s-i-g-n-e

eks elus on ka neid päevi, kui sa mõtled, et kas see on ikka päriselt. seisin oma mae disainitud viltune põll, kaltsukast ostetud kleit ja säsitud pea viltu stuudio ees ja vaatasin kuidas NATO ja USA juhid end jopedesse mässisid. ja kõik oli korraga lihtne. kõik on lihtsalt inimesed. tähtsate ninade ootuses lõime me stuudios erinevaid versioone, mustadest limusiinidest, ilusatest turvameestest, jõulistest pressitöötajatest. ootasime ärevusega. kuni nad tulid, 2 kähmikut. pusserdasid grimmitoast läbi ja siis hulkus mulle üks ussimäng peso peenes koridoris vastu. ma ütlesin, et kuri saatus, selle telefoni peab välja lülitama ja tema ütles, et olgu, aga teeme 15 minti intekat, tal on kõht nii tühi. tohutult inimlik. teine oli kangem, bart simpsoni koolidirektori moodi, aga kui ta peale salvestust märt avandi kaabu pähe surus, kadus seegi. kui salvestus algas rögistas hispaanlane keset pidulikku sissejuhatus ja haigutas sisemiselt kui tema USA sõber rääkis, siis ma lihtsalt pugisesin naerda. aga kui 2 härrasmeest oma hindamatute hugo bosside peale sikutasid rääsund jopid ja uurisid kaua lennujaama sõidab, siis sai maailmale ring peale. samasugused papid nagu ikka. ja kui igihaljas rekvisiitor nende tee takistas ja autogrammi küsis, oma vanasse kulunud musta märkmikku, siis ma lihtsalt surin. s-i-g-n-e, kordas siki tähtsalt. ja nii ta märkmikus seisabki - kallis signe, ilusal päeval sinu solana ja talbot. pöörane.