Galileoskoobi timmimise aasta

 2024 on olemuselt olnud selline asi, et ma jään teda mäletama laias laastus nagu nii. Kas mõni töö loendist ajas tolmuks pudeneb, polegi tähtis. Muu on. Väga. Sest muutused on olnud silmaga näha, sugupuul lisada ja surmani südames. Mida ma aga ei pruugi nii selgelt mäletada, aga mis on ehk olulisem olnud teistele kui mulle, on see, et ma avastasin. Kõigepealt - et aastaid meie kodus olev kuu vaatlemiseks mõeldud galileoskoop on võimeline kuu sulle suures plaanis silme ette manama, kui sa VÄGA VÄGA täpselt sihid ja kogu seda tallesabana tudisevat kaadervärki suudad millimeetri kaupa liigutada. Ja - mu pea on olnud ikkagi enamuse elust vatti täis. Või jahu. Või kisselli. Või mingit kosmilist prahti, mis täiesti omasoodu uitab. Lasteaeda mind kunagi viia ei saanudki, sest kaalikahais, mistravaipa imbunud elumahlad, Polümeri toodetud mänguasjade kriuksuv vigin, kümned tundmatud ning kavatsusi mitte reetvate nägudega jõngermannid panid mu juba mitu tundi enne ärkamisaega hirmust oksendama. Kohal olles viibisin ma ainult arstikabinetis, kuhu võõrast maailmast kostus ähvardav müra. Kuid meie vahel oli kaitsev uks. Koolis oleks mul ilmselt sama kehvasti läinud, kui tüdruk, kellel ma tean on ainsana keerulisem hüüdnimi kui pärisnimi - Davidjants, poleks mind kuidagi oma tiiva alla võtnud. Tema varjus pääsesin ma aja jooksul ka mõnede klassikaaslaste sünnipäevadele, kus kas keerutati taldrikut või pakuti pasteedist siili. Kuigi Margiti ema pasteedist siil oli jumalik, ei teinud see mu inimeste enese ümber tajumist kuidagi paremaks. Vist keskkoolis kirjutas Triin oma esimesed inglise keelsed laulusõnad, mille muusaks olin mina oma sotsiaalse saamatusega. Õnneks olin ma ka lingvistiliselt suhteliselt andetu, seega kuna ma nägin neid sõnu vaid korra, ei tekkinud mul sellest mitte traumat, vaid mälestus. Ma võisin küll käia kooli kõrvalt täiskohaga Eesti Raadios tööl, aga inimestest aru ei saanud ma ikkagi. Ma ütleks, et töö tegi ahvist ja minust inimese. Või vähemalt sarnasema toote. Sest tööl kohtasin ma neid, kes oskasid kuidagi kõigi erinevate puuetega inimestega hakkama saada. Tööl oli kogu aeg millelegi muule keskenduda, kui oma peas kädistavatele 180 papagoile. Mingi hetk õnnestus mul need enda kasuks töölegi panna ning korraga olin ma võimeline ette nägema palju suuremat hulka võimalikke õnnetusi, mida ettenägemise korral sai ära hoida. Mulle sobisid inimesed, kes ütlesid - tee ja ära tee, inimesena. Mitte loojana. Ma sain ise ka aru, et Reet Valing, kes oli kõrge ülemus, aga lahkest meelest võtnud mind oma kabinetikaaslaseks, oleks aknast välja hüpanud, kui ma ta lauale mänguämbliku viskasin. Seal ta seisis - 8 korruse aknal, lõõtsutas ja ütles, ära rohkem nii tee. Ja ma ei teinud. Ma olen kuidagi iseenda pealt edaspidi inimestega sama teinud. Ütelnud. "Ära tee, see teeb haiget." No ja kui on ikka tehtud, siis ma olen mõistnud, et ju ta siis tahtiski. Ning et pakkuda rõõmu HVM (hästi vaimukatele meestele) ja JTN (jube tarkadele naistele), siis selle vati ja udu vastu aitab ATH ravim. (Ojaa - just just, paar vaimukat nalja, et see on täna umbes 3 lugu ning ärge kujutage endale ette)  See ravim ei kohusta kedagi teist ega anna õigustust ühelegi mu tehtud või tehtavale teole. See lihtsalt paneb su peas märatseva linnuparve vait nii et sa kuuled teisi inimesi. See ei tee sind nende suhteks kenamaks. Vastupidi, mul on tunne, et kuna tekib ka arusaam, mida keegi varjatud või varjamata kujul tahab, millega manipuleerib, siis on lihtsam mingitest mängudest tuimalt välja astuda. Imeilus Rita, kellega me aasta lõpus otsesaadet koos tegime, rääkis, et ta oli mind ühele anonüümseks jääda soovivale pika ajalisele kolleeegile kiitnud, et mul on lahedad ideed ja see oli ohanud, et ja tead mis veel parem - ta on vanaks jäänud ja need pole enam selline kosmos kui varem. Sealt kuidagi mõistsin, et terve oma nooruse ma olin nagu meie galileoskoop. Mul oli fookus kogu aeg kusagil lõpmatuse peal ning neid asju, mis olid nina all - ma üldse ei näinud. Astusin neile peale, tallusin otsas ja ajasin ümber. Kui ma nüüd seda teile jälle teen, siis lihtsalt tehke nagu Reet - öelge, et ära tee. Või võtan lihtsalt tableti ära. 2024 aasta aitas fookust täpsemaks keerata, kuigi mitte silmanägemises. See väheneb eakohaselt. Ning vastupidiselt leierdatud lausele, et mitte silmade vaid südamega - püüan edaspidi kasutada enam töökorras aju.