja pea luugist sisse pistma ning Oskar talle siirast imestust teeseldes otsa vaatas, siis võttis Vantsu suure marssal Suvorovina lahingujuhtmimse enda peale ja suunas Oskari kõrvaarstile. Peale 2 nädalast allergiarohtude tarvitamist tundus mulle, et kõik on endine ja Oss kuuleb küll. Teatava kombinatsiooni tulemusel olin ma aga eile hommikul kõrva-kirurgi ukse taga, kelle valgemasksed õed terroristlikult lapselt vanust, nime jm nõudsid. Ja Oskar ei kuulnud neid. Ei saanud aru, arvasin ma. Kuni hetkeni kui ausanäoga Iisraeli kodanik röntgenit vaatas ja ütles: „Ühest kõrvast kurt? Sünnitrauma jah?“ Nii koorus ajajooksul suur tulevikulootus, et Oskarist saab Stirlitzi vääriline luuraja ükskõik, mis maa heaks. Kui kõik raadiomikrofonid katkestavad, siis võtab Põhjamaa poiss binokli ja päästab kõik. Sest ta suudab lugeda enamuse infot inimeste suudelt, sest ta on ühest kõrvast kurt.

Ja täna, ETV jõulupeo lõpus kaotasin ma oma1 kurdi ja 1 extäitanud lapse 4 Rahvusringhäänigu maja vahele, jooksin 15 minti hüsteeriliselt valvelauast valvelauda ning leemendades leidsin eluõied vetsust. Nüüd pean saatma Kirket klaveril, elu pakub väljakutseid igal sammul.

sulesadu tondi kohal

praktiline meel minus käskis avada sulgedesse pakitud anneli kingituse rõdul. praktikast poeesiani on lühikene samm. suled võtsid päeval kella 1se tuule alla. ja nad tantsisid. tantsisid lõpu poole ühte pikka lugu, et sul on üks valu, millest saab lugu ja see lugu muutub ja küpseb ja selle külge tulevad inimesed ja lõpuks on neid inimesi selline hulk, et sõit ei jää enam seisma, vaid hakkab vormuma. muutub näitlejaks, valguseks, pildiks. ja siis sa tuled öösel kell 3 koju ja see hetk, mille pärast sa seda filmi tegema hakkasid saab tehtud. ja sa ei mäleta enam seda valu. natuke tahaks teda tagasi, aga enam ei saa. ta on läinud. ta on nagu mingi muinasjutu dzhinn pudelisse aetud. seisab mingite failidena kusagil kõvakettal. tantsis minema nagu sulg.
korteris võtted ei ole logistiliselt mugavad. ühest küljest peab inimestel olema hea meeleolu, teisest küljest ei taha see neil kaduda, kui peaks andma näitlejale ja ajale vaikust. ühest küljest on meeskonnatunne hea, teisest küljest on nii kitsas, et sa tunned end soovimas, et meeskond oleks väiksem. ühest küljest jumaldad sa aknast sisselangevat valgust ja teisest küljest jälestad noorte valgusjumalate küljes tuppa tulevat pori. ühest küljest tead, et viimane stseen tuleb filmida öösel kell 2, sest siis on näitleja kõige abitum, väsinud mängimast, näimast, lihtsalt on. teisest küljest tunned kaasa annelile ja jaanisele, kes võitlevad miski vürfliga, kelle akna all podiseb generaator. ühest küljest rõõmustad sinu kodus valminud suurepärase cateringu üle, teisest küljest tahaks ise sama palju kiita saada, kui annemari söögi eest. aga vähemalt annemari pani hillari kinokunstis miskit võluvat nägema - toitlustamist. kahepeale olid nad eesti parim toitlustustiim ja keskmiselt läks iga inimene 5 kg paksemaks. kõik lapsed nutsid platsilt minnes, mõlema õhtu lõpus ma käratasin korra, mis oli nõme. igal päeval oli 1 kaader, mis oli parem kui ma arvasin ja igas päevas oli vähemalt 1 hetk, kui ma ikka üldse ei osanud näitlejat aidata. nagu juudi elu, plusside ja miinustega. või vastupidi. tuuled pöörduvad ootamatult, siis oled lihtsalt sulg ja lendad kaasa.

häbiväärselt hell

sa võid olla teinud elus niiiii palju filme, niiiiiiiiii palju saateid ja elada veel mõnedki aastad, aga ühel päeval paljastub tõde ja tuleb välja, et see su päris esimene oma film on halastamatult aus su puudustega. meil raha filmi tegemiseks eriti polnud. aga võib-olla see oli hea, sest ma sain teada, et vanasõna ärgu olgu sul sada krooni, vaid sada sõpra on tõsi. ma arvan, et kui anneli lepp poleks nii hea produtsent, siis nii palju sõpru me poleks leidnud:) . kohtla-järve on jätkuvalt mu favoriitlinn filmitegemiseks. see, et inimesed särasilmselt sulle vastu tulevad on imetabane. võib-olla nad ei teeks seda nii ägedalt, kui su võttegrupis poleks meest, kes on sündinud andega rääkida ka kivistunud stalahiidid soojaks vatitopsuks. ja kuna ta on võimeline seda tegema vene keeles, siis sa lihtsalt ägad hämmingus. võib-olla poleks kõik läinudki ka nii ägedalt kui me oleks kohe saanud kõik need tippvalgustajad, kellele me poleks jõudnud maksta ja keda polnud Eestis kah. Imelikul kombel ilmusid maa alt hoopis 2 poissi, kellega ma püüdsin tutvuda võttekohta sõidul, aga sa ei saa tutvuda inimestega, kes vaikivad. Nad vaikisid platsil edasi, aga jube andekalt. See vastu oli valguseliikumine nagu poeesia. Ja ma mõtlesin, et kus olid toredad poisid siis, kui mina olin nende platsil olevate vanune. Eriti kehtis see võttegrupi naiste üksmeelse - kõige toredam poiss - konkursi võitnud Martini kohta, kelle me leidsime viimasel hetkel ja kes osutus nii andekaks, et isegi vana-kooli-mees Prikk heldis. Priki heldimine oli isegi heldimisväärt. Sest muidu on ta ikka tõre ja kuri halvasti sujuvate võtetega, aga nüüd oli hea nagu leilisaun või külm õlu. Minu kogemus assistendina on õpetanud mind ootama kunstnike ja grimeerijate järgi, viimaseid tuleb ka karta, sest võttel nad ässavad suga, aga esilinastusel nutad silmad peast, kui nende tööd näed. Alati ei kehti mõlemad, aga üks pool -enamasti. Aga Jaana lihtsalt on ettenägelik kui Metuusala ja töökas kui kratt. Isegi mehed, kes on ilusad ja.. sama targad kui liblikad paneb ta tööle. Tema assistenti Kennethit hakkasin mina armastama sellepärast, et esimest korda sain ma aru, kui üksi on rezhissöör platsil. Isegi siis, kui tal on Eesti kõige südamlikum, kõhnem ja hapram assistent Grete. Ta on üksi, sest ta tegelikult ei tea, kas ta oskab, aga küsida pole enam kelleltki. Kuid enesekindlus võib tõusta, kui sa kuuled, kuidas Kenneth ruigab -see on hea film, ma olen niiii õnnelik. Mart, kes tuli meile helimeheks, veidi ootamatult, aga ju see oli saatus - ei ruianud, aga ma nägin hämmingut ta elukogenud silmades, kui oli päevi kus me lõpetasime varem. Ainus, kelle silmis ei olnud ei hämingut, kartust, teadmatust ega midagi inimlikku oli Lotu. Naljakas, aga ta on kõige andekam naine, keda ma tean. Ta lihtsalt võtab infot kusagilt filmiveresoonkonna arterist. Mina tundsin esimest korda, et rezhissöör olla on olla lihtsalt vahendaja, mingi lehter olemasolevate tegelaste ja näitlejate vahel ja midagi glamuurset hetkel kui sa rahmad rahvatantsijate, orkestrantide ja liikuvate sõidukite vahel pole. Sa pead tundma sama kaamera kõrval kui su tegelased kaamera ees ja siis ei ole ka miski garanteeritud. Aga hea on kui seda tehes saab nalja ja nalja sai kõvasti. Vähemalt ühe lubaduse rezhissöörina täitsin, ma ütlesin, et nalja peab saama. Ja seda sai. Muu oli nagu tagurpidi armastjapaar Kohtla Järve kohal. Head eeldused heaks filmiks olid loodud - oli pulm, kuhu massi tuli Peeter Volkonski - heast südamest, autoõnnetus - Priki targal juhtimisel sikutasime meie pere Mersut, üks laps - Eleni beebi röökis siniste vuntsidega Erik Ruusi vaadates kui vigastatud loom, üht armastajapaari veel polnud, aga 2 päeva on ees + 1, kui raha leitakse. Ma ei tea, vb. läheb arvesse see, et mina armastan väga oma näitlejaid ja võttegruppi. Kuigi edukaks filmiks peab olema armastajapaar - st. peab olema ka vastuarmastus.

koputab, uksele, kutsar

ma arvan, et mu elus on olnud päevi, kui ma olen sellest unistanud. mitte sellepärast, et teha filmi. ikka loo ja valu jms. zajoobi pärast. täna oli mul esimene võttepäev. need inimesed, kes olid siin kohal, olid kõige paremad. ja ma armastasin neid väga. ja see, mis nad tegid oli väga hea. ikka juhtub

4 kõrgus

Kunagi oli teos mingist tütarlapsest, kes ületas oma elus neli takistust, temast sai NSVL kangelane ja ta hukkus. esimene takistus oli vist matemaatika 4 - seda takistust ma vist ei ületanudki. oma vähekirjeldatud suve ületasin ma kergelt- gasellikult. ma tegin asju, mis sundisid mind vaatama endale kui marquezi matroonile. prouale, kes niskamäe vanaperenaiselikult koristab aidad,niidab väljad, kraabib sahvrid, harib põllu. ma olin maal ja magasin öösel napp 4 tundi, sest nii kiire oli. kapilt vaja värv võtta, kibu ümber vits punuda, süstematiseerida ajaloo poolt kirstu talletatud püksid. ma püüdsin küll täpsustada, kas minu pere on võtnud otsuse luua pükste muuseum - 70 paari, kostüümide oma 42, kasukad - 16, lasteriided - loendamatu kogus alates 1938 aastastvõi hoopis keraamikast kannud - 37 tk., vaagnad - üle 30ne, ei mäletaarvu, piimanõud 8 tk.samas on võimalus alustada ka erineva köögitehnika näitusega - mahlapressist pooliku puskarimasinani oli kõik olemas. hakklihamasinaid - 3 tk. gaseeritud vee masinaid 1 tk 12 varupadruniga. isa alustatud, agaigavesti lõpetamata kapi värvi mahavõtmine võttis 32 tundi. agama olinvägaõnnelik,nagu oskari ja hillariga nidas või nõiakülas. natuke on lähemale hiilinud ka töid, meeleolukas algus muhumaal absoluutselt võrratu mari viigi juures ( kes usuks, et inimestel võib iidoleid tekkida ka 34 aastaselt), mille tulemusel on mu käekotis valmis meisterdamisnuga. kui mulle oleks kolis puutööd õpetatud, siis oleks televisioon kõvasti võitnud. seevastu on ta vaeseke nüüd kaotanud ja andnud mulle kadumises kaasa 2 saatejuhti, kes teevad head ajakirjandussaadet kahekõne. mulle meeldivad päriselt-saated. ja ma olin rõõmuga nõus olema niskamäe vanaperenaiseks ühele saatejuhile, kelle viimane ülikond pärineb iseenda pulmast 10 aasta eest ja teisele, kes on brüsselli parketti augud kulutanud. kuid oma elu 4 kõrguse ületasin ma siiski täna - vana lennufoobikuna pressisin ma end kadi asemel testima helikopterit, võtsin kaasa kaamera ja oma suureks üllatuseks lugesin meieisa palvet õhkutõusvas taburetis. uks võeti eest, et ma saaks testida ja kui ma algul rippusin tagasihoidlikult, siis ühel hetkel olin ma nagu karlsson viljapõllu kohal, helikopter seljakotina rihmadega seljas ja ma ise vabalangemiseelses olekus kopteri äärel. süda läikis, aga ma ei julgenud öelda. ma kartsin kõrgust. nüüd ei karda ma enam midagi, kui siis kirke järgmist etteütlust - kus luketaja kirjutata on kirjutatud. 4 kõrgus ületatud, lahinguni ei jõudnudki.

28.57, vist

ehk siis taas kord on elu tõestanud, et ei ole tähtsaimad omadused elus headus, rõõm, mõistvus, töökus - ikkagi on oluline olla vastupidav. nagu kirp koera seljas kaasa kihutada, kui elu teeb ka raskeid pöördeid või ootamatuid rullumisi. selle kõige peale ma ei mõelnud muidugi siis, kui ma oma 4,4 km ümber karksi-nuia järve jooksin. siis ma mõtlesin ikka väga vähe. pärast saunas hakkas mõte taastuma. aga univeres oli mõte juba erk ja rõõmus. natuke oli rõõmu ka vananemisest. kõik see, mis kaugel ülikooli ajal häiris mind -vahel - oma kursakaaslaste puhul, oli muutunud mõistetavaks ja arusaadavaks osast nende isikutest. nende armastatud isikutest võiks öelda. et kui õel olle ütles traagiliselt viktoriinipaarina, et saatus, näedsa ei halasta ka, siis ma ei kurvastanud, vaid rõõmustasin, et - ikka kenasti sama terav. ja kui aivo tuuritas grillimise asemel ümber söepanni ja sehkendas tühja, siis muigasin, et võeks, ikka püüab veel petta, et teeb midagi. ja kui anu, ükskõik kui terav ja õel mina olin, ikka leebeks jäi, siis häbenesin, et miks mina pean olema kriitiline, sallimatu ja pretensioonikas. aga oli üks imeline jaaniöö osa, nii kella 1st-3ni, kui kõik naised ja mehed olid läinud, lapsed magasid, sugulasedki kodus, siis istusime me nende iidsete rindevendade ja õega lõkke ääres ja nii hea oli, et sure surnuks. see, et nad on näinud sind retuusides, nutmas, oksendamas, karjumas ja hääbumas - see annab uskumatu vereringluse. selle nimel võib isegi tõsta oma vastupidavust ja proovida, et ehk suudab järgmisel jaanipäeval oma aega parandada. kuid ikkagi esimest korda alla 30 minuti näitab, et igas meist on üllatus.