Wednesday, 21 July 2010

teleelu vol.1

mul tekkis hirm. oma 35 eluaasta jooksul esimest korda sain aru, et ka mina võin unustada. läbides kohti, kus ma kunagi olen võttel käinud, tekkis mul õõv, et need lood - kuidas miski asi kunagi kuidagi sündis - jäävad kadunuks, sest isegi minule meenusid läbi udu, meenusid ja tsiteerides juhan smuuli - meenusid ja ajasid naerma. need ongi toredad lood ja ma loodan, et kedagi nad ei kriimusta. lihtsalt ajaloo ilu mõttes - ma panen nad kirja, et nad ei kaoks. võib - olla see on petlik, aga ma püüdsin.
õigemini said mälestused alguse ühest helesinisest majast häädemeestes, kus me filmisime telelavastust "ma armastasin sakslast" - ja ma pean ütlema, et ma ei mäleta, et ma oleks elus midagi nii armastanud, kui seda tööd. ma olin küll assistent ja mingis ebamäärases seisus produtsent, aga sinna läks mu süda ja napid oskused. ma olin teleteatrisse tööle võetud läbi imeliku kõne, mille helistas vilja palm laulasmaal asuvasse "armon aika" staapi, mis väärib igati oma meenutuste nurka ja küsis karedalt, et noh, hea pakkumine see pole, aga tule teleteatrisse assistendiks. aastal 1996 detsembris tegin ma prosaga esimese 5 päevase telelavastuse "mäng", kus ma kaotasin südame jäägitult arne ükskülale ja relsimees iljale, kelle pärast käisin 3 korda sagedamini suitsetamas. viimane murtus läks kiirelt üle. järgmine suurem asi oligi vist sakslane ja see oli nii suur ja nii ilus nagu esimene armastus. kuigi sellel esimesel armastusel on alati sellised varjukülgi - noh nagu ikka. meie kunstnik oli tiiu übi, kutsusime tiiut üpsiks ja tiiu oli proua lilla seeliku, pruunide sukkade ja pudelipõhja prillidega. ja ta suutis disainida elukoledadi kostüüme. ma mäletan näitlejanna rõõmu, kui ta oskarist lahkudes maailma koleda bareti kaotas. aga tiiu oli salakaval ja varsti ootas sakslannat - veel koledam ,kuigi seda oli raske ette kujutada. aga tiiu oli ka hea inimene, mis kompeneseeris tema kunstnikuna esineva organisatoorse saamatuse. ja kui hea kunstnik sa ikka saad olla, kui lavamehed olid oma hiigelvormis ülbikud. sakslase ajal sain ma neilt ka roose. vihula mõisas oli meil võte, kus rekvisiit-klaveri taga minu väike õde klaverit mängis ja maapoiss - oskar laasik teda piidles. klaver oli tegelikult seest tühi. aga kui sellega telemajja jõudsime ütlesid lavamehed, et nemad klaverit ei tõsta - ja läksid ära - aga mul oli ju veoauto tund hinnas, ma tõstsin selle maha koos katrin kuusikuga, oksendasin dekoratsioonilaos ja lohistasin. kui ain urbsoo, kes oli lavameeste ülemus sellest kuulis - tõid need maailma nirumad mehed hirmunult roosid, vabanduseks. samas - nad olid päriselt hirmsad, sest oskari koduseinal pidi rippuma püss, kust lõpus ka päriselt pauk tuli, püss oli etvs olemas. võttekoht oli kadrioru lasteaia pealne teine korrus. laadisime rekvisiiti maha ja korraga pidas politsei? kinni, tuli välja, et peep ojaveski, kes nagunii oli puhas desperado, oli selga visanud 40 aastat etv laos vedelenud läbipuurimata püssi. täiesti kasutuskõlbliku relvaga majja sisenev araabia terroristi välimusega lavamees, oli kahtlane. ma ei mäleta milliseid tutvusi kasutades ma relva üritasin kätte saada, kuni selgus, et konfiskeerija oli miski tshulitshki isiklikult ja ainus võimalus relva tagasi saada oli saata pilkuvate silmade ja halli ülikonnaga etv peakunstnik peeter urtson relvaluba taotlema. seda aega enam polnud, nii seisis priit vehmi, kes oli meie operaator, isa võtteajal vaikselt nurgas ja tema rebasepüss seisis seinal. priit vehm oli tore poiss ja temas peituvat maailma -pikimate-maade-ujumise-talenti, ma poleks kahtlustanud. kord ütles ta, vaikselt ja õhetades mulle maailma ajaloolised sõnad pohmelli päeval: elo, ma tean, et mõtegi on jälk, aga aitab ainult peale joomine. kuidagi ebaoskusliku planeerimise tulemusena olin ma oskari merre mineku plaaninud sügisesse, külma sügisesse. kostüümi oli muidugi ainult 1, vesi oli 10 kraadi, vihula merd ei tundnud keegi. ma hankisin kaidole galipso ja liitri viskit, aga kaader tuli ju paika panna. nii ma seisin seal külams vees kummikutega ja andsin kaldale täpselt aru - siin on puusadeni, siin on nabani, siit otse ei saa, kas proovime sealt poolt uuesti? kui me tagasi sõitsime, siis oli kaido vees käinud 1 korra ja mina seisnud seal pool tundi, kes oli külmunud ja jõi viskit? lisaks mõrvarlikule pohmakamälestusele sain ma sakslaselt kaelale aastatepikkuse armi, mis oli igati kuulujutte tekitav, sest meenutas hiigelsuurt maasikat. aga ei olnud, pürotehnikuraha ei olnud ja välisuitsu sain ma kusagilt lagunevast tallinnfilmi paviljonist, ema vaimu ilmumise ajal - jooksin nagu noor jänes kadrioru pargis ja suits heljus puude vahel, mingi imega tõmbasin käega endale pool põlevat suitsupuru kaelale ja see haav oli seal aastaid. samuti vedasin ma relse, mis ma kerjatud raha eest filmservicest sain, nuiasin firmadest raha, et osta võttegrupile knorri kiirsööke ja ... ühel õhtul teatati, et järgmine päev sajab lund. meil oli jätkuvõte vanalinnas. sügis, jalutavad noored - lund ei tohi olla. ma lamasin teleteatri hallil põrandal ja mõtlesin välja plaani. juba olin ma scoutspataljoniga? kokku leppinud, et nad korraldaks järgmisel päeval õppused, mille käigus present hambus laskuks kopteritest rühm eriväelasi, kes kataks selle väikese tänava müüri ja majade vahel presendiga 35 meetri ulatuses. maha lubasin ma selle presendi muidugi ise võtta. õnneks helistasin ma raul priksile, et küsida, kust ta tahab hoida generaatorit, kui ma olen tänavast tunneli teinud - ja tema õuduskarjatuse tõttu jäi mu plaan katki. seevastu kord selle võtteperioodi jooksul naersid priks ja prosa jäjest - 2 tundi. suure kokkuhoiu tulemusena saime me teha 2 võtet tallinnast eemal, ööbimisega. me alustasime tartus ja sõidsime ööbima kablisse. kablis, valge hobuse võõrastemajas, tabas mind ja erno kirstu romantikanälg. me otsustasime minna mereäärde jalutama, ma kahtlustan, et joodud dzhinni mõjul. me läksime, teadmata, et merest lahutab meid kilomeetreid. oli pime, esimesed külmad. peale põllul sumpamist kadus erno mu käest, ta libises miskist laudast tulevasse sooja äravoolu kraavi. kui see oleks olnud mõni teine olukord, siis ma oleks arvanud, et see on armastus, mis mind käest hullumeelselt sügavikku kisub. aga sellel hetkel võitlesin ma oma elu eest ja jäin kaldale. kui erno välja tuli, siis kivistus ta kergetes miinuskraadides hetkega. ta muutus nii krõbisevaks, et ma ei saanud tagasiminna, sest ma naersin. kui me hotelli jõudsime, siis oli ainus võimalus saun - kus raul ja ain õhtut veetsid. erno nõudmisel sisenesin ma mantlis leiliruumi, võtsin mõlemalt asjaosaliselt ausõna, et nad naerma ei hakka ja siis tuli erno. ja nad muidugi hakkasid. erno oli nii roheliset lögast kui sitast kangestunud, tema depeche mode soengust tuli adrulaadset sitta veel mitu päeva ja kogu olemus oli nii alandatud, et see tegelt oli ka naljakas. ernot armastasin ma väga, me püüdsime isegi koos elada, aga ta armastas mehi ikka rohkem. aga tema valgusmaitse, nii palju kui ma sellest enne lõpliku põhjajoomist mõistsin, sai mulle hingelähedaseks. ta oli raske tee elus käinud, ainsana kuulipildujarühmast afganistaanis ellu jäänud ja kui me minu diplomilavastust tegime sain teada, ta ka ei maga üldse. mulle sai see tunne tuttavaks mingiks pooleks aastaks, kui ma koperdasin oma rendikorteri maja ees surnud telemaja kohvikupidajale, kellest pool tundi tagasi olin lahku läinud. teda kutsuti jõehobuks ja ta oli saanud südamerabanduse, kui vargad tahtsid ta käekotti röövida. sellest ööst jääb mälestus, kuidas ma jan uuspõllu vanaema ja selle sõbranna enniga jõin sõbra tänaval pliskat ja pärast seda ei maganud pool aastat, kuni ühe aastavahetuspeoni teleteatriga. kui veel midagi meelde tuleb, panen kirja. see mati talvikuga ida-virumaal oli suht stiilne, saarega pranglil käik ja surnud mees kelgul oli okei, vambola sinimäega põlvas oli pöörane. mis teha, et seda mitte unustada???

2 comments:

niisama said...

Kirjuta palun veel!

E. O. said...

See on parem juba kui Krossi "Kallid kaasteelised". Ootan raamatut!