soov olla õnnelik ja selle tappev kõrvalmõju

eetiline vanem kirjutaks siia armastava loo haridusest. ma ei ole seda. alates hetkest, kui ma annemari vaevaga pakitud kooliraamatule hajameelsusest oma nime peale kirjutasin - mul ei ole olnud põhjust tunda uhkust enda kui ema üle. ja üldse, kust te võtate, et ma pean emana tapma selle ruutmeetri aknaklaasi pärast, kust paistab mu shampusekorgina ulpiv laps basseinis? miks olen mina just see ainus ema 29-st, kes ei saa aru, millal on lastevanemate koosolek, jätab minemata ja siis, kes siis edasi tuvastab meile - nagu räägitud võtame siis 3 kg? ja vastuseid - mina pooldan marjakattega, kas keegi tunneb pagareid? ja sellele vastuseid - plastnõud soovitan panna siiski väikestele kappi. ma olen luuser, ma ei saa midagi aru. või siis miks ma pean korraldama kõige meeldejäävama sünnipäevapeo siin pool uurale ja tellima oskari sünnipäevaks hobuse, mängima lõbusaid mänge, pidama pikniku suitsutares (kusjuures see oli lahe)? sest nii on, sest kusagil on roosade kraedega emad, valgete kingadega isad. aga samas on mul laps, kes murrab end iseseisvalt lastemuusikakooli ( sest ta ei usalda, et ma oskan minna) ja sebib endale ise noodiraamatu. samal ajal on mul 90ne aastane vanaema, kes tuleb kõige kibedamal saatetegemise ajal viia arsti juurde. siis mul on 10 saadet vaja saada valmis nädalaga, siis on mõned otseeetrid, mis annavad rohkem raha kui poole aasta töö riigikanalis. ja kokkuvõttes - mul on veel ka õpilased igal kolmapäeva hommikul, kes minu kirglikule jutule, et film on põnev, film on kunst, elu on struktuur ja mõistmine - ohkavad ja magavad. nagu ütles sõber risto - sa mõtled enesetapust, aga oled msnis - seega tühja sa tapad. sellel päeval kui kirke oma tshello koju kolib, sellel päeval kui ma saan end välja magada, selle päeval kui ma saan minna mere äärde ja keegi räägib muga kenasti - on oht suitsiidiks suur. parem surra õnneliku kui elutervena. rääkisin täna mehega, kellele kirjutasin taarkas 2 stseeni. et kas sa nägid, ma kirjutasin need sulle. sinust jääb maailmale see ja see stseen. need on minu mõtted sinust. see, mida meil kunagi polnud, mu vana vasso. ta ohkas - ja pani telefoni kinni. kurat, miks ei võiks minna elus teisiti kui filmis. ma tahtsin ka, aga ei saanud õi