Vallutatud... jälle.

Kuidagi on nii läinud, et igal aastal on saanud 24. veebruar kokkuvõetud. Nii juba 6 aastat ehk kauem kui see riigikogu koosseis, mis kohe vahetub. Alguses tegin kokkuvõtteid  ikka selleks, et jagada kannatusi, hiljem tänulikkusest, et on inimesi, kes su kannatusi vähendavad ja nii on tasapisi kätte jõudnud elu kuldaeg - on kannatusi ja on tänulikkust, aga küll see kõik on naljakas. No naljakas oli ka Marko tehtud kujundus, mis ei sündinud ilma ekstreemse huumorita enne, mida avalikult jagada ei sünni,  aga mille ma 9 punktina meeles pean. Ma usun, et lavastajal polnud üldse naljakas kui ta tuli ja presenteeris oma greenscreen ideed ning kohtus väga skeptilise mutiga, kes esimese, säreleva katsetuse järel teatas, et: mina seda p...ka eetrisse ei pane. Aga tõesti - Mardil õnnestus saada suurepärane meeskond, kes tegi nii toreda töö, et panin selle eetrisse ja rõõmuga.
Muidugi ei oleks ükski asi poolt nii tore, kui sideklappidesse ei kostaks operaator Magnuse ärev hääl: "Elu, kas ma peaks kuidagi ärev olema, kui mu jalgevahele on pandud toruga kast nimega RUF?" või siis kuidagi loositahtel otsus, et just tema peab katusele ronima. "Elu, kas need 3 politseinikku, kes mind sealt alt sihivad, teavad, et see ei ole kuulipilduja?"  Sama telenalja jätkus mu endagagi, kui pidulikud kingad jalga ajanuna kobistasin trepil ühe kaotada ja seljataga seisev noor tshellist end kaameks ehmatas, kui ma kinga udides nähvasin - ei olegi prints, lihtsalt kits. Ja kui ürituse peaprodutsent esietenduse hommikul Iris Vesikut otsides maika väel õues jooksis ja Tõnis ülekandejaamast Iris tema murehüüatusele - kus on Iris? vastas ausalt, et nurga taga ja siis me kõik imestunult vaatasime, kuidas Kadri karjus ülekandejaama külje all - Iris! Iris!. Sama Iris (Vesik siis) ulatas oma abikäe, kui enne ürituse algust ei olnud enam kohta, kus riideid vahetada ja uksele koputas tundmatu proua, et kuule Iris, ma vahetan sinu garderoobis riided. Iris tuhlas viisakalt oma sukapükse edasi otsida ja kiitis sissetunginud võõrale - Sul on ilus seelik. Et vaikus piinlikuks ei läheks, siis kiitis võõras vastu - sa laulad hästi. Sul on ilusad kingad, nentis lauljatar. Jaan Pehk on ka tore inimene, võttis sissetungija asja kokku ja sikutas pluusi selga. Muidu muusikud ongi toredad. Jaan Pehk lihtsalt on übertore, peale pooletunnist monoetendust jäi ta mõtteid mõlgutama isikliku standupi üle. Ma loodan, et see tuleb. Üks muusik oli kogu telemeeskonnale väga oluline - rezhissööri tütre tshelloõpetaja tuli ära näidata, kuigi Mustafa oli andnud ka orkestrinaistele asjatuid lubadusi, siis nupud olid ikkagi minu käes ja nii tõsteti õpetaja Marise tooli talle teadmata põhjustel proovides kord sinna ja siis teisele poole ja kui ülekande ajal plaan sees ära käis, siis oli juba kõik õnnestunud ja mu laps polnud andnud asjatut lubadust. Selle eest hiigelsuur tänu Margus Voolpriidule, kes ma ütleks, rasketes oludes plaani kätte sai. Muidugi oli sellist väikest toredat oma nalja - Raul oma paberiga, mis tuleb ümber teha - ja kindla ütlusega "Ma ei näe muud võimalust", Indrek oma kätlemissaali lillebukettide lükkamisega (4 buketti 12 tundi), pidevalt undav side kõrvas ja mitte leviv mikrofon, maja ees lendav droon ning konsonantidepakett Kadilt. Hetk enne aasta tähtsaimat fotot haaras Mare Bachman puudri ja röögatas - nii sa ei lähe! Ning teine grimeerija rebis välja huulepulga.
Aga kuna me pidutsesime ju kõige toredama ja ilusama direktrissiga kontserdimajas, siis vähemalt seda muret, et oleks kelleltki riielda saanud ja sind oleks hätta jäetud, seda ei olnud. Tundsin oma seljataga epee au ja musketäre. Merci Mihkel, Risto, Madis, Margus(ed), Indrek(ud), Raul, Ergo, Toorion, Tanel, Ivan, Tõnis, Vahur, Hannes, Siim, Enn, Meelis, Andrus(ed), Priit, Märt, Musti, Robi ja 4 mileedi Winterit. Ühel päeval me lükkame Bastille ümber.