11 tuhat aastat hiljem

mitte, et mul poleks elus vahepeal sündmusi olnud. oo ei - vastupidi. kui ma hommikul suhtun juba riidesse panekusse nagu jälki ajaraiskamisse, siis on sündmusi liiga palju. aga neid oli. omi sai 90nd. see oli suurejooneline pidu, kuhu saabus kohale kogu suguvõsa ja kuna sünnipäevalapse toomine oli usaldatud allanile, mis tähendas sama hästi kui juhusele ja jumalale, siis embasin mina nagu must kass "meistris ja margaritas" kõiki küalisi, sest isa oli vihane allani peale ega tulnud ja omi hilnes. lõpuks saabus omi, kui suurilma matroon ja tuba sai valgust täis. kui kogu suguvõsa lahkunud oli, siis istus omi oma 2 sõbrannaga, pits peos laitmatult tühi ja ütles pepsilt, võtaks, kui oleks ka... igatahes ma kandsin ette tonnides kartulat ja liha ja filmisin ja tegin piltidest presentatsiooni ja kirke laulis. kirkel, muide, läheb tshellos hästi. ka mina olen õppinud selgeks, et nootide nimed pole nii nagu me harjunud oleme - do ja re, vaid a ja c. ning oskaril läheb logopeedi juures ka hästi. ehk siis r sarnaneb rile ja s veel eriti mitte millelegi. muidu on kirke esimene veerand kulgenud üle kivide ja kändude ja kui ma ometi oleks rohkem kodus olnud, ma ütlen, ta oleks juba eliitlaps. aga mina ju tegin lastesaateid ja muidu saateid ja dokumentaalsaateid üleeesti. troifaga 11 tuhande tegemine oli kõige toredam, sest tõesti, ma ikka enamasti filmisin ise. sillamäel vene pulma ja tallinnas juudi sünagoogi. ainult vigalas kui me läksime tegema suurejooneliseimat sõitu eestis ma ei filminud. ma võtsin nüri kirvega maha ritvu kunstilise pesu jaoks ja praadisin kotlette oma meeskonnale, haisesin higist ja jõin eetrit. lõpuks magasin üksi külmas aidas ja filmisin türklasest operaatoriga bulgaarlasest võõrtööjõudu kohalikus laudas. ma ei tea, kas seda mäletatakse 11 tuhat aastat hiljem. aga mina mäletan. nagu seda õnnistavat hetke, kui sa saad aru, et see on möödas ja uus pole veel käes - nagu täna. kohe tulevad jõulutunnelid ja laulukarusselli finaalid ja muud vidurid ja hommad, aga õnn on see, kui suur sitt on möödas ja uus pole veel käes. kes oleks uskunud, et ada lundveri tasub tsiteerida.