Monday 16 January 2017

Elu tuleb lõigata terava noaga. Hommage kunstnikele

Kui te hakite köögis, siis millegi pärast ei ohka keegi heldinult - "Jumal, küll on hea nüri nuga!". Aga elus - vat siis tundub see äge. Et inimesed on hästi pehmed, hästi viisakad, kenad. Kiristavad hambaid, aga kannatavad ära. Kenad nürid noad. Nad ei lõika, taevas hoidku ei, nad lihtsalt saevad aeglaselt ja kindlalt su elusooni. Vaatasin "Plekktrummi"  ja leidsin, et juba lapsena saatis elu mu teele iidset füüsikaõpetajat Vilma Kukrust tsiteerides "absoluudi etaloni". Kaido Ole on elus kasvanud just selleks inimeseks, kellel on omadus öelda asju ausalt ja kenasti ning nii vastikult ausalt, et natuke tahaks punastada, et kurat - kus ma siis selle julguse saama peaks, et sama teha. No kui Kaido oleks väheke vähem aus olnud, ma oleks - ise arvan, täitsa arvestatav keskpärane või veits alla kunstnik. Aga ta andis teismelisele plikale sellise tagasiside, et ma sain aru - joonistama õpin ma järgmises elus. Edaspidi on sellised teravad noad olnud mu elutee short cutid. Proua Vilja Palmi kartsin ma reaalselt oma esimestes erialatundides nii, et ei teadnud, kas teeselda surma kõhuvalus või lihtsalt lakata hingamast. Ja ta oli väga äge. Kursavend Olle, kes kergitas tavaliselt vasakut kulmu, kui miski tundus talle veider - või mõlemat, kui väga veider - õpetas väriseval häälel enda eest seisma. No, kurat - keegi meist polnud geenius, aga tema küll kunagi ei kahelnud, et tema on. Ma arvan, et oli ka. Edasi on olnud kenas Jyski lauakomplektis, kus isegi või lõikamine on keeruline, mu elu lauakattes inimesi, kes on löönud vere käima, sest neis on ise loomu. Igaühte neist tean ma nimepidi - ning kui ma peaks teise ilma minema, kavatsen ma nad kõik Peetrusele ettelugeda tänupalveks, et nad mu teele sattusid. Telemajas on üks legendaarne daam, kelle solvangud ulatuvad üle koridoride, kelle põlgus põletab sind nooruses nagu praevarda siga. Kelle valjuhäälne nääksumine, et "Kui andetu" sa oled, sööb hinge seest. Ta lokid jätavad petliku mulje, et sama krussis on ka ta närvid. Alles viimastel aastatel olen ma õppinud seda eluhoiakut mõõdukalt nautima ja armastama. Ta vähemalt on elus, tal on oma arvamus. Ta ei kahtle selles ja tal on kirg. Et oleks nii nagu ühel heal kolleegil, kes tähtedel just suusaklambreid kinni vajutab - kirg elada ja öelda. Ma ei tea, miks me kardame teravust. Ma ei tea, miks ma seda ise kartnud olen. Jääme ausaks - elu on ikkagi sibul, mida nürima noaga sa hakid, seda rohkem pillid. Viisakus, lahke - mittemidagiütlev leebus, on sama kasulik nagu ISISe võitlejale "Väikse Printsi" lugemine. Vahva, aga mis on sellel ühist eluga?

No comments: