Õitsemine

Õigupoolest olen ma isiklikult väga seda möödunud aastat oodanud. Arglikust lapsepõlvest, kompleksides vaevlevast teismeeast, plahvatusohtlikust täiskasvamisest ja kaktkuvillulikust võitlusest töö kui kividega - alates. On olnud aastaid, mis selle - 2017 aasta nimel - elamise üldse on võimalikuks teinud. Kui sai nutetud palju rohkem kui naerdud, ebaõnnestutud inimese, naise, ema ja isegi toidutegijana. Võideldud elu eest ja surma peale. Mindud halliks, jah see on võimalik - kahe  päevaga. Pettutud teistes ja iseendas.
Ja ausalt öeldes, ma ei tea, kas see aasta oleks nii hea ilma selle eelnenuta tundunud. Hea avamäng peabki dramaatiline olema.
2017 on olnud õnnelik. Pisiasjadeni. Laste head tunnistused, Lotte sari ja inimesed temaga koos. Lastetoas on mu kodu ja mu teine pere. Tahtsin minna õppima ajalugu ja olen seda terve aasta saanud töö tegemise nime all teha. Kartsin et ei suuda kunagi eetrisse vajutada uudiseid, aga olen seda pea aegu edukalt teinud. Reisinud. Andnud välja raamatu. Langetatud puid ja raiunud võsa.  Pluss poolele läheb miljoneid hetki. Ja kindlasti isikliku heinaniiduki soetamine on selle kõige kroon.
Kuigi tööd on ehk lõpuks rohkemgi olnud, kui kunagi varem. Vahel sellepärast, et olen ise lolli peaga rohkem teinud kui tellitud, vahel sellepärast, et vanus annab võimaluse näha, et ühel hetkel võib iga töö neist olla see, mis jääb. Ja kes see ikka tahaks, et temast ei säiliks see parem külg. Kui ma vaatasin pühade aegset programmi, siis - ilma, et ma oleks kuidagi mitu aastat olnud selle tegija - oli iga päev minu tehtud saateid eetris vähemalt tunni jagu. Õnneks mitte veel "Retro" rubriigis.
Mina olen õnnelik. Aga... Miks peab õnnelik olemisel alati olema mingi aga... Ma olen suur progressi pooldaja. Eesmärgistatud areng ja innovaatilisus on mu lemmikud (pea aegu sama suured kui prosecco). Ainult ma pean seda uskuma või neisse, kes seda läbi viivad. Ja võib-olla ka austama. Vahel on seda viimasel aastal olnud raske teha. Siis kui läbiviijad hooplevad kuidas nad on lühikese ajaga lahti lasknud, koondanud, minema peletanud 30-40 inmest ja näed, ainult ühest tõuseb siuke kisa. Suletakse tubasid, mis on jäänud tühjaks. Tulevad uued, nad suletakse kusagile peitu, et nad nende - pärismaalastega kontakti ei looks. Revolutsioonid nõuavad päid, tõesti nii see on. See on teine meetod, kui varasemalt levinud hillitsetud ja väikses vormis ärasaatmine. Siis anti ikkagi sündsalt elutöö preemia. Ma sain selle kaks aastat tagasi. Selge on, et kõigi peal vihjed ei toimi.
Loen palju sajandi vanuseid lehti. Kas pole imeline töö? 1915 aastal on seal sagedased kuulutused sakslaste väljasaatmistest. Nendega koos lähevad kõik, kes korrale ebamugavad. "Opa kirikuõpetaja väljasaadetud, sest olla nähtud teda juudile kätt andmas" "Maalt välja saadetud piimanaene Liiso Jalakas, kes kirikuõpetaja vangistamiskäsu pääle protesti tõstnud." Mõnikümmend aastat hiljem kirjutab Jaan Kross Siberist kodustele, et kas on tõsi, et veel nii mitmed lilled saanud? Ehk siis 25 aastaks süüdi mõistetud. Ma ikka mõtlesin, et kuidas need teised end tundsid. Need kelle kõrvalt inimesi viidi. Need, kes midagi teha ei saanud või ei julgenud. Alles 2017 aasta õpetas mulle, et viijad võivad teha omaarvates head. Siiralt. Neil võib olla nägemus, et nad on suured progressi läbiviijad. Nagu kindlasti oli nägemus neil, kes viisid ellu Euroopa radikaalseima maareformi 1919 aastal, mis ka õnnestus - kuigi jättis terve põlise ühiskonnaklassi, mõisnikud privileegidest ilma.
Igatahes - ükskõik kuidas ajalugu nende üle kohut mõistab, siis igasugused suunamuutused inimeste endi elus lõpevad või jätkuvad enamasti hästi.
Ja ma tean, mida ma räägin, sest oli ju aasta 2017.
Uue raamatu lepingu kirjutan alla, kui selle blogipostitusele "save" on vajutatud. Õigupoolest on see raamat juba aastaid olnud valmimas. Nüüd on ta käsikiri Tiina käes ja kaanele tulevad need sirelid, mille ma aasta lõpuks heade inimestega abil seina sain. Õitsemine algab neljakümneselt, minu elu topeltgarantii.