karusell

ma pole suutnud oma lubadust pidada ja vanem teleeajalugu on siia märkimata jäänud, kuigi õnneks on veel asju, mida ma pole unustanud. lihtsalt ühest hetkest alates kogus selle aastane Laulukarussell nii palju tuure üles, et kogu mu jõud läks sellele, et selle keerlemise käigus hobusel püsida. kui sinna juurde liita kõik kooliminemised, kõrvaarstid, tsheloo- ja kandletunnid, vanad ja uued lastesaated, müdistamine Looduselustiga võsas, siis mul on natuke uhke tunne enda ettenägelikkuse üle. seda ütlesid kunagi 2 erinevat, ülitoredat inimest, valentin kuik ja kaarin raid - sa oled ettenägelik nagu 100 aastane neemetsi nõid.
ma nägin ette, et mu vaim võib vastu pidada, aga füüsis mitte. ja ma käisin regulaarselt jooksmas- alates juuni kuust. ma vaatasin end peeglist ja mõtlesin toreda villi vilepilli peale ja mõtlesin, et teda on lihtsam motiveerida, kui rezhissöör on veidi kenam. ja sõin vähem. ma kolasin läbi kogu interneti, et kuidagi muusikale pihta saada :) ma ehitasin kaiele riiuli, et harjutada end janno nõutud steadicami operaatoriga, kes tundus nii kuri, et ma lihtsalt kartsin. kõik tänase hommiku nimel. ja kas see aitas?
kokkuvõttes - saatele - aitas. saade tuli hea. meeskond oli hea, suhted olid head. mõni asi tuli suisa suurepäraselt välja. janno debüüt kunstnikuna koos indrek timmeriga "Alice võlumaailma" loomisel õnnestus. kadi karjäär tegevprodutsendina oli hoogne ja anneliga koos sulatasid nad isegi kuulsama kontserdimaja vinguviiuli. ja nii edasi. tõnu tuli beebi juurest, siim arenes nagu need Nukitsamehe maasikad, mis ootamatult suureks kasvavad, silme all. karta on, et markus võtab kunagi eriti nõmeda naise, sest eriti toredad poisid teevad seda.
oh jah, aga mida ma ette ei näinud on see 24 h peale salvestust. mõnes mõttes on see nagu adrenaliini-pohmell. see on allakäigutrepi kõige alumine aste. see haaras mul kõigepealt füüsisest, aga see pole nii hirmus. lamad natuke, kad käib ja sõimab sind ja kõik on nagu alati. siis hiilib see su hinge poole. sa oled kõiki tänananud, kõiki kiitnud. ja tagasi ei tule midagi, ei peagi, aga sa tunned tuska tõstmas pead. valu, et sinu tööd ja panust ei hinda keegi, sest kõik mis on hästi tegid tegelikult teised. minu tusk näris end suureks, kui me istusime õhtusöögilauas. korraga ma tahtsin ära. ma hindasin maad enda ja jope vahel, mõtelsin kui kiiresti ma selle selga saaks ja võiks ära joosta. aga ma ei tahtnud olla liiga dramaatiline. ma surusin end tooli. ja ma kahetsen seda, sest nii oleks jäänud illusioon, et nad veel tahtsid mind kiita. veel 12 tundi, siis hakkab parem. alati on hakanud.