ma olen mitu korda mõtelnud, et oleks, mida kirjutada. küll sellest madeira retkest, kus ma saarele maandudes nutsin valust, kui sündiv laps või siis sealt ära sõidust, kus me hing paelaga kaelas jooksime frankfurdi lennujaamas oma eesti lennuki peale. olnud teinud oma elu halvima aja, aga hingamise totaalselt segi ajanud - sain teada, et lennuki tshekkimiseni on veel pool tundi aega. kõige põhjuseks oli portugaallaste võimetus arvutada aega euroopa piires, kui see liigub. siis tuli elu. tavaline. argine ja ilus. polegi muud olnud, kui tonnides lastesaateid, tonnides lapsi. kirke tahab osaleda laulukonkursil lauluga - helsingi on täna haige, oskar susistab ss-i nii et logopeed on tatine. ja mina ei saa aru, et mis värk on. ma näen oma sõpru filmist ja nad usuvad, et ma olen hea. ma istun telemaja sööklas ja näen vaid hirmu, et mis see kuri inimene ütleb. majandussurutis, ütles kirke ja sõitis jänest, et piletiraha kokku hoida.
kusagil ootab ime, mul on elus asju, mida ma tahan teha. kusagil ootab põrgu, ma ei tea, kas armastust on veel alles.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment