de mentaalne

üks vana sõber ütles, et ma olen dementne. noh, ütles ta küll sellepärast, et ise keeras jama kokku, aga ikkagi. vahel on päris tore, kui vanadest sõpradest saavadki need vanad-vanad sõbrad, kes kunagi olid. samas on hea, kui on olemas need vanad sõbrad, kes on alati. sest ega me ju tegelikult ikka kindlalt ei tea kelle ja mille mälestused meist jäävad. tegelesime koolivaheajal mälestuste tekitamisega lastele, et kuidas me perega igal pool käisime. olen arhiveerinud 3x90 minutit kõik võimalikku videomaterjali, et jääks ikka mälestused. aga ikkagi võib minna nii nagu mul, kes ma läksin särevi muuseumisse ellen liigeri näitusele -ja see tekitas muuseumitöötajas kõva kahtlust - miks te tulete: üliõpilane, teadur, sugulane -mis mõttes lihtsalt huvist? aga lihtsalt huvi võib tuua huvitavaid teadmisi - ellen liigerist kui halvast emast, kui inimesest, kes oskas ainult laval elada ja kõigele lisaks, kes armastas ilmar tammurit. ilmar tammur on see suur kole mees, kes nipernaadi filmis hjärjaga möriseb. ja kõik 50ndate ilusaimad naised olid ta järgi hullud. lähen seda fenomeni täna inna taarna juurde selgitama. tõotab tulla pöörane õhtu viina ja mälestustega. kui ainult midagi meelde jääks. elu hakkab muutuma huvitavamaks kui televisioon. ja just see elu, mis möödas on. iseenda igapäevaelu on täitsa alla poole tavalist. kavatsen jooksma minna. sest traditsioonid ju tapavad. jaanipäeval on jälle järvejooks. seda korda juba seeniorite vanuseklassis. nii see dementsus tuleb.