courage

huvitav, kas ema couragil ka pea valutas? see on vist viimaste päevade kõige arukam mõte, mis mu peas on olnud. aju on kummaline tegelane, kui ma ta lätti teatrisse viisin rapsis ta hullunult tõlkida läti keelest - püüdes leida seoseid ja rahvusvahelisi tekste. knjas, egoistka, natasha, veikals - ega sellest dostojevski teosest ta muud suutnud saada. teisel vaatusel loobus ta asjatust tööst ja hakkas loopima peale suvalist teksti - kartuleid salati jaoks võiks keeta koorega - rääkis mu peas korraga femme fatale. aga hoolimata aju piinamisest oli tore. teistmoodi töötas aju muhus, laevameeste ja naiste kokkutulekul. seal ei langenud ühegi mehe joove alla 4 promilli, enese pesemiseks vett polnud ja grillliha suitses lakkamatult. oli tore dessant hiiglasliku sõjaväeautoga kõinastu laiule ja ühel mehel oli vana fotoaparaat, mis tegi ta hoobilt huvitavaks. oli ka elegantseid kohti, mingis teadvuse-kao piiril seisundis julgustasin ma üht eluaegset koduperenaist minema tööle. isegi kui müüja olemine tundub metsikult raske. ja keegi ütles mulle, et minuga on täitsa sama lõbus kui hillari laevapruudiga. ma olen petja peres kasvanud. võib-olla ei tunne ma petmist ära sekunditega, küll loen ma seda päevaga. või maksimaalselt nädalaga. ja petmist polegi, kui on austus. kui on see, et sinu eest ei varjata ja sind ei alandata selle varjamisega. et ei lepita su selja taga kokku, et ütle, et ma olin sinu juures - kuigi tullakse teise naise voodist. on hirmus tunda alandust, seda lapsepõlves vihatud tunnet, et teised teavad su ümber kõik, ainult sina mitte. seda kummalist haledust, mida olen ma tundnd oma isa naiste ja töökaaslaste pruutide suhtes, kui mulle on usalduslikult sadu salasuhteid pihitud. ma olen alati tahtnud, ei mitte, et mind ei petetaks, vaid, et mind austataks tõega. ja kui mul muidu tuleb nutt kergelt, siis on see muundunud viimase kuu ajaga permanentseks peavaluks. mingiks seisundiks, kus pettumus rõhub aju. kuid - kuraasi, kusagil elas hullemat üle ema courage.