Wednesday 9 December 2009

ma olen õnnelik- vaata saatus - ma ei murdu

Kui ma oskaks teha varjatud postitusi, siis see oleks seda väärt. Viimane raas reputatsioonist lendab tuulde ja eluülikooli eksamitel saan selle pihtimuse järel eksmati. Aga elu ongi pidev võitlus ebatäiusega ja olgu see õpetuseks kõigile, kes ütlevad kogemata, ma olen õnnelik. Nii ma just ütlesin, kui tulime ühe naise kodunt võttelt, kelle mees peksis, alandas ja kiusas teda 20 aastat. Ja siis tuli siis kõik riburada, et kiusata mind ütlema, ma olen õnnetu. Aga ei ole, olin vahepeal löödud, aga ikkagi - õnnelik.

Kui te loete Balzaci või Zolad ja teid kostitatakse näruse tänavaelu kirjeldustega, siis millegi pärast käib sõnade järjekorda: rentsel, kloaak, libud, jätised – ka täid. Kui su laps teeb oma igapäevaseid retkeid teatri, kooli, muusikakooli ja muude kaunite teaduste vahel ning peab iga kuu läbilugema vähemalt ühe 200 kroonise raamatu, siis on aguli mõiste sooritanud kõige suurema karjääri kogu teadaoleva ajaloo jooksul, no olgu võib-olla selle järel, kui inimesed Belli kaugrääkimistoro üle naersid. Igatahes tunnen ma uhkust, et ometi üks kord hiilgasin ma emana enne kui lootusetult hilja. Kirke pea sügeles peale peapesu ja mingi sisemise ussi sõnul alustasin ma 1947 aastale pasliku peakontrolli. Ja ma leidsin – 4-5 tingu ja ühe botaanikaraamatutes tuvastatud nümftäi. Järgnev nägi välja nagu elu selles potis, kus sellel ajal, kui isa Enno ja ema Annely kalkuneid pidasid, talvised konservivarud valmis keedeti. Kiirkeetja tempoga viisin ma läbi täiusliku tõrje, mis läks maksma puhast raha 900 krooni, sest Kirke pähe läks täpselt üks purk, millel silt – jätkub 8 korraks, arvatavasti tohutu elektriarve, sest täi suutvat elada peata st. ilma peata, kust süüa 2 päeva – seega istusid jõllis silmadega saunas kõik kaisuloomad, voodiriided higistasid, mis jaksasid ja tolmuimeja imes viimast madratistest. Pesumasin arvas, et ta on sattunud ohustatud liigi, pandade elamisse ja pesi terve pesukaru suguvõsa eest. Omi istus hallid juuksed peas täirohust püsti ja tegi teadustööd nümftäi osas. Ta ütles, et sihukest elajat ta oma 20 aastase med. kontrolli karjääri jooksul näinud pole ja seda poleks tuvastatud kah, liiga väike. Igatahes, ta olevat sigimisvõimetu. Profülaktika mõttes saime kõik rännata ajas ja teha tutvust täikammiga. Peale psüholoogilise hirmu tõendid elu kohta puuduvad.

Paralleelajas jooksis saaga Oskari kõrvakuulmise asjus. Meie oleksime rahulikult tema arvatava kurtusegaa hauda läinud. Vahel ei kuule küll, aga alati jääb võimalus, et ei taha kuulda või oli mõttes. Saatusliku hoobi andis mu atsakas ema, kes Oskari päevaks enda juurde võttis. Lastes lapsel rahulikult teisel korrusel mängida hõikus ta igasuguseid asju, et kas sa kooki tahad, tule vaata telekast multikaid, näe õues sajab vihma – ja muid vanaemadele omaseid mitte tähtsaid – tähtsaid lauseid. Kui ta kunagi vastust ei saanud ja pidi trepist jälle teisele korrusele ronima ja pea luugist sisse pistma ning Oskar talle siirast imestust teeseldes otsa vaatas, siis võttis Vantsu suure marssal Suvorovina lahingujuhtmimse enda peale ja suunas Oskari kõrvaarstile. Peale 2 nädalast allergiarohtude tarvitamist tundus mulle, et kõik on endine ja Oss kuuleb küll. Teatava kombinatsiooni tulemusel olin ma aga eile hommikul kõrva-kirurgi ukse taga, kelle valgemasksed õed terroristlikult lapselt vanust, nime jm nõudsid. Ja Oskar ei kuulnud neid. Ei saanud aru, arvasin ma. Kuni hetkeni kui ausanäoga Iisraeli kodanik röntgenit vaatas ja ütles: „Ühest kõrvast kurt? Sünnitrauma jah?“ Nii koorus ajajooksul suur tulevikulootus, et Oskarist saab Stirlitzi vääriline luuraja ükskõik, mis maa heaks. Kui kõik raadiomikrofonid katkestavad, siis võtab Põhjamaa poiss binokli ja päästab kõik. Sest ta suudab lugeda enamuse infot inimeste suudelt, sest ta on ühest kõrvast kurt.

Ja täna, ETV jõulupeo lõpus kaotasin ma oma1 kurdi ja 1 extäitanud lapse 4 Rahvusringhäänigu maja vahele, jooksin 15 minti hüsteeriliselt valvelauast valvelauda ning leemendades leidsin eluõied vetsust. Nüüd pean saatma Kirket klaveril, elu pakub väljakutseid igal sammul.

3 comments:

niisama said...

oh heldene aeg kyll, nagu muidu elu huvitav poleks...aga t2id, prussakad, kirbud ja n2rilised, ei neid havita ykski tiigrihype ega vahav imevidin...kas Oskar natukene ikka kuuleb? lumine tervitus!

adelo said...

minu arust kuuleb ta liigagi hästi, kui öösel sussini hiilides komistasin oli kohe üleval.

Anonymous said...

ma hea meelega kuulaks seda imekena muusikat mis sünnib sinu klaverimängu ja kirke tšellomängu koosmõjul!