Ootusärevalt Lotte võtteplatsile minemist sättides jäin mõtlema, kui tänulik ma olen elus ... mölakatele:) või siis halvasti juhtunud asjadele. Nendest on kasvanud üha uued ja uued võimalused, mis on viinud mu punkti, kus sügiseses Vigalas joon ma trepil kohvi, seened keevad potis, pliit on soe ja mind ootab taas kord töö, mida ma väga armastan. Ma saan olla rahulik, sest mu kodus on lapsed, kes saavad ise hakkama ning aja jooksul on tekkinud mu ümber inimesed, keda ma usaldan töös ja sõpruses.
Aga vahel on elus kehvasid päevi, kui see kõik, kuhu sa jõudma peab oma tõuke saab. Juhtub. Enamasti algab see halbadest asjadest, nutust, valust, kibedusest. Küsimusest, miks minuga nii juhtus. Paljude aastate järel kissitad sa "videvikuperspektiiviliselt" (näitlejanna Pireti väljend) silmi ning noogutad - aa siis selle pärast.
Neid juhtumeid on olnud nii ja naasuguseid. Osadest on jäänud armid, osad on veel kibedad, aga suur osa muutub neist naljakateks. Tõsiseks tõmbab ainult see, kui mõtled, et kui seda poleks juhtunud - sa püha püss - kui paljust ma oleks siis ilma jäänud.
Kui ma lapsajakirjanikuna, 16 aastasena, kirjutasin teatriarvustusi, siis see tundus mu elus ainus võimalus. Loomuliku ohuna kasvada plisseerseelikuga näitlejate imetlejaks, kes ootab esietenduse kutset nagu Valgetähe ordenit. Õnneks tuli Eesti Päevalehte tööle Meelis Kapstas, kes Mari Karlssoni koha ülevõttis. Mari läks reklaamibürood juhtima ning Meelise esimene samm oli lõpetada koostöö alaealise ja alaharituga. Mis oli õige - mõlemat ma olin. Viis, kuidas ta seda tegi, oli muidugi muljetavaldavalt alandav ning tollasest Ajakirjandusmajast ärajoostes ei julgenud ma mõledagi, et ma iial midagi lehes kirjutaksin. Kui siis majandusanalüüse, kunagi tulevikus, kui ma palju haritum olen. Juhuslikult oli mu üleskorjanud isa sõbranna raadiost ja sinna asenduskoju ma suundusin, saades vähemalt töökuse eest tunnustust Noorteraadios, mida juhtisid a Riho Västrik ja Pille Vaher, kes näisid mitte hoolivat, et mind oli äsja kõige lollimaks tembeldatud. Varsti haarasid mu oma ringi valjuhäälne Reet, malbe Terje, atsakas Kai ning peale läbikukkumist eesti keele etteütlusel Tartu Ülikooli ajakirjanduserialal - sai minust helirezhissöör, kes nende saateid ka salvestas. Kai Vare jutusaatesse tuli Toomas Lõhmuste rääkima uuest telerezhii erialast, mina lihtsalt salvestasin seda. Ja mõtlesin, et prooviks ka. Kai ütles, et kas ma tean, mis see telerezhii on - ega ma ei teadnud. Aga sain sisse ning elasin esimese aasta kindlas teadmises, et kuna ma pole poiss, siis ilmselgelt ei palka mind keegi - ja kuna ma pole ilus tüdruk, siis ilmelge saab veel ühe kinnituse. Aga mulle meeldis see rezhii ja meeldis pilt ning lavastamine, see, et ma seda kindlasti kunagi teha ei saa päris televisioonis - tegi mind kurvaks. Natuke ma lootsin, et ehk uudised - sest neil on palju inimesi vaja - siiski halastavad mulle ja palkavad. Palkas hoopis Vilja. Teleteatrisse. See oli sellel hetkel sama pakkumine, mis täna võrduks kõnega BBC Draamaosakonnast. Minust sai telerezhissöör. Olen tänaseks teinud seda tööd 20 aastat - ja kõik tänu Meelis Kapstasele. Ning hea, et ma uudistesse ei sattunud, nad oleks mu üsna kohe lahtilasknud, sest seda tööd ma teha ei oska.
Mõni lugu on elus veel selline olnud. Nad kõik on toonud tänasesse hommikusse. Ning lohutuseks neile, kelle hommik pole täna nii ilus - siis see lahutus, see mees, see naine, see lahtilaskmine, see õnnetus - jah vahel ka see surm või see südamesõber, kes teid reetis, see ebaõiglane õpetaja - on pööre paremusele. Mitte tupik, vaid kurv.
Kuigi - kui te sama asja kõrvalt näete, on paslik siiski hädas inimest aidata ja kaitsta. Ka seda on vaja, et mitte kurvis väljasõita.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment