kui orkaan moonika oli tuurid üles võtnud ja inimesed padaorus olid sattunud jääajaoludesse ning veetsid sellel tasuta ajastureisil miski 15 tundi, siis tundsin mina end nagu merike veskus. telemaja legend räägib, et kui 1991 tankid teletorni poole vurasid valitses telemajas kangelaslik-morbiidne meeleolu. naiskolleegidega oli jumalaga jäetud, kaitseliidu mehed lamasid AK ees ja olid valmis seda eetris hoidma 3 minutit oma elu hinnaga, sest rohkem neil padruneid polnud, siis - neis heroiliselt hingitsevates koridorides - kostus entusiastlikku kontsaplaginat ja tohutu lindikuhja all vaaruv merike veskus kõpsis montaazhi poole. kui kokutavad meeskolleegid küsisd, et merike, lolliks oled läinud või - meil on putsh. ütles merike ninakalt, et aga mis siis, kui homseks on see putsh läbi ja moesaate asemel on siis teie arust eetris must auk või? ja putsh oligi läbi ja tänu merikese ettenägelikkusele polnud eetris must auk, vaid moesaade, mis algas enelin meiusi profiiliga. kas see nüüd vene sõjaväelaste püssitule all suremist oleks tasunud, aga - seda ei tulnudki ju.
mina sisemiselt nii vapper polnud. ma teadsin, et teisel pool pada orgu ootab mind ida-virumaa muinasjutumaa -kaevandusmuuseum koos peetri, toivo, kaera-jaani rahvatantsurühma ja meeskooriga. vastu oli mul panna kõiki teletöötajaid masendav tohutu kogus valgust, siimu väljanuiatud canon 5D, steadi, margus allikmaalt väljapressitud jeep ja eesti kõige ilusam valgustaja henri. kuigi ma enne võtet kartsin, et kaugeim koht, kuhu me välja jõuame on ilmselt kiviõli linn ja seljakotti panin küünla ja tikud - juhul kui tuleb telebussis talvituda, siiski - me läksime. padaoru sildi juures haarasin ma henri käest ja seda korda mitte henri ilu pärast ega selle pärast, et bussijuht hasso oli unustanud soojenduse nupu sisselülitamata, vaid morbiidsest hirmust surra lummekuhjununa ühiskirstus mille peale on maalitud ERR. aga ma pole üldse oma elus nii puhast teed näinud - ja seega - me olime kohal plaanitud ajal. rahvatantsijad tantsisid, henton tshiilist säras maa all põnevusest, maa alune rong vedas meie tehnikat siniste sädemete lennates ja kaevurite meeskoor laulis andrese toodud lumemasinate all - nagu armastus. kohe lõikas südamesse, ilus valgus ja ilus liikumine oli ka. täiesti ajagraafikus jõudsime me krooni tallu, kus tuli tohutuks kasuks elukogemus emana. kogu võttegrupi juhtme ajas murdosa sekundiga kokku see ärevus, mis tabab karja lapsi tavaliselt enne jõuluvana tulekut. mina embasin perenaist nagu mati talvik, öeldes talle korduvalt vale nime, aga tagasihoidlik perenaine ei parandanud mind ka. porkuni prouad, kes teises toas laulsid olid nii ärevil, et ükskõik millal kaamera nende ukse vahele jõudis, juba hakkasid laulma. mehed läksid võttegrupis läksid üha higisemaks ja nende pilk muudkui ähmastus, segadus oli tohutu. aga - kuna henri oli mulle hommikul ütelnud, et sina oled siis võttegrupi ainus mees...eeee... naine - siis ma püüdsin kuidagi mingit juhtimist säilitada. tõstsin lapsi kurja ema jõuga kaadrisse, ütlesin porkuni prouadele kuss ja vibutasin rusikat ja sundisin roaldi 8 korda pererahvast tervitama - kuni jäi täitsa hea. boonuseks tegi ta kohe maja ees suurepärase standi, mida kindlasti ilmestas minu pandud arri valguskiir uksesildil. ja kuna hasso, meie bussijuht, on topograafiline toru, siis sõitsime me tallinnasse 70 km. ringiga, mille ajal lasin end henril kiita, et ma olen potensiaalikas valgustaja. selle kuulamiseks jäi isegi see tee, mille käigus me sattusime me näiteks Tapale, veidi lühikeseks. lumme me ei surnud - lahingut ei tulnud.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment