tõusude ja mõõnade aktiva ja passiva

kunagi kui ma hakkan rikkaks ja annan välja menuki - sada karakterit televisioonist, siis on mul hädasti vaja selle kevadist postitust, kus ma endale märksõnadena meelde jätan, missuguseid elusid ja lugusid, ma 2014 kevadel läbi elasin. muidugi on neid jäänud vähemaks, kui mu elus varem olnud on. sest jääme ausaks, see on ainus, mille eest mulle maksma peaks. elukogemuse eest. andekamaks ei ole ma elatud eluga kindlasti saanud, küll aga on tulnud mu ellu kummaline mõõde elukogemusest, mis laseb kuulsate artistidega nalja visata ja teismeliste iidolile röögatada - mul on vastik vaadata, et sa oled nii suur - kui ma mäletan sind nii väiksena, kui sa oled siis kui sa kükitad. ja ma pean ütlema, kas sellepärast või sellest hoolimata - on getter üks väga tore ja armas tüdruk, või kes siis veel - kui ma ju tema emaga olen koolipeol mitu pilsnerit ära joonud. ja kummaline lugu on juhtunud nende unistustega ka. neil on olnud kombeks täide minna. nii 15 aastaselt või ehk nooremaltki - mäletan üht nutupidu, et ma ei saanud "vanemaõe" kontserdile. mitte, et ma mingi muusikafanaatik oleks olnud. oh ei, minu lapsepõlve suurim fännamine oli Modern Fox ja Pjotor Tshaikovski, aga selles oli midagi nii pööraselt pahelist. mingi mees - kerstenbeck, kes olevat jalaga löönud fotograafile aparaadi näkku. elul on ikka nii kombeks, et kui see sul just meelest läinud on, siis heliseb ühel unisel ja raugel hommikul telefon ja nasaalne hääl venitab, kui sa pea just oled padjale paremasse asendisse surunud - kerstenbeck siin. ajad asju ühe toredaima inimesega oma elus. see kuulmata kontsert on su stuudios 20 aastat hiljem ja lõpuks saad veel rezhii eest kiita ka. on ka kehvemaid päevi, kui muidu kõigi prouade südamed vallutanud meesartist sulle ootamatult teatab, et tead - elo - me teeme ikka veel korra oma lugu ja su sees kihvatab miski väiklane, et tere hommikust - sulle ei ole ma mitte mingi sõber ja uuesti teeme, kui ma ütlen, aga - kusagilt kaugelt sudust meenub, et ehk olid sa ise sama nõme ja arvasid, et sul on õigus samamoodi käituda. sa annad andeks ja pead meeles, et 5 aasta pärast on see nooruk oma laitmatu profiiliga, kas muusikataevas või põrgus. esimeses nähtavasti siis, kui ta selle keerulise psühholoogilise mängu, mille nimeks - elu - selgeks õpib. ma ise poleks kunagi uskunud, et tudengite juhendamine toob mu ellu näiteks võimaluse ulatada lillekimp isikule, keda ma oma elus olen nimetanud õppetunniks reeturlikust sõprusest ja äraandmisest, aga ma usun, et on hea teada, et see lillekimp on elu puhas aktiva vara. kogetud õppetund, mis näitab, et mõõta tasub ainult enda suurust. olen proovinud küll mõõta igapäevase lastelavastuse oma, neljapäevast kahekõnet ja pühapäevast tõuset ja särat ning usun ikkagi - mu puhas tõus ja elu, aktiva ja passiva, õnn ja valu on neis hetkedes, kui kirke saab oma kooli parima kirjandusteose auhinna ja oskar ei saa väiklast märkust. selle märgiks saabus meie koju papagoi ning vigala aida peal sai ärasorteeritud kastide kaupa mäelstusi. ikka tuleviku jaoks.