punased kivikatused

kui sa päevad läbi teed saateid ja ööd läbi kirjutad või monteerid, siis võib juhtuda nii nagu minuga täna, et kui kõik tähtsad dokumendid tõesti jõuadki deadlineks ära antud, siis on üks ootamatu pool tundi vaba aega -ja sa kõnnid korraga sama teed pidi, mida mööda sa läksid kooli, no okei -davidjants ei oota nurgal, aga muidu on kõik sama - munakivid, lõhn, majad ja katused. ja tunded ka tulevad samad, see usk iseenda imelisse tulevikku. see tohutu lootus ja ärevus ja tahtmine jõuda palju ära teha. ja see tunne, et kusagil elavad inimesed, kes kirjutavad lasteraamatuid ja teevad pilte ja veel pöörasem - teevad lastele multikaid. kusagil siin samas nad elavad ja see on nende töö. ja see tahtmine, et oh saaks ma suureks ja oleks mul pooltki nii lahe töö. see soov oli isegi palju suurem, kui lootus, et klassi kõike popim poiss Henry Kõrvits ütleks sulle midagi muud kui tünnivabriku mannekeen. kuigi, see unistus oli ka päris suur, puhas massipsühhoos- ta meeldis kõigile. ja korraga ongi see, et äh, tühja see Henry Kõrvits, kõik muu ongi väga hästi. et tegelikult ei häbeneks ma sellele rõvedalt rohelise ranitsaga, maailma koleidamas jopes tüdrukule otsa vaadata ja öelda, et upsi - sa unistasid, aga näe - ma hakkasin hoopis teisiti elama. ma võiks öelda täitsa südamest, et ma püüan iga päev. ja öö, sest uneaega jääb aina vähemaks. aga unistused lähevad järjest suuremaks kah. lähme tantsime punastel katustel, päriselt :)