rahutu süda

kui ma eile ei suutnud valida kahe Barbara Cartlandi tippteose - Rahutu süda ja Ärev tunne vahel, siis ma sain aru, et see, kui sa lakkad mingiks ajaks mõtlemast võib su aju kahjustada. mina olen osavasti veetnud maal vähemalt 3 päeva, kus minu suurim mõte oli, et - kas see puhmas, mida ma kaevan - kas see on naat või tubakalill. mul on suhteliselt suur hulk roosiokkaid näpus, maniküürist pole mälestustki, lihased, mille olemasolu pole mul vaja olnud viimased 4 aastat, valutavad ja mis põhiline - aju on kängunud. loomingulised tundepilved on asendunud agraal-filosoofiaga: huvitav, kas lavendel ikka idaneb avamaal? ja ambitsioonid saada ilusaks, targaks ja andekaks on asendunud vajadusega osta puutöö raamat - minu aias olevad istikute toed. ometi suutis barbara igihalb teos mind nii palju raputada, et kell 3 öösel torkisin ma osa okkaid näpust välja, nutsin peatäie patja, sest ükski hertsog ei ole mu kätt palunud ja ärkasin hommikul võimelisena keetma putru. minu kulinaarne osavus on kasvanud. tähtis on enesekindlus. marie curieliku juhuste kokkulangemise õnnena olen avastanud - heeringa shampuse supi, kaljaokroshka, kliipiruka ja shokolaadi-keefiri pudru. annemari ütleb, et need on väärt ainult siis, kui ma suudan neid 7 korda korrata. mis on jura. looming on geniaalne vaid loomise hetkel. muid loomingulisi põlenguid ei taha tulla. öösel nägin unes, et omi jõi end täis ja ma otsisin ta riideid mööda suurt maja, kohutavalt sümpaatne kimonos mees aitas mind ja minu meelest tsiteerides barbarat - tema pilk tegi neiu hinge rahutuks. võib-olla see on lihtsalt kevad.