Veregrupp

Mul oli kunagi üks sõber, kes ütles, et matused on huvitavad, sest inimesed siis leiavad ikka põhjuse endast rääkida. Ta oli/ on väga tark mees ja see on täitsa õigus. Kui keegi ära sureb, siis korraga seisame me saja küsimuse ees - ja see esimene ja alatine on, et kas me ise oleme valmis. Vanusest hoolimata. Ma ei usu, et mu 98 aastasel Omil oleks hullult kergem surra, kui minul. Järgmine küsimus on, et mis me sellest inimesest õppisime. Ja kas me tahame sellega ennast kuidagi tõsta. Muidugi tahame. See enesetõstmine on väga halvaks pandud, aga kui keegi on tõesti siia ilma sündinud, et teisi imetleda, siis andke mulle teada. Ma isiklikult pole veel kohanud. Mida püham ja mida rohkem mediteerib, seda kõvemini ta ennast jumaldab. Ja see on väga okei. Minu arust suurepärane. Kuna elu on nagunii kuradi üksildane, siis iseenese armastamine kõlab selles kõledas helikeeles suhteliselt küllusliku armastusena.
Koma oli mees, kellest räägiti, et ta on armastab ja vihkab suvaliselt. Veregrupi alusel. Ma nähtavasti ei kõneleks sellest iial kuigi pateetiliselt, kui ma oleks sattunud sellesse vihkamise gruppi. Imelikul kombel õnnestus pääseda läbi mingite saadete ja asjade sinna armastamise omasse. See oli austav. Sellega kaasnes oma noblesse oblige - olla tark, olla terav, olla maailma suhtes lahti. Võib olla paljusid asju sellest, mida kuidagi hiljem teise veregrupi inimesed on ette heitnud.
Aga oli veel üks asi, mida ta rõhutas. Et sa pead elus poole valima. Sa ei saa olla kunstnik ja kahel poolel, et natuke ja natuke. Sa oled ja nii või teisiti on selle hind üksindus. Ainult selle vahega, et sa siis oled sellest teadlik või oled lupard, kes kintsu kaapides kaasa jookseb. Küllap see oli minu jaoks üks vana lugu, saanud alguse Liigandi Ossist ja kuidagi läbi mitmete väga suurte ja andekate inimeste edasi kerinud. Aga väga suur hulk mu DNAst sai oma koodi läbi selle kreedo, et - ära kunagi müü oma nooruse ideaale. Ja nii lihtsalt läks. On olnud päevi, kui ma tahaks olla palju kenam inimene. On olnud hetki, kui ma olen nutnud etteheidete pärast, et ma tahan nii palju. Aga ma ei saa midagi teha - neil suremise hetkedel - ma soovin, et me kõik võiks olla Peetruse ees sama ausate nägudega kui Koma. Ja vastuseks teisele küsimusele - kõige ägedam asi, mida ma õppisin, et kogu maailmal ei pea olema sama veregrupp kui sinul. Lepi sellega. Aga ära muuda mitte milligrammi oma DNAst, sest siis - no võib- olla, kes seda tõde teab - ongi lisaks üksildusele seal lõpus veel midagi. Au elada.