28.57, vist

ehk siis taas kord on elu tõestanud, et ei ole tähtsaimad omadused elus headus, rõõm, mõistvus, töökus - ikkagi on oluline olla vastupidav. nagu kirp koera seljas kaasa kihutada, kui elu teeb ka raskeid pöördeid või ootamatuid rullumisi. selle kõige peale ma ei mõelnud muidugi siis, kui ma oma 4,4 km ümber karksi-nuia järve jooksin. siis ma mõtlesin ikka väga vähe. pärast saunas hakkas mõte taastuma. aga univeres oli mõte juba erk ja rõõmus. natuke oli rõõmu ka vananemisest. kõik see, mis kaugel ülikooli ajal häiris mind -vahel - oma kursakaaslaste puhul, oli muutunud mõistetavaks ja arusaadavaks osast nende isikutest. nende armastatud isikutest võiks öelda. et kui õel olle ütles traagiliselt viktoriinipaarina, et saatus, näedsa ei halasta ka, siis ma ei kurvastanud, vaid rõõmustasin, et - ikka kenasti sama terav. ja kui aivo tuuritas grillimise asemel ümber söepanni ja sehkendas tühja, siis muigasin, et võeks, ikka püüab veel petta, et teeb midagi. ja kui anu, ükskõik kui terav ja õel mina olin, ikka leebeks jäi, siis häbenesin, et miks mina pean olema kriitiline, sallimatu ja pretensioonikas. aga oli üks imeline jaaniöö osa, nii kella 1st-3ni, kui kõik naised ja mehed olid läinud, lapsed magasid, sugulasedki kodus, siis istusime me nende iidsete rindevendade ja õega lõkke ääres ja nii hea oli, et sure surnuks. see, et nad on näinud sind retuusides, nutmas, oksendamas, karjumas ja hääbumas - see annab uskumatu vereringluse. selle nimel võib isegi tõsta oma vastupidavust ja proovida, et ehk suudab järgmisel jaanipäeval oma aega parandada. kuid ikkagi esimest korda alla 30 minuti näitab, et igas meist on üllatus.