argipäev

kell heliseb 6.35, nagu ikka. ees ootab imetore päev. rebin pesu masinast, klohmin lapsi - need tõusevad kergemini kui tavaliselt, muidugi - sest nad ju ei pea, võiksid ka nats hiljem. pakin oskari lasteaia pikniku jaoks kausitäie pirukaid, imelikul kombel jõudsin need eelmine õhtu valmis küpsetada. nad on kivistunud, ehk keegi ei märka. oskari püksirihm on kadunud. nutan vihast. kirke juuksed tulevad pusast lahti kergemini kui eelmine päev, võidan 3 minutit tagasi. jookseme autosse, ükski asi pole maha jäänud. traavin lasteaia uksest sisse ja surun piruka kausi ootele, juhul kui peaksin piknikule, mille eeskavas on isade ja poegade jalgpall hilinema. kirke koolini on tund aega aega, jätan ta tuppa ja jooksen montaazhi, tomi ja anni plaadid kaenlas. pc-remote ei tööta, avidi kast on korrast ära, kisun juhtmeid. õnneks on priidul harjumus sellest ajast kui lapsed koolis käisid vara tööle tulla. saan plaadi sissevõtma, kirke hakkab hilinema, jooksen. kirke tõmbab minema tuline jutt sabas. plaadid on sees, südametunnistusepiinades vaatan kella- oskar peaks olema muusikakoolis, aga panin selle kärpesse. nii et lendab liim ja käärid lõigun tomit ja annit, kohe algab kahekõne salvestus. saan 3 osa valmis, stuudiot ehitatakse graafikujärgselt, priidul on jälle sama lips, mille me septembris ostsime. 2 osa tomit ja annit jääb teha, kahekõne hakkab - mõtlen, et kas mart poom oleks nõus tulema minuga lasteaeda ja asendama isade ja poegade jalgpallis isa. stuudios on kuum, suvi. priit läigib, mina mõtlen, et kas 400 alles oleva krooni eest ma saaks maale nii palju istikuid kui vaja. luban endale, et hoian kokku. salvestus saab läbi, KD reklaami jaoks on vaja leida lisanäitlejaid, isade ja poegade jalgpallini on 20 minutit. helistan ruttu 3 näitlejale, kurvin lasteaia suunas - ei pea säästulubadust, ostan 2 limonaadi ja pudeli valget veini. piknikul on rahvast nagu laulupeol, õnneks ma ei pea isade jalgpalli mängima, eelmisel aastal isade tantsu pidin tantsima. jagan iste matti isaga, keda kohtasin esimesena 6 aastat tagasi kui kirket lasteaeda tõin. siis higistasid isegi mu saapad häbist, et mu laps käib nii ilusa isa lapsega ühes rühmas. nüüd näsime kõrvuti sõbralikult saia, mina silitan ta tütre pead ja tema räägib kuidas kasvada kangelaseks. inimesed on ilusad ja erinevad. oskar on kogu aeg kadunud ja hängib koos kahe vanema kutiga. väike filmilaps uko haarab käest ja lubab külla tulla, nõustun. kasvataja peab mind kinni ja ütleb, et oskar on kambas, mis kiusab üht kerge puudega tüdrukut. langen masendusse. oskar lubab, et enam ei tee. kirkel on õpitud. sööme, kirjutan stsenaariumi treatmendi. joon klaasi veini, mis tähendab, et viin uko seljas koju. kell on 22.05, kui lapsed saavad hambad pestud. homme on sama päev. vannitoas lõhnab mõrumandlite järgi. viskan pikali, tõstan jalad ja laman. olen vahepeal vastanud paarikümnele meilile ja pean organiseerima viru tn. köögi remondi. auto hoolduseni on 300 km. oskar tahab uut ratast. kuidas inimesed oskavad elada nii, et elu kohe tuleb välja neil?