telelu vol3

Just praegu eetrist tulev telelavastus "Soo", annab kuidagi põhjuse kirjutada kunagisest suveprojektisit - Me oleme Tallinnast. Muud seost sellega pole, kui et seal õppisin ma pikkade välivõtete rasket saagat. natukene õppisin seda ka siis kui nädal aega telelavastusi salvestati phes linnas, aga selle ainus sponsor võisid sa ise olla. see vastu selle saate ajal sattusime me ikkagi maakondliku eliidimanu, seda hirmutavam oli kogemus, kui meie töökas võttegrupp sõitis Põlvamaale võttele. saatejuhid olid reet linna ja margus saar. operaator oli meelis kadastik, helimeest ei mäleta, aga ta oli keegi tore ja korralik. ja valgustaja oli sinimäe vambu. vambu oli legend enne meie kohtumist. vambut ei lastud iialgi telemajast lahti, sest ta oli nõukogude ajal poole kohaga liharaidur, mis tähendab, et sa valisid kas sitt valgus ja praad laual, või siis mitte. nii kindlustas vambu endale igavese ausära paljude saatejuhtide südames ja tema sea sisefilee rajas sinna tee. mina sain vambu valgustajaks juba siis, kui allakäigu trepist alla oli täpselt nii palju laskuda kui valgustajate toast mingite elektrikute (mitte nagu päris elektrikute) tuppa, kust sai osta rohekat ollust, mis olevat alkohol. enne põlvamaale väljasõitu nuias vambu lootusetult heasüdamliku meelis kadastiku käest 25 krooni ja selle raha eest sai umbes 3 0.5 liitrist pudelit seda kraadiga ollust. me hakkasime õhtul sõitma, et hommikul kohal olla. aga vambu põis polnud enam nagu nooruses, alates sellest kohast, kus nüüd on viikingiküla - hakkas vambu peatust tahtma. ja nii iga 20 km. tagant. mingi 5 peatuse juures ütles bussijuht olev blase, kes oli frukt, aga vahel väga humoorikas frukt ja teeninud hüüdnime krahv - nii vambu, siit maalt on piir, mina enam peatust ei tee. keera endal sõlme kui tahad. ja vambu vastas raudse rahuga, siis lasen siit tagant kõik täis. krahv krigistas habaid ja me jõudsime põlvasse umbes 8 tunni pärast. kui kohale jõudsime oli vambu paras poiss ja meelis, kes ikkagi oli ses osaliselt süüdi vaatas kalbe näoga tuba, kus nad vambuga kahekesi magama pidid. mina- kui seltskonna sellel hetkel ainus naine (reet linna tuli vist järgi) ütlesin lahkelt, sa võid ju minu toas magada. ma tegelikult nii ei mõelnud, aga meelisel oli veriste silmadega vambu ees vist hirm. ja seal ta oligi, selle hetkel etv kõige ilusam operaator mu toas. minul, vaesel noorrezhissööril polnud öösätsut ega midagi kaasas. ma helistasin vannitoast margus saarel ja susisesin, kutsu kadastik puhvi kuni ma voodisse saan. järgmine päev - vambu ei tõusnud. me olime bussi kõik hiirvaiksed, et ta ei ärkaks. hiilisime valguskohvriga võttekohta ja sokutasime tasa tagasi. vambu ärkas alles õhtul, kui me jõudsime jahitallu, kus laual oli koduvein. vambu ärkas, värske kui kevadine roos ja sõi meiega ausa mehena õhtust. meiega oli liitunud ka reet linna, kellega meil oli üks voodi ja päev oli pikk olnud ka. kõik vajasid varakult magama, aga ainus, kes rahu ei saanud oli sinimäe vamps. millegi pärast ei meeldinud talle see voodi, mis talle oli ette nähtud - ahjaa- see oli helimees hõbemäe lempsi kõrval. aga vambu jõi koduveini ja leidis kusagilt veel ning kondas mööda maja. ühel hetkel istus ta meie voodi serval ja triibulises sätsus reet peksis teda padjaga ja karjus kao minema, vambu. vambu taandus, eesruumist kostus vaid, ei ole kohta sulle elus, vambuke, ei ole kohta. tema kondamine kestis täpselt nii kaua, kuni äratuseni oli pool tundi. siis suikus vambu õndsasse unne. me hiivasime ta vaikselt autosse ja vedasime teda terve päeva kaasas. kuni hetkeni kui krahvik pidi minema Tartusse meile lisakassette tooma. me kõik vandusime, et ei ärka tal autos vambu, võtku vaikselt kaasa. ja paari tunni pärast tuli tagasi tulivihane krahvik ja magav vambu. vambu olevat sisemise silmaga tajunud tööst kaugenemist ja kohe 5 km peale põlvat silmad lahti teinud ning - hakanud peatust nõudma. ja mitte nii sama, vaid veega klosetiga. kusagil tartu juures oli krahvik leidnud bensuka ja sinna oli vambu kadunud. eeldatavasti oli ta enne kui krahvik ta vetsu saatis pudeligi ostnud, mida vetsus juua. krahv ootas 10-15 minutit, aga poole tunni pärast läks ja peksis uksele. temaga liitusid benuka töötajad, aga vambu tukkus. lõpuks saadi vambu kätte, vambu oli kuraasikas, krahv sai nii mis tolmas, kuni - 5 km enne põlvat - vambu uinus. nagu laps. kord tegi ta veel silmad lahti. ühes võttekohas, kus me just olime lõpetanud - seal kargas ta meid hoiatamata püsti, haaras pagasnikust valguskohvri ja sööstis tuppa. enne kui me takistada jõudsime oli 2 lampi püsti. ehmunud pererahvas, kellele olime just hüvastijätuks lehvitanud - jäigi lehvitama - kui me tõrkuva vambu bussi ajasime. ühtlasi nägin ma selle võtte käigus kuidas ühed inimesed põlva poe ees reet linnat ja margus saart vaadates vastu posti marsisid.