Saturday 18 December 2010

elu on unenägu.

ma ei kirjuta vahvatest seiklustest, mitte et neid poleks. ja ma ei kirjuta ka isiklikku märtüüriumi, kuigi see võib nii tunduda. nii et jätke kõik lootused - elu on unenägu. tänaseks hommikuks olin ma vaba päevata töötanud mitu kuud. paljud neist päevadest olid saanud lisa mu öödest. paljud mu tööd olid füüsiliselt ja vaimselt kurnavad. ja ma ei saanud selle kõige eest öelda, et see kajastuks töötasus mille mu tööandja mulle määras. aga loeb vaid armastus. armastus peab olema isegi nii suur, et saades hoiatuse mittelojaalsuse eest, sest - võib olla oskad natuke kirjutada ja kuigi just seda su annet tööandja ei vaja, siis seda ei või sa ka kasutada - isegi siis pead sa suutma (näiteks peale eriti keerulist ja ärevat NO99 teatri tervituse salvestamist)- minna tööle. töö on ju tore, isegi see NO oli väga. sest siim tegi pikima steadicami sõidu rasketes välioludes mäest üles, tauno ja pommiotsijast valgusti rebis tippu tubli martin ning herr bean kahvatab iga kell helimees ago kõrval, kes sai ka endale usaldatud heli kätte. maganud 5 tundi läksin ma montaazhi, aga kuna heli sünkroonimisel must abi polnud, siis oli minu vaba tund minna vennalastele jõulukinki ostma.
suures raamatupoes kiskus lett korraga viltu. hiljem, lamades chagalli kalender lõtvunud käes oli esimene selgem mõte, et ta ütles, et elu lõpeb lillebuketiga. et kui ma ei suuda end teadvusele tuua, siis ma saan varsti palju lilli. teiseks tundsin ma viha reeturliku mõrumandli lõhna vastu, kes on alati andnud need 10 sekundit, et mitte keset inimesi maha kukkuda, vaid end kuhugi elegantselt sättida. järgmiseks lahknesid mu kehas see mina, keda ma justkui iseendaks pean, füüsis ja osa ajust. ma istusin raamatupoes ja ma ei saanud enam aru, kas see on unenägu või olen ma seal ilmsi. mu keha vaevles külmas, valus ja nõrkuses, aga ma ei tundnud ta vastu empaatiat, sest ma ei saanud aru, et see on osa minust. see oli sama reaalne olemine, kui see uni, mida ma koju jõudes nõrkenult nägin, see et ma sõin lund, sõin ja sõin. silla all. ma ei tea kaua aega läks, aga turvamehe rahustuseks ma võtsin ma sihi liftini ja sealt juba bussini ja bussist montaazhi. vedades endaga kaasas seda tundmatut füüsist, kellel vasakul küljes olid teravad valud. see on väga unenäoline tunne. ja ma ei tea praegugi, kas ma magan või olen üleval. kui ma lõpetan rahulikult rohelise plangu taga jalutades, lugege eelmist mu viimaseks selgeks sissekandeks.

No comments: