esilinastus 2 vaatuses

Kogu filmi esilinastuse eelvaatus võis olla tuhareis Madeiralt koju, mis saputas reisilisi läbi Tenerife Riiga. Kui moodne oleks rääkida tohututest kannatutest, siis minul läks nii hästi, et kui ma sellest koju jõudes isale rääkisin, siis hüüdis ta entusiastlikult:"No vaat, kui palju KASU sul sellest on olnud, et me sind lapsena raputasime" Ehk siis kuna beebina ravis mu karjumist ainult reformvoodil hüppamine, siis suurena väljendub see selles, et füüsilise- või moraalsevalu puhul tuleb mulle ninna mõrumandli lõhn ja siis läheb pilt teise maailma. Tagasi tulemine on palju jälgim, eriti kui sa teed seda keset suurt lennukit ja sind raputavad 4 sulle täiesti võõrast läti prouat. Su jalad, kuigi sul on seljas kleit, on üles tõstetud, keegi hõõrub su kõrvu, keegi sikutab pähe hapnikumaski, keegi valab samal ajal suhu vett ja kõik nõuavad vastust, vene ja inglise keeles - kas sul on epilepsia, kas sul on diabeet, kas sul on ajukahjustus või kas sa oled rase. Ja need reisisellid, kes võiks su eest vastata on teadmata kadunud. Kuid tasuks saad sa lamamiseks kolm tooli, imikutelt kistud tekid ja veepudeli ning võimaluses kogu talumatu reis maha magada. Selles mõttes oli isal õigus.
Esilinastusele Kohtla-Järvel tuli see vastu minu ema, kes hiilis kakskeelsesse saali kommikarp kaenla all ja toeks sõbranna tädi Merike, keda ma viimati nägin viieselt, seega ei saa võtta isiklikult, et ta leidis - ma olen muutunud. Pidasime Eleniga segasevõitu sissejuhatuskõne ja film hakkas pihta. Ilmselgelt nautis sinakat projektorivalgust väike 2 aastane beebi, kes kasutas aega saalis ringituiamiseks. Kui Hainz kinolinal Marikale käe õlale pani ja teatas, et ta on Surma Kutsar läks saa pimedaks. Väike beebi oli juhtmepuntrasse takerdunud ja projektori stepslist välja tõmmanud. Kui valgeks läks, sai beebi närvivapustuse, kui teda vaatas 112 vihast inimest. Siis projektor jahtus, siis soojenes, siis sai DVD kerida ainult pildiga ja kui üle kerisid, siis ei saanud tagasi kerida. Ma mõtlesin, et ma peaks minestama, aga ei suutnud. Siis hakkas film pihta, aga Vladimir, kes saali valgusega vilgutas oli ka kangestunud, kuni ma kangetal jalgadel temani koperdasin. Kui seanss lõpes, siis tulid prouad ja lapsed ja küsisid autogramme ja me tegime pilti koos daamiga, kellel oli maailma oranzhim kübar ja kes oli eelmisel päeval Aasta memmeks valitud ja Artur tõi meetrise lille ning tagasisõidul oli mul suure ärevuse lõpuks süda paha. Aga vähemalt üks naine tuli märgade silmadega tänama ja ütles, et sellised peaks filmid olema.
Lõppvaatus on esmaspäeval 3.mail. Iga lõpp on uue algus.