Kui avad blogi kord aastas, siis võib juhtuda, et ei mäleta enam kuidas see avaminegi käib. Ehk siis iga hetk, mille me laseme igavikku sinna ka läheb. Algul ma mõtlesin, et mul pole sellest aastast palju hetki välja sõeluda. Mulle tundus, et ma mõtlesin poole aastast surma peale. Elasin läbi elu hetkelisusest teadlikuks saamist ning vaevaga, kuid sellega leppimist. Ma kahtlesin päris pikalt, kas tegelikult on üldse võimalik nii edasi elada, et kui sa oled kord sellest teadlikuks saanud, siis ei vajuta see sind iga päev vastu maad. Noh, tuli välja, et on. Selleks saab võtta tablette ja kuigi tunduvad nad täiesti mõttetud, siis üllataval moel - ühel hetkel saad aru, et oled üks rõõmsamaid inimesi, keda tunned.
Ja see ei olnud üldse raske aasta - võrreldes mõnede varasematega. Võib-olla selle pärast saingi ma endale lubada midagi, mida ei oleks ettegi kujutanud. Tahtmatust teha neis tingimustes oma tööd. Tööd, mida ma ju tegelikult - olen väga armastanud ja armastan ikka. Ning ta ei tulnud mul ka aasta algul kõige halvemini välja. Kummalisel moel - vb. isegi esimest korda näiteks ei valatud peale 24.veebruari pidu täitsa sopaga üle. Isegi Jüri Pihel ei soovitanud mind lahti lasta. See muidugi - võis tal lihtsalt ununeda või mul märkamata jääda. Saated sündisid - üks toredam kui teine ja ma olin nii vihane. Kuni tore arst ütles, et ei pea nutma, et olla läbipõlenud. Ma tean - ma ise olen sama moodi ironiseerinud inimeste üle, kes suurt midagi ei teegi ja läbipõlevad. Vahel ma arvan, et Jumalal ei ole minuga eriti lühike süütenöör. Piisab mul ainult paar nõmedust teha, paar korda laiata - ja vupsti - karistus on käes.
Ma loodan, et sellise avaliku vingumise eest kohe üks kaela ei saja, sest missuguseid võimalusi ta tegelikult mulle pakkus. Esiteks - mul oli tekkinud tunne, et ma ei taha enam mitte kunagi mitte ühtegi rida kirjutada. Aga - on asju, mille suhtes ma olen täiesti relvitu. Kui minu juurde tullakse jutuga, et tahaks oma isale kingitust teha. Üllatuskingitust. Sest ta on väga lahe mees ja tal on vägev elutöö. Ärge nüüd palun, seda mu vastu kasutage, aga - nii läks - et saime perepoeg Henriga paar korda kokku ning väga väga lõbusad lood, mis kõik SEVE maju ehitades juhtunud on - olid mulle endale väga suureks rõõmuks. Kirke tegi raamatule ülilaheda kujunduse ja mul tõesti on kahju, et seda kusagilt laenutada ei saa. See on ootamatu vaatenurk kogu Eesti Vabariigi äritegevuse ajaloole. Olin enne kirjutama hakkamist veetnud paar päeva Triestes, vahtinud maailma suurimaid stalahiite, matkanud kiirteed mööda ja sõitnud nöörtrammiga. Leidnud vapustava linnapärli Udine linna ning ühe Austria hertsogitele kuulunud lossi. Ühesõnaga - liidame, et oli tulnud kevad, ma olin saanud maal olla ja Nooraga sai laulda nii et viisipidamatust keegi ette ei heitnudki - olin ma kõige selle toel täitsa valmis tähistama Raidi juubelit Hispaanias. Mis oli ka väga tore. Mulle on alati ette heidetud, et mu aju toodab maailmast nihkes pilte - vat, mul on nüüd üks nimi veel, kelle juurde virisejaid saata. Ja ma ütlen ausalt - ma poleks seda isegi uskunud.
Oma juubeliks olin ma surmast mõtlemise lõpetanud. Vastupidi - tundsin vananemisest erakordset rõõmu ja suutsin taluda ka täielikku läbikukkumist, mis sündis mu sünnipäeval Korful, kus ma olin kenaks paadiretkeks tellinud sõbraliku aluse, kuhu kõik nii beebid kui ujuda oskamatud oleks pidanud peale pääsema. Kuid vastupidiselt nägi välja nagu viimane britte Prantsuse ranniku kotist IIms viimasel minutil päästev pisike pähklikoor. Ootamatult tuli sellele pääsemiseks ujuda ning tuleb anda au, et ma suutsin seda ainsa naisena. Nii ma siis selles vastu laineid lendavas paadis end hammastega kinni hoidsin ja koos pere muskulatuurse osaga saare saladustega tutvusin. Kuigi kõik tõotasid, et Durrelite Korfut enam pole, siis suurimaks sünnipäevakingiks - ta ikkagi oli. Oma väikese ranna, merisiiliku püügi, kohaliku veini, oliivipuude ja pikkade õhtusöökidega. Sellest jäi kõik see, mis elab, minu sees - nii kaua kui mind on - igavesti - maa, mäed, lähedased ja suur õnn olla koos.
Nii astusin ma sügisele vastu õnnelikus valmisolekus nautida elu kaduvust ning jälgida arsti soovitust. "Vädi inimesi ja tegevusi, mis sind kurvastavad." Vahel läheb meelest, aga kui meeles on - pean ütlema - töötab väga hästi.
No comments:
Post a Comment