Armu aeg on otsas

Täna oli selline päev, et tahaks tsiteerida soomlannast grimeerijat Milat, kes nii 16 aastat tagasi rabas mind kõige hullumeelsemal filmivõttepäeval jalutades mulle vastu diktofon peos ja dateerides päevasündmusi lausega – tänan ei tapahtunud midän… või midagi umbes nii, Kristiina oskab seda õigeks parandada.
Arvestades, mis kõik „Armon aika“ võtteplatsil juhtus, siis see oli alatu vale. Kadunukestest halba ei räägita, aga mees, keda kutsuti Vigriks ja kes oli endale just naise võtnud, keda me kõik pidime Musiks kutsuma ( Musi oli nii 20 aastat noore) ja lasknud taevasse selle sündmuse tähistamiseks krooni alguse kohta müstilise 100 tuhat krooni – Vigri oli meie, 4 filmile saadetud praktikandi ülemus. Üldse oli ta kogu eestlaste poole ülemus ja tegi esimest korda elus filmi, see vastu armastas ta sõjaväge ja uskus, et meie treenimatud kehad suudavad distsipliiniga karastuda. Esimeseks katsumuseks anti mulle, Anule, Andresele ja Aivole korraldus teha korda 2 korrust, mis olid täis vanu kirjutuslaudu ja sodi – ning rajada sinna eestlaste elukohad, grimmi ja puvostu toad ja rekvisiidiladu. Aega olid mingid müstilised 12 tundi ja tube kummalgi korrusel üle 20ne. Ma isegi ei mäleta mis vahendeid kasutades me selle lahingu võitsime, aga soomlased kimasid ette ja korrused läikisid. Meie surusime kätt nagu pärismaalased ja kui ühe nimi ongi elu ja teise nimi aju, no me polnudki paremad. Mina läksi esimesel päeval kohe tulejoonele ja olin ainsa produktsiooni inimesea platsil. Soomlased peksid hullu ja valgustajad peksid nuge seina. Pooled võttegrupi liikmed ja näitlejad olid režissööri sõbrad võõrutuskliiniku päevilt. Anu pandi tööle staapi. Arvestades mobiilide vähesust, meie esimesi kokkupuuteid arvutiga, absoluutset ettevalmistuse puudumist – pidigi olema selleks Anu, et ainult natuke nutta. Poisid oskavad elada, Andres ja Aivo kimasid autodega ringi, toppisid soome ekstraid bussi täis ja teatasid, et soidame nyt ja hämmeldunud 25 inimest 10 istekoha peal jäid mõtlema, kellele tuleb veel helistada. Tühjendasid kuivkäimlaid sillerdavasse merre ja flirtisid cateringu tshikkidega, no mis on alati sama. Minule pakkus üürikest rõõmu valge hobune Joosu, kes Soome kõige ilusamat ja lollimat meesnäitlejat iga võtte ajal persest hammustas. Proovis seisis patukahetseja näoga ega teinud midagi, aga nii pea kui löödi klappi ajas hambad irevile ja naksas Pauli Poroneni pekist. Vahel möllas kirg ka rekvisiitor ja kunstnik armusid ja rekvisiitori mees ründas noaga ja viskas 3 liitrise purgiga meie auto akna katki. Rezhissöör päästis lahti tulekustutid ja meie Aivoga pidime baaris valvama, et näitlejaid näkku ei löödaks. Me elasime 3 kuud mereääres ja ujuma jõudsime Anuga 1 korra. Anu pääses staabist minema ja tuli cateringutüdrukuks, aga selle eest läksid tal meretuulest kõrvad paiste ja ta magas kapsalehed kõrvadel, mis tähendas, et üks ja ainus kord elus magas ta sisse. Arvestades, et me saime kuude kaupa magada 3 tundi, töötasime värskes õhus ja Vigri karjus vahet pidamata, siis see oli vägagi adestatav.
Ja selle kõige kohta ütles Mila – ei mitän. Mul oli täna ka päev, kui ma peaaegu hakkasin uskuma, et väga toredad asjad on kohe ees, jäin peaaegu auto alla ja otsustasin, et selleks, et armastada tuleb minna ära. Ja tegelikult – ei juhtunud – mitte midagi.