Peatükk teleelust

Kadi mahitusel mõtlesin, et hakkan panema aja jooksul kirja lugusid sellest, mis on aastate jooksul juhtunud. Mõtlesin, et aus oleks alustada iseendast. Ja katsest, kas selle selline poolavalik avalikustamine blogis tekitab lugejates samu tundeid, kui mus endas. Rõõmu kõigi kohatud karakterite üle.

Peatüki nimi võiks olla - Tekivaras

Minu omaduseks on võtta alati teistelt tekk. Lavakeeles tähendab see siis seda, kui võtad teiselt tähelepanu ja mängid ta üle. Juba ammu pole ma enam saanud meeskonnatöö pakkumisi, kus osaleks rohkem rezhissööre peale minu. Ma pean ausalt ütlema, et ma pole  kunagi läinud tekki võtma, aga ma tahtsin ikka kõike teha. Ja õudselt hästi ja pärast tahtsin sellest kõigile rääkida, nii et päris tegijad jäid mu varju.  Neid näiteid on palju.

Oli siis see näiteks Lennart Meri matus, kus mulle eraldati teekonna kõige vähem tähtsam osa - lõpp – viimased 200 meetrit sarga teest Kadrioru lossist mööda mere poole ja kuhu saadi mulle maailma väikseim ülekandejaam Lätist. Mind täitis juba ette tohutu ärevus, sest sõbranna Kadi andmetel olid Läti mehed kõige ilusamad. Nurusin vaesest turundusosakonnast 4 paberkotti televsiooni suveniiridega ja hoolimata talvest, panin jalga kõrgekontsaga kingad, et lossi ees oodata öist ülekandejaama saabumist. Oodata tuli kohatult kaua, mul tallad juba külmetasid ja tippisin ärevalt edasi tagasi, kui tehnikajuht Sander tegi kindlaks, et lätlased on Viru ringil. Sinna nad ka jäid, kuni Sander neile vastu sõitis. Mehed ei suutnud valida teeotsa, kust välja keerata ja tiirutasid nagu sateliit ümber maa, kuigi nende ees, kõrval ja taga kihutav Sander üritas neile märku anda, et nad orbiidilt maha tuleks. Lõpuks saadi kaubik tsüklist välja ja pidulik paraad – Sandri auto ees ja pirukakäru suurune buss sabas, saabuti Kadriorgu. Mu jalad olid juba kangeks külmunud ning sellest tulenevalt, ei suutnud ma takistada pirukakäru hoogsat edasisõitu kohast, kuhu ta oleks pidanud parkima. Käru sõitis veel saatuslikud 10 meetrit ja vajus külili otse sarga teekonnal olevasse lumevall-kraavi. Välja ronisid akendest mehed, kes olid kindlasti ilusad olnud Teise maailmasõja päevil, et mitte isegi öelda juba esimese ajal. Ulatasin Läti pensionäridele väärikalt paberkotid ja kujutlesin kuidas kirst kõigi oma saatjatega peab tegema nõksu ümber keset teed lamava jaama, kus mina pikali asendis nuppe vajutan. Mingi imelise valemiga õnnestus Sandril püüda ringikihutav teepuhastusauto ja jaama me välja vinnasime. Sinna kohale jäi sündsusetu lohk ja palju kummikraapimisjälgi. Järgmisel päeval, kui kirst minuni jõudis olid kolleegid juba 4 tundi ülekannet teinud, küll kirikust, küll teelt, küll presidendi lossi eest. Mina ootasin oma pirukakärus 4 kaameraga ja nurusin end pitseeritud lossi pissile. Lõpuks saabus ka meie tähetund, minut enne eetrit läksid kaamerad ärevusest roheliseks, mulle jäänud operaatorite kaardivägi hakkas ärevuses rapsima ja kaameratega tudistama ning oht hukata kogu ülekanne oli täiesti reaalne. Andris Lätist haaras kruvikeeraja, kamandas – derzhi nogi ja sukedus kusagile mu mantli ja seelikuvahele laua alla. Kaamerad läksid roosaks, aga see oli kannatatav roosa, operaatorid hangusid, sark saabus- suurepärane kraanaoperaator tegi lahkuva sarga kohal tõusu, lipud langesid, kaamera pilk suundus taeva, päike tuli samal hetkel välja ja ülekannet vaadanud 4,2 miljonit inimest üle maailma hakkasid nutma. Pärast oli kõigis uudiste saadetes see kaader. Mina väljusin higisena pirukakärust, mida pressis igalt poolt hüvastijätma tulnud rahvamass ja läksin telemajja peole. Kus kadunukest väärika filmimehena napsi ja naljaga mälestati. Üsna varsti kaikus üle kohviku minu hääl, mis pajatas lätlaste uskumatutest seiklustest, rahvas rõkkas – ja need suure töö teinud rezhissöörid olid kõik vaikselt kadunud.

Või teine kord, kui saabus taas teletehniline suursündmus – valimised, kus pilt jaguneb ikka erinevate staapide, maakondade, tabelite, stuudiote vahel. Kus pearezhissööri töö on hiigelsuur ja vastutusrikas, seal olin ma endale väljavingunud koha Keskerakonna peol. See tundus kõige pöörasem koht ja suurepärane elukese. Hea, et ma seal ära sain käia, sest peale seda ainsat korda piirdus minu pakkumisele, et ma võiks valmisi teha peatoimetaja napi vastusega – meil on meeskond komplekteeritud, kui see ka nii tegelikult ei olnud. Südames ma sain tast aru, sest selle Keskerakonna peoga oleks ma valimiste televersiooni ja poliitilise tulemuse ning kes teab, mis veel – hukutanud. Kõigepealt oli mul timurlaste vanarauast kokkupandud ülekandejaam, mis oma pikaealisusega ikka veel üllatada suutis. Seda isegi siis, kui see numbergi, kus parim enne võiks kirjutatud olla, oli nii kulunud, et midagi ei paistnud. Teiseks hakkas majas olev juhtpult mult kohe küsima, et miks meil on „lumi“ peal. Tehnilise häire asukohta kindlaks teha ei õnnestunud. Nii kihutas ainus valves olnud maja tehnik ning geenius, kelle pärast EBU meilt endale näppas minu bussi parandama ja jättis kosmoselaev IRISE inseneridega  mehitamatult vapra Krimmi juhtida. Järgmiseks hakkas tagasilööke andma peoseltskond, kuna võit oli suhteliselt kindel, siis hakaks pidu juba alguses liiga hoogsaks kiskuma. Teleetrisse pääsemise järjekord nihkus ja nii oli meil valmis oleva üleni valges meediakorüfee oodatud 20 minuti jooksul langenud maksa alkoholi mittetöötlemise võimekuse ohvriks. Ta hoidis vapra Kaileeni kätt ja susises raske diktsiooniga – kesss siisss veel. Majast karjuti, et intervjuu tuleb lõpetada, peomöll oli kasvanud nii suureks, et saatejuht ei kuulnud midagi ja nii lõppes intervjuu eetris ilmselgelt liiga hilja ning me ei suutnud vältida väikest kähmlust lõpus, kus korüfee teatas – mina naistega ei kakle ja väänas saatejuhi kätt edasi. Edasi keeldus alla tulemast selle peale erakonnajuht, kahtlustades televisiooni tahtlikus erakonna klouneerimises, mis ei vastanud tõele, me näitasime kõike seda, mis seal oli nii nagu see oli. Kui ta lõpuks lubas alla tulla, sest võit oli suur ja rahvas ootas kõnet, siis ma andsin sellest majja teada ja kui ma eetrisse pääsesin – siis keedus juht laskumast. Kõik karjusid mulle vihaselt – kus ta on, kui ma oleks teadnud, ma oleks midagi teinud. Igaviku jooksul, mis kestis minuti, tuli võitja alla, pidas kõne ja siis tantsiti legendaarne kankaan. Juht oli pahane ja pärast ilmusid fotod, kus tantsijanna saaks justkui jalahoobi. Mina jäin korraldaja poolele, et siiski – kultuuri küsimus, sa peaks ju teadma, mis kankaan tähendab. Et seal tõmmatakse seelikud üle pea meestel. Higisena, värisevane ja õnnetuna jõudsin ma telemajja, kus oli üksinda kogu efektimajandust juhtinud Krimm, kes oli päris pahane, et teleinseneride säravaim prints jäi püsti hoidma mu vanavarajaama. Koos jõime me ära pudeli konjakit – ja kogu suurejoonelisest teleprojektist jäid uudistekünnist ületama ikkagi meie intervjuud ja tantsunumbrid.

Isegi adminnina või adminni abina töötades tahan ma end nii tähtsaks teha, et ürituse lõppedes oleks tunne, see kõik seisis ainult minu peal. Isegi kui tegemist on lihtsa lastekaitsepäeva kontserdiga, kus suure tõenäosusega polekski midagi vaja teha, aga lava äärele pandud relsid vajavad valvamist, et keegi oma näppe sinna peale ei topiks. Võtsin valvamist sellise tõsidusega, et kogu kontserdist ei näinud ma midagi ja raputasin lava äärde tunginud õnnelikke pubekaid, kui nad korduvalt oma näpud relsile toppisid. Ühte eriti aktiivset seltskonda, kes otsustas relsiotsa raputama hakata ähvardasin jõudsalt – ma annan teid lastekodusse, kui te järgi ei jäta. Poisid pöördusid mu poole hämmingus – me ju oleme lastekodust. Relva kaotanuna tarretusin hetkeks ja konstateerisin – seda enam. Aga nad jätsid järgi ja kõigi külastajate näpud jäid alles.  Pärast lasin end tänada suurepäraselt tehtud töö eest.

Nii vähe, kui mind teiste meeskondadesse on võetud, olen ma kõik jõudu mööda ära rikkunud. Olen  pidanud järgi mõtlema, kas ma poleks ikkagi pidanud hakkama maalikunstnikuks, kes täitsa üksi ja teisi segamata oma tööd teeb. Ja mõttes vabandanud kõigi oma kolleegide ees, kellelt teki ebaõiglaselt olen ära tõmmanud. Nüüd teen seda avalikult. Olen olnud teleprojektides see kunagine suusahüppaja, kes iial üle 40 meetri ei hüpanud, aga oma laperdava stiiliga ja avalikult tunnistatud surmahirmuga võttis tähelepanu kõigilt teistelt, peale võitjate.