vananemine

Mitu aega tähendan ma enda puhul vananemise märke. mulle meeldib roheline värv. ma kuulan jazzi. ma ei suuda meenutada Prantsuse revolutsiooni aastat. ma ei mäleta germaanihõimude britannia vallutanud laevade nimesid. ma ärritun, kui vesi jookseb tühja või pirn põleb. ma olen kibe, kui keegi tundub andetu. ma mõistan hukka kui keegi on parem. ma vananen. siiani see oli mu kahtlus, täna- teadmine.
ma läksin kosmeetikusse ja kohtusin inimesega, kellest unistab iga naine. kosmeetik vaatas mu nägu ja ütles, et siin tuleb kiirelt tegutseda. sul on kortsud. sügavad. sa annad oma meili ja hakkad iga kuu kosmeetikus käima, ma tuletan meelde. ja siin on testrid, proovid, mis sobib - hakkad kasutama. ja ma mõtlen välja, mis hoolduse me järgmine kuu teeme. sest sa vananed.
mille vastu mul iseenesest pole midagi. vananemine tähendab seda, et mu pea valutab tihedamini, aga need vähesed mõtted, mis pähe tulevad - tunduvad huvitavamad. ma olen kirjutanud 10 stsenaariumit lastesaatele, natuke muidki, monteerinud oma filmi (tubli madise abiga) ja püüdnud orienteeruda 24. veebruari tehniliselahenduse rägastikus. isegi vanana õpid- ma tean nüüd, et optikatel pole juhtimist ja triakse on enamus ja fiibreid 2. vananemine on seiklus