mu 4 klassi päevikusse, mida ma suutsin pidada 3 päeva - oli täiesti siiralt kirjutatud: praegu on mul 3 eluarmastust, aga ma usun, et sven-erik on neist kõige suurem. iga kord kui ma neid 12 hädist lehekülge loen, siis hakkab mul parem, et ma olen puberteedieas päevikupidamisest hoidunud. aga mälu muidugi - ei peta. puberteet see enam polnud, kui ma 17 sain - see oli ikka juba peaaegu täiskasvanu iga. sünnipäevapidu peeti viru tn. korteris, täiesti tundmatuid õnnitlejaid oli tuba täis, selle hetke unelmate prints ott saabus 17 roosiga, mille olid armastavad kalssiõed talle ostnud - ja jäi kohe magama. selle eest üdini stiilne ja särav härrasmees - sven erik istus köögilaua taga ja naerutas seltskonda kuni kell 9 bussile läks. ja ma mäletan, et ta tundus siis kõige sefim sämi maailmas ja täiesti unustamatu.
täna hommikul tõusin ma kell 4, et monteerida natuke Looduselusti, aga Viljari arvuti nõudis salasõna, mida polnud. ma ootasin kella 6ni ja ajasin ossi üles, et ta 7ks lasteaeda viia. autot kaevasime me lumest 30 minutit, sest pagnasnikust ei saanud harja kätte, aga selle eest oli mingi õrn käsi mu juhiaknale südame joonistanud. ma jõudisn telemajja, ühendasin kettad ja arvuti jooksis liialdamata iga 3 minuti tagant kokku. ma nõksutasin saatuse ees põlvi, aga viljar tõi roosi ja kommi - ja hakkas parem. tegin montaazhide vahel tohutuid kiirsööste trajektooril lastead- muusikakool ja eelkool, jäin montaazhis kurnatusest magama ning seisin silmitsi oskari raudse tahtega - minna uisutama.
kadripäeva valge seelik - kuigi ei olnud kadripäev, vasid ma olin eksinud - lehvis tuules, tuisk peksis näkku - tanel padar laulis, et käest pillasin peegli ja uisud laulsid all - kuni üks mees, vanem mees, heas mantlis mind hüüdis. ees ja perekonnanime pidi. ma sirvisin peas läbi potensiaalsed tuttavad - ja selge oli, et loomeinimene ta pole, sest mantel oli hea. ja sugulane ka mitte, sest ühtki geneetilist kuuluvust ma ei tuvastanud. aga tema tundis mu ära, me rääkisime juttu ja lõpuks sõitsin ma suures segaduses uisuväljale tagasi - head aega jätmata. see ta oli, see 17 sünnipäeva ilusaim hetk ja 4 klassi eluarmastus - ja mul oli ripsmetush laiali ja ma nägin välja nagu kunksmoor. ja miks ma pidin selle 20 minutilise vestluse juures rääkima ära, et ma panin tema auks oma filmitegelasele nime ja ma alustasin täna tööpäeva kell 4. ja et ma käin vahel uisutamas, aga ma kardan kukkuda. alanduse kulminatsiooniks lükkasid mu oma õues 2 noorsportlast mind hangest välja, õnneks autoga.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
2 comments:
mõned aastad tagasi olin paari sõbraga paadiretkel Kolga lahe saartel. Öömajale otsustasime jääda Rammu saarele, mis paikneb kusagil lahe loode osas ning kus asub üks maja, vana kalmistu ning kaks mahajäetud majakat. Meil oli kaasas piisavalt viina ja sööki, kuid olime unustanud kohvi. Loomulikult mida pole, sellest suurim puudus.
Pimeduse saabudes märkasime saarel asuva majakse aknas tuld. Majake paistis kuuvalgel üks ühele mingis Gevalia kohvi reklaamis kasutatud mõjutusemotsioonina. Mõjus ka seekord. Vaatamat Viru Valge manustamisele kaasnevale julgusele, otsustasime siiski valgustatuid mitte tülitada ja pakkuda ülejääma kippunud viina tassikese kohvi eest.
Nädal hiljem kohtusime ühel teisel saarel ornitoloogide grupiga, kes oli ametis kormoranide loendamisega. Mingil põhjus hakkasime vestlema ja selgus kurvastav asjaolu. Nimelt olid nemad nädala tagasi need, kes istusid seal majakeses. Nad oli unustanud maha ornitoloogidele ülivajaliku abivahendi- viina. Aga kohvi oli kaasas:).
Mis on jutu moraal? krt seda teab.
ma loodan, et moraal on see - oh oleks ainult 4 klassis oma suu lahti teinud... vb. poleks silmapilgutusmängus asjata oodanud :)
Post a Comment