Kunagi keegi ütles, et mul on lapsepõlvetrauma, see
väljendub selles, et mulle on oluline sõprus. Ma olen sellega täiesti nõus.
Paljud elus hilisemad traumad on mu haigust veelgi süvendanud. Näiteks
sünnipäevad, kui helistavad või kirjutavad inimesed, kellega sa võib olla
aastaid pole kokku puutunud ja sa saad jätkata juttu samalt sõnalt, kus see
pooleli jäi. Või kui sa pead töö tõttu palju minevikus sumpama, siis vaatad ka
iseenda lähiminevikule hämmingus, et paljudel juhtudel oleksid üksinda täitsa
põhja vajunud, aga justkui juhuse tahtel su kõrval olnud inimesed, on sind
välja aidanud. Kas ma olen taibanud neid selle eest tänada? Pigem mitte. Vahel
sellepärast, et tundub nagu sõpruse väljendamine olekski mingi haigus, trauma,
et mis seals ikka – oli mis oli, ärme nüüd laapa ja lähme edasi. Vahel sellepärast, et nad on nii hästi
aidanud, et oled sattunud elukarusselli kiiretele tuuridele ja pole enam
kokkugi sattunud. Vahel, sest pole märganud. Või oled märganud, aga oma
enesekesksuses kõike teise tehtut tühiseks pidanud. Õnneks on inimestel aastas
kord sünnipäev. Kui vähegi aega võtad, saad sellel päeval kulud ja kasud kokku
liita ning imestada, et kasu lahtris pole ühtki isiklikku saavutust või
rahasummat, vaid ainult inimesed. Hetked.
Ühel ajahetkel oma eelmisel eluaastal, vaatasin ma
üllatusega oma teekonda – ma teen tööd, milline töökoht on ühel inimesel terves
Eestis. Lastelavastuste rezhissöör. Jumalik amet. Milline õnnis juhus, et just
mina selle ainsa koha sain. Küll ebameeldivate intriigide ja ebaterve vimma
tulemusel, aga ma olen pool aastat teinud tööd, mis sunnib mind lugema ja
analüüsima ja süstematiseerima eestlase riigi loomise lugu. Imeline. Üks –
miljonist lotopilet. Varastel hommikutundidel ma kirjutan. Raamatuid. Kummalisel
moel ja sõprade õhutusel, üks saab sügisel äratrükitud. Luksus nagu ma oleks
Lorenzo di Medici. Kui ma tahan arendada intellektuaalset vestlust otsin ma
üles oma tütre või poja. Ja kõige selle
külluse juures olen ma ikkagi unustanud olla tänulik – oma sõpradele. Selle
eest, et te olete. Ka siis kui mul pole jõudu või tahet esitada mõnd lõbusat
klounaadi või raha, et osta proseccot (valget). Too trauma, mida ma ise
haiguseks ei pea, hoiab tegelikult mu mälus iga teie hea sõna ja teo. Kogun
neid härdalt nagu palvehelmeid. Riputan juba 41 kee nagisse ja asun uut
lükkima. Olles tänulik.
Lootsin sünnipäevaks saada valmis maagiliselt realistliku loo tormpuudlastest, keda lahutab ajaliselt sajand ja hingeliselt mitte miski. Üks neist seikleb kaasajas kandes käe küljes metallplaati kirjaga -
Kaaren Maal - 09.07. 1982
Ka temal on trauma, ta ei mäleta minevikku.
Päris valmis veel pole, aga see on raamat, mida ma tahaks näha oma 43 sünnipäeva laual. Ma tean, et elu peab sõna.
No comments:
Post a Comment