... või siis mitte. Täna oli üks kummaline päev, kui ma sain aru, et me ei koo kangast lastele jätkata. Igaüks meist koob oma lapikese, kaltsukese, tükikese - ja see on meie jagu. Nukuteater pidas oma avapidu. Mulle meeldib see teater, selle tegijad ja see idee - see on mu lapsepõlv. Mulle meeldib, et neil on teatrijuht, kelle kohta suitsunurgas räägitakse - et ta ei tõmmanud eelarvest maha olulisisi asju, et ta tahtis parimat. Ma vaimustun, kui ma näen nende vaimustust. Kui niiskete silmadega stuudiolased annavad vande.
Aga oli midagi veel - arusaam, et mu isa - head isadepäeva teisele poole - ei oleks olnud sinna täna kutsutud, kuigi tema armastas seda teatrit palju tohutumalt. Et me ei võta kellegi tööd üle ega jätka, me elame enda oma - ja see, kas sellest jääb midagi - on juhus. Kas jääb Hendriku kohvik või Ferdinandi saal - elu mängib täringuid. Ja isegi lihtsam on neil, kellel pole midagi jätkata. Nad võivad asusalt alustada oma elu. Nii nagu ma ise alustasin, tunnustamata et Virve Koppel oli must kindlasti andekam ja Vilja Palm ägedam. Kuigi ma loodan, et ehk ikkagi selles uues, ägedas majas, kus noored inimesed ei teadnud, et suitsunurk oli tükike vana - 1985 aasta garderoobi seinast - olen mina kunagi piletör. Et jätkata kangast lapsepõlvest
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment