minu esimene armastuskiri

ma alguses mõtlesin, et ma kirjutan selle postituse hästi salaja. et ta oleks lihtsalt kirjas, aga siis ma sain aru, et halvasti öelda ja vihata julgeme me märksa rohkem kui armastada - ja ise olen ma selles veel kõige hullem. ja mõtlesin, et üks armastus peab kirja ka saama.
esimene, kellele ma täna hommikul saatsin sõnumi, et aah kui veider , laulukarusselli ei olegi - oli margus saar. jah, ma tunnistan - see on sõltuvussuhe, aga see on nii pikaajaline, et see on lubatud.
saarega olen ma käinud igasugustel Eesti ja välismaa saartel. kui me tegime saadet Pühapäevitaja, siis jäi Prangli saar lumevangi, jäätee sõideti katki ja Pranglil polnud õieti süüa ega juua ning üks maja põles ka maha, aga kriminalistid ei pääsenud uurima. uuriva ajakirjanduse võttegrupp: saar, selirand ja suitso - suundus erakordsele helikopterilennule Pranglile. sellest ajast ei usalda ma elus ühtegi pilooti. helikopterijuht seisis masina ees ja vastas selgesilmselt, et 30 minuti pärast oleme me kohal ja ilmastik on suurepärane. mina, lennufoobik, klammerdusin magnuse ja marguse kätesse ja aimasin halba. ja see oli jumala tõeline tunne, sest 15 min. hiljem aeti meid kopterist välja ja me ei olnud võimelised alanud lumetormis leidam seda kuradi soojakut, mille kaudu koju pääseda. amundsenitena röökides õnnestus meil üksteise elud päästa. järgmisel päeval jõudsime uue katsega Pranglile, koos meiega ka kriminalistid, kes maha põlenud Juhani või Jussi elupaika tulid uurima. meie tegime oma, nemad oma tööd, enne tagasilendu pakkusid lahked kriminalistid kohvi ja võileiba, mis olid kenasti serveeritud kelgu ühte otsa. teises otsas oli nuts - hiljem selgus, et natuke Juhanit ja ka arvatavasti tema koer. mina ei öökinud. aga keegi küll.
kuigi enamasti me oleme ikka naernud, siis ühe korra veel on meil nende pikkade aastate jooksul olnud väike söögi-äksident. jõulutunnel on hea saade. ühtlasi viib ta sind tihti nende inimesteni, keda sa oma eebenipuust tornis ei kohta. neil inimestel on 2 tuba, 12 last, töötud vanemad ja soe süda. nad on valmistunud võttegrupi tulekuks, nende üks tuba on kinninaelutatud ja nähtavasti täis kõike ja teine tuba nakkub värskest helerohelisest värvist. ja laual on munakook. kui ma tabasin 12 lapse nukrad silmad söömas võttegruppi aplalt munakooki, siis ütles mu suu enne kui ma mõeldagi jõudsin, et ma joon ainult teed. aga saar ja raul kühveldasid juba 3 tükki sisse, kui pereisa ütles, et üleelmine nädal oli ühel lapsel sünnipäev, et tellisime siis kohe 2 kooki ja tuleb välja, et seisab küll kui esikus hoida. see oli hetk, kui ma nägin, et margus tunneb puuudust sellest eetrist, mida me räpinas setu memmedel käest ära jõime.
kui me kihnus käisime, siis ma sain aru, mis on saatejuhi mõõt - sest hetkel, kui laulik oma uut teost esitas kiigel ja tema koer hakkas kaasauluma ja proua tõmbas koerale sihukse vasaksirge, et selle lõualuud kolksusid ja ta maha langes - sellel hetkel täitusid marguse silmad veega, aga ta ei naernud mitte üks raas - vastupidiselt mulle ja jüri voodile, kes me lidusime kuudi taha ja vähkresime vahedeta 20 minutit. edasi käisime me vaatamas linnumune, mida kohalikud suurte merelindude alt söögiks pätsavad ja tubli toivo, kes oli just pesast suured munad kätte saanud patsutas saarele õlale, et sa vaene mees pead naise igale poole kohe kaasa võtma. sellest hetkest olen ma tundnud end nagu ühe pika abielu üks osapool. kõik need tuhareisid ja südamete ameerika raudteed on seda ainult kinnistanud. kui keegi teeb oma tööd nii südamega, nii suure armastusega, isegi siis kui ta vahel karjub ja vahel on tusane, siis sa meenutad neid pekstud naisi, soome õllevedajaid, unenäo seletajaid, maasikakorjajaid, sipelgateadlasi, parandamatult haigeid ja imeliselt tervenenuid, hingest kistud lastesaateid ja jopekahinat, mis paneb su lohakalt pandud jope paremini riidepuule - ja sa tead, et sa armastad.