Juustusaia fenomen

Tavaliselt olen ma kuidagi olnud  sünnipäeva-usku inimene, et sünnipäev on oluline ja läbi selle saad mõõta, kuidas ja kus poole teel oled. Oma sünnipäeval osutus mul mõõtmine väga keeruliseks, sest olin selle alguses kusagil Obinitsa - Tallinna vahel, järelkärus kraana ja seljataga rasket ajalugu näidanud etenduse salvestus. Järgnenud päeva ma magasin ja sõin maha - ning seda vist mesuuri mõõtmiseks panna pole nagu väärikas... Kuigi selles päevas oli imeilusaid asju, mida mu lapsed olid mulle teinud. Nagu neid asju on paljudes päevades, kui me saame koos olla. Olgu see Hispaanias või Vigalas, roosiaias või vihmasajus, eriti metsas seenel :)
Sõnad kipuvad kaduma, sellepärast panen ma neid vahel kirja. Et mul endal oleks meeles, et võib olla on need olemas kunagi hiljem kellelgi järgmisel, nad lendavad ju muidu ära.
Riigi sünnipäeva või siis taassündimise päeva hommikul tegin ma kodus juustusaia. Ma arvan, see on  maailma parim toit. Ja mõtlesin ajaloo peale, kus sa ei saanud suvalisel hetkel süüa, mis sulle maitseb. Kus sul ei pruukinud seda kodugi olla, kus avada kapp. Kus sa pidid tundma hirmu oma lähedaste pärast. Mõtlesin ajale, kus saia ja juustu võisid sa ju saada, kui sabas seisid ja variserlikult punast kaelarätti kandes kaasanoogutasid. Me elame maailma kõige ilusamas hetkes. Me elame päris heas riigis. Koos. Meil on tööd ja meil on juustu.
Hiljem, Oskariga roosiaias, oli mul lihtsalt väga hea meel,  kui ma nägin mõnda oma klassikaaslast või paralleelklassikaaslast, kolleegi või tuttavat. Isegi neid, kes tavaliselt tere ei ütle. Oli kohutav tahtmine astuda igaühe ligi ja öelda, et - Kuule - kas sa oleks seda uskunud? - Et saad aru, ma olen siin koos oma pojaga. Ta on õnnelik, et saab seista kontserdil presidendist vähem kui meeter. Meie saame siin veini juua ja tähtsad olla, noogutada peenelt nagu keskealistele kohane. Aga päriselt - kas sa oleks seda uskunud?  Et kas saab minna veel paremaks... Ma usun, et saab. Võib olla see - riigisünnipäev -oligi minu võimalus seda näha. Imelik postitus tuli, ei ühtki vaimukat lugu, ei ühtki nalja... sentimentaalne ja patriootiline, aga järsku kõige selle vaimuka, arrogantse, kiire ning terava igapäevaelu all ongi see veel alles. Päritud isalt... kellest ma järjest enam puudust tunnen.