Saturday, 10 July 2010

mu rõõõõõõm on piiritu....

ei, mitte selles mõttes, et mind oleks nüüd tabanud mingi eriline soojus ja headus. see on üks laul, mis mind kummitab mitu päeva ja on mu ajudesse kinnistanud ühe teadmise - vananemine on õnnestav tegevus. ehk siis käinud võttel laululooja ja rahvalemmiku juures tänasin ma oma elatud elus iga sekundit, iga santi tööd, iga rasket mälestust, sest ainult kõiki neid kasutades sai kuidagi mingi saate kokku. kui inimesed ei taha televisiooni nähagi, aga peavad sind vastu võtma, sest neil nagu on endil seda vaja, siis aitavad ainult need asjad, mis te olete varem koos teinud. ja võttepäeva lõpus laulsid noored ansamblist "Udupasun", auto kastis piiritust õnnest.
teadmine vanaemise võlust on enne 35ndat sünnipäeva minu poole hiilinud salamisi. vananemine ei pea olema kehaline nõtrus - selgitasin ma välja jaanipäeval andrese juures, sest ma jooksin selle 4,4 km. kõige kiiremini oma elus. mis oli - ausaks jäädes - raske treeningu tulemus. samas - tuleb ka tarkus või oli see õnn - järgmine päev, lislotte viktoriinil, saavutas meie - altlaua võistkond-(tänan heikisid ja veiko sõbrannat) väärika esikoha (eelmine aasta jäime ollega viimaseks), trikk oli kitzbergi teoste tundmises. mille kinnistamiseks külastasime ka antud härra tubamuuseumi - ja kõigile teadmiseks - mogri märdi prototüüp oli märt meos. ja lõpuks pole vananemine ju kuidagi otseselt seotud sellega, et kehakaal ei lange, sest jaaniööl mind kõhupekist raputanud 80 aastane herbert on ju ise sitke nagu noorsportlane. kui me anuga vanameistrilt nõu küsisime, et kuidas kiiremini joosta, teatas valges ülikonnas autoga aeda sõitnud mees - te olete liiga rasvased! tasuks lõhkusin ma herberti kristallklaasi, milles ta omatehtud koduveini pakkus. vigalas on niidu ja rohimistöö kiitnud tegijat - ja sellist õnne, kui oma 2 hektarist niidetud õuealast ja koristatud kappidest, pole ma juba tükk aega tundnud. ootamatu võimalus koristada kõik tubade kapid, ilma et keegi langeks depressiooni ega sisiseks kõrva, et sama hästi võib mind kohe ära tappa, tõi uusi väärtusi. omi oli ikka vanad ja koledad, need 19 sajandi asjad ja raamatud, peitnud kuhugi kastidesse, vanade kalendrite alla. see vastu raamaturiiulis olid meil 1991 aasta auringomatkade kataloogid. õigluse jalule seadmine võttis mult 3 päeva. kui ma kõik vigalas leiduvad postkaardid kokku kogusin ja need kilekotid ära kaalusin - sain 86 kilo. mis hoiab õhus küsimuse, mis muuseum plaanitakse vigalasse rajada.
kõik kulmineerus mu 35ndal sünnipäeval, kui isa helistas ja soovis tervist. üldse, kui juhinduda ebausust, et aasta tuleb selline nagu sünnipäeva päev, siis tuleb see üks rahulik aasta. hiilisin salaja hommikul mere äärde, lugesin seal paar tundi ja siis pidasin perega pikniku ema aias ja siis lähimate sõpradega mere ääres, meie 3 lohepea ühissünnipäeva. helistas läbilõige inimesi minu elatud elust, isa kunagine pompsist poolvend, keda ma prügikastist tulnuna olen pesnud. vend mäeots, maarika, karol, õde ja asra... ja päevalehes oli 3 sünnipäevalast indrek taalmaa, malle leis ja elo selirand. naersin südamest. kuigi lilli sain sama vähe sünnipäevaks viimati siis, kui ma 18 aastaselt üksi maal olin.

No comments: