Thursday, 19 November 2009

häbiväärselt hell

sa võid olla teinud elus niiiii palju filme, niiiiiiiiii palju saateid ja elada veel mõnedki aastad, aga ühel päeval paljastub tõde ja tuleb välja, et see su päris esimene oma film on halastamatult aus su puudustega. meil raha filmi tegemiseks eriti polnud. aga võib-olla see oli hea, sest ma sain teada, et vanasõna ärgu olgu sul sada krooni, vaid sada sõpra on tõsi. ma arvan, et kui anneli lepp poleks nii hea produtsent, siis nii palju sõpru me poleks leidnud:) . kohtla-järve on jätkuvalt mu favoriitlinn filmitegemiseks. see, et inimesed särasilmselt sulle vastu tulevad on imetabane. võib-olla nad ei teeks seda nii ägedalt, kui su võttegrupis poleks meest, kes on sündinud andega rääkida ka kivistunud stalahiidid soojaks vatitopsuks. ja kuna ta on võimeline seda tegema vene keeles, siis sa lihtsalt ägad hämmingus. võib-olla poleks kõik läinudki ka nii ägedalt kui me oleks kohe saanud kõik need tippvalgustajad, kellele me poleks jõudnud maksta ja keda polnud Eestis kah. Imelikul kombel ilmusid maa alt hoopis 2 poissi, kellega ma püüdsin tutvuda võttekohta sõidul, aga sa ei saa tutvuda inimestega, kes vaikivad. Nad vaikisid platsil edasi, aga jube andekalt. See vastu oli valguseliikumine nagu poeesia. Ja ma mõtlesin, et kus olid toredad poisid siis, kui mina olin nende platsil olevate vanune. Eriti kehtis see võttegrupi naiste üksmeelse - kõige toredam poiss - konkursi võitnud Martini kohta, kelle me leidsime viimasel hetkel ja kes osutus nii andekaks, et isegi vana-kooli-mees Prikk heldis. Priki heldimine oli isegi heldimisväärt. Sest muidu on ta ikka tõre ja kuri halvasti sujuvate võtetega, aga nüüd oli hea nagu leilisaun või külm õlu. Minu kogemus assistendina on õpetanud mind ootama kunstnike ja grimeerijate järgi, viimaseid tuleb ka karta, sest võttel nad ässavad suga, aga esilinastusel nutad silmad peast, kui nende tööd näed. Alati ei kehti mõlemad, aga üks pool -enamasti. Aga Jaana lihtsalt on ettenägelik kui Metuusala ja töökas kui kratt. Isegi mehed, kes on ilusad ja.. sama targad kui liblikad paneb ta tööle. Tema assistenti Kennethit hakkasin mina armastama sellepärast, et esimest korda sain ma aru, kui üksi on rezhissöör platsil. Isegi siis, kui tal on Eesti kõige südamlikum, kõhnem ja hapram assistent Grete. Ta on üksi, sest ta tegelikult ei tea, kas ta oskab, aga küsida pole enam kelleltki. Kuid enesekindlus võib tõusta, kui sa kuuled, kuidas Kenneth ruigab -see on hea film, ma olen niiii õnnelik. Mart, kes tuli meile helimeheks, veidi ootamatult, aga ju see oli saatus - ei ruianud, aga ma nägin hämmingut ta elukogenud silmades, kui oli päevi kus me lõpetasime varem. Ainus, kelle silmis ei olnud ei hämingut, kartust, teadmatust ega midagi inimlikku oli Lotu. Naljakas, aga ta on kõige andekam naine, keda ma tean. Ta lihtsalt võtab infot kusagilt filmiveresoonkonna arterist. Mina tundsin esimest korda, et rezhissöör olla on olla lihtsalt vahendaja, mingi lehter olemasolevate tegelaste ja näitlejate vahel ja midagi glamuurset hetkel kui sa rahmad rahvatantsijate, orkestrantide ja liikuvate sõidukite vahel pole. Sa pead tundma sama kaamera kõrval kui su tegelased kaamera ees ja siis ei ole ka miski garanteeritud. Aga hea on kui seda tehes saab nalja ja nalja sai kõvasti. Vähemalt ühe lubaduse rezhissöörina täitsin, ma ütlesin, et nalja peab saama. Ja seda sai. Muu oli nagu tagurpidi armastjapaar Kohtla Järve kohal. Head eeldused heaks filmiks olid loodud - oli pulm, kuhu massi tuli Peeter Volkonski - heast südamest, autoõnnetus - Priki targal juhtimisel sikutasime meie pere Mersut, üks laps - Eleni beebi röökis siniste vuntsidega Erik Ruusi vaadates kui vigastatud loom, üht armastajapaari veel polnud, aga 2 päeva on ees + 1, kui raha leitakse. Ma ei tea, vb. läheb arvesse see, et mina armastan väga oma näitlejaid ja võttegruppi. Kuigi edukaks filmiks peab olema armastajapaar - st. peab olema ka vastuarmastus.

No comments: