Thursday, 20 January 2011

harkpitsist kipsini

minu saatus käsitöö tunnis oli muutumatult üks - 4ndast 9 klassini käisid kooli kevadisel käsitöönäitusel omi ja tema õde herta heldimusega vaatamas oma töid, mille all vahetus ainult silt - elo 4A, 5A, 6A. ma omandasin evi vassili petmiseks kõik näilised liigutused, mida tehakse tikkides richelieu pitsi, karmi teadmisega, et üks reaalne piste reedab mu igaveseks. ainult üks kord tõstsid omi ja herta üksmeelset protesti, siis kui evi käskis meil sooritada harkpitsis liniku. see oli miski heegeldamistehnika ümber hiigelpika u, mis tuli hiljem ühendada sarnaste kettidega. alistudes saatusele hakkasin ma heegeldama. mu ribad olid valmis, viimane ring oli kinniheegeldamisel - kui harkpits kadus. täpselt nii nagu iga koolitüdruk õpetajale valetanud on - see oli mul valmis, aga kadus. evi vassil ei uskunud mind ja mu käsitöö hinde päästsid ainult omi ja herta mähkimistehnikas võõrasemad. sellest saatuse märgist õppisin ma, et ma ei peaks tegema asju - mis ei ole mulle loodud.
täna hommikul, kell 6.30 ärkasin ma, marineerisin liha, panin pesu pesumasinasse,käisin trennis (1,5 tundi), viisin ära taara, lähetasin oskari laulma raekotta, keetsin valmis kartulid õhtuse salati jaoks ja tundsin üle kuude uhkust emana, kui tark, ettenägelik ja hooliv ma olen. panin selga uhke ja kahara musta luige kostüümi ja suundusin lastega uisutama. just siis kui meie tunnist liuglemisest, mida kaunistasid oskari ühekordsed hüpped ja minu siuglemine, hakkas jooksma viimane 5 minutit - otsustas kirke näidata üle julgust ja sooritas mingi triki mille järel ta jäi jääle lamama nagu kapten trumm - üks jalg üht ja teine teistpidi. ja jumal, kuidas ta röökis. kogu mu musta luige imago lendas tuulde, ma lamasin jääl, kiskusin teda sülle, rebisin uiske jalast ja kordasin tehtult rahulikult, et kohe läheb üle. läbi udu meenus mulle lahastamine, aga ainus laud oli suur pink uisuvälja servas. kunstikooli klassiõde maris mõõtis pilguga harju tn. pikkust, kust saabus kiirabibrigaad. autos selgus, et rohkem kui tapvat valu suudab kirke karta süsti. üle auto kaikus mu metalne hääl, mis sundis värisevat last lugema - lambaid - mul ei tulnud muud meelde. 30 lamba juures oli kanüül veenis. traumapunktis tõstsid kaks meest kirke raamilt ratastooli ja edasi tuli eesti naise elu. röntgenis kästi laps toolist lauale tõsta. haarasin 54 kilo ja surusin rinnalt, pärast surusin alla tagasi. siis tassisin selle purustatud pindluuga lapse autosse ja mõtlesin, et fakt on, et enamus peresid kasvavad isata, kust siis see arusaam, et ma peaks jõudma ilma ühegi abivahendita selle lapse 5 korrusele vedada. 3 korrusel, kui mu kõik arenenud seljalihased olid krampunud möödus meist noormees alt korterist. tervitas ja läks edasi. kui teist keegi sellise poja kasvatan, siis ma isiklikult soovin teile üht korralikku pindluumurdu. kirke voodile paigaldanud vaatasin üle kahekõne graafika, tegin 53 minutit otsesaadet - kuigi kadi oli valmis kogu tulekahju ise kustutama - ja alles peale saadet toibusin shokist nii palju, et tabasin end tundelt - kus ma olen, kes ma olen ja miks? kartulisalati kartulid sõid lapsed koos koorega, tõin neile poest shokolaadimunad ja mõtlesin, et ei maksa püüda olla enam rohkem ideaalne perenaine, see ei ole minu saatus. aga vahel, jumal - võid sellest märku anda ka veidi kergemal moel, kui 2 nädalase kipsiga.

No comments: