soe maa

Tallinn lennujaama tollis hõlmu kokkusurudes tegin ma ennatlikke järeldusi Egiptuse-reisi õnnestumise kohta. Ma ei saanud kuidagi alluda turvakontrollile, kui mul oli pluus pahupidi seljas, aga vahel on lapsed imerelv. Oskar surus oma hiigelsuure lamba turvakorvi ja elukutseline kivinägu-naine patsutas mulle rahustavalt õlale. Halvad ended kogunesid mürinal, kui üle öise lennujaama kaikus iidvana kirjaneitsi-seksisümboli kähe kädin. Kahe patsiga naine, kellele see soeng viimati 20 aastat tagasi sobis, mahutas end meie pingi taha ja lõpuks pressis meid oma ootepingilt välja egiptlaslikult agressiivne Hurgada kohalik reisimüüja Eha. Öine lend oli üks arusaamatu uimlemine teadvuse ja teadvusetuse piiril. Minu seljataga istunud pere pidas end üleval lennundusekspertidena. Onu Bella ja kurja smurfi venna sarnane mees osutus hiljem eksperdiks kõiges, mis talle silma jäi. Erilise armastusega pildistas ta pere kallureid. Järsku selles oligi ta ekspert. Igatahes andis ta hävitava hinnangu piloodi maandumisoskusele ja see oli ainus kord kui ma nõustuma pidin. Kuigi valu oli tappev, siis ilmselgelt suri ka Kirke ja ma pidin läbi seisundi, kus ma ei kuulnud, suutma kuidagi teda teadvusel hoida. Seevastu Oskar, kes päriselus on mitu korda sundinud meditsiinitöötajaidki kahtlema, kas ta päriselt kuuleb, osutus külmavereliseks maandujaks, kes ainsana isegi aru ei saanud, et me oleme hiigelkaua teel olnud. Tema jaoks oli tegemist ikka imeliku Lõuna-Eestiga. Egiptus tegi mulle kohe eelmise saabumiskorra eest väikse kättemaksu ja pagasit kontrolliv vana kontrollis ka minu dekolteed ja rebis mult välja põsemusi, mis Oskari hullult itsitama ajas. Suhteliselt murtult jõudsin ma hotelli, kus me saime toa küll peamajas, aga täiseti varjus. Ebaõnne raja tipuks lendaas Kirkel rannas kohe minema rannapall ja – mitte ükski kreeka tragöödia pole olnud nii stiihiline, kui kahe temperamenditu eesti lapse langemine Hurgada rannaliivale. Nad röökisid krampides ja nuuskasid täis rätikuid, lõpuks nuuksusid maas ja väänlesid veel viimastes ohetes. Peavalust, magamatusest, kurdistatusest jäin ma magama ning vastasin läbi pool-une kõigile safari ja tervisekeskuse pakkumistele ikka ja jälle sorry...ja norsatasin.
Noh, ütleme – saatus pöördus. Esiteks – otsustasid saksa turistid osta Kirkele uue palli, sest nad said nii liigutatud meie näitetrupi etendusest – kadunud palli äralend. Teiseks on mul tänaseks vahetatud tuba, absoluutselt kõik eestlased tahtsid oma tuba vahetada, ainult meie ei viitsinud jurada – AGA NÄE – suhtle receptioni onudega sõbralikult, lase lapsukestel ikka lallutada oma nimesid ja tulevad mehed, otsivad rannas su üles ja veavad su pagasi päikselisse tuppa. Õpetasin Oskarile tänaval iga pakkumise peale ka Nõu – karjuma ja me liigume kui meeskond oma tänavatel häirimatult. Väike tagasilöök või ehk siis nii ja naa – oli unelmate Kleopatra massaazh kohalikus tervisekeskuses. Ehk siis – tervisekeskus on 2 tuba, juuksur ja üks teine tuba, Kleopatra massaazh algab sellega, et sa lähed infrapunasauna punkrisse, siis mähitakse sind kookoshelvestega, mis haiseb nagu leib, siis pannakse supersoodustusena sinna infrapunasauna su lapsed ja hetkel kui sa oled mähitud nagu muumia ja abitu oma elu eest seisma pannakse põhja muusika. Kui ma infrapuna kappi ronisin, siis tuli sealt põrgulikult kõvasti Popovi? Muusika filmile „Amfiibinimene“, kui ma laual kookonina lamasin keeras massöör põhja Guantanamera ja hakkas plaksutama, lapsed kapis koos temaga, 7 viirukit suitsesid toa siniseks ja laes olevad auklikud laminaatplaadid paistsid vaevu. Ühesõnaga, esimest korda elus tundsin ma puudust sellest pininast, mida laseb pank, kui sa ootad vastust, miks su pensionisammas on kahanenud ja mida eesti üldlevinud spaades kasutatakse, et sa lõõgastuks. Aga see on ka praktiliselt ainus, millest ma puudust tunnen. Võib-olla see kõik muutub hetke pärast kui ma lähen tuppa, kus Kirke mängib endale 50 krooni eest ostetud miskit kohalikku keelpilli ja Oskar keerutab puumadu. Kokkuvõttes on jälle totter tõdeda, et inimesed on ilusad ja head.
P:S kui tuppa jõudsin saagisid kirke ja oskar teost - madu tantsib vulkaanis ja tänaseks on receptionimees mind mitu korda välja kutsunud, redutame agressiivses keskuses.