Viis aastat on olnud veebruari tagumine pool minu jaoks maratoni viimased 4 kilomeetriti. Kui me kunagi Kairit Tsäroga jaanitule ääres seisime ja Kairit seletas, mis tunne on 38 kilomeetril, siis ma muigasin ja ütlesin, et kahju, et ma seda tunnet kunagi ei tunne. Kui ma nüüd järele mõtlen, siis olen ikka tundnud küll. Seda korda igihaljalt suvises Pärnus, kus peaaegu, et pärnad õitsesid.
Erinevate asjaolude kokkulangemisel kartsime me igasuguseid asju, sammalt seinal ja kuuske toas. Et mõni inimene kitsasse koridori kinni jääb ja teine kingakontsaga kaabli katki astub. Ühesõnaga - karta oli kõvasti, aga tegelikult sai palju naerda. Mitte küll ülekande ajal, siis kui ühel hetkel oli eetris ootamatu trepikäsipuu, siis ei naernud keegi. Mõni vanem, närviline proua suisa karjus. Aga nagu Risto seletas, siis rezhissööritöö on lihtsalt pilti vahetada ja see on imelihtne või vähemalt - nii see paistab. Ja kõik on tõesti nii kuis teile näib. Sest ega ju meie maratoni lõpust ei paistnud need tabelid logistikat, unetud ööd, tunnid rahvamuusikaga, tiitrisüsteemi maailma esmamudeli leiutamine, politsei käest kätlemismuusikute vabastamine, kolleegide-konkurentidega läbirääkimised võtteplatsi asjus ega kadettide harjade kontroll ning tuhat muud pisiasja. Ja kui õhtu lõpus avas julgestusülem meile transpordiust võttes pitsateid maha nähvas Hannes talle tähtsalt, et neid pitsateid ei tohi puutuda. Ja enne seda oli talent 2014 Heli Luik hoidnud saalis proovide ajal sellist tempot ja korda, et lavastajagi pidi talt küsima millal ta edasi võib lavastada. Ainult pikka kleiti polnud tüdruk taibanud kaasa võtta ja nii istusin mina Heli teksades puldis ja heli lehvis minu kitsekleidis koridorides. Tohutu kiirusega nagu ma hiljem Ringvaate lõike vaadates tabasin. Ta oli ühe kaadri sees. Ning kui peale suurülekannet, seal maratoni finishis, istusin ma rintshikute väel vetsupotil ja ootasin kuni Heli mulle ukse alt kleidi sissetopib, siis ma mõtlesin, et see on üks üllatav maratoni lõpp. Glamuuri ei kusagil. Kuigi ehk näib teisiti.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment