ma nüüd tahaks teha saadet, mis on eetris 24 tundi, otse. ma tahaks teada, mis tundega siis tõused järgmisel hommikul. peale 15 tunnist päeva ja 5 tundi otse - siis tõused nagu oleks nädala joonud. ja samal ajal üritanud vähemat euroopa kõrgeimat tippu võtta. sa oled valu keha. tükike kautshukki. seda tunnet ei paranda teadmine, et tegelikult sa oled kedagi aidanud aidata nii, et kokku sai 3,3 miljonit - samas ei puuduta sind ka see, et keegi võtab vaevaks kirjutada palju need inimesed küll selle saate tegemisega teenisid. meenutad uneta öid, lasteta ema, montaazhist kipitavaid silmi, rasket kaamerat õlal ja jälle lähevad vanad haavad lahti. see emotsionaalne tunne, et miks sa seda tööd teed.
ma vist ei talu kompromisse, kerget alla andmist ja laiskust. jah. tõesti. isegi rumalus on vähem tülgastav. võib-olla sellepärast saigi tunneli kujundus nii raske. 6 tonni puuprahti stuudiopõrandal, käru, relsid, kraana, tolm, ooper, lülitused haapsallu ja - noh oleme ausad, ikka mõnusalt libastumsit kah. kõigepealt ei ilmunud hommikul õigeks ajaks proovi üliperfektne maarja, teiseks kadus kogu aeg kohe eetrisse mineva sateliidi pilt, kolmandaks ei ole telemajja ju ehitatud korralikku kaldteed, et ratastoolis inimesed sisse-välja saaks, siis on klaverit vaja liigutada... millal sa seda rezhiid seal teed, millal sa mõtled, et ma jutustan lugu piltides - mina ju olen see lehter läbi mille saatemahl pudelisse jookseb. ühel hetkel ütles kadi, et kohe on see möödas ja uus aasta käes. ja ma ei saanud aru, mis uus aasta. nagu elu lõpeks täna. võib-olla lõpebki, sest kui sa saad jõulukingiks kõige erinevamatelt inimestelt kõige ilusamaid ja - sulle sobivamaid asju, siis ongi nagu elu elatud. sa oled öelnud, mis on öelda, inimesed on sust aru saanud. vaat - see on tunne peale pikka ja rasket saatepäeva. kui jumal annab ja saab 24 tundi teha, siis vist nutab surnuks ega suudagi enam midagi teha.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
1 comment:
tere :) how are you doin ?
Post a Comment