finlandi

ma vist ei sobi enam sarisaadetele. kui juba minna võttele, siis nii, et oleks sündmus.me veetsime suurepärased võttepäevad viljandis. ma olin 2 kaamera, rezhissöör ja esindasin ka nö. anne tuulingut, küsijat kaadri taga. ja ma naersin. väga palju. on mingi kummaline sidusaine, maailmas avastamata keemiline ühend, mis seob võttegruppi. me tegime salatit, jõime veini, sõimlesime sõbralikult ja hoidsime üksteist väga. kui me tungisime pimedas öös kusagile filmima katkendit suurest armastusloost "Romeo ja Julia", siis sellest saaks sketshisarja. mina kui sitt operaator ei näinud ööpimeduses üldse eriti midagi, ergo kui juhtoperaator sõimas mind nii et maa must ja mina kui rezhissöör surin hetkel, kui ma sain aru, et ma ei saa tegelikult eriti oma tööga hakkama, aga öelda - et sry. julia ei paista mitte üks tera, ma ka ei julgenud. kui me kusagilt mäelt koju startisime kiskus statiiv mind õlal allamäge viltu ja hommikul valutasid kaamera raskusest jalad. aga me kohtasime täitsa adekvaatset hulka - toredaid noori. on tehtud hulganisti lendude saateid, aga ma arvan, et me tegime ühe elus saate. või on selles midagi, mis komissarov ütles, et on mis on kallid noored, ma soovin - ärge kaotage idealismi. meie tegime ideaalset saadet. ideaalselt armsate inimestega. ja kui ka meie koju jõudmine hilines 45 minutit, sest me kaevasime jüri koduvõtmega veinipudelikorki auku ja lõpuks hasso roostese puuriga selle sisse vajutasime, mis sest - oleks ikka nagu pikalt sõpradega välismaal olnud.