naine mustas, kübaraga

mind on kodus ikka õpetatud, et on mis on - matustele tuleb minna, surma ei saa edasi lükata. ja nii pidasin ma iseenesest mõistetavaks, et kuigi ühe tuttava vanaproua ärasaatmine oli keset montaazhipäeva, kus tegelikult oli ka juba oskari kandle tund ja tegelikult ka õhtul sikkude ja sokkude pidu lasteaias - tõmbasin ma selge joone ja teatasin - ei matused on kõige tähtsamad. otsisin välja kõik mustad riided ja avastasin, et mul puudub kübar - aga Tõelist Daami ei minda matma ilma kübarata. tehes jõupingutusi, mille põhjuseks oli liiga suur pea - õnnestus mul laenata kostüümilaost oktoober ja nähes välja nagu charlie chaplin helistasin ma kandle õpetajale - tühistades kandle tunni ja utsitasin kirke sikkude ja sokkude peole ja läksin matusele. tuul oli vastu, oktoober tahtis ära lennata, lilled sahmisid peos omasoodu, aga ma olin kohal. seisin kirikus, kus oli ootamatult palju vanaprouasid - õnneks kõik ka kübaratega. ma olin enda üle uhke ja suundusin pinki. imelikul kombel polnud teistel lilli, aga võib olla polnud ma märganud, et kutsel oleks öeldud, et neid ei tohi tuua. sokutasin lilled vaikselt pingile ja mõtlesin, et õnn, et ma pärga ei tellinud. oli vaikne, algus - mulle tundus - viibis. no aga teada ju ummikud jms. siis hakkasid viiulid mängima ja orel toetas neid. tõesti oli kena. ise mõtlesin ka, et selliseid matuseid täitsa tahaks, et enne luuakse meeleolu. teise loo ajal läksin rahutuks, sest tundus veider, et peategelast ennast ikka veel toodud polnud. piidlesin koosolijate laululehti, aga neil oli kiri ilmselgelt heade ärasaatmislaulude kohta liiga tihe. aimates halba hiilisin ma lilled peos ette stendi juurde ja lugesin - kontsert Hardushetk... seisin keset Vabaduseplatsi ja harutasin lilledelt lindi vaikselt küljest ära, siis ronisin oktoober peas trammile ja sõitsin tööle tagasi. nuusates ahastuspisaraid oma lollusest salvetkadesse, mida olin eelnevalt Viiralti kohvikust leina talumiseks varastanud. olin eksinud kirikuga.