rahvas ja pidu

kui midagi kord on sinu elulaulu refrään, siis nii see jääbki. koidab november ja seal ma olen - juhin oma töökat võttegruppi läbi soode ja rabade taidluseriiki. me luurame kõhuli poris, sööme viimaseid külmunud siile, meid kosutab lonks piiritust ja siis me läheme jälle tormijooksuga. vastane on vinge ja tuul on kibe. tänaseks me oleme vallutanud aegviidu - kus laulsid vallatu ühendkoorina prouad 70 + ja noormehed sidepataljonist napp 17. oli flirti ja kirgi. mhmh. kui ikkagi konna kosjades kehastab konna nooruk, kes veel ei või vist alkoholi osta ja kositava hiire kuju on kinnitatud proua otsa ette, kes sündis ikkagi esimese ilmasõja ajal, siis ära sa ütle, et oled elus kõike näinud. ja kolgakülas vurasid üle valla bussid ette ja väsinud magnus suitso - kes ise end määratles - on tipp operaator, täpp operaator ja sitt operaator ja ainult viimasel on veel tõusta, eks minagi rühin üles - istus väsinult lava äärele ja ütles väsinult - sa oled nigu mu ämm, too või kulda, aga ta pole ikka rahul. ringreis mooste -sillamäe oli aus nigu paju lahing. käsivõitluses, ma üteks - saime me üles võetud hunniku laule, tantsu, estraadi, mustkunsti - kuid. ikkagi, parim osa mu tööst on see lasteaed, keda ma endaga kaasa vean. jah, nad jonnivad. jah, nad on vahel halvasti kasvatatud, nad on vahel lohakad ja enamasti vaesed - aga ikkagi on nad omad ja aitavad kuidagi jäädvustada seda tabamatut hetke aeg-ruumis. see pole üldsegi vähe. vahepeal me kadiga talletasime täiesti salaja selgeltnägijate suure finaali ja kui keegi veel räägib selle puhul kokkumängust, siis teate- ma ei ole mingi 3 silma tshikk, aga meie neile küll midagi ei öelnud. ja kui iial peksti strandbergi, et ütelgu, mis klaasis pole mürki, siis jääme ausaks - mina röökisin - bussist. sest ma mõtlesin, et kui nad nüüd igale poole seda mürki valasid, siis tuleb ülesanne uuesti teha ja kurat, suur tehnika, ületunnid - saate ise aru, mis see maksab. saate aru - televisiooni tehes ei huvita inimesi üldse see, et oleks mingi kokkumäng, peaasi, et selle kuidagi kätte saaks. pärast oli pidu nagu alati - st. meie kadi ja annemariga karjusime üle nõidade, lasime endale kaarte panna ja pärast lägastasime priksi auto purksi täis. ning ma loodan, et ma tõestasin 10 aastat peale kooli lõppu olle mirmele, et põhimõtteliselt mul on ajud. vau - us ku matu