minu päris esimene iseseisev päris esilinastus keris mul närvi nii üles, et esimest korda elus kaotasin ma söögiisu, mis sundis mind lootma paljudele esilinastustele oma elus. kui ma olin juba hommikul kell 8 lasknud kunstripsmed ette kleepida, siis nutta ma suurest ärevusest ei saanudki. kapis tuulutades ei olnud nagu ikka - midagi selga panna ja kui ma vihaselt tennised jala otsa lükkasin vedas kirke suu kõveraks ja ütles nutuse häälega, et ma ei muretseks, tema armastab mind ikka. kell 7 oli Sõpruse saalis nii palju inimesi, kui ma polnud lootnudki ja vahetult enne püsti tõusmist ja avakõnet pöördus produtsent üle õla ja ütles, et tüdrukud, ärge muretsega - need kõik on sõbrad ja sõbrad ei pahanda ka siis kui te olete nad külla kutsunud ja toidu põhja kõrvetanud, ikka söövad ja kiidavad. mis tegelikult ei olnud eriti julgustav. prozhektorivalguses ajasin ma suust välja mingit magedat jutukest, kogu taiplikus ja teravus oli mu ajust lahkunud ja siis hakkas film peale. kuigi me olime marikaga kokku leppinud, et passime filmi ajal kenasti kusagil posti taga, siis jäin nii moodi koperdama, et posti taha ei pääsenudki. pärast oli tohutult lilli. kiitust ja kriitikat, tuimi õlalepatsutusi ja päris tunnustust. aga see oli kõik üks tohutu puder, millest kummitas õieti üks mõte, et film oli minu moodi. kui ma hoolitseva risto ja kadiga olin kõhu täis söönud ja kodu poole loksusin, ütles tundmatu taksojuht ootamatult, et rezhissöör olla on vist väga raske.
hoopis raskem oli pärast see, kui inimesed hakkasid lahti seletama seda omamoodi asja - et maailm on ühesugune ja kõik teised on jääkarud, kes näevad maailma ühtemoodi ja mina olen pingviin- kes ka justkui elab lumel ja minu ainus kokkupuutepunkt teistega on see, et ma käin ka aafrikas tööl. ja siiamaani olen segaduses, kas pingviin olla on okei või on see vale. 6 seansiga käis kinos 220 inimest, mis olevat hea tulemus. väga hea. võib-olla on siis ikkagi pingviine veel.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment