Tuesday 20 July 2010

suvel Lätis 2010

Ma panin just sellise pealkirja, et kui keegi kunagi hakkab otsima, et kuidas Lätis asju ajada, siis ehk on tal meie sõidust kasu. ehk siis minul oli kasu igast infokillust, mida ma kunagi poolkogemata lugenud olin, sest planeerimatuse kuningannana - ma ei suuda st. ei oska otsida välja marsuuti, ööbimisi, võimalusi. mina tegin nii - tankisin auto täis, lasin pudeliise 1,5 liitrit vett, tegin igale 2 võileiba ja panin pagnasnikusse rannalinad, 3 magamiskotti ja igale 2 riideeset. siis lasin lastel nii kella 4-ni oma voodis magada ja peale seda lohistasin nad autosse. kuna oma elus olen ma läti politseile juba 1000 krooni andnud, siis sõitsin väääga korralikult ja olin kell 10 umbes Salduses, mis on veidi üle poole teest Riia ja Liepaja vahel. peab ütlema, et läti on küll hetkel surutud, aga teid ehitavad nad ootamatult kõvasti, st. et Kuldiga linnast oli üle poole üles kaevatud. vanad, faktuursed majad, lagunevad ja liivateed viivad 19 sajandi keskpaikka. ilus ma selle linna kohta ei ütleks, kuigi suur punane sild on võimukas, aga ta on nagu mõnelt väga vanalt fotolt. justkui päriselt säilinud vana võru linn. mulle meeldib. Kuldiga - kõik teed on suletud- rägastikust leidsime Jurkalne peale viiva tee, mis on kogu pikkuses praktiliselt käänuline ja viib Läti lääne rannikule. lääne rannik meeldib mulle ka väga, eriti üks koht, kui oled Kuldiga poolt kohale jõudnud, tuleb vasakule keerata ja mõne kilomeetri pärast läheb üks tee täitsa otse - seal on selle kandi ainus riiklik rand - aga 1 latt peab ikka taskus olema, sest kollasetriibuline tädi tahab seda endale, las tahab. kuigi nad seda sinna randa küll tagasi ei investeeri, sest vets ja trepid olid suht lagunenud. samas on mul selle kohaga helged vananemismälestused - kunagi kohtasime seal vanapaari, algul tundus, et abielupaari - aga olid õde ja vend - prantslased. neil oli selline pikk- kaubikumoodi-auto. mitte see elamisvagun. seal oli üksteise kohal kenasti 2 nari, valmis vooditena, teisel pool oli peenike kapp, riided puul, siis kastikesed esemetega ja obligatoorne! - esimesena käis autost välja laud, 2 tooli, valge lina, küünlajalg, pokaalid ja punane vein. nii peab vananema! mõtlesin ma tookord ja jäin seda kohta ja iga armastama. igatahes tundub selline liikumine mõnusam, kui see tiguelamu, mis jätab mu meelest petliku vabaduse mulje. igal pool, kus ma neid nägin - oli 3 võimalust - masendunud juht püüdis manööverdada kuhugi, kuhu ta ei mahtunud. nad seisid sellistele autodele mõeldud parkimisplatsil, mis oli linna koledaima vaatega ja millel seisimise eest pidid nad maksma 3 korda rohkem kui tavaautod või olid need autod väljasõidul kesklinnast, sest sisse nad ju ei mahu. Jurkalnes sadas, aga lapsed ujusid sellest hoolimata ja mina magasin, sest 500 km oli mu ära väsitanud. mööda serva vallutasime Ventspilsi, kui ma poleks lugenud, et see on läti suuruselt 6 linn, siis ma poleks uskunud. muidu olen ma seal küll inimesi näinud, aga nüüd hiilis tühjadel tänavatel peale meie 1 mustlane, 2 saksa vanainimest, 3 joviaalset kohalikku - ja see oli kõik - suure linna peale. ma ei usu, et selles oli süüdi ümbersõit, sest loomulikult on üles kaevatud ka pooled Ventspilsi teed. me külastasime lossi. pean jällegi ütlema, et mulle meeldis. näitusel olid lihtsad asjad - kivikirved, liivlane ja kaupmeeste kaalud, aga toksitavad ekraanid ja lineaarsus tegi lastele asja täitsa mõnusaks. puhta boonusena oli ülakorral näitus - kohalike jahimeeste trofeed, kus saalitäis kehata põtru tekitas lastes suurema elevuse, kui muistsete liivlaste või lätlaste kaelakeed. seal olid ka anomaalsed sarved, karvased põdrasarved on suht shokeeriv pilt. täistopitud mäger, hunt, jänes ja oskari elav röögatus - meie president! - ilves, olid väga nummid. minu eriti targal reisiplaneerimisel oli sihtmärk - ööbida Kolgas - iidsete liivlaste ala tipus, kust paistab ka Saaremaa. peab ütlema, et tee kaardil on sinna palju lühem, sest - on ju tohutute teeehituste aeg. kuna otsus karta läti politseid käskis mind 50ne alas 60t mitte ületada, siis venisime me sajuses õhtus lõppmärgi suunas. teel leidsime 2 läti bioloogi, rotilõikuja ja ornitoloog. nad hääletasid. üldse hääletab terve läti, aga nemad me võtsime peale, sest Kirke arvas, et ühtki autot seal ei liigu, mis võib olla tõsi. nad soovitasid meile Kolkas tasulise parkimisplatsi asemel tasuta kohta, see on nii, et kui Riia poolt tulla, siis on seal üks kurv - paremale jääb tasuline parkimisplats, aga otse metsa pannes - oli praegu täitsa tasuta ala. õhtul kell 8 laulsime -puhu tuul! - annemari sünnipäeva ja hukkunud liivi suguvendade mälestuseks, kraapisime lahti Kuldigast ostetud salatid (minu krabi oma oli hapuks läinud) ja - ma ei teinud õlut lahti. ma ise ka ei tea miks, sisetunne. see kõik, mis ma olin arvanud - hooletu ööbimine looduskaunis kohas, autos või rannas ei olnud ju vihmaga võimalik. mu suureks üllatuseks ei käinud istmed alla ka. sularaha mul polnud. raha kaardil oli sellel õhtul ka napilt. mingist vanast reisist jäänud 50 eurot oli ainus võimalus normaalselt ööbida. lehvitasime tuletornile, suurtele lainetele ja hakkasime Jurmala suunas sõitma. Gipkas, peale seda kui ma olin sisse keeranud hoovi arvates, et seal renditakse tube, aga müüdi kurke, leidsime me majapidamise, kus 50 euro eest saime sellise suure mökki, kuhu peale pandi eesti lipp ja vets oli toas ja voodid olid hiigellaiad. vajusime unne. igaks juhuks - zivu- on kurk. järgmisel hommikul alustasime teed Jurmala Livu veeparki, aga tegime Rojas peatuse, seal on ka tasuta parkla ja liivarand. Riia poolt tulles on see praktiliselt läbi Roja viimane tee paremat kätt. seal olevat ka veel puuskulptuurid, aga neid me vaatama ei läinud. läksime veeparki, mis on üks tohutu raharöövel ja veider hügieeniasutus. kui otsite eraldi pesemisvõimalust meestel ja naistel, siis seda pole. pestakse uikarites ja kõik. saunakompleks pole põhjamaalase maitsele, mingit gurmeed vannide ja vesimassaazhidena ei tasu ka loota. selle eest saavad lapsed laskuda tubedega rennidest, mille kasutamine on reguleeritud maailma lihtsaima füüsikaga - sa lased selle jurgisega alla, siis annad selle sabas olevale esimesele, siis sabatad ja siis tassid selle ise 4-5-6 korrusele. kuna ma laskuda ei tahtnud, siis ma käisin erakordselt palju treppidest. vahepeal puhkasin ja peesitasin õues, lubades ühe õlle, sest söögi ja joogi hinnad on seal kirved nagu meie spades. kuna meil oli terve päeva pilet, siis ei lubanud ma mingit lahkumist selle 45 lati eest enne kui kõik olid end hingetuks ujunud. õhtul kell 8 olid kõik tõesti hingetud ja me läksime tutvuma Jurmala paremal pool asuva looduskaitse alaga, sest kui 1 latt sissepääsu eest on juba ju linna makstud, siis peaks neid miljukate maju ka veidi vaatama. sissepääsupileteid väljastavad masinad, kes tunnevad ainult münte, seega - hoidke see kaasas. ühtlasi on selles parempoolses osas olevad söögikohad sõbralikuma hinnaga kui peatänava omad. me sõime pizza 80 krooni eest ja pasta tsirka sama eest. olid suured ja head. kõht oli tühi ka. meeleoluks läksime jalutama ka peatänavale, kus kõik inimesed on ilusad. päriselt. peentes riietes ja meestel on käekotid. parkida saab peatänava rongijaama läheduses olevasse parkalsse, tasuta. öösel kell 11 ei ütelnud ma lastele, et tegelt ma eriti ei tea, kus me ööbime. mul oli meeles kusagilt loetud, et hotell laine on okei. mõtlesin, et prooviks selle üles leida. sõitsin miskisse kesklinna statoili, naaldusin taksojuhist provva aknale ja küsisin oma vene keeles, et kus võiks olla see laine. oli skola 11, teadis provva. ja näitas umbes kaardil kus, laia haardega. üldiselt ongi nii, et riias räägib noorem põlvkond inglist, sealt eemal räägivad nii nooremad kui vanemad vaid venet, iseg võiks öelda, et inglise keel toob jama kaela ja vaenu. imeliselt lihtsalt leidsime skola iela ja laine, häda oli selles, et neil polnud parkimiskohti enam öösel - muidu oleks see 55 euroses hinnas olnud. tuba 2le, kus olime 3kesi oli Pariisilik, puhas, nunnu. ainus mure oli hommikul kell 8 tekitada autole parkimispilet. see on nüüd õppetund, mis räägib karmast ja muust. kell 8 hommikul väljusin ma lustlikult, et kõigepealt võtta automaadist sularaha, mis mul vabadussamba juures ka õnnestus, siis leida kondiitriäri, kus ees autoga seista saab, et see möntideks teha, siis ekseldes ühesuunaliste tänavate rägastikus jõuda skola ielale - ja seal ma olingi 8. 45, keerasin hoogsalt europarkalsse ja alustasin suhtlust parkimisautomaadiga - automaat sülitas välja mu latised. tuli välja, et just see automaat neid ei söö. kõpsisin kõrval olevasse kioskisse, kus hästi nunnult abi palusin. sain rämedalt sõimata, rämedalt. aga sain ka 1- 2 latise. natuke tuli nutt peale, aga läksin automaadi juurde, automaat sülitas kõik välja. parkisin auto vihaga tänavale, marsisin tänava automaadi juurde ja sisestasin sõimuga saadud 2 eurose, masin sõi selle ära ja tagasi ei andnud. peksin masinat rusikatega, mees, suure ämbri kurkidega ütles, et peaks lööma guvaldaga. hakkasin nutma. helistasime koos firmasse, mul läks nutuga meelest kuidas on 4 vene keeles ja lugesin näppudel kui oli vaja auto number öelda. mul oli parkimisaega 2 tundi oletatava 2 lati eest masinas. üldiselt lätlased ei ole lahked, võib olla pole eestlased ka. nad ei saa aru, et iga asi on seal välismaale teistmoodi kui kodus. et ta ei tea, kus saab parkida, kus on menüü, kus vets, kus asub külm õlu (seda polegi külmikus), et seda naist kellele millegi pärast 1 latt jälle anda tuleb kutsuda naabrinaise juurest ja kui sa ei kutsu, siis kuuled juba kaugelt sõimu - igaunija. muutusin ka palju parempoolsemaks, sest janno väitel on läti maha jäänud, sest meil tuli võimule reformierakond, kes tüüri küll teistpidi uppi, aga samas korruptsioonist ja sellisest venelikust ära keeras. ja venelik ei ole õige sõna, sovjetlikust. igatahes hakkas mul parem siis kui laine hommikusöögi teenendaja astus mu juurde ja ütles, et ta pole aastaid näinud lapsi, kes nii täiskasvanulikult söögilauas käituks, nii aadelikult sööks. mõtlesin, et kas see on tasu mu arutu raha loopimise eest, et me sööme ikka väljas ka ja hindame head toitu. mõtlesin, et nii polegi hind kõrge ja muutusin palju rõõmsamaks, tasuks leidsin vanalinna kõrval tasuta parkimisala, see on presidendilossist - jõe kallast pidi, silla alt läbi statoili ja selle kandis, kesklinna 3 minutit. toomkirikus olid lapsed veel piiskop Albertist täitsa huvitatud, kas selle pärast, et mulle tuli meelde kuidas ajalooõpetaja Inna Grauzhiniene rääkis meile, et Albert oli ilus mees. sõime trendikohas Kids jäätist, oli suht kallis, vaatasime kassiga maja ja asusime teele kodu ja liivarandade suunas. kuna Lätis on need huvitavate asjade sildid ju läti keeles, meil on eesti keeles- jeerum- võiks teha mingid ühised tingmärgid nagu kivi ja meri ja muuseum ja kui eestis on kihelkonnamärk, siis see ei tähenda mitte midagi ju - siis vaadake neid pruune silte - Riia Tallinn tee ääres näiteks, kui Riia poolt tulla - peale Saulkrasti on Laucu akmeni - aga see tähendab ülimõnusat liivaranda. loomulikult peate sinna minemise ja parkimise eest peremehele kelle õue läbite lati andma, aga koht on sama nummi, kui veidi Tallinna poole jääv Jelgavkrasti rand, no kus tuleb ka latt anda. suvel on mu meelest Läti tohutu pluss palju rannapinda, mis teeb rannas olemise nii kenasti üksikuks, kusagil silmapiiril vees sahistav kalamees ei ole ju arvestatav. Riias jäi meil igast muuseumites käimata, sest nii pea kui ma kaarti vaatasin eksisime me ära. nii pea, kui liikusime ja sõitsime südame järgi olime laitmatult kohal. Salduse juures olevas kinolinnakus jäi ka käimata. eelmine aasta Leedust tulles sattusime me Liepaja - Jurmala vahel mingile metsikule Zoole, mis oli tõeliselt lahe. karud müdistasid ja kaamlid närisid seljast, no päris kaamlid polnud, laamad vist. ühesõnaga, läti on tegelikult lahe. kuigi kui me Ainazhist kõpsti otse Iklas olime, siis midagi ilusamat ma pole näinud. pluss see, et saad aru igast märkidest ja inimesed on kurjad küll, aga sa tead, et neil on tegelt hea süda

No comments: