rutiinne töö

mulle meeldib mu rutiinne töö.... ütlesin ma henrile häbelikult, kui ta küsis, kas ma ei taha reisida ja kogeda pööraseid sündmusi. või mida peaks ütlema naine, kes sõidab hommikul kell 6 tallinnast välja teadmisega, et varsti teeb ta lugu margus saarega ja kihnu virvega parvlaeval liisi. selle sõidu käigus, mille sihtkoht oli munalaiu sadam, mõtlesin ma järgi mitu korda ma olen võidelnud võttebusside eest eesti televisoonis. esimene kord, kui võttebussideks olid loomavedamis vagunid kasutasin ma meetodit -minestasin ja viskasin koomakrampe. siis vahetati bussid nende vastu, kus liikus mingi õhk, aga amordid olid sigade vedamise omad. edasi mõõtsin ma pagasnikut vihaselt kinoflooga ja seda kõike selgest teadmisest, et kuigi ma neis bussides veedan ma enamuse oma elust - sinna ma ei sure. see kindel teadmine hoidus mind murdumast ka täna hommikul, kui tuli välja, et laev on kihnu kinni jäänud ja me seisame sadamas nagu murtud luikede parv. aga - ulmelise kiirusega sai siim steadicami valmis avastandiks, juba seisis mu unelmate reporter saar mere taustal ja rääkis midagi segast laevaoludest ja me olime võitnud endale aega. aeg on vahel videovõttel hindamatu nähtus, sa kas annad alla - et sa ei saa seda lugu, mida sa tahad - või võitled edasi. mul oli edasi võidelda lihtne, sest piletimüügi kassas töötas lääne-eesti kõige ilusam tüdruk ja kõik olid rõõmuga nõus ootama - kuni ma mõtlesin lahenduse, et tervitus võiks tulla manijalt. hõljuk, mis lõi apokalüptilist meeleolu oma lumepilvega, võttis tuurid ülesse ja vedas meie tööka võttegrupi manijasse. seal ootas meid kopp, mille töövahendis - kopas sõitev steadicam on üldse mu elu kõige elulisem pilt. ülle juures kodus karjusid lambad möö, saare all ragises plastmasspang ja sellel hetkel kui lambad üritasid vehkat teha meenus mulle douglas wellsi raamat- kus ta kirjeldas elavalt võitlust inimese ja lamba vahel. nii me seisime manija laudas - põgenev lammas ja telerezhissöör - lammas lamba vastu - ja ma haarasin ta tagaosast reitega, aga ega lasknud tal põgeneda. peale lugu võitlesime me end maale. jumal taevast vaatas ja naeris, kuidas niva teel sadamasse suri ja saatis meile uuesti kopa. mina enam ennast kopajuhi kõrvale ei pressinud, sest ma olin juba tavotist triibuline- seega jooksime me saarega viimase kilomeetri. kui tallinnasse jõuame, saad tappa - ähkis valge lindi ja naiste vastase vägivalla võitluse laureaat. jumalik hõljuki juht aitas meid maale ja juba olime me pärnus, tegemas oma viimset võtet. ja ma ütlen siiralt - valgus jäi ilus. ja tuhat tänu IRLi valimisüritusele. kelle seljataga me kilbist valguse varastasime. tohutu summaga rahaauto manööverdas meie nõudmisel edasi ja tagasi ning me moodustasime markuse ja margusega tsirkuse trupi, kelle number - panen filtri lakke, mis on rahaautomaatide kohal - võiks järgmise cirque solei kavas olla. päeva lõpus, kui ma olin tahtnud eemaldada oma peast silmad, et panna need purki - sildiga - need on kõike näinud, mõtlesin, et lisaks oma rutiinsele tööle - armastan ma neid kõiki inimesi ka. küllap see armastus on suur, sest isegi stefani pitsa preili küsis, kas me oleme pere ja maksame kõik koos. milleks mulle seiklused, kui ma olen elus?